Punaarmeelase isikut tõendav dokument

ja mis selle viimase kaane siseküljele hariliku pliiatsiga kirjutatu tähendab?

Veterinaar-arst, mitte velsker.

Eks ta juhtivkoosseisu värk oli, , reakoosseis selliseid võis ainult oma leitnandil vaadelda
Sõdur sai pigem odava kartongkaantevahelise makulatuurile shtambitud variandi

ppp kirjutas:Veterinaar-arst, mitte velsker.

Ametilt lausa polgu vanem-veterinaararst.

nonn kirjutas:ja mis selle viimase kaane siseküljele hariliku pliiatsiga kirjutatu tähendab?

HKO on Kaitse Rahvakomissariaat. Eks mingi käskkirja või ukaasi number 1943. a. märtsist.

lõkmel üks "liiper", st auastmelt võrdne kapteniga

Kaks ennesõjaaegset 22. Territoriaalse laskurkorpuse juhtivkoosseisu tunnistust.

II. järgu sõjaväearst Pjotr Bogdanovi isikutunnistus. Teenis Musta mere laevastiku 12. õhuväebaasis, mis asus Sevastoopolis. 1943. aastal sai majori auastme.

NKVD alampolkovnik Jefim Manõshevi isikutunnistus ja väljavõtted sõjaväepiletist. Manõshev oli 286. ( Tallinn ) ja 289. ( Kohtla- Järve ) sõjavangilaagrite juhtivkoosseisus, sõjaväepileti järgi Nov. 1944- Mai. 1947.

Laagrist 286 ( allikaks Postimees ) :

Tallinnas tegutses pärast sõda mitmeid kinnipidamiskohti, mis praeguseks on ununemas. Üheks selliseks ümbruskonna elanikes ängistust, viha ja kaastunnet tekitanud kohaks oli Endla tänava ääres, teisel pool Kibuvitsa ja Tulika tänavat asunud 286. sõjavangilaagri kolmas osakond. Sõjavangilaager nr 286 rajati 16. oktoobril 1944. Seal peeti peamiselt sakslastest ja austerlastest vange, mõnevõrra vähem ka ungarlasi.
Sõjavangilaagri administratsioon eesotsas laagriülema Slutsevskiga asus Pirita tee 26. Sellele allus 11 osakonda, millest Tallinnas asusid teine, kolmas, kuues ja kaheksas. Olgu vahemärkuseks öeldud, et sõjavangilaager number 286 polnud kaugeltki Tallinna ainuke. Siin asus ka mitu ehituspataljoni, milles valitses vangilaagritega paljuski sarnane olukord.
Sõjavangilaagri number 286 kolmanda osakonna ülemaks oli 21. septembrist 1946 kapten Aleksei Nikolajev, kes oli kolm aastat varem rindel raskesti haavata saanud.

Vangide raske elu

1. augustist 1947 oli kolmanda laagriosakonna ülemaks alampolkovnik Jefim Manõshev.
1948. aastal vaheldus vangilaagri juhtkond tihedamalt. Lühemat aega juhtis laagrit Zitomiris sündinud juut Lev Lazarevski. Sama aasta 1. veebruarist oli ülemaks Leonid Batõgin.
Vähemalt 1945. aasta mais oli kolmas laagriosakond tööalaselt seotud Eesti Raudtee Ülesehitusvalitsusega. Asutus taotles 5. mail 1945. aastal Endla tänavale kolmehektarist maa-ala ajutiste barakkide püstitamiseks. Samal aastal anti üle vähemalt kolm suurt barakki (number 5, 6 ja 7), köök ja saun. 1946 valmisid klubihoone ja viis suuremat barakki (numbrid 14-18). Tehas number 9 andis omapoolse panuse 1946. aastal ühe suurema baraki (number 2) ja kartseri (hoone number 3) ehitamisega.
Barakkides olid kahekorruselised narid ja iga vangi kohta kaks ruutmeetrit põrandapinda. Hoonetes number 17 ja 19 paiknes konvoirood. Laagril olid veel ambulatoorium, laatsaret ja täikamber, mis võis teenindada kuni 50 inimest tunnis, pesuköök, kus võis ööpäevas pesta kuni 70 kilo pesu ning üldladu, mis mahutas 160 tonni kaupa.
Laagrit ümbritses okastraataed. Kinnipidamiskoha ainuke sissepääs asus kohakuti praeguse Kibuvitsa tänavaga. Väravatagust väikest väljakutaolist ala kasutati loendusteks ja muudeks suuremateks üritusteks. Hiljem, kui vangide elu muutus kergemaks, kasutati seda platsi ka spordiväljakuna.
Vangid töötasid erinevates tehastes ja ülesehitustöödel. Lisaks kurnavale tööle laastasid nende tervist ka vilets toit ja kehv riietus. 1946. aasta 2. aprilli ülevaatusel selgus, et 40 kinnipeetavat pidi tööl käima täiesti kulunud saabastega või päris ilma jalanõudeta. Eesti kliimas võib sellisel ajal sageli veel lumigi maas olla.
Niigi raske olukorra tegi väljakannatamatuks laagriosakonna Smerši töötajad, kes öötundidel selgitasid vahendeid valimata vangide poliitilist meelsust ja varasemat tegevust.
Kui mitte arvestada erihaiglas surnud vange, siis lõppes vangilaagri nr 286 erinevates osakondades ühtekokku 658 inimese elutee. Kui paljud neist olid kolmanda osakonna kinnipeetavad, on raske öelda. Näiteks 1946. aasta 19. aprillil koostatud käskkirjast ilmneb, et tolle aasta esimesel kvartalil heitis seal hinge neli vangi.

Kergemalt haiged tööle

17. märtsil 1945 oli kolmandas laagriosakonnas arvel 252 vangi, neist esimesse kategooriasse ehk tervete meeste nimekirja liigitus ainult 42. Teise kategooriasse ehk nendeks, kes olid võimelised töötama ainult kergematel töödel, kuulus 87 Endla tänava vangilaagri elanikku. Neid mehi, kelle tervis oli vilets ja keda sai kasutada ainult laagri sisemistel töödel, oli 63.
Selsamal päeval oli 31 vangi distsiplinaarosakonnas karistust kandmas ja 11 raskemat haiget laatsaretis. Kergemalt haiged pidid tööle minema. Lisaks sellele oli 18 kinnipeetavat mingil muul põhjusel teistest isoleeritud.
1946. aasta jaanuaris oli kolmandas laagriosakonnas 1300 vangi, sama aasta aprillis oli vange 1523, mais 1812 ja augustis 1860. Võib arvata, et 1947. aastal püsis vangide arv enam-vähem samal tasemel ja seejärel hakkas järk-järgult vähenema koos nende kodumaale saatmisega.
1948. aasta lõpus algas üldine laagrite likvideerimine. Massiliselt saadeti vange kodumaale 1949. aastal 14. mail. Samal aastal moodustati seoses kolmanda laagriosakonna likvideerimisega hoonete ja materiaalsete väärtuste üleandmise komisjon.
Pärast seda kasutati endisi vangilaagri hooneid elamutena, kuhu kohaliku legendi järgi majutati elama omaaegsed vangilaagri töötajad koos perekondadega.

Väljavõtted sõjaväepiletist ja infot laagri nr. 289 Kohtla-Järve, Käva kohta ( allikas virumaa.ee ) :

16.10.1944.a. jõudis rindeväeosade järel Kohtla-Järvele sõjavangide koondamispunkt,mis kolis endisesse saksa sõjavangilaagrisse Kävas. Vastse vangilaagri esimeseks ülemaks oli major Zatõlkin ja laagri peamiseks tootmisülesandeks oli gaasimagistraali Kohtla-Järve -Leningrad rajamine. Töötati nii gaasi tootmiseks vajalike rajatiste ( suurimaks ehituseks olid tunnelahjud) ja ka trassi ehitamisel ja paljud leidsid rakendust ka Käva-2 kaevanduses. Suuremate objektide lähedusse paigutati ka laagri osakonnad.
Juhtkond koos 1 osakonnaga asus Kohtla-Järvel (Kävas), 2.osakond oli Kukrusel (töötati Kukruse kaevanduses), 3.osakond Kiviõlis ja 4.osakond paiknes algul Kohtla-Nõmmel, hiljem viidi aga üle Tallinnasse, kus sõjavange kasutati masinatehase ehitusel ja muudel ehitusobjektidel.
Laagril oli ka mitmeid väiksemaid ja mobiilseimaid allüksusi (üks neist asus Kohtla-Järve linnas / Kohtla-Järve linnavalitsuse taga ja endise Tallinna poe vastas/ ja nende ehitustööna on kerkinud enamus Kalevi ja Keskalle tänava majadest. Kui algas laagrite likvideerimine, siis kujunes laager nr.289 Kävas üheks kolmest põhilaagrist, millele anti üle likvideeritavate laagrite osakonnad. Suure laagri ülalpidamiseks oli rajatud ka Jõhvi lähedale oma põllumajanduslik abimajand (hilisem Jõhvi Aiand) kus oli ka oma loomapidamine.
Laager nr.289 pidi mahutama algperioodil kuni 3600 vangi, tegelikult oli vange vähem, kuna Eestist pärit vangistatud Saksa armee sõdurid, vaatamata rahvusele tuli saata NSVL põhjapiirkondadesse ja Siberisse rajatud sõjavangilaagritesse, kust aga peagi eestisoost inimesed toodi tagasi Eestis asuvatesse töö pataljonidesse Narvas, Sillamäel jm.E simene suurem partii, ligi 1700 eestlast ja 500 sakslast saadeti Kohtla-Järvelt Karjalas asuvasse laagrisse 16.11.1944.a-l ja veel mitmelgi korral saadeti siit sõjavange mitmetesse Venemaa piirkondadesse.
Kohale jäeti peamiselt haavatud ja haiged ja ka palju oskustöölisi (ehitajaid, potseppi, insenere jms.) 01.01.1945.a. andmeil oli vangilaagris 1139 vangi.
1945.a. kevadel hakkas ka siin vangide arv pidevalt kasvama ja laagris olevate vangide arv kasvas 10200-ni ja 29.11.1947.a-l oli vangilaagris 13009 sõjavangi, mis oli ka arvatavasti maksimum. 08.08.1949.a-ks oli laagrisse jäänud veel 6000 vangi ja viimased vangid lahkusid siit 11.09.1949.a. Selleks ajaks oli algusest peale laagrist läbi käinud 32532 sõjavangi. Laagri abimajand likvideeriti 01.11.1949.a-l ja vara anti üle Sinimäe sovhoosile ning veel mitmele lähedal asuvale kolhoosile ja laagri lõpliku likvideerimise päevana on kirja pandud 25.02.1950.a.
Sõjavangilaagri elu kohta on kirjutanud suurepärase kroonika sõjavang Otto LUTZ “Das Lied von Kohtla-Järve”. Kohtla-Järve (Käva) vangilaagri nr.289 ja osakondade kalmistud on märgistatud ja on uurimisel järgmiselt: Kävas on kaks kalmistut (nr.1 ja nr.2) kuhu on maetud 750 inimest, mälestuskivi ja mälestusrist avati siin 24.juulil 1996.a. Ida-Viru SOMS-i ja Saksamaal asuva “Laagriühingu Kohtla-Järve” poolt, Kukruse vangilaagri kalmistu avati 24.augustil 1996.a. ja siia on maetud 44 sõjavangi, uurimisel ja taastamisel on Kohtla-Nõmme sõjavangilaagri kalmistu.

Ja veel üks tunnistus, millel kahjuks sisu puudu. Selle eest on aga foto vägev ja kaasas ka ordeni raamat. Orden ise oli kadunud juba ennem seda, kui dokumendid sain... Iseenesest oleks tore, kui orden ka oleks, sest tegu on varase kinnituse küljes rippuva Isamaasõja ordeniga ( nagu pildil ).
Vanemleitnant Ambrosovskii oli tankist, rühma ja tankikomandör. Ordeni sai 1943. aasta suvel Kurski suunal peetud lahingutes.