"Kuressaare tööstuskoolis 1941.a valmistatud tank. Tanki juures paremalt teine SARK-i Saaremaa osakonna ülem Vassili Riis." (Eesti Ajaloomuuseum via muis.ee)ivalO kirjutas:Neile meeldis linttraktoreid ümber ehitada.
Eesti 1941
Re: Eesti 1941
"Maakri ja Kuke nurgal puumajas elasid kaks õde litsi, väga soojad mälestused." (tundmatu klassik, 2013)
Re: Eesti 1941
- LE1.jpg (111.71 KiB) Vaadatud 16773 korda
- R2.jpg (81.04 KiB) Vaadatud 16773 korda
Eesti vabatahtlikud?
Re: Eesti 1941
Vastassuunas (Tallinna poole) ei saa olla pildistatud, sest Rapla kivisild jääb kirikust teisele poole. Ainuke koht, kus see pilt saaks olla tehtud on kiriku ja silla vahel (rohelise ovaaliga märgitud) aga tegelikult ei ole see ka seal tehtud, sest tegemist ei ole Raplaga. Sellelt kohalt tehtud ülesvõttega peaks teisel pool jõge kindlasti näha olema pangahoone ja veel mõned suuremad ehitised, mida postitatud fotol olev võsa varjata ei oleks suutnud.ivalO kirjutas:Kas viimane pilt võiks olla tehtud kiriku ees ja pildistatud vastassuunas ülemisele?
Eesti vabatahtlikud?
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: Eesti 1941
Juba jõudsid!
Sild jääb teisele poole muidugi.
Kustutasin seosetu loba küll sekunditega, aga sellest ei piisanud!
Suurendasin pilti ja peaks olema sild, ees paremal müür, mis ümbritses tavaliselt kirikuid!
Pildi kommentaaris on sakslane kirjutanud Risti, aga seal ei saa see tehtud olla.
Sild jääb teisele poole muidugi.
Kustutasin seosetu loba küll sekunditega, aga sellest ei piisanud!
Pildi kommentaaris on sakslane kirjutanud Risti, aga seal ei saa see tehtud olla.
Re: Eesti 1941
Pisut juttu ka kraavi juurde!
Palametsa pajatused: Kuidas Keilas tankikraavi kaevati
Vahendan põliskeilalase Leo Rannamägi (aastakäik 1929) meenutusi.
„Teatavasti alustati punalaevastiku ühe peamise baasi – Tallinna kindlustamist maa poolt juba 1941. a juuli algul. Sedavõrd kiire oli Saksa vägede edasitung. Välimine kaitseliin kavandati nii 25 km kaugusele linnast, seega ka Keilat läbivana. Peamine tõke oli tankitõrjekraav kombineerituna jõega. Kraav kujutas endast süvendit, mille nõlv tankiohtlikus suunas paiknes umbes 35-kraadise nurga all, teine nõlv aga tõusis püstja seinana. Sügavus 2 m, lisaks vastasnõlvale kuhjatud väljavõetud pinnas, nii et tõkke kogukõrgus ulatus 3 meetrini.
Kraavi kaevama kamandati kogu muudest töödest vaba elanikkond, mille lõviosa moodustasid koduperenaised, nende hulgas ka minu ema. Mingeid mehhanisme ei olnud. Kõik tuli teha käsitsi labida, kangi ja kirka abil (need kästi kodunt kaasa võtta). Inimese kohta mõõdeti tööeeks oma 2 m, mis tuli mõne päevaga välja visata. Päevanormi enneaegsel täitmisel lubati õhtul tund-paar varem koju minna. Emad võtsid poegi abistajatena kaasa ja nii sattusin minagi 12-aastasena kindlustustöödele.
Oli seal teisigi minuvanuseid ja meil oli mahti omavahel õiendada, jões ujumas käia, teinekord koerustki teha. Igav igatahes ei olnud. Aegajalt käisid töid inspekteerimas ja rahvast agiteerimas mingid tähtsamad tegelased Tallinnast, kaasas „kunstimeistrid“, kes siis väliolukorras meile esinesid mõne palaga.
Kraavitööle aetud rahva hulgas levisid kiiresti igasugused kuuldused sündmustest, millest võim vaikis. Mäletan lõunatundi Udriku mäe kasesalus, kus naised sosistasid eelmisel ööl Keilas toimunust. NKVD-lased olid põgenemiskatsel koduaias surnuks tulistanud tolleaegse baptistist prominendi A. Podini poja Samueli. Valges aluspesus aknast välja hüpanud noormees oli suveöö hämaruses ju hea sihtmärk.
Palju räägiti ka vendade Vederikkude ja nende kaaslaste teost. Nad tulistanud 22. juunil, seega kohe esimesel sõjapäeval Udrikust mööda Tallinna maanteed liikunud punaväelaste autot. See oli torge herilasepessa. Mehed koos kaaslastega püüti kinni ja lasti tribunali otsusel Paldiskis kiriku seina ääres maha. Hiljem peeti seda tulistamist üldse esimeseks Eesti metsavendade aktsiooniks alanud sõjas. Nägin sedagi, kuidas üks Punaarmee komandör kõndis piki jõe kallast ja pildus käsigranaate vette, et hävitada kalu. Just hävitada, sest keegi ei läinud pinnalekerkinud kalu kokku korjama. Nad jäid suures osas, kõhud ülespidi, kõrkjatesse hulpima, nii et paari päeva pärast lehkas jõgi roiskuvatest kaladest õige vastikult.
Ma ei tea, kas tankitõrjekraav sai valmis või lõpetas selle töö Saksa vägede edasiliikumine. Tallinna kaitsmisele ei olnud tehtud tööst küll mingit kasu, sest ükski tank ei sõitnud kraavi ukerdama. Sakslased liikusid piki Pärnu maanteed, mis oli tõkestamata ja mineerimata.
Pöörasid sealt põhjasuunda, Keila jõest itta Korvi surnuaia peale, kus toimus ka lahing. Kraav jäi sellest kohast tükk maad läände.“
Lisan omalt poolt mõned detailid. Tuli minulgi 14-aastaselt ema abilisena päevast päeva kraavil olla. Meelde on jäänud hästi varajane tööleminek ja hiline kojujõudmine. Algul kestis tööpäev kell 7–19, mõni nädal hiljem juba 5–20. Lõunavaheks anti 2 tundi ja et töösunduslased ei kulutaks aega ega jõudu koju minekuks, jagati välikateldes keedetud kuuma suppi, leivapaluke lisaks. Mõnigi lasi pärast seda söömaaega tunnikeseks silma looja. Unevajadus oli suur. 1941. a suvi oli kuum ja väheste vihmadega, nii et ilm tööd ei takistanud. Tööd korraldanud brigadirid olid eestlased, kaevendi profiili nurkade õigsust kontrollisid aga punaväelased-venelased. Seda tehti lattidest kokku naelutatud nurgamõõtja – šablooni abil ja küllaltki norivalt. Aeg-ajalt võis näha kõrgel taevas tiirutavaid saksa luurelennukeid, mis korra puistasid alla ka lendlehti. Neid ei tohtinud lugeda, vaid tuli kokkumurtuna kohe punajuhtide kätte anda.
Küllap oli Saksa staapidel tänu selgetele õhufotodele hea ülevaade Tallinna kaitseliinide paigutusest ning tööde edenemisest. Betoonist püramiidikestest tehti Laagri mäele spetsiaalne tankitõkke vöönd, mille lagunevaid elemente võis veel aastakümneid hiljem näha. Ainult et ilma aktiivse tulekaitseta (tankitõrjepüssid ja kahurid) polnud ei tankitõrjekraavidest ega betoontõketest pea mingit kaitset –sapöörid suutsid vähem kui poole tunniga tugevate lõhkelaengute abil luua piisavalt laiad läbipääsud, mida ründavad soomusmasinad viivitamatult kasutasid. Sõja tegelikkus kinnitas seda paljudes paikades.
Harjumaa
07. juuni 2016
Palametsa pajatused: Kuidas Keilas tankikraavi kaevati
Vahendan põliskeilalase Leo Rannamägi (aastakäik 1929) meenutusi.
„Teatavasti alustati punalaevastiku ühe peamise baasi – Tallinna kindlustamist maa poolt juba 1941. a juuli algul. Sedavõrd kiire oli Saksa vägede edasitung. Välimine kaitseliin kavandati nii 25 km kaugusele linnast, seega ka Keilat läbivana. Peamine tõke oli tankitõrjekraav kombineerituna jõega. Kraav kujutas endast süvendit, mille nõlv tankiohtlikus suunas paiknes umbes 35-kraadise nurga all, teine nõlv aga tõusis püstja seinana. Sügavus 2 m, lisaks vastasnõlvale kuhjatud väljavõetud pinnas, nii et tõkke kogukõrgus ulatus 3 meetrini.
Kraavi kaevama kamandati kogu muudest töödest vaba elanikkond, mille lõviosa moodustasid koduperenaised, nende hulgas ka minu ema. Mingeid mehhanisme ei olnud. Kõik tuli teha käsitsi labida, kangi ja kirka abil (need kästi kodunt kaasa võtta). Inimese kohta mõõdeti tööeeks oma 2 m, mis tuli mõne päevaga välja visata. Päevanormi enneaegsel täitmisel lubati õhtul tund-paar varem koju minna. Emad võtsid poegi abistajatena kaasa ja nii sattusin minagi 12-aastasena kindlustustöödele.
Oli seal teisigi minuvanuseid ja meil oli mahti omavahel õiendada, jões ujumas käia, teinekord koerustki teha. Igav igatahes ei olnud. Aegajalt käisid töid inspekteerimas ja rahvast agiteerimas mingid tähtsamad tegelased Tallinnast, kaasas „kunstimeistrid“, kes siis väliolukorras meile esinesid mõne palaga.
Kraavitööle aetud rahva hulgas levisid kiiresti igasugused kuuldused sündmustest, millest võim vaikis. Mäletan lõunatundi Udriku mäe kasesalus, kus naised sosistasid eelmisel ööl Keilas toimunust. NKVD-lased olid põgenemiskatsel koduaias surnuks tulistanud tolleaegse baptistist prominendi A. Podini poja Samueli. Valges aluspesus aknast välja hüpanud noormees oli suveöö hämaruses ju hea sihtmärk.
Palju räägiti ka vendade Vederikkude ja nende kaaslaste teost. Nad tulistanud 22. juunil, seega kohe esimesel sõjapäeval Udrikust mööda Tallinna maanteed liikunud punaväelaste autot. See oli torge herilasepessa. Mehed koos kaaslastega püüti kinni ja lasti tribunali otsusel Paldiskis kiriku seina ääres maha. Hiljem peeti seda tulistamist üldse esimeseks Eesti metsavendade aktsiooniks alanud sõjas. Nägin sedagi, kuidas üks Punaarmee komandör kõndis piki jõe kallast ja pildus käsigranaate vette, et hävitada kalu. Just hävitada, sest keegi ei läinud pinnalekerkinud kalu kokku korjama. Nad jäid suures osas, kõhud ülespidi, kõrkjatesse hulpima, nii et paari päeva pärast lehkas jõgi roiskuvatest kaladest õige vastikult.
Ma ei tea, kas tankitõrjekraav sai valmis või lõpetas selle töö Saksa vägede edasiliikumine. Tallinna kaitsmisele ei olnud tehtud tööst küll mingit kasu, sest ükski tank ei sõitnud kraavi ukerdama. Sakslased liikusid piki Pärnu maanteed, mis oli tõkestamata ja mineerimata.
Pöörasid sealt põhjasuunda, Keila jõest itta Korvi surnuaia peale, kus toimus ka lahing. Kraav jäi sellest kohast tükk maad läände.“
Lisan omalt poolt mõned detailid. Tuli minulgi 14-aastaselt ema abilisena päevast päeva kraavil olla. Meelde on jäänud hästi varajane tööleminek ja hiline kojujõudmine. Algul kestis tööpäev kell 7–19, mõni nädal hiljem juba 5–20. Lõunavaheks anti 2 tundi ja et töösunduslased ei kulutaks aega ega jõudu koju minekuks, jagati välikateldes keedetud kuuma suppi, leivapaluke lisaks. Mõnigi lasi pärast seda söömaaega tunnikeseks silma looja. Unevajadus oli suur. 1941. a suvi oli kuum ja väheste vihmadega, nii et ilm tööd ei takistanud. Tööd korraldanud brigadirid olid eestlased, kaevendi profiili nurkade õigsust kontrollisid aga punaväelased-venelased. Seda tehti lattidest kokku naelutatud nurgamõõtja – šablooni abil ja küllaltki norivalt. Aeg-ajalt võis näha kõrgel taevas tiirutavaid saksa luurelennukeid, mis korra puistasid alla ka lendlehti. Neid ei tohtinud lugeda, vaid tuli kokkumurtuna kohe punajuhtide kätte anda.
Küllap oli Saksa staapidel tänu selgetele õhufotodele hea ülevaade Tallinna kaitseliinide paigutusest ning tööde edenemisest. Betoonist püramiidikestest tehti Laagri mäele spetsiaalne tankitõkke vöönd, mille lagunevaid elemente võis veel aastakümneid hiljem näha. Ainult et ilma aktiivse tulekaitseta (tankitõrjepüssid ja kahurid) polnud ei tankitõrjekraavidest ega betoontõketest pea mingit kaitset –sapöörid suutsid vähem kui poole tunniga tugevate lõhkelaengute abil luua piisavalt laiad läbipääsud, mida ründavad soomusmasinad viivitamatult kasutasid. Sõja tegelikkus kinnitas seda paljudes paikades.
Harjumaa
07. juuni 2016
Re: Eesti 1941
Kurt Meenen libedate vemmalvärssidega Palamusel publikumi hullutamas 1943.
"Maakri ja Kuke nurgal puumajas elasid kaks õde litsi, väga soojad mälestused." (tundmatu klassik, 2013)
Re: Eesti 1941
Eks nad Speck und Eier`it lunivad.
Meenen Meeneniks, aga kes on see libekeelne ööbik - mesikõne maakeelde ümberpanija?
Meenen Meeneniks, aga kes on see libekeelne ööbik - mesikõne maakeelde ümberpanija?
Re: Eesti 1941
Kurt Meeneni adjutant E. von EssenivalO kirjutas:Eks nad Speck und Eier`it lunivad.
Meenen Meeneniks, aga kes on see libekeelne ööbik - mesikõne maakeelde ümberpanija?
Fotod eestlastest II maailmasõjas, kõik pakkumised teretulnud!
http://www.facebook.com/pages/Otofoto/1 ... 85?sk=info
http://www.facebook.com/pages/Otofoto/1 ... 85?sk=info
Re: Eesti 1941
Sobivamat nime Specki und Eier'i väljarääkijale annab muidugi välja mõelda.otofoto kirjutas:ivalO kirjutas:Kurt Meeneni adjutant E. von Essen
Re: Eesti 1941
lauri kirjutas:Sobivamat nime Specki und Eier'i väljarääkijale annab muidugi välja mõelda.
Re: Eesti 1941
Kuivastus ootavad pealelaadimist ka eestlased.
Re: Eesti 1941
Suur-Saksamaa ei jätnud kedagi nälga, tööd ja leiba said ka mõrtsukad ja bandiidid Tööliste ja Talupoegade Punaarmeest.
Kuivastu 1941.
Kuivastu 1941.
Re: Eesti 1941
Mis imekohast see pilt tehtud on?
Re: Eesti 1941
Paljassaarest. Näha on Patarei, edasi praegune BLRT sealkohas kus pikalt merre ulatuvad kaid (tossava korstna ja esiplaanil oleva telefoniposti vahel). Siis edasi miinisadam ja edasi ongi juba Paljassaare.
Re: Eesti 1941
Liikuvaid pilte Eestist: http://www.archiv-akh.de/filme#457
"Maakri ja Kuke nurgal puumajas elasid kaks õde litsi, väga soojad mälestused." (tundmatu klassik, 2013)