KL Saaremaa malev.

See ju sama märk, mida üks tegelane paari nädala eest kõigis eestikeelsetes kohtades suht absurdse 2 500.- eest müüa üritas - et (kui suur saladus pole) mitme eurorutsiga siis tehing päädis

Küsitud hinnaklass antud märgi puhul oli täiesti adekvaatne.
Ka edaspidi oodatud EW ja tsaariaegsete märkide pakkumised.

No kas siit välja lugeda, et mitte Borja poolt avalikustatud vaid tegelikuses kujunend hind oli adekvaatne
Nätiasin oma naisele ka selle märgi pilti ja küsisin tema arvamust kui kõrvalt teema suhtes juba tüdinenud kaaskannatja ning esimene arvamus mis mind hämmastas oli paugust: Hind 100 € +- vist tal õigus

Väga ilus ja haruldane märk, õnnitlused!

Krt - kas foorumi "hommikumaa targad" ei võiks siis ka meid, lihtsurelikke veits valgustada, mis teeb selle väikese halli plekitüki hinna kolmekordseks VR II/3 hinnaks - selmet siin omavahel salapäratseda vihjetega a la "hinnaklass oli adekvaatne" ja "vägailusharuldanemärk"

Kõik on ju öeldud juba. Tegemist on ühega kõige vähemliikuvatest EW KL märkidest. Mina hoian seda esimest korda käes ja ilmselt on kollektsioonides neid alla 10 või isegi alla 5?

Raudrist kirjutas:Kõik on ju öeldud juba. Tegemist on ühega kõige vähemliikuvatest EW KL märkidest. Mina hoian seda esimest korda käes ja ilmselt on kollektsioonides neid alla 10 või isegi alla 5?

And so what // ja mis siis - see pole ju põhjus, et olla väärt kolmekordset vabadusristi hinda

Aga mis siis veel saab põhjus olla?
VR II-3 on valmistatud tuhandeid ja säilinud sadasid. Kõik, kes soovivad, saavad selle endale muretseda.

Ükski asi ,mida on palju,pole kollektsionääride jaoks hinnaline ega ihaldatav.Lihtne tõde ju?

Üks mõttetera tuli nüüd peale paari õltsi: Hinna määrab nõudluse ja pakkumise suhe Kuskilt raamatust vist olen lugenud seda

Minu viimase aja üks huvitavamaid leide. Punakomandöri rinnamärk (Знак красного командира, революционный знак). Täiesti omas mahlas, välja tulnud eelmisel suvel Tartumaalt ja alles nüüd õnnestus ta omale saada.
Nagu teame, siis 1918- 1922 oli Punaarmee sõduritel ja ohvitseridel kõige esimese eraldusmärgina kasutusel rinnamärk Punatäht mille keskel oli ader ja vasar. Mais 1918 see märk asutati ja algselt kanti teda rinnas, hiljem mütsimärgina. Osa komandöridest kandsid siiski mütsimärgile lisaks ka eraldi rinnamärki. Samas polnud komandöridele see mitte mingit moodi reglementeeritud, milline pidi olema auaste, et rinnamärki kanda jne- alguse asi. Sirp ja vasar tuli kasutusele alates aastast 1922 ja alates sellest ajast rinnamärki enam väga ei kantud jäi vaid mütsimärk, kuigi oli erandeid.
Selliseid rinnamärke nagu pildil ei valmistanud mingid tehased ega mündikojad ja neid telliti meistritelt üksiktellimusena või väikeste partiidena. Selle tõttu on palju erimeid, erineb suurus ja vorm, kasutati ka väeliigiti erinevaid embleeme jne. Märgi valmistamine oli kallis ja mitte kõik ei saanud sellist endale lubada. Nagu ka selle märgi puhul näha võib, siis ei erine nad palju revolutsioonieelsetest tsaariaegsetest märkidest- meistrid olid ju samad.
Piltidel olev märk on mõõtudelt paras jurakas ( 5 x 4cm )ja väga kvaliteetne töö. Muidugi on ajahammas natuke punast emaili närinud ja sirbilt/ vasaralt kullatise minema pühkinud, aga see ei ole vähemalt minu jaoks probleem. Täiesti reaalne, et konkreetne märk on olnud seotud näiteks Eesti punaste küttide mõne ohvitseriga.
Arvan, et sirp ja vasar on konkreetsele märgile peale sätitud kahekümnendatel aastatel või siis on kogu märk tellimusena meistri juures lastud kahekümnendate aastate alguses teha. On ka võimalik, et algselt oli märgil adra ja vasaraga embleem, mille asemele siis sirp ja vasar teha lasti. Täpset tõde ei saa me ilmselt kunagi teada.

Kes viitsib lugeda, siis siin on ka ühtteist:

http://historymania.info/view_post.php?id=139

SS-sturmmann Enno Männiku (2.11.1926-4.5.1944) erkennungsmarke ja kirjad.
Enno läks 16-aastaselt vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. Kirjadest lugesin välja, et ta oli kuulipildur: „Olen praegult kuulipilduja taga ja ootan saaki, mida võiks jälle ära näpsata ja teise maailma saata, nagu nende teised kammeradid on läinud“ (16.XI.1943.a).
Teenis suure tõenäoususega 45. rügemendi I pataljoni 4. kompaniis.
Enno sai 1944 aprillis käest ja puusast haavata ning ta suri haavadesse Riia haiglas 4. mail, ta oli siis 17-aastane. Erkennungsmarke saadeti omaksetele koos teatega Enno surma kohta.

LoCo kirjutas:...

Asjalik komplekt! Palju õnne!

PS. Pööra tähelepanu minu postituse alaservas olevale jutujupile ...

Talvise komplekti täiendus