Postitatud: K Jaan 27, 2010 6:14 pm
Väga ilus eksemplar on U-tuli, unustasin kiitmast.
Siit on võimalik ka ühte haruldast kohalikku trükist osta, kes kalliks ei põlga:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?169008
Rainer Maria Rilke
Die Weise von Liebe und Tod des Cornets Christoph Rilke
34-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites 1. raamat sarjast Insel-Bücherei(saksa keeles)
Insel-Verlag 1943
Feldpostausgabe.
Raamat on trükitud ja köidetud Tartus Noor-Eesti kirjastuses veebruaris 1944 ja on gooti kirjas.
**********
Teemavälist.
Lisaks sellele viidatud "Jääb armastus..." tekstile kopin siia ühe sama võimsa teksti. Olgu õigustuseks see, et autoriks on mh sõjaajaloolane Hendrik Sepp (1888-1943). Tekst iseenesest täiesti kasutatav mõnel rahvusliku tähtpäeva üritusel.
MAARAHVA ÜLEMLAUL
Olid astraalsed detsembrikuu lõpu kummalised ööd, kui suur öine valgus härmatunud puid aias haruldaselt lähedaseks võlus. See öine subliimne helgus mõjus kuidagi hinge ebamaiselt õilistavalt ja kutsuvalt kaugele põldudevahelisele teele. Sammusidki sinna öisesse valgusesärasse. Kummaliselt tõusis talveöine uduvine, hämardades horisonti teeäärseil põldudelagendikel. Markantne kuuskki põlluveerel oli kadunud uduvinesse. Siis aga hajus öine vine ja kuusk seisis endiselt markantsena. Aga kui imeliselt kauge ja ebamaine oli teeäärne kase-, paju- ja lepavõsa ja kui abstraktselt õrn ja õilis. Oli nii võhivõõras, võluv
ja ebamaine.
Päevi hiljem oli ilm tormine. Maru vihistas kaugel lagendikel, kodu läheduses heinamaal, metsatukas. See oli tormide laul, laul võitlusest, laul kodususest ja laul õnnest. Jällegi olid tee, väljad, metsatukad nii soojalt ja reaalselt hingele lähedal.
Nii on ka läinud aegade hämarus, nii ongi hell mälestus: õrn ja õilis, nii kauge ja nii suursugune ja ometi südamele nii lähedal.
On nagu aeg, mis meist möödub, lausuks: ärge kõnelge paha lahkunuist, kõnelge neist ainult head.
Ülev mälestus õilistab minevikku, õilistab neid, kes on olnud, õilistab lapsepõlve, õilistab kõike seda, mis korra on olnud meie silmade ja südame ringis.
Mälestus loob pühakuid ja sangareid astraalses subliimsuses.
Reaalsus või irreaalsus?
Armsatest inimestest säilib nende töö, nende helged pilgud, mis on kadunud astraalsesse kaugusesse, olles siiski meie südame ringis.
Tajume neid, kes on kadunud aegade hõlma, tajume neid mälestustes, tajume igaveses looduses, tajume ühes metsade ja laantega, kõige sellega, mis on igavesti noor, igavesti kestev ja mis suureni on kui meie inimlaste-põlved.
Loodus on ürgne ja loodus on igavene, ja vägev on looduse laul. See on tormide, võitluse ja õnne laul. See laul on kosmoses ja kosmosele. Ilus on inimene ürgses looduses, hinges suur looduse müsteerium ja laul võitlusest ja õnnest.
Ülevad on meie esivanemad, kes on elanud põlislaantes, seal kus kevadeti on suur ja lakkamatu vetekohin ja sügiseti ürgne tormide laul metsade ladvus, ja kus suvine õhtu on nii leebe, leebe.
Ilusad on meie esivanemate hauadki vaikseil metsakalmistuil, kõrgel ülal, kus kased kasvavad; kuhu harduses kokku tullakse ja kust need, kes elavad, mälestuste kaudu ammutavad uut usku elusse, teades, et ürgses looduses on surm ja elu käsikäes ja et üle kalmuküngaste sammub uus elu; ja ikka ja ikka tuleb tagasi hurmav kevad ja toomed õitsevad loigu peal ning aias õuna- ja kirsipuud.
Maarahva kalmistul puhkavad igaveses rahus kõrgete kaskede all Peetriõue Jüri, Kiviselja Kaarel, Kolmearakse Kasper, Ura Madis, Kolmearakse Maret. Rohtunud on nende hauakünkad.
Elu on annud ja elu on võtnud, ja ürgne loodus annab jälle elu.
Need, kellele elu on uuesti annud, tulevad oma lastega käekõrval ja paljastavad pead rohtunud kalmuküngaste ees.
Nad tulevad krobeliste kätega, mis on karmistunud tööst ja tuulest ning näod elumuredest, käes lilled aknaalusest aiast, käekõrval pojad ja tütred, õrnades kätes laante lilled.
Ja nad langevad harduses rohtunud kalmuküngastele, südames viis kaduvast ja õnnest.
Eesti talurahva maa ja kodu on ürgses looduses. Põlv põlve järele on maarahvas raivanud põlislaasi ja laul pole iialgi lakanud nende südames. See on laul võitlusest, laul kaduvusest ja laul õnnest. Ja ikka ja ikka on õitsenud loigu peal toomed ja aias õuna- ja kirsipuud.
Tare akna all istub eesti rahva vanaemake ja õues mängivad ja kilkavad lapselapsed, ja õhus on pääsukesed nii ime\-õnne\-li\-kud. Kui on päikest, pole pääsukestel muret, ja kui on kevadet, pole lastelgi muret.
Õnnelik on väsinud vanaema vaadates pealt laste õnne; ta tahab, et nad kilkaksid ja oleksid õnnelikud.
Eesti rahva vanaema, laante vanaema, tajub looduse suurt, suurt müsteeriumi. Kaduv on vanaema, kaduvad on lilled, kaduvad on puudki põlislaanes. Vanaema on murduv, muutuv lüli igaveses eluprotsessis, kaduv lüli igavesti loovas, igavesti tärkavas; nagu puudki ürgses laanes on kaduvaid hiiglasi, kelle pehastunud tüved jala astumisel kokku varisevad. Seal aga seisavad hiiglased, kes kaovad kaugesse, kaugesse taevasinasse, kus õõtsub vaevalt-vaevalt märgatav ladvatutt. Nemad on need, kes elavad ja elu edasi annavad. Ja väike sahin käib nende õõtsuvais ladvus, see on laul ürgsusele ja laul igavesele. Võluv on nende laul tormiseil päevil, kui vägev tuulepuhang laulab neis ürgseis latvades tormide elu ja õnne viisi.
Ei see elu lakka, ei see elumüsteerium lakka kunagi. Taas tuleb kevad, taas tuleb igavesti ununev ja loov õnn.
Suur saladuslik müsteerium on vanaema, suur ürgne elulaul, laul õnnest, laul kodumaast, laul ununevast. Nii imelik rahu on vanaema hinges, kes akna all pingil istub. Kustunud pilgul vaatab ta kündjat põllul, kelle hinges on elu ja võitluse laul, see on külvaja laul.
Kilkavad lapsed tulevad vanaema juure ja ta silitab nende peakesi ja jutustab lugusid pääsukestest, kes on nii üliõnnelikud ja armsad nagu lahkunud hingedki.
Kilkavad lapsed lähevad lepikusse, kus asub kujutelmade maailm, nende laante maailm. Nad ehitavad maju, künnavad põlde, nagu vanaemagi nooruses.
Vanaemakese silm niiskub, meenub minevik. Ja need raivajad lapsed on temagi lapsed, kustuvale südamele nii lähedal.
Elu on võtnud, elu võtab ja elu annab.
Kustub vanaema ja noored raivajad külvavad uut elu; taas tuleb kevad, taas õitsevad loigu peal toomed.
Kõik, mis on eluvõimeline, see loob ja külvab. Loob inimene, loob kündja põllul, loob igavene loodus. Seda teab vanaema, et külvis on suur, suur elumüsteerium.
Päike on nii soe ja nii väsinud on vanaema, väsinud tööst, väsinud muredest ja väsinud õnnestki. Kaduv on tema, kuid ürgsuse laul, see on laul suuremast kui tänapäev, laul suuremast kui meie, see on laul igavesest, see on laul põlvedest, laul rahvast, kes on olnud, ja rahvast, kes on, ja rahvast, kes saab olema. See on laul kaduvast ja loovast.
Olgu see laul eesti rahva hinges ja ürgses laanes lakkamatu, sest see laul on neist, kes on läinud igavikku ja kelle pilgud on meie südamete ringis; ja olgu see laul tulevikule, kuhu viib meid väsinud maarahva vanaema südameviis, kes on heldinud kevadele lindudest, lastest ja külvajast põllul.
See on maarahva poeetide laul. Laanest me tuleme ja laande me läheme, ja laas on ürgne.
Taas tulevad lapsed lepikust, rõõmsad ja muretud, ja taas elustub vanaema nägu.
Kes annab, see elab. Eesti maarahva vanaema on ikka annud, annud suurest armastusest. Maarahva maa on loovate vanaemade maa, on poeetide maa, on raivajate ning külvajate maa.
Kui kõnnime harduses vaiksel metsateel, siia-sinna looklevail metsaradadel, kuhu tungib tagasi ürgne loodus, tajume kaduvat ja igavest, tajume hääbuvat ja tajume sündivat.
Teerajad hääbuvad, teerajad värskenevad. Sinililled tulevad sinna kui mälestused kaduvast ja ununevast, kui mälestused laante vanaemadest.
Olgu õnnistatud maarahva maa, olgu tervitatud laante ürgne laul, laul võitlusest, laul õnnest ja laul kaduvast ja uuest.
Olgu tervitatud mälestused, mis toovad õnne minevikust ja viivad meid uutesse võitlustesse ja õnnesse.
Ja meie, laante lapsed, tuleme ikka ja ikka jälle kalmuküngaste juurde, hinges ürgne laul kaduvale, laul õnnele ja laul võitlusele.
Ei, ei, elu ei kustu kunagi. Ta on meis, ta sammub meist edasi. Taas õitsevad toomed loigu peal. Taas on astraalseid öid, taas on tormide laul laante ladvus ja taas on kevadist õnne. Suur, suur on looduse müsteerium. Loodus on võtnud, loodus on annud, ja loodus annab ikka edasi. Põline laas on ürgne ja igavene.
See on laul kevadest, see on laul suvest, see on laul sügisest, see on laul talvest, ja see on taas laul kevadest; see on laul vanaemast, kes istub väsinult akna all; see on laul kilkavaist lastest ja pääsukestest, ja see on laul kündjast põllul. See on maarahva ülemlaul.
Siit on võimalik ka ühte haruldast kohalikku trükist osta, kes kalliks ei põlga:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?169008
Rainer Maria Rilke
Die Weise von Liebe und Tod des Cornets Christoph Rilke
34-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites 1. raamat sarjast Insel-Bücherei(saksa keeles)
Insel-Verlag 1943
Feldpostausgabe.
Raamat on trükitud ja köidetud Tartus Noor-Eesti kirjastuses veebruaris 1944 ja on gooti kirjas.
**********
Teemavälist.
Lisaks sellele viidatud "Jääb armastus..." tekstile kopin siia ühe sama võimsa teksti. Olgu õigustuseks see, et autoriks on mh sõjaajaloolane Hendrik Sepp (1888-1943). Tekst iseenesest täiesti kasutatav mõnel rahvusliku tähtpäeva üritusel.
MAARAHVA ÜLEMLAUL
Olid astraalsed detsembrikuu lõpu kummalised ööd, kui suur öine valgus härmatunud puid aias haruldaselt lähedaseks võlus. See öine subliimne helgus mõjus kuidagi hinge ebamaiselt õilistavalt ja kutsuvalt kaugele põldudevahelisele teele. Sammusidki sinna öisesse valgusesärasse. Kummaliselt tõusis talveöine uduvine, hämardades horisonti teeäärseil põldudelagendikel. Markantne kuuskki põlluveerel oli kadunud uduvinesse. Siis aga hajus öine vine ja kuusk seisis endiselt markantsena. Aga kui imeliselt kauge ja ebamaine oli teeäärne kase-, paju- ja lepavõsa ja kui abstraktselt õrn ja õilis. Oli nii võhivõõras, võluv
ja ebamaine.
Päevi hiljem oli ilm tormine. Maru vihistas kaugel lagendikel, kodu läheduses heinamaal, metsatukas. See oli tormide laul, laul võitlusest, laul kodususest ja laul õnnest. Jällegi olid tee, väljad, metsatukad nii soojalt ja reaalselt hingele lähedal.
Nii on ka läinud aegade hämarus, nii ongi hell mälestus: õrn ja õilis, nii kauge ja nii suursugune ja ometi südamele nii lähedal.
On nagu aeg, mis meist möödub, lausuks: ärge kõnelge paha lahkunuist, kõnelge neist ainult head.
Ülev mälestus õilistab minevikku, õilistab neid, kes on olnud, õilistab lapsepõlve, õilistab kõike seda, mis korra on olnud meie silmade ja südame ringis.
Mälestus loob pühakuid ja sangareid astraalses subliimsuses.
Reaalsus või irreaalsus?
Armsatest inimestest säilib nende töö, nende helged pilgud, mis on kadunud astraalsesse kaugusesse, olles siiski meie südame ringis.
Tajume neid, kes on kadunud aegade hõlma, tajume neid mälestustes, tajume igaveses looduses, tajume ühes metsade ja laantega, kõige sellega, mis on igavesti noor, igavesti kestev ja mis suureni on kui meie inimlaste-põlved.
Loodus on ürgne ja loodus on igavene, ja vägev on looduse laul. See on tormide, võitluse ja õnne laul. See laul on kosmoses ja kosmosele. Ilus on inimene ürgses looduses, hinges suur looduse müsteerium ja laul võitlusest ja õnnest.
Ülevad on meie esivanemad, kes on elanud põlislaantes, seal kus kevadeti on suur ja lakkamatu vetekohin ja sügiseti ürgne tormide laul metsade ladvus, ja kus suvine õhtu on nii leebe, leebe.
Ilusad on meie esivanemate hauadki vaikseil metsakalmistuil, kõrgel ülal, kus kased kasvavad; kuhu harduses kokku tullakse ja kust need, kes elavad, mälestuste kaudu ammutavad uut usku elusse, teades, et ürgses looduses on surm ja elu käsikäes ja et üle kalmuküngaste sammub uus elu; ja ikka ja ikka tuleb tagasi hurmav kevad ja toomed õitsevad loigu peal ning aias õuna- ja kirsipuud.
Maarahva kalmistul puhkavad igaveses rahus kõrgete kaskede all Peetriõue Jüri, Kiviselja Kaarel, Kolmearakse Kasper, Ura Madis, Kolmearakse Maret. Rohtunud on nende hauakünkad.
Elu on annud ja elu on võtnud, ja ürgne loodus annab jälle elu.
Need, kellele elu on uuesti annud, tulevad oma lastega käekõrval ja paljastavad pead rohtunud kalmuküngaste ees.
Nad tulevad krobeliste kätega, mis on karmistunud tööst ja tuulest ning näod elumuredest, käes lilled aknaalusest aiast, käekõrval pojad ja tütred, õrnades kätes laante lilled.
Ja nad langevad harduses rohtunud kalmuküngastele, südames viis kaduvast ja õnnest.
Eesti talurahva maa ja kodu on ürgses looduses. Põlv põlve järele on maarahvas raivanud põlislaasi ja laul pole iialgi lakanud nende südames. See on laul võitlusest, laul kaduvusest ja laul õnnest. Ja ikka ja ikka on õitsenud loigu peal toomed ja aias õuna- ja kirsipuud.
Tare akna all istub eesti rahva vanaemake ja õues mängivad ja kilkavad lapselapsed, ja õhus on pääsukesed nii ime\-õnne\-li\-kud. Kui on päikest, pole pääsukestel muret, ja kui on kevadet, pole lastelgi muret.
Õnnelik on väsinud vanaema vaadates pealt laste õnne; ta tahab, et nad kilkaksid ja oleksid õnnelikud.
Eesti rahva vanaema, laante vanaema, tajub looduse suurt, suurt müsteeriumi. Kaduv on vanaema, kaduvad on lilled, kaduvad on puudki põlislaanes. Vanaema on murduv, muutuv lüli igaveses eluprotsessis, kaduv lüli igavesti loovas, igavesti tärkavas; nagu puudki ürgses laanes on kaduvaid hiiglasi, kelle pehastunud tüved jala astumisel kokku varisevad. Seal aga seisavad hiiglased, kes kaovad kaugesse, kaugesse taevasinasse, kus õõtsub vaevalt-vaevalt märgatav ladvatutt. Nemad on need, kes elavad ja elu edasi annavad. Ja väike sahin käib nende õõtsuvais ladvus, see on laul ürgsusele ja laul igavesele. Võluv on nende laul tormiseil päevil, kui vägev tuulepuhang laulab neis ürgseis latvades tormide elu ja õnne viisi.
Ei see elu lakka, ei see elumüsteerium lakka kunagi. Taas tuleb kevad, taas tuleb igavesti ununev ja loov õnn.
Suur saladuslik müsteerium on vanaema, suur ürgne elulaul, laul õnnest, laul kodumaast, laul ununevast. Nii imelik rahu on vanaema hinges, kes akna all pingil istub. Kustunud pilgul vaatab ta kündjat põllul, kelle hinges on elu ja võitluse laul, see on külvaja laul.
Kilkavad lapsed tulevad vanaema juure ja ta silitab nende peakesi ja jutustab lugusid pääsukestest, kes on nii üliõnnelikud ja armsad nagu lahkunud hingedki.
Kilkavad lapsed lähevad lepikusse, kus asub kujutelmade maailm, nende laante maailm. Nad ehitavad maju, künnavad põlde, nagu vanaemagi nooruses.
Vanaemakese silm niiskub, meenub minevik. Ja need raivajad lapsed on temagi lapsed, kustuvale südamele nii lähedal.
Elu on võtnud, elu võtab ja elu annab.
Kustub vanaema ja noored raivajad külvavad uut elu; taas tuleb kevad, taas õitsevad loigu peal toomed.
Kõik, mis on eluvõimeline, see loob ja külvab. Loob inimene, loob kündja põllul, loob igavene loodus. Seda teab vanaema, et külvis on suur, suur elumüsteerium.
Päike on nii soe ja nii väsinud on vanaema, väsinud tööst, väsinud muredest ja väsinud õnnestki. Kaduv on tema, kuid ürgsuse laul, see on laul suuremast kui tänapäev, laul suuremast kui meie, see on laul igavesest, see on laul põlvedest, laul rahvast, kes on olnud, ja rahvast, kes on, ja rahvast, kes saab olema. See on laul kaduvast ja loovast.
Olgu see laul eesti rahva hinges ja ürgses laanes lakkamatu, sest see laul on neist, kes on läinud igavikku ja kelle pilgud on meie südamete ringis; ja olgu see laul tulevikule, kuhu viib meid väsinud maarahva vanaema südameviis, kes on heldinud kevadele lindudest, lastest ja külvajast põllul.
See on maarahva poeetide laul. Laanest me tuleme ja laande me läheme, ja laas on ürgne.
Taas tulevad lapsed lepikust, rõõmsad ja muretud, ja taas elustub vanaema nägu.
Kes annab, see elab. Eesti maarahva vanaema on ikka annud, annud suurest armastusest. Maarahva maa on loovate vanaemade maa, on poeetide maa, on raivajate ning külvajate maa.
Kui kõnnime harduses vaiksel metsateel, siia-sinna looklevail metsaradadel, kuhu tungib tagasi ürgne loodus, tajume kaduvat ja igavest, tajume hääbuvat ja tajume sündivat.
Teerajad hääbuvad, teerajad värskenevad. Sinililled tulevad sinna kui mälestused kaduvast ja ununevast, kui mälestused laante vanaemadest.
Olgu õnnistatud maarahva maa, olgu tervitatud laante ürgne laul, laul võitlusest, laul õnnest ja laul kaduvast ja uuest.
Olgu tervitatud mälestused, mis toovad õnne minevikust ja viivad meid uutesse võitlustesse ja õnnesse.
Ja meie, laante lapsed, tuleme ikka ja ikka jälle kalmuküngaste juurde, hinges ürgne laul kaduvale, laul õnnele ja laul võitlusele.
Ei, ei, elu ei kustu kunagi. Ta on meis, ta sammub meist edasi. Taas õitsevad toomed loigu peal. Taas on astraalseid öid, taas on tormide laul laante ladvus ja taas on kevadist õnne. Suur, suur on looduse müsteerium. Loodus on võtnud, loodus on annud, ja loodus annab ikka edasi. Põline laas on ürgne ja igavene.
See on laul kevadest, see on laul suvest, see on laul sügisest, see on laul talvest, ja see on taas laul kevadest; see on laul vanaemast, kes istub väsinult akna all; see on laul kilkavaist lastest ja pääsukestest, ja see on laul kündjast põllul. See on maarahva ülemlaul.
... Veelkordsed õnnesoovid kmr Uscha'le!
