Otsustasin ühe teemaga militaar-netist siia üle kolida, kuna seal ei tulnud selle kainelt arutamisest suurt välja ja on ainult aja küsimus millal see seal lukku läheb.
Siin ehk suudame koos midagi välja selgitada. Ütlen kohe välja, et teema on meile eestlastele kindlasti valus, kuid katsume kainet mõistust säilitada. Uurin asja kuna tahaksin enesele selgeks teha, kas need süüditused on tühi jutt või on neil ka mingi alus.
Ise ei ole ma mitte ühtegi dokumenti mitte kunagi näinud mis tõestaks, et eestlased olid süüdi sõjakuritegudes. Kuid loogiliselt mõeldes võib oletada, et sakslaste käsul võisid nad osa võtta juutide tapmisest ja arvestades seda mida N-Liit Eestis korda saatis 1940 - 1941a. võisid mõned ju oma viha välja valada Valgevene ja Ukraina külades tsiviilisikute peale. Kuid rõhutan veelkord, et see on vaid minu oletus, ma ei ole kunagi näinud mitte ühtegi dokumenti, või tunnistust mis seda tõestaks.
Neid süüdistusi on olnud varemgi, kuid tähelepanu pöörasin just sellele süüdistusele, kuna seda uuris Eesti komisjon.
PS! Militaar netis kasutaja Estoloog vihjas, et minu tõlge on vigane ei saanud aru milles asi, kuna võib olla pisivigu kuid mõte sai ilusasti edasi antud. Kuid igaks juhuks lisan siia, et keskenduge inglise keelsele tekstile. Eesti keelne on minu enda tõlgitud.
Teema siis järgmine

Kolasin axise foorumis ringi ja satusin ühe huvitava vaidluse peale.
Seal üks ajaloohuviline väidab, et Eesti üksused, politseipataljonid ja 20 SS diviis on toime pannud kuritegusid inimsuse vastu.
Oma väite kinnituseks käis ta välja selle veebilehe
http://www.historycommission.ee/temp/co ... _frame.htm
Eriti torkas silma see lõik.

Tsiteerin::
.3. The Participation of Estonian Military Units and Police Battalions in Towns and Transit Camps Outside Estonia, and at Labor and Concentration Camps in Estonia, while Acts of Genocide or Crimes Against Humanity Took Place Involving the Killing or Deportation of Jews and Other Civilians, in which the Units Played a Variety of Roles.

The Commission's researchers have studied a number of the records of post-war Soviet era trials, in an effort to determine the location and activities of specific Estonian military units and police battalions at various times. Some of this material could be matched against the information provided in the book "Eesti Vabadusvõitlejad" ("Estonian Freedom Fighters"). Information was also obtained from individuals, and from memoirs. >From this research, the Commission concludes that the Estonian Legion and a number of Estonian police battalions were actively involved in the rounding up and shooting of Jews in at least one town in Belarus (Novogrudok); in guard duties in at least four towns in Poland (Lodz, Przemysl, Rzeszow, and Tarnopol); in guard duties at a number of camps in Estonia and elsewhere; and in the deportation to Germany of an unknown number of civilians from Belarus and Poland



Tõlgin selle lühidalt ja kiiruga neile ka ära, kes inglise keelt ei oska.

Eesti sõjaväe üksuste ja politseibataljonide osalemine linnades ja transiitlaagrites väljaspool Eestit ja töö - vangilaagrites Eestis, samal ajal, kui genotsiid ja inimsusevastased kuriteod leitsid aset. Kaasa arvatud juutide ja teiste tsiviilelanike tapmine ja küüditamine, milles üksustel olid erinevad rollid.
Komisjoni uurijad on uurinud arvukalt sõjajärkseid Nõukogude aja kohtuprotsesside dokumente, soovides määrata kindlaks Eesti sõjaväeüksuste ja politseibataljonide tegevusi ja asukohti erinevatel ajaperjoodidel. Osa sellest informatsjoonist võib vastuoluline olla, mida väidetakse raamatus Eesti Vabadusvõitlejad. Informatsioon põhineb ka isikute mälestustele. Selles uurimistöös komisjon jõudis järeldusele, et Eesti Leegion ja mitmed politseibataljonid aktiivselt osalesid juutide tagaajamisel ja mahalaskmistel vähemalt ühes Valgevene linnas (Novogrudok); vangivalvurid olid ,nad vähemalt neljas Poola linnas (Lodz, Przemysl, Rzeszow, and Tarnopol); vangivalvuritena kasutati neid ka mitmel pool Eestis ja mujal. Samuti osalesid nad tsiviilisikute küüditamises (kui palju oli ohvreid pole teada) Valgevenest ja Poolast Saksamaale.

Vot selline huvitav lugu siis, mis te sellest arvate

Ise olen rääkinud kahe eesti allohvitseriga, kes Klooga väljaõppelaagris pidid juute valvama.Nad ei tahtnud eriti täpsustada, aga vähemalt minu vanaonu ütles, et nad(eestlased, kuigi ss vormis, olid juutidega umbes samal tasemel, ehk siis pideva aaria järelvalve all)Vanaonu surnud.Teine mees elus, aga seni pole midagi täpset rääkinud.

2001. aastal käsitles Eesti Ekspress 36. politseipataljoni tegevust Valgevenes. Artiklite lingid:
http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2001/19/Aosa/magnet1.html
http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2001/21/Aosa/elu03.html
Telekas on jooksnud aastapäevad tagasi ka film "Vojennaja Ulitsa". Teemaks ikka 36. politseipataljon ja üksuse operatsioonid Valgevene ruumis.
Selgemast selgem, et keegi hirmsasti pingutab mingite jõhkrate episoodide tuvastamiseks, aga kus ei ole, sealt ka ei tule. Kindlasti oli saksa poolel teeninud eestlaste hulgas tegelasi ( nt Aleksander Laak ja Ralf Gerrets ), kes isklikult osalesid juudiküsimuse lahendamisel aga need on erandid, mis kinnitavad reeglit: eestlaste II ilmasõja töövõidud jäävad ikkagi rinde kaevikutesse

Kõige rängem süüdistus on Novogrudoki veresaun Valgevenes.
Kuid faktid on jälle nigelad.
Esiteks ei ärata minus usaldust Max Jakobson. Minule on jäänud mulje, et tema viha natside vastu on nii suur, et ta paneks seina äärde iga veterani, kes kunagi Saksa vormi kandis.
Arvestades seda, mis kurja natsid juutidele tegid on tema viha täiesti mõistetav, kuid kas nii tundeline inimene sobib ikka nii tähtsat uurimistööd juhtima.
Et kedagi süüdi mõista on vaja fakte.
Sellest ei piisa, et Schutzmannschafts-F-Bataillon 36 ehk lihtsalt 36. politseipataljon tol hetkel, kui kuriteod toimusid seal kandis viibis.
Miks ei ole arhiivis sõnagi sellest, et nad hukkamistega seotud olid
Kas tõesti piisas süüdimõistva otsuse tegemiseks vaid NKVD toimikust
Kusjuures pange tähele midaq kirjutatakse artikli lõpus.

Seega pole teada, palju on toimikus ülekuulatava enda ja palju ülekuulaja juttu. Riigiarhiivis töötav ajaloolane Erich Kaup juhib tähelepanu sellelegi, et NKVD toimikud ei ole tõendid, millest piisaks süüdistamiseks. Ilmselt mõistis seda ka sõjatribunal, määrates näiteks Leo Pihelpuule karistuseks 25+5 aastat. "1951. aastal oli juba käivitunud sõjakurjategijate otsimine ja kui oleks dokumente leitud, oodanuks mehi surmanuhtlus, mitte aga 25+5," selgitab Kaup. Inimsusevastaste kuritegude uurijail on seega tööd veel kuhjaga, kuna praeguste allikmaterjalide põhjal ei saa kahtlustele vaatamata 36. politseipataljoni kaljukindlalt sõjakuritegudes süüdistada.

Ka NKVD ei olnud nende kuritegudes kindel.

Tahaksin teada mille asuel see Eesti komisjon väidab, et kuritegu on tõendatud

36. pat. oli Riipalu pataljon? Haraldist küll mingeid sõjakuritegusid ei oota?

Alf Kubbo- "Tulises katlas" on raamat, milles kirjeldatud eestlaste suhtumist juutidesse ja juutide suhtumist eestlastesse Valgevenes.

Kriuks kirjutas:2001. aastal käsitles Eesti Ekspress 36. politseipataljoni tegevust Valgevenes. Artiklite lingid:
http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2001/19/Aosa/magnet1.html
http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2001/21/Aosa/elu03.html
Telekas on jooksnud aastapäevad tagasi ka film "Vojennaja Ulitsa". Teemaks ikka 36. politseipataljon ja üksuse operatsioonid Valgevene ruumis.
Selgemast selgem, et keegi hirmsasti pingutab mingite jõhkrate episoodide tuvastamiseks, aga kus ei ole, sealt ka ei tule. Kindlasti oli saksa poolel teeninud eestlaste hulgas tegelasi ( nt Aleksander Laak ja Ralf Gerrets ), kes isklikult osalesid juudiküsimuse lahendamisel aga need on erandid, mis kinnitavad reeglit: eestlaste II ilmasõja töövõidud jäävad ikkagi rinde kaevikutesse

Üks vahepealne uudis Aleksander Laak'i kohta.

http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... d=27679795

Aga milleks siis raamatuid kirjutatakse ja uusi uurimusi avaldatakse?
Jakobsoni raportist, E.Zuroffi kirjast, NKVD ülekuulamisprotokollidest versus 36.kaitsepataljon on mahuka analüüsi oma raamatus koostanud endine kriminalist R.Võsaste. Võtke aga "Harald Riipalu lugu" ette, avage lk.60- 82 ja saate täpselt aru, kuidas NKVD esmalt tunnistused fabritseeris ja Max Jakobsoni raport neid tõepähe tõlgendab. Lisaks palju muud selgitavat ja harivat faktoloogiat, tasub lugeda.
Tõttöelda, olen sellest teemast pidanud palju rääkima/fakte analüüsima ja on hakanud ära tüütama. Lõpetuseks tahaksin viidata allolevatele juhtnööridele. Kes teemast huvitub- vaadaku üle ja mõelgu, et millist konkreetset punkti ei saa kasutada politseipataljoni liikme süüdistamiseks kui selleks on poliitiline tellimus, kas siis NKVDl, Viisentali keskusel vm.mustajal?
1943. a veebruaris andis 186. välikomandantuur (Opotškas) konkreetsed juhtnöörid tegevuseks partisanide vastu:
1) Bandiit on salakaval ja kangekaelne vastane, kes kaitseb end viimse veretilgani.
2) Seetõttu tuleb bandiitide vastu võidelda indiaanlase kombel, sõjakavalust kasutades ja halastamatult.
3) Liikumisel tuleb vältida külasid ja käidavaid teid ning võimalusel tuleb liikuda öösiti. Tuleb kasutada varitsuskohti teadaolevatel bandiitide radadel.
4) Teejuhtidena tuleb kasutada kohalikke olusid tundvaid venelasi ja nad alles siis koju lasta, kui nad käimasolevat operatsiooni enam kahjustada ei saa.
5) Metsades, soodes ja lagedal väljal tuleb tähele panna jälgi lumel.
6) Pimedas tuleb ilma hoiatuseta tulistada iga venelase (mees, naine või laps) pihta, kes maastikul liigub. Bandede piilurid ja luurajad aga, kes varitsuskohale lähenevad ja kellele bande põhiosa tavaliselt järgneb umbes 200 m kaugusel, tuleb läbi lasta. Bande tuleb tulelöögiga hävitada ning piilurid ja luurajad kõrvaldada tagalasse ja tiibadele paigutatud jõududega.
7) Majad, mida kaitstakse, tuleb süütelaskemoonaga põlema süüdata, punkrid õhku lasta. Majad jm rajatised, milles leitakse bandiitide relvi, laskemoona, varustust ja toiduaineid või mis on kindlustatud, tuleb maha põletada ja majas olevad relvastatud elanikud maha lasta. Leitud relvad, toiduained jne. tuleb viia lähimasse väli- või asulakomandantuuri, mahapõletatud majade kariloomad ja väärtuslik inventar aga kviitungi vastu üle anda majanduskomandole või selle harukontorile. Toiduainete ja varustuse kasutamine kohapeal on lubatud ainult tungiva vajaduse korral. Marodöörlust karistatakse vastavalt eeskirjadele.
8) Elanikud, kes tabatakse relvadega, tuleb maha lasta. Samuti tuleb pärast lühikest ülekuulamist ja dokumentide äravõtmist maha lasta bandiidid ja nende abistajad. Bandiitide juhid, politrukid, komissarid, agendid ja spioonid, ka naised, tuleb üle anda sala-välipolitseile.
9) Elanikke tuleb küsitleda metsa- ja soolaagrite, samuti muude peidikute ja bandiitide rajatiste kohta. Teadlikku salgamist või valeandmete esitamist tuleb karistada mahalaskmisega.
10) Vangide kindel kinnisidumine ja valvamine on tähtis.
11) Mehi tuleb põhjalikult treenida küladele, metsatukkadele ja soodele lähenemises, ümberpiiramises ja läbiotsimises. On soovitav selleks kaasata kogenud sala-välipolitseinikke ja välisandarme.
12) Operatsiooni ajal ei tohi ükski venelane (mehed, naised, lapsed) piiramisrõngast väljuda või sinna siseneda. Keelust üleastujad tuleb maha lasta.
Väegrupi “Nord” tagalapiirkond oli enamasti suurte metsamassiividega kaetud territoorium, mis ulatus Eesti ja Läti idapiirist kuni 18. ja 16. armee tagalapiirkonnani. Väegrupi tagala ülemjuhataja käsutuses olevatest jõududest ei piisanud kogu territooriumi kontrollimiseks. Nõnda asusid Saksa üksused tugipunktides ja ründasid informatsiooni saabumisel partisanide üksusi või laagreid, samal ajal kui metsad ja arvukad väikesed metsakülad olid partisanide kontrolli all. Kohalik elanikkond jäi kahe tule vahele, eluohtlik oli nii partisanide abistamine kui partisanide abistamisest keeldumine. Partisanisõda oli sõda, mida peeti sõja seadusi ja tavasid eirates ning mille ohvriks langes palju tsiviilelanikke.
Antud dokumendi valguses peaks kogu 286.politseipataljon olema 100% ulatuses kuritegelik, sest:
1. formeeriti endistest EV politseinikest- ja need olid ju nõuka võimu silmis töörahva mahasurujad/kodanluse tallalakkujad
2. oli esmalt haaratud partisanivastase võitlusega, sest 20. juulist kuni 11. septembrini 1943 tegutses pataljon Leedus Utena, Ukmergė, Švenčionyse, Radviliškise, Panevėžyse, Vilniuse ja Varėna piirkondades, kus kontrollis põllumajandusnormide täitmist, osales töömobilisatsiooni korraldamises ja võitles partisanide vastu, osaeldes 12. augustist 11. septembrini operatsioonis Unternehmen Sommer”. 21. septembrist 23. oktoobrini 1943 osales pataljon partisanidevastases operatsioonis “Unternehmen Fritz” endisel Poola alal Vilniusest idas ja lõunas, mis 1939. a liideti Valgevenega: Grodno ja Lida ümbruse metsades ning Molodetšno, Vilejka, Postavõ, Vidzõ, Sviri, Glubokoje ja Polotsk-Neveli raudtee piirkonnas.
Miks aga alati lüüakse risti 36.pataljon mitte 286.pataljon?
NB! Mis aga puutub Omakitse nn.kuritegudesse siis väga hästi kirjeldab olukorda saksa okupatsiooni ajal Orava piirkonnas E.Loosaar "Eesti mehe lugu" Varrak 2006.lk 52- 121.
Lühidalt- Saksa aja saabudes notiti maha isiklikke vihamehi, vene ajal aga neid, kes olid saksa ajal OK liikmed. Ei saa kindlasti rääkida miskitest organiseeritud kuritegudest, sest suuresti neis asjus sakslane kaasa ei rääkinudki.

Võsaste jutt Riipalu raamatus tundus mulle suht üks-ühele kopipeist omaaegsest Pekka Erelti artiklist "Eesti Ekspressis" ("Novogrudoki tõed ja valed", 1.aug. 2002) ning sama autori varasemast artiklist "EE-s" "Alfons Rebase tundmatud toiikud" (29. juuli 1999), viimane rääkis küll Rebase pataljonist, aga sisu täpselt sama. Ehk et mulle jääb Võsaste raamatust mulje, nagu ta kohati refereeriks teiste meeste arhiivides tuhnimise vilju. Milles ma muidugi võin eksida.

Riipalu raamatu antud peatüki viidetes on ju näha, et milliseid dokke on Võsaste kasutanud. Lisaks saitidele ja raamtutele ka üksjagu arhiivindust: ERAF 129SM.1.1575, ERAF 129SM.1.3925, ERA R-4365.2.13. Ja seda julgen ma küll väita, et ta need dokid töötas isiklikult (arhiivides) läbi.