Postitan selle teema Vabadussõja alafoorumisse, sest algab see sealt.

Eelmisel aastal ilmus Alo Lõhmuse koostatud raamat "Priius, kallis anne" mis kirjeldab sündmusi Vabadussõja esimestel kuudel. Väga mõnus lugemine ja hea raamat - soovitan. Ühe peatüki moodustavad naise kirjad rindel olevale abikaasale, kus ta kirjeldab muuhulgas ka kodust elu. Raamatu 283 leheküljelt algab selline lõik: "Mu veiksed tallekesed mängivad ja ronivad mu ümber, poisu on parem, kõht ei ole enam haige. Tal on nüüd veel üks uus sõna juures, enne oskas ainult ütlelda "aisad", nüüd ütleb veel "näe", tuleb ühtejoont mu juure, mingi asi peus ja ütleb: "näe". Ja see kõlab nii naljakalt, et ma igakord südamest naerma pean. Ise on nii uhke, et midagi ütelda oskab. Aga naljakas, Vera rääkis nii vanuselt juba õige palju, kui ta 2 aastat ja 4 kuud vana oli, nagu nüüd poisu, siis ütles ja aedas: oh kallis mammi ja tippa tappa ja palju muid sõnu. Aga poisu hakkab ennem laulma, see laulab juba nüüd viisi, kuna Vera nüüd alles hakkab mõnda veikest viisi järele aimama.".

Ja tõepoolest, poisu ema ei eksinud laulmise ja viisipidamise asjus, sest 19 aastat peale selle kirja kirjutamist mängis Gustav Koov Eesti sõjaväe orkestris.
Kahjuks tuli sõda peale ja kogu elu keerati pahupidi, G. Koov langes 1944. aasta lõpus Sõrve lahingutes ...