Ajalooarhiivi materjalide põhjal

Tallinna vallutamisoperatsioon.

Tallinna vallutamisoperatsiooni algas Saksa väejuhatus pärast Loode-Eestl alade äralõikamise operatsiooni Soome lahe kiiluga Kunda juures ja pärast Ida-Virumaa vabastamist, mis lõppes endisele Eesti riigipiirile jõudmisega, Õieti algas Tallinna vallutamisoperatsioon samal päeval, mil loeti vabanenuks kõik Eesti alad Narva Jõe idakaldal, s.o. 20.augustil 1941.
Operatsiooni alguseks kulges rindejoon (paremalt vasakule )üle Pudisoo - Männiku - Plllapalu - Lehtmetsa-Risti - Järva-Madise - Paunküla - Habaja - Keava - Järvakandi - Kergu - Pärnu-Jaagupi - Mihkli - Paatsalu.
Kuigi Nõukogude võimuletulek Eestis sündis ligi aasta tagasi sõja algusest arvates, Tallinna kindlustamise ettevalmistusi siiski kuskil ei ilmnenud. Punaväe juhatus algas Tallinna kaitset korral­dama alles juuli algusel 1941. Propaganda kuulutas Tallinna äravöitmatuks muutmist kolme kindlustusvööndiga. Seda hilist kindlustustööde algust tuleb seletada kas bolševlstliku järjekindlusena või arvati Tallinna olevat sügavas tagalas. Värsked võimud ju propagee­risid igal võimalikul juhul, et nemad on päästnud Eesti sõjast. | Ei olnud ju siis otstarbekohane sääraste töödega rahvale silmade ette manada võimalikku sõja tulekut. Loomulikum aga on, et Tallinna kaitse loeti tagatud olevat kui eelpostid on kindlad. Ja nii jätka­ti Saaremaa,Hiiumaa ja Osmussaare kindlustamist ning ehitati välja sõjalist baasi Paldiskis.
Nõukogude sõjavõimudelt alatud ehitustööde järgi võib veendu­da kolme joone ehitamisele asumise paikapidavuses. Tallinna ja ümbruse kodanikud rakendati tööle, nii mehed kui naised ja töö kestis uni sõjarinde Tallinna alla jõudmiaenl.
Välimine kindlustusjoon kulges algul Jägala jõe sängi pidi, siis üle Peningi - Tuhala - Kiisa, lõppedes Jägala jõe sängi joo­nel selle kesk-ja alamjooksul. Ehitustöid oli läbi viidud Koeralooga silla juures (miiniväli, jõe kallas järsustatud tankitõkkeks), Anija mõisa juures, Peningi juures, Tuhala juures (,tankivall, traattõkked), Kiisa juurea (jõe kallas järsustatud), Jõgisuu (Arudevahe juures), Keila juures ( jõe kallas järsustatud), Keila jõe suus (jõe suus mere ääres traattõkked). Tööd olid üldiselt algstaadiu­mis ja neid täiendati rinde saabumisel rindeüksuste poolt.
Keskmine joon oli kõige enam väljaehitatud. See näib olevat kavatsetud peavastupanujooneks ja kulges mere äärest Randvere eest üle Kasti küla Iru juures Pirita jõe joonele, siis Lagedi juurest Rae rabani, suundudes Assaku ja Mõigu vahel Peetri küla juures ülemiste järve idakaldale, Ülemiste järve läänekaldalt algab joon Raudalu metsavahi talu ja Rebasekasvatuse vahelt ja kulgeb kitsa­rööpmelise ääres "Kvartal" vabriku ja laakemoonaladude ala vahel Nõmme (Pääsküla) raba äärde. Edasi on joon väljaehitatud Pääsküla platool, kust kulgeb üle Alliku küla Harkust läbi Järve küla Juures Harku järve ääres. Harku järve põhjanurga ja mere (Tiskre lahe) vahel lõpeb joon Tiskre oja kirdekaldale ehitatud tankivalliga .Sellel joonel on kaitsejoon mitmel pool väljaehitatud kahe ja kolme­kordselt. Mere äärest algab tankikraav tanki valliga kulgedes üle Kasti küla Iru peale. Iru juures on kahekordne tanki tõke. Eelmine on Narva maantee ääres ülaslaotud paekivi aed. Äkki see?
Teine Iru rahvama­jast vähe idapool betoon püramiididest. Lagedi juures oli jõe kal­dale ehitatud tankivall (raudteesilla juures traattõke). Mõigu kü­la (Peetri küla) juures on väljaehitatud tankikraav valliga,mille taga tankivaiastik (raudteerööpad ja raudtalad, tee ääres betoon püramiidid). Rebasekasvatuse ees hästi väljaehitatud tankikraav valliga, mille ees vaiastik ja miiniväli.

Järgneb

Maantee ääres on veel 1 km eelpool eeljoon, mis ulatab mõlemile poole teed mõned kümned meetrid. Kitsarööpmelise raudtee ja Saku tee ääres kahekordne tankikraav valliga ja raudtaladest ning palkidest vaiastlk. Pääs­küla platool vana tee ja Olümpiatee lahkme juures kraav valliga ja ees tugev betoonpüramiid vaiastik. Alliku küla juures tanki­kraav. Külast ldapoole Koru veski juures meetrikõrgune kännustik tankivaiastik. Harku juures kahekordne kraav valliga, Üks vallamaja ees kulgedes Ämari poole, teine mõisa ees, kulgedes jaama juure ja üle raudtee. Harku juure kuulub tankikraav valliga, mis kulgeb lõuna suunast seitsmendal kilomeetril üle kitsarööpmelise raudtee Mäeküla peale. Järve küla ees kraav järve kaldal pae kõrgkaldani(viimane moodustab vahelüli Mäeküla peale kulgeva kraaviga). Lõpulüli, nagu algusegi sellel joonel, moodustab eelmainitud Tiskre ühekordne tankikraav valliga Harku järvest mereni.
Sellel joonel olid mitmel pool paigutatud tankivaiastiku või tankikraavi ette miiniväljad: idas Muuga küla ja Iru vahel tankitõkke ees, lõunas Assaku ja Mõigu vahel tankikraavi ees. Raudalu maantee ääres järve pool teed tankikraavi ees ja läänes Paldiski maantee ääres tankikraavi ees lagedal heinamaal maantee ja järve vahel.
Seesmine kindlustuste joon asus linnaserval. Ida suunas kandis see joon lünklikkuse ilmet. Siin on ehitatud esimeses grupis kahekordne tankikraav, algusega paemurruaukude ääres kahe majaka vahel! Mõlemad jooned paarisajameetrilisel vahemaal kulgevad Lauluväljaku suunas ja lõpevad siis, esimene paekalda äärel ja teine enne Lasna­mäe teele jõudmist, Teise grupina on tankikraav Sõjamäe künka eel raba serval ja ulatub raudteest kuni ligi lõunapoolsete Lasnamäe lennuvälja angaarideni. Paemurruaugud vahele jättes, mis kujutavad enesest tankidele läbipääsmatut ala, algab kolmas grupp tankikraavi linna Tapamaja juures.
Seal on kraav mõlemil pool raudteetammi ja raudteele rööbiti kulgevate tänavate vahel. Joon kulgeb üle en­dise vagunivabriku "Dvigatel »i müüri nurga Linda kivi juures Üle­miste järve ääre. Narva maantee Ja Pirita tee ääres puuduvad aga tankitõkked täielikult. Nähtavasti arvestati siin Narva maantee suhtes tankitõkkena kõrget Lasnamäe paekallast ja mere ääres kul­geval Pirita teel ning samuti Narva maanteel "Russalka" juurest alates teepinna avatust reidilolevate sõjalaevade võimsa suurtüki­tule ees. Gruppide vahel on nähtavasti tankitõkkeina arvestatud peale vahepealsete ulatuslikke paemurruaukude ka tankitõkke üles­andeid täitvaid soiseid alasid ja rabasid eelmainitud tankikraavide gruppide ees. Sillad Pirita Jõel, Kose juures ja rannateel olid pu­rustatud. Lõunas moodustas loodusliku kaitse Ülemiste järv. Läänepool järve algas üks kraav mõnikümmend meetrit -lõunapoole laiarööp­melise Järve-Ülemiste sõjaraudtee ja maantee kitsarööpmelisest üle­sõidukohta (mõlemad teed kulgevad Järve jaama juurest peagu siht­joones Ülemiste jaama peale). Kraavi ja selle juure kuuluva valli suund on otse Seebivabriku peale (ülesõidukoha juures Järve jaama ja Tondi jaama vahel). Seebivabriku juures on mõlemil pool raudteed samuti kraavid valliga. Teine paralleelkraav kulgeb Tallinn-Väike jaama pumbamaja juurest Pärnu maantee ääres asuva "Linda" nahavabriku peale (Pärnu maantee ja Tondi tänava vahel). Edasi katkeb esi­mene kraav raudtee äärest Seebivabriku juurest kuni Rahumäe teeni Tondi kasarmute ees. Sealt kulgevad kraav ja vall nurka tehes Tondi aedlinna südamikku, katkedes Linnutee ääres. Sealt edasi Kopli lahe suunas on nähtavasti tõketena arvestatud täisehitatud krunte ja kraavide võrku, kus mõned kraavid küllaltki sügavad - võibolla ka aga lagedat tasast ala kui sealsed puumajad põletatud. Viimasel alal puuduvad aga ka Tallinnale lähenevad korralikud teed. Kadaka tee suubumise kohal Paldiski maanteele on jällegi ehitatud Kroomnahavabriku juure tankikraav valliga.

Sellest lühikesest vabriku väravatest Paldiski maanteeni ulatavast jupist mere poole pidi nähtavasti tankidele tõkke moodustama sügav lahtine mustavee kanal (Seevaldi kanal)..Pärnu maantee ääres "Linda" nahavabriku juures katkeva kraavi jätkuks tuleb lugeda järsustatud raudteetammi äärt, Tondi ülesõidukoha (jaama) juurest kuni ligi Paldiski maantae viaduktini. Raudtee äärde olid ehitatud ka mõned laskurpesad.
Linna sees oli peale selle veel ehitatud barrikaadid tähtsamatel linna kulgevate teede suundadel. Narva maanteel Seminari hoone juures, Tartu maanteel Kunstikooli kohal, Pärnu maanteel Hariduse tänava otsast vähe linna poole (üleslaotud tellised), Paldiski maanteel Seevaldi aia lõpu juures(palgid ja prussid), Mooni ja End­la tänava kokkukulgemise koha juures Mooni ja Endla tänavatel,Soo tänaval Volta tänava otsa kohal, Toompuiesteel Tehnika .tänava otsa juures (halupuude virnad), Kaarli puiesteel kirikuhoone tiiva ja tühja kolmnurga vahel.
Kindlustus joonte ehitamine viidi läbi üldiselt tsiviiltööjõu nn. "kraavitöödeajastul „ Nii mehed, kui naised töötasid kõrvu­ti. Töölemineku kohustus oli alates 16.eluaastast. Naised pidid töökohustust kandma kuni 55.eluaastani, mehed algul ka kuni 55, kuid hiljem kuni 60.eluaastani. Vabastamisi lubati haiguste ja tähtsamatele töödele rakendumise põhjustel. Viimasel juhul olid eelistatud loomulikult parteialased ja sõjatööstuslikud põhjused. Tehnilised juhid olid venelased-sõjaväelased, tööliste gruppide juhid (brigadiirid) aga olid isikud töölekäsutatute hulgast. Tööle käsutamine sündis ENSV võimuorganite (täitevkomiteede ja kaitse- komitee) poolt, kelle töölekäsutamise korraldused avaldati ajalehes ja tänavanurkadele kleebitud teadaannetega ning vastavate ringkir­jadega.
Laskurpesad ja relvapesad ehitati kõigil joontel peaasjalikult juba lahingutegevuse ajal. Mõnel pool oli isegi ühenduskraave. Traat - tõkkeid oli vaid üksikutel kohtadel teede ääres.
Üldiselt kandsid kindlustuste jooned kiiruse ja lõpetamatuse ilmet. Saksa väejuhatus oli teadlik nende kindlustatud joonte ole­masolus, paigutuses ja tugevuses, samuti ka raskemate relvade pai­gutuses, kus oli arvuliselt 30,5 sm suurtükke (Sturm zum Finnen- meer. X.Reval genommen - Revaler Zeltung 14.Aug.1945 Nr.185 - Dr. Franz Pesendorferi kirjeldus). Oldi ka samuti teadvuses nende joonte väärtuses. Teise Maailmasõja Tallinna kindlustusjoonte ehitused langesid ainult üksikutel juhtudel kokku esimese Maailmasõja ajal ehitatud Peeter Suure merekindluste kindlustatud positsiooni­dega, vaatamata sellele, et paigunesid üldiselt samades rajoonides. Tallinna vallutamisvõitlustes aga mainitud jooned ja Tallinna elanike ligi kaks kuud kestnud higivaeval ehitatud kindlustused ”kraavitöödel" erilist tähtsust ei omanud.
19.augustiks olid Tallinna ümbruses kogutud andmeil järgmised punaarmee jõud. Tallinnat kaitses punaarmee 8.armee läänegrupp (n.n.Sumilovi grupp), mis koosnes X laskurkorpuse staabist, 10., 16. ja 22.laskurdiviiside osadest ja merijalaväest. Kogu jõude ar­vestati 14.757 mehele. Peale selle olid mõned hävituspataljonid. Nõukogude jõud asusid joonel: Koogi - Jägala - Soodla - Kehra - Pikva - Vetla - Voose - Leistu - Paunküla - Altoa - idasuunas.
Sealt edasi läände joonel: Rava - Kõu - Habaja - Kirivalla, (s.o tugevasti põhja) - Arandi - Oru - Kohila - lõuna suunas. Lõpuosas kulges kindlustatud joon kuni Soome laheni Keila jõge mööda, s.o. lääne (loode) suunas. Selle kindlustatud joone ees asus Raplas ja Lipa metsade rajoonis (Raplast 15 km lõunasse) kindlustatud eelpositsioon. Samas rajoonis teotsesid Tallinna peale kulgevatel tee­del ka liikuvad merejalaväe motoriseeritud jõud ja hävituspataljonid.

Järgneb


Otofoto poolt kunagi postitatud ülesvõte Pärnu maantee barrikaadist.

Tallinnat kaitsevad diviisid olid varemates lahingutes kand­nud suuri kaotusi. 10.diviis oli täiendatud halvasti väljaõpeta­tud osadega ja läti ning eesti kommunistidega. 16.diviisist, mis oli kolmeks lõhutud, oli Tallinna alla pääsnud ainult 156.ja1.pol­gu 2 pataljoni. Ka 22.diviis oma 5. ja 83.(NKVD) polkudega oli tugevasti kannatanud. Nõukogude jõududelt oodati tugevat vastupanu. Hoiatati ette hulgaliste miiniväljade eest.
Narva vallutamise järele toodi Eesti vallutamisest osavõtnuid Saksa vägedest tagasi vaid murdosa, enamik liikus aga edasi Lenin­gradi suunas. Vabastamata Loode-Eesti löödi Tallinna vallutamis- operatsioonis Pärnust Paldiski peale suunatud kiiluga kahte ossa. Tallinna vallutamisele asuti ühel ajal kiilu löömisega kontsentri­liselt kolmest suunast: Idast, lõunast ja läänest (edelast). Saks­lased nimetasidki operatsiooni - kontsentriliseks pealetungiks Tallinnale.
Väljakujunenud rindejoonel moodustati 20.augustile määratud operatsioonis Tallinna peale liikumiseks kolm vägede gruppi, mis kõik kuulusid Eestit vabastanud 26-korpuse koosseisu: Tapa-Lehtse suunast, Paide-Türi suunast ja Pärnu suunast. Kuigi liikumise al­gus oli määratud 20.augustile, algas kohalik tegevus juba varem (Pärnu suunal vallutati 19.augustil Libatse).
Tapa-Lehtse juurest tungis Tallinna peale 61.diviis(sideohvit­seriks diviisi Juures oli kol.-ltn. A.Kivi),Paide-Türi poolt lii­kus 217.diviis (sellega liikus ka kapt.Talpaku kompanii, kes varem liikus Virumaal Rakvere peale 93.diviisi paremal tiival), Pärnu poolt liikus kindral Friedrichi erigrupp löögi ülesandega (kindr. Friedrich toodi sinna Põltsamaalt või Mustveest* kus juhtis samuti erigruppi). Grupi koosseisus oli 504.rügement (Oberst Hipler), suurtükiväeosi ja ka soomusosi. Pärnust üle Paide Rakvere peale liikunud 291.diviis(juht kindralmajor Herzog) ei võtnud osa Tallinna
linna vallutamisoperatsioonist (nende koosseisus liikus ka 505 .'jala­väe rügement, mis juuli keskel jõudis Liibavist Pärnu ja mille ju­hiks, oli kolonel (oberst)Carl Lohmeyer - Ritterkreuzträger des Heeres, Heft 1 Oberst Lohmeyer. Pärnu olid aga vallutanud varem ühe teise diviisi osad - sama teos lk.39). Need allusid kõik 26.korpu­sele, mis liikus üle Viljandi. Omakorda allus korpus 18.armeele, mille juhiks kindralkolonel v.Küchler ja viimane Sõjajõudude Põhjagrupile, mille ülemaks oli kindraloberst Ritter v.Leeb. Tallinna vallutamisest võtsid osa oletavasti järgmised jalaväe rügemendid:
151.,162.,176.,311.,346.,389.,454.,474. ja 484 (matusepaikade and­mete järgi "Kangelaskalmistul" Maarjamäel).
Pärnu suunast pealetungiv kindral Friedrichi löögigrupp oli moodustatud selleks eriti koondatud üksustest. Tegevust alustati 19.augustil luure toimetamisega Pärnu - Tallinna maanteel Libatse teeristile. Teerist vabastati ja vastane tõmbus tagasi. 20.augustil alustatud pealetungil avaldas vastane vastupanu esmakordselt Jädivere juures. Lühikese kokkupõrke järele taandus vastane ning edasi­liikumine jätkus Märjamaa suunas. Märjamaa ümbruses olid venelastel suuremad jõud, kes avaldasid tugevamat vastupanu. Venelased taandu­sid alles siis, kui Rapla vallutamise järele ähvardas Märjamaad selja tagant äralõikamine. See oli 21.augustil. 22.augustil liiguti suu­re kiirusega Märjamaalt edasi üle Nissi ja Risti mere ääre. Läänepool Paldiskit mere äärde jõudmisega löödigi kiil lõpuni Haapsalu rajooni eraldamiseks Tallinn-Paldiski rajoonist. Lääne suunas moo­dustati seejärele enam-vähem passiivne rinne Risti - Palivere - Kul­lamaa (?) joonel ja see jäi peatuma terve Tallinna vallutamise ope­ratsiooni ajaks. Võitlused jätkusid Keila ümbruses kuni 25.augustil lõpuks vallutati Keila linn ja raudtee sõlmpunkt.
Peale Märjamaa vallutamist oli Pärnu-Tallinna maanteel tõsisem kokkupõrge Arudevahel Ääsmäe küla juures. Vastane kaotas seal peale muu suuremal arvul mootorsõidukeid ja veokeid.

Järgneb

Vägev album praegu Saksa Ebays, rohkelt pilte ka mujalt Eestist: http://www.ebay.de/itm/Fotoalbum-2-WK-F ... 234d87cc0a

Väga head fotod, kahjuks maru väiksed!


Saue Ümbrus vabanes 26.augustil. 27.augustil olid võitlused Harku juures. Vallamaja ees olevate tõkete ja kaevikute joonel arenes äge võitlus, kus lõid sekka saksa poolel ka lennukid. See oli viimane vastupanu enne Tallinnat ja võitlused arenesid osaliselt siin ka väljaehitatud positsiooni ees. 27.augustil vastupanu murdmise järele liikusid kindral Friedrich'i grupi üksused edasi Nõmme Ja Tallinna peale.
Lõunast Türi - Paide rajoonist Tallinna peale suunatud 217.diviis liikus Ardu – Kuimetsa joonelt liikumist alates 20.augustil üldiselt Tartu maantee suunas. Kahe grupi vahel teotsesid eesti ük­sused, kes täitsid ka lahingside ülesandeid. Esimest vastupanu kohati siin Rava ja Ravila juures. Kose ees vastane tõsisemat vas­tupanu ei avaldanud ja ümbrus vallutati Juba 21.augustil. Kose-Uuemõisa - Otiveski (Anepalust edelapool) - Tuhala - Nabala joon oli bolševike poolt tugevasti välja ehitatud. Pirita jõe paremal kaldal Kose-Uuemõisast alates oli ehitatud tankivall. Otiveski juures kulges liin üle jõe madalale heinamaa alale. Peale selle oli teisi ehi-tisi, kohati tankivaiastik (metsas oli kännustik paar kilomeetrit pikk ja 10 meetrit lai,kännu pikkus umbes meeter), punkrid, traattõkked ja miiniväljad. Sellel joonel arenesid auuremad võitlused Kose-Uuemõisa juures ja Saula silla - Otiveski - Tuhala asund. rajoo­nis, ägedamad just kahe viimase punkti vahel. Suurel teel oli enne veel kokkupõrge Kolu juures. Tuhala - Anepalu joone vallutamise jä­rele oli võitlusi Nabala ees ja teelahkmel Aruvalla juures, kus tee äärtele oli ehitatud ka tankivall. 23 augustl õhtul jõudsid peale­tungivad osad Vaidasse, kuid venelased jõudsid siiski enne eelosade kohale jõudmist silla õhku lasta. Sild parandati öösel paari tunni­ga ja hommikul, 24.augustil, edasiliikudes kohati tõsisemat vastu­panu Patika külas. Seal oli punaväele nähtavasti käsk antud asukohtadelt milgi tingimusel mitte taanduda. Järgnesid võitlused üksikute majade kaupa, mis kestsid umbes 2 tundi. Vaenlane tõrjuti kü­last välja ning ta taandus samal päeval Lehmja juure, kus vastupa­nuks soodus maastik ning kus oli vastupanuks osaliselt kasutada ka eelmise MaallmaaöJa-aegseid kaevikuid, õhtul algasid võitlused ju­ba Lehmja juures. Põhjapool mõisahooneid rehe ette olid punaväeosad suure kiirusega ehitanud traattõkke. 25.augustil kandsid siin rin­dele paigutatud mereväe üksused rehe ümbrusesse nende peamassi asukohta avatud tulest raskeid kaotusi. 26.augustil arenesid tõsisemad võitlused Assaku juures Mõigu asunduse ja Peetriküla ette ehitatud tankitõkete joone ees. Samal kuupäeval kandus rinne juba ka idapoole ülemiste Järve Eralennuvälja juure jõudmisega linna servale. Raudalu juures oli pealetungival saksa grupil raskeid kaotusi sattumisel rünnakul tankivalli ja vauiastiku eel olevale miiniväljale. Pääsküla juures pidas see grupp viimaseid võitlusi Tallinna pärast. Pääsküla - Alliku küla - Ämari rajooni olid kogunenud purustatud vägede viimased riismed, kes siin püüdsid vastupanu avaldada veel 28. ja osalt isegi 29.augustil.
Idas nihkus rinne Soome lahe kiilu löömise järele, Kõnnu valla vallutamisega 8.augustil, Lehtse valla vallutamisega 9.augustil ja Albu valla ning koos sellega Järva-Madise vallutamisega 12.augustil Pudisoo - Vahastu - Pillapalu - Lehtmetsa-Risti - Järva-Madise joo­nele. Saksa vägede idast Tallinnale suunatavate vägede rindelt viisid Tallinna sihis kaks suuremat teed: Narva maantee ja n.n. Piibe maantee (Lehtsest ja Aegviidust üle Anija Jõelähtmesse), mis ühinesid Jägala jõe läänekaldal n.n. Koeralooga silla juures. Piibe maanteelt viib aga teine tähtis tee lääne suunas, kulgedes Jäneda juurest üle Lehtmetsa - Vetla - Alavere - Kiviloo - Perila - Peningi - Aruküla - Vaskjala - Jüri kiriku - Lehmja juures Tartu maanteele.
See omab läänepool Jägala jõge mitmeid korralikke ühendusteid magistraalidega paremale ja vasakule.

Töötud ja intellektuaalid-teenistujad vahtisid niisama.

Neid teid kasutas idast Tallinna suunas pealetungiv vägede grupp.
Narva maanteel jõudis rinne 9. augustil Kõnnu rajooni ja jäi peatuma 11. augustil Kolga – Vahastu(Männiku) joonel. Narva alt vägede tagasijõudmise järele algas 20. augustil edasiliikumine.
Vähema kokkupõrke järele Kahala küla juures ja Valkla küla juures jõudsid pealetungivad osad Jägala jõe kindlustusjoone ette. Jõe parem kallas oli varustatud tankikraaviga Jägala vabrikust kuni Soodlani. Narva maantee sild (Koeralooga sild ) lasti venelaste poolt õhku. Üle jõe minekuks kasutati esialgu ära vabriku juures terveks jäänud silda. Nii jäid otstarbetuks Narva maantee ääres jõe läänekaldale ehitatud punkrid ja miiniväli. Niisama otstarbetuks jäi ka läänepool Kuusalu kirikut Sirkli talu juures olev tankitõke ja -vall. Ägedam võitlus puhkes aga Irus pea kindlustusjoone ees. Kiilu löömise järel Kunda juures Soome laheni tühjendati siin raudtee ja mere vaheline ala Pirita jõe laäänekaldalt alates kuni fosforiidi tööstuseni. Iru juures olid vastasel tugevad positsioonid ja tugev tulejõud ning sild sai tegevuse ajal õhitud.
Väo juures tungisid saksa tankid üle jõe ning Iru positsioonidele lähenes oht seljatagant.
Arenes tankilahing, kus venelased jäid alla. Iru sild õhiti õieti venelaste edasiliikumisel läänest itta.
Lahingu ajal puruks tulistatud venelaste tankid Nehatu ja Vao tee ääres tunnistavad veel praegu nende kaotatud lahingut. Venelased suruti siit kokku Viimsi poolsaarele, kus alistusid. Ägedamaks võitlusrajooniks aga jäi Nehatu – Vao – Lagedi mõisa ja lennuvälja vaheline ala. Selle rajooni võitluste kohta puuduvad lähemad andmed.
Tallinna vallutamisest osavõtnud Eesti väljakujunenud üksused teotsesid peamiselt lääne- ja lõuna kolonnide vahel: „Erna“ grupp (pataljon), major Hirvelaane pataljon (kahekompaniiline) ja kapten Talpaku kompanii (pataljoni ilmega).

"Erna” grupp tuli punaväe rindetagusest üle sakalaste poole 6.augustil Saarnakõrve juures. Peale 31.juuli lahingut vajas üksus nii-kui-nii ümberkorraldusi nii sisemiselt kui. ka üksusega ühinenud gruppide(frabantide) osas. üle tuleku järele kujundati salk kolme- kompaniliseks pataljoniks, nii Soomest tulnud kui Eestist juure- tulnud meestest. Tallinna operatsiooni eel peatus "Erna" pataljon Katsinas. Seoses Tallinna vallutamise operatsiooniga alustas "Erna" tegevust 19.augustil Rava ja Ojasoo vahel. Järgmisel päeval ,20. augustil oli esimene kokkupõrge Ravila juures. Järgmisel päeval,21.augustil oli "Ernal" tõsisem kokkupõrge Kose juures Võllel, kus pataljo­nil oli kaotusi 4 langenut. Edasiliikumisel oli kokkupõrkeid vasta­sega 23.augustil Anepalu juures ja seejärele liikunud üle Tuhala 24. augustil Nabala juures, kus oli kaotusi 3 langenut 5a 4 haavatut.
25.augustil jõuti Kurna juures, kus oli uus kokkupõrge - Kurna juures oli "Ernal" jälle 3 langenut. 26.augustil oldi juba Ülemiste järve ääres, kus oli 1 langenu ja haavata sai pataljoniülem kol.-ltn. H.Kurg. Edasi pataljon liikus mööda Raudalu maanteed ja järve äärt 27.augustil Liiva kaudu Tallinna peale, kaotades Liiva juures 2 meest langenuna. 27.augusti õhtul Jõudis "Erna" pataljon kitsarööp­melise Tallinn-Väike jaamast Ülemiste järve poole asuvasse uude lin­naossa.
Türil 3.augustil major H.Hirvelaane juhtimisel tegevust alustanud "Eesti vabatahtlik kompani" 369. Sakse jalaväerügemendi juures (ülem oberst Richard Kotz) pidas luureretkete mõjul vastasest mahajäe­tud Raplat koos kohalike omakaitselastega oma käes 7.-10.augustini.
Siin taanduti vastase ülekaalukate jõudude survel (kasutas ka tanke) Keava juure. 15.augustil ründas vastane seisukohti uuel positsioo­nil Keava juures,kuid vähemale tagasitõmbumisele vaatamata jäädi siin siiski püsima. Keavas algas ka 2. kompanii moodustamine, millega oli ühtlasi alus pandud pataljonile.
20. augustil alanud Tallinna operatsioonist võttis osa 1. kompanii kõrval ka teine kompanii.

Esimeseks ülesandeks oli Rapla vallutamine. Paremal tungis peale 1. kompanii, kuna 2. kompanii teotses vasakul ja peamiseks ülesandeks oli vasaku tiiva julgestamine. Vahepeal oli vastane oma Rapla po­sitsioone hoolega kindlustanud, olles selle varustanud isegi paljude punkritega. Rünnakul 20. augustil osutas vastane visa vastupanu. Pataljonile oli raskeks löögiks major H.Hirvelaane langemine selle päeva võitlustes. Rapla vallutati lõplikult alles järgmise päeva, 21.augusti õhtul ühise rünnakuga saksa ja eesti osade poolt.Sama päeva Hirvelaane pataljoni tegevust iseloomustab veel edukas 14-mehelise luursalga tegevus leitn. Poomanni juhtimisel. Liikunud Rap­last jala Alu - Raka - Kelba suunas sattus luure Kodila - Kelba teeristil kokku kahe autotäie madruste ja hävituspata1jonlastega, kokku ümmarguselt 50 meest. Salk purustati ja autod võeti saagiks. Pataljo­ni järgmine tõsisem kokkupõrge oli Kiisa raudteejaama juures 24.augustil. Kiisa jõe kaldale olid ehitatud tugevad tankivallid. Siin püüdis vastane avaldada tugevat vastupanu. Raudtee ääres võitlevad saksa rügemendi osad ei saanud enam edasi. Hlrvelaane pataljoni 2. kompanii (kapt. Aavo Ürgsoo) koos saksa 10. kompaniga ületas keskpäeval jõe läänepool Kiisa jaama ja tungis vastasele seljataha jaama suu­nas.
Väheste kaotustega teostatud julge üritusega (3 langenut ja 1haavatu) sunniti vastane jõekallast maha jätma. See löögigrupi saavutatud edu võimaldas ka peajõudude rinde edasiliikumist raudtee ääres. Vangide seletusel oli vastase jõu suurus Kiisa juures olnud 1800 meest. Järgnenud edasiliikumisel 25. augustil jõudsid kompaniid Sakku jõudnult ööseks teeristile 0,5 km läänepoole Sakut. 26. augustil liiguti edasi Jälgimäe suunas. Jälgimäe asunduse juures tekkis sin­na jõudmise järele mõlema poole suurtükiväe vahel äge duell, millest võttis osa ka Pääsküla sillal purunenud vastase soomusrongi raskesuurtükk platvormilt, õhtuks läks 1. kompanii Alliku külla ja 2. kompanii sellest paremale Koru suunas, jäädes peatuma Nauma talu Juurde.
Mõlemal pool arenesid ägedad lahingud. Koru juures vastase punkritest väijakõrvetamiseks võeti isegi tarvitusele leegiheitja. Liikunud 26. augustil alates Julienhofist suurtükitule all ja peatunud päev läbi Jälgimäe mõisa juures suurtükitule all, liikus 1. kompanii õhtuks käsu kohaselt Alliku külla, kus oli ülesandeks: kaitsta küla all olevaid ülekäike Vääna jõest, toimetada luuret Koru ja Ämari suunades, pidades vasakule sidet Paldiski maanteed mööda liikuva kindral Friedrich'i grupiga ja puhastada küla vaenu­likest elementidest.
27. augustil algas vastane suurtükitule toetusel pealetungi 1. kompanii seisukohtadele Alliku küla ees. Paaritunnilise tule järele ilmus kella 9 ümber Koru suunast umbes 50-meheline punaarmeelaste salk, kas kasutanud ära olukorda (kuulipilduja riknemist) ründas kuulipildujate positsioone, tõrjudes sealt välja kuulipildurid. Selle järel ründasid pealetungijad küla südamikku, kuhu oli jõudnud parajasti vasakult luurelt tagasitulnud II rühma kolm jagu ja kus puhkes I rühma üks jagu. Rünnak oli suunatud kahe rühma vahekohta, s.o. rk-rühma ja varurühma vahele. Olles küll üllatatud jätkas kom­paniiülem kindlakäeliselt juhtimist ja tõmbas mehed külast välja lõunapoole küla tee kraavi, võttes seal rinde kahes suunas. Siin arenes lähedamaa tulevõitlus. Vastasele tõi üllatuse lendur-aspirant, kes asunud üksinda majas küla lääneservas algas võitlust vastasega. Selles võitluses langes vastasel 4 meest käsigranaatidest. Vähem kui pooletunnise võitlusega sunniti vastane külast taanduma, 1.kom­panii oli kaotusi 8 meest surnutena ja 6 haavatuna. Vastane jättis külla maha 5 laipa ning ühe raskelt haavatu.
28. augustil jätkus kavakohane surve Ämari küla ümbruses asuva­le vastasele, Paldiski-Tallinna ja Pärnu-Tallinna maanteede suundadest.

Lisan pildi ka 14-mehelist luuresalka juhtinud leitnant Herbert Poomanist.

ivalO kirjutas:Pataljo­ni järgmine tõsisem kokkupõrge oli Kiisa raudteejaama juures 24. augustil. Kiisa jõe kaldale olid ehitatud tugevad tankivallid. Siin püüdis vastane avaldada tugevat vastupanu. Raudtee ääres võitlevad saksa rügemendi osad ei saanud enam edasi. Koos saksa 10. kompaniga ületas keskpäeval jõe läänepool Kiisa jaama ja tungis vastasele seljataha jaama suu­nas.
Väheste kaotustega teostatud julge üritusega (3 langenut ja 1 haavatu) sunniti vastane jõekallast maha jätma.

Lõigus mainitud 10. kompanii oli 389. jalaväerügemendi koosseisus ning sama rügemendi juurde liideti ka Hirvelaane pataljoni võitlejad.
Kiisa lahingus langenud kolmest mehest üks oli Valmar Villandi, kelle nime mainib H. Pooman ära oma õele saadetud kirjas.

5. septembril 1941. a.

Kallis õde!

Kirjutan täna korraga Sulle ja mammale – võibolla Sa pead ehk nüüd kooli juures olema. Minu tervis on hästi korras, süüa ja puhata saame hästi. Eks Sa näed, kui saad, katsu vahetevahel mammile ka seltsiks olla, kuid ära aga jalgrattaga seda vahet sõitma hakka. Kui saad kuidagi minu pruuni pintsaku Raplas üles leida, oleks tore küll. See jäi esimese Rapla lahingu järele Kohtumaja ruumi. Peale selle muud asjad ühes seljakotiga jäid Alu metskülasse, Soome naisevend teab küll (Soome naine oli vist kord Alu koolis keetjaks). Kindlasti oled juba kuulnud, et Valmar Villandi langes Kiisa lahingus. Väga kahju temast, ta oli väga tubli poiss!
Kui kord linna lähed, eks kuula siis järele, kas need raamatud, mis köitmisele jäid kui ma jooksu jäin on ära toodud või mitte. Eks küsi mutti käest – ma kirjutasin talle lähemalt.
Erilisi uudisi mul ei ole, kõik on hästi praegu. Palju tervitusi ja kõike head! Ma ei usu, et ma langen, aga kui see juhtub ja olukord võimaldab, eks katsu siis mind ümber matta Rahumäele. Mammale ära sellest esialgu midagi räägi. Mul on tunne, et ma ei lange. Palju tervist ja õnne! Ela hästi!

  Umbes tunnise tulevahetusega sunniti vastane taanduma ja ta jättis seejuures maha loendatult 8 laipa .ning 8 meest vangidena (vangilangenud leitnandi ütlusel oli vastase jõud Pääsküla po­sitsioonidel olnud 8000 meest). Peale lõunat ilmusid vastase gru­pid jälle ja üha suuremal arvul küla ette,kuid enne tule piirkonda jõudmist valgusid laiali, liikudes paremalt ja vasakult kompanii ra­joonist mööda, kompanii seljatagusesse. Aktiivsust kompanii vastu aga enam ei ilmnenud. Õhtu eel vaikis juba pealetungi tegevus ja 1.kompanii algas liikumist üle Hüüru-Ämari (enne seda üle Koru lii­kumisele asunud, tekkis ees metsas tihe tulistamine, mispärast keerati ümber ja valiti viimane tee). Öösel oli peatus Harku tööliste  majades. Hommikul aga liikus 1.kompanii juba otse Nõmmele, kuhu 1.kompanii jõudis alles õhtupoolikul.
2. kompanii liikus 26.augusti õhtuks Nauma külla, kus asus kait­sele jõe kaldale. 27.augusti hommikul liikus edasi liivaküngaste ette lõunapool Koru veskit. Veski ees oli vastasel hea positsioon paljude punkritega. Korule oli ettenähtud pealetung: saksa 10.kom­pani lõunast, Hirvelaane pataljoni 1.kompanii läänest ja kahe vahelt pataljoni 2.kompanii. Vasakpoolne 2.kompanii eestlaste jagu tungis üle jõe, kuid suruti tagasi vastase tulega (läänepool lagedat ja loodepool küla metsast avatud), kusjuures oli kaotusi. tagasitõmbumise järele võttis saksa l0.kompani vastase punkrid tugeva kuulipil­dujate ja granaadiheitjate tule alla. Tuli vastupanu aga ei murdnud.
2.kompanii asus uuesti seisukohtade haaramisele läänest. Jõudnud väl­ja kindlustuste tiivale, sattus kompanii üks jagu ühe tulesektori tule alla ja eesotsas olev rühmaülem langes silmapilkselt. Teist­kordselt edu mittesaavutanud, telliti pataljoni staabist leegiheitjad. Nende abil õnnestus tungida punkrite liini sisse. Samal ajal tehti katset üle Koru veskitammi teisest küljest kindlustatud ra­jooni sisse tungida, kuid seal hoiti
tagasi vastase väga täpse tulega. Ei õnnestunud leida vastase kuulipilduja asupaika, mistõttu tuli loobuda ka katsest seal üle jõe tungida. Sissetungimise järele punkrite liini tõmbusid vastase salgad üle jõe ja jäid peatuma vastasolevas metsas. Sellejuures lasksid nad õhku Koru veski ning see hakkas põlema koos silla ja veskitammiga. 2. kompanii asus jõe lõunapoolsel kaldal positsioonile suunaga läände ja loodesse, õhtul võttis kompanii üle positsioonid Korust põhjapoole, ülesandega hoida vastane üle jõe metsas kinni kuni hommikuni. Enne pimedat ründasid venelased vähema jõuga veel loodeosas olevaid kompaii seisukohti, kuid tagajärgi ei saavutanud (luure avastas aegsasti vastase, mis­juures tal langes juba aegsasti 2 meest). 28.augusti hommikul tuli üle juba suuremal arvul vange. Selgus, et Koru asus koti suu peal, kuhu kõik väljapääsu otsivad punajõugud kokku tulid, õhtupoolikul liikus 2. kompanii Ämari suunas ja jõudis õhtupoolikul Ämari külla Kopil-Tammemäe talude juure. Seal võttis kompanii rinde kirdesse, vastu metsaserva, kus olid ees kivimurrud tankitõkkena. Sellel joo­nel avaldati vastase poolt veel vastupanu kompanii seisukohtadele ja metsast võeti kompanii seisukohad kuulipilduja tule alla. Enne õhtut saadi veel käsk edasi liikumiseks. Pääsküla jaama peale. Saksa 10.kompanii ja 2.kompanii I rühm, liikudes vasakul tiival, saatis luu­re ette, mis sattus kohe metsa liikudes sinna kogunenud vastase jõu­gu kuulipildujatule alla. Terve luure koosseis, 14 meest, said haa­vata ja tapeti hiljem mõrtsukalikult jõugu poolt. Selle vahejuhtumi tõttu tõmbuti tagasi Ämari külla ja 2.kompanii asus positsioonile, kus varem oli olnud. Küla ümber moodustati n.n. siilpositsioon ja nii jäädi sinna kuni 29.augusti hommikuni. Vange tuli nüüd sinna vabatahtlikult Tallinna ja Nõmme suunast. Hommikul liiguti rügemen­diülema käsu kohaselt edasi Pääsküla peale. Liikudes läbi metsa tu­li veel võitlust pidada, misjuures 2. kompaniist sai veel üks mees haavata. Pääskülla sisse, s.o. Nõmme linna, liiguti endiselt loodest.

Kokkupõrkeid enam ei olnud, peatuma jäädi Kivimäe rajooni.
Tallinna vallutamisoperatsioonist osavõtnud kapten Talpaku kompanii  moodustati Rakkes ja liikus kohe samal päeval Paide alla Väätsa metsaülema juurde.  Kompanii hakkas sealt peale teotsema saksa soomusküttide pataljoni (Panzerjägerbataillon) juures Hauptmann Kraska juhtimise all. Järg­misel päeval, 11 augustil,  liikus kompanii  Kuimetsa.  Seal jõudis kompanii juure  ka Tartust Rakke saadetud kahetoruline patarei major A.Sobolevi juhtimisel 37-mehelises koosseisus. Selles rajoonis teotsemise ajal   ühines kompaniiga mitmeid metsavendade-omakaitselaste organiseerimata salku. Kuimetsas kasvas kompanii  augusti keskel 223 mehele, kelle hulgas 24 ohvitseri. Peale selle oli kompanii juures veel 100 mehe ümber erisalkadena teotsevaid omakaitselasi.Nii kandis üksus rohkem pataljoni kui kompanii- ilmet. Kuimetsa asudes võttis kompanii samal päeval eelosadega oma alla rinde ette nihuta­tud tugipunktid: Habaja asunduses (III rühm), Juurus (I rühm) ja Mahtra külas (II rühm). Vastase seisukohad ei olnud neist punktidest mitte kaugel (Habajast 0,5 km). Kõige aktiivsemalt teotses vastane
Juurus, teostades seal olemise 8 päeva kestel iga päev 1-2 pealetungikatset mõnikord kuni kompanii suuruste jõududega. Vaenlane kan­dis seejuures kaotusi vähemalt 20 meest langenutena ja 6 vangidena, kuna kompaniil oli 1 langenu ja 2 haavatut. Energiliselt teotses vas­tane ka Habaja vastu, hoides asunduse kogu aeg suurtükitule all. Habajale teostatud rünnakute ja haardekatsete kestel kaotas vastane umbes 25 meest langenuina, kuna omal poolel oli kaotusi vaid 5 meest haavatutena. Mahtra oli teistest  eraldatum ja seal asuvat rühma vas­tane ei tülitanud. Nendest mõlemist punktidest teostati arvukaid luureretkl, millest kaugemad ulatusid kuni Hagudi jaamani ja Kolu teeristini. Juurus asus rühma seisukohtadest vasakule positsiooni­le 100 meheline Juuru omakaitselaste salk - positsioon oli Juuru alevikust Jägala jõeni Hõreda all.
18.augustil liikusid Harjumaa Omakaitse poolt väljavahetatud Juurus ja Mahtras asunud osad Hauptm.Kraska pataljoniga Kaiusse ja järgmisel päeval sealt edasi uuele rindele. Habajas sündis välja­vahetus 19.augustil ja samal päeval liikus see rühm teistele järe­le uuele rindele, kus võeti seisukohad Värava - Kärpla - Kokuta joonel. Siin vahetati välja Hirvelaane pataljoni kompanii, kes vaba­nedes siirdus teotsema Rapla suunas. Patarei asus positsioonile Kabeli ja Nurme küla vahelisse metsa. Uues asukohas allus kompanii koos pataljoniga Saksa 389.rügemendi ülemale, kes oli ühtlasi di­viisi vasaku tiiva üldjuht. Siin oli eesti üksuste vastas venelas­tel Tallinna operatsiooni alguses 204.Nõukogude jalaväe polk: üks pataljon Raplas, teine Juurus, kolmas Lipa-Kabala rajoonis. Juurus oli 204.polgu pataljon tugevdatud 45.pioneerpataljoniga. Peale sel­le oli Rapla juures veel üks madruste pataljon ja Järvakandi mõi­sas - Purku - Kõrtsi rajoonis 18.1uurepataljon.
20.augustil algas pealetung Tallinnale. Üksuse juure tuli um­bes 50 meest Juuru ja Kaiu omakaitselasi ning umbes sama palju Keht­na, Keava, Järvakandi ja Rapla omakaitselasi. Esimese tähtsama ettevõttena kompani saatis välja luure üle Väljaotsa talu Järvakan­di asunduse peale, et sealt kiirelt teateid tuua vastase üldisele taandumisele asumisel pealetungi esimeste hoopide järele. Märjamaa ja Rapla suunas teotsevate kolonnide edu korral oli oodata Järva­kandi | Lipa rajoonis asuva vastase kottijäämist, kotisolejate purustamise teostamiseks pidi luure tooma tarvilikke teateid. Jõud­nud Väljaotsa tallu saadeti tagasi sidekäskjalg teatega. Viimane oli eksiteele juhitud ühe kohaliku elaniku poolt ja sattunud vastase kätte Kõrtsi juures, kus asus tugev vastase eelpost. Alarmeeritud tugevamad vastase jõud asusid Väljaotsa talu rajooni haarama, eest ja seljatagant. Peale Kõrtsi juures asumise oli vastasel tugevad jõud veel vahetus läheduses Purku külas, nende punktide vahemaa umbes 2 km., kus luure läbi läks, suleti kiirelt kahest suunast kotisuu kokkutõmbeks liikuvate vastase jõudude poolt.