Kas saan õieti aru, et järge siit enam ei tule?

Niisiis seisime kahekesi teel ja arutasime, mida edasi teha. Kõigepealt tutvusime teineteisega lähemalt. Mu kaaslase nimi oli Arnold Rist, pärit Vigalast. Alul otsustasime hakata liikuma ka Järva –Jaani poole, kus lootsime kohata mõnd oma väeosa. Kuid, nagu juba eespool öeldud, saime õigeaegselt kohalikelt elanikelt teada, et sinna meil enam asja ei ole. Võtsime siis suuna Ambla peale. Õhtul kohtasime seal kümmekonda endataolist äraeksinud eesti sõjameest. Öö veetsime heinakuhjades. Ümberringi oli kuulda autode ja tankide liikumist ning meile sai selgeks et oleme vaenlase tagalas. Olukord muutus keeruliseks. Hommikul otsustasime hakata kõrvalisi teid pidi kodu poole astuma. Meie uues grupis oli peale minu ja Risti veel viis-kuus Võru- ja Tartumaa poissi. Seepärast võtsime suuna lõunasse, sest nii saime veel tüki maad koos minna. Keskpäevaks jõudsime Aravete lähedale Rava külla, ühte suurde tallu, kus oli väga lahke pererahvas. Jäime sinna mitmeks päevaks paigale, et end natuke korrastada ja välja puhata.
Talu suures heinaküünis tundsime end võrdlemisi ohutult ja hästi. Kindlustunnet lisas see, et otse küüni tagant algas võsane karjamaa, mis varsti läks üle metsaks. Süüa anti ka väga hästi. Pidasime peremehega, igati abivalmis ja mõistliku mehega, pikalt aru, mis edasi saab. Selge oli, et meie sõdimised selle keisri kuues on lõplikult otsas.
6.Koju !
Meil kõigil oli muidugi kange tahtmine koju jõuda. Peremees lubas küll naljatamisi otsida ümbruskonnas igale poisile pasliku koduväikoha. Naljaks muidugi see jutt jäigi. Järgmisel päeval hakkasime pererahva abiga oma riietust korrastama. Püksid värviti mustaks, frentside asemele otsiti vanu tööriideid. Sain endale kampsuni, päris korraliku pintsaku ja sonimütsi. Teistele leiti samuti midagi sobilikku. Oma relvad ja muu varustuse jätsime peremehe hoole alla. Ma ei tea, kuidas teised, aga me Vigala poisiga võtsime igaks juhuks kaasa oma püstolid ja kumbki ühe munagranaadi. Kolmandal päeval jätsime selle talu lahke pererahvaga jumalaga ja asusime teele. Kaasa anti peale heade soovide igale mehele veel tubli teemoon. Võru-ja Tartumaa poisid võtsid suuna Tartule, meie – Lellele. Ettevaatusest hoidusime suurematest teedest, seetõttu tuli teha tihtipeale kaunis suuri ringe. Kõikjal leidus häid inimesi, kes meile alati ohutumat teed juhatasid, head nõu andsid ja toiduga varustasid. Paide – Rakvere maantee ületasime ilma vahejuhtumiteta kuskil Kaalepi kandis. Öö veetsime ühes üksikus metsatalus. Ka seal võeti meid hästi vastu, kui saadi teada, mis mehi oleme. Hommikul jälle edasi. Nüüd viis meie teekond läbi Kõrvemaa lõunaosa Roosna –Alliku ja Anna vahel, 5-6 km kaugusel Vargamäest. Ka siin laius soo, kus kasvas peale sambla ja sooheina vaid üksikuid kiduraid mände ja kuuski. Ka siin leidus soosaari, kus asusid üksikud talud. Ei mäleta kuipalju selliseid soosaari ületasime, aga kindlasti oli neid mitu. Kord sattusime soos laiale, sadade jalgade poolt sissetallatud rajale. Talust kuulsime, et sealt oli eelmisel päeval läbi läinud üks vene väeosa. Saatus tahtis, et me nendega ei kohtunud.
Õhtupoolikul jõudsime Anna asula lähedal Tallinn-Tartu maantee äärde. See oli vaja ületada, kuigi teel liikusid punaväe autod ja sagis palju soldateid. Igaks juhuks peitsime oma püstolid karjamaale kadakapõõsa alla (võibolla on nad seal praegugi), granaadid aga jätsime millegipärast alles. Kas selleks et end koos vaenlasega õhku lasta? Lähedasest talust palusime laenuks hangu ja reha, et näida kohalike elanikena. Tee ületasime just Anna kiriku juures, marssides rahulikult vesteldes ja aegajalt pudelist (vett) rüübates punaväelaste vahelt läbi. Nagu tellitult oli kiriku kõrval põllul kohalik talupere ametis viljaveoga. Läksime nagu õiged mehed kunagi nende juurde juttu ajama. Arvasime, et sellega suutsime ära petta meid jälgida võivad silmapaarid. Saime kasulikke näpunäiteid edasise tee kohta, läksime koos taluni, jätsime sinna oma tööriistad, paludes need ületee talusse tagasi viia. Peagi jõudsime jälle soiste heinamaade ja metsade kaitsvasse rüppe. Siin viskasime ära ka oma granaadid.
Ja õigesti tegime, sest edaspidi tuli meil korduvalt punasõduritega kokku puutuda ja punnis taskud oleksid võinud neis äratada ebasoovitavat uudishimu. Öömajale saime ühes suuremas talus, kus oli ees juba mitu meietaolist reisimeest. Rõõmsaks üllatuseks tundsin perepojas ära meie Heidelaagri aegse kompaniivanema(Spiess), kes oli juba varem koju jõudnud. Temagi mäletas mind, sest laagris oli meil tihti kokkupuutumist. Kahjuks ei mäleta enam tema nime. Järgmisel päeval jälle metsa ja põlluvaheteed, heinamaad, lõunasöök üksikus talus. Õhtuks jõudsime Käru lähedale. Siin oli esimene tõsisem kontakt punaväelastega. Nimelt kohtasime põlluteel ootamatult kaht vene sõdurit. Nad olid ilmselt väga näljased, sest kohe peale viisakat tervitamist (sic!) küsisid leiba ja suitsu. Kuna meil polnud neile kumbagi anda, siis soovitasime minna süüa küsima taludest. Nad olid üpris sümpaatsed, umbes meievanused poisid ja meie otsustasime neid aidata. Kirjutasime mõned vajalikud eestikeelsed sõnad vene tähtedega paberitükile ja soovisime edu. Käru asulasse me muidugi ei läinud. Kus selle öö mööda saatsime, ei mäleta enam, eks ikka vast mõnes kõrvalisemas talus. Hommikul olime Lelles, kuigi mitte päris, sest alevisse me ei pidanud paslikuks minna, ja seda mitte ainult meie kehvavõitu ülikondade pärast.
Istusime raudtee lähedale vaiksesse kohta maha, et edasise üle aru pidada. Meenutasime teekonda Tamsalust Lelleni. Leidsime, et tegime väga õigesti, kui ei ühinenud suureks grupiks, sest kahe-kolmekesi oli palju kergem ja ohutum kodu poole liikuda. Peab ütlema, meil oli ikka palju õnne ka. Oma arvates ei teinud me olulisi vigu ega sattunud kunagi paanikasse ja eks see aidanud kaasa et õnn meie seltsi jäi. Väga suure tänutundega tuletasime meelde lahkeid ja abivalmis tublisid eesti talumehi ja-naisi, kes meid igati abistasid, hoolitsedes söögi ja ulualuse eest. Kogu teekonna ulatuses olid igal pool kartuli-ja supipajad ning lihapannid tulel, otsekui oleks meid oodatud. Ja oodatigi, sest meie ei olnud esimesed ega jäänud ka viimasteks, keda tuli toita. Tasuda ei olnud meil millegagi, aga peaaegu igas kohas öeldi, et meie pojad on samuti sõjateel, ju ehk leidub häid inimesi, kes ka neile leiba annavad. Et nii mõtlesid kõik eesti emad, võin arvata ka oma ema sõnade järgi. Kui ma koju jõudsin, siis rääkis ta, et oli söötnud ja andnud riideid paljudele kodu poole rühkivatele eesti poistele. Ikka selles lootuses, et eks keegi teine ema on sama heatahtlik tema poja vastu. Ilma seesuguse, võib öelda üldrahvaliku üksteise abistamiseta oleksime nii meie kui ka tuhanded teised saatusekaaslased jäänud punaste kätte vangi. Ega meie olukord praegugi eriti kiita ei olnud, sest esimese nõukogude-aasta kogemused olid ju olemas ja polnud põhjust loota nüüdki uutelt võimumeestelt midagi head. Otsustasime aga siiski koju minna, saagu siis, mis saab. Olime ka väga rohelised alles (mina 19, mu kaaslane paar aastat vanem) ega osanud iseseisvalt midagi tarka ette võtta. Nii me siis soovisimegi teineteisele head kojujõudmist ja läksime lahku. Sõber võttis suuna Vigalale, mina hakkasin astuma mööda raudteed lõuna poole. Pärast seda pole ma oma head teekaaslast kohanud, kuulsin vaid, et ta jõudis õnnelikult koju ja oli palunud mind tervitada.
Niisiis sammusin raudteed mööda lõuna poole, tahtsin õhtuks jõuda Tori jaama, kus elas mu ema tädi. Kuskil Eidapere ja Viluvere vahel sõitis dresiiniga järele väike grupp punaväelasi ohvitseri juhtimisel. Ilmselt olid nad sapöörid, kes kontrollisid raudteed. Mind nad ei kimbutanud, kutsusid isegi sõitma. Nii sain mitu kilomeetrit kergema vaevaga edasi. Jutust meil suurt midagi välja ei tulnud, sest mu vene keele sõnavara oli väga kasin. Ühte jaama jäid nad pidama ja ma sammusin jälle üksinda edasi nagu vahva sõdur Švejk, kui ta oma rügementi püüdis jõuda. Videvikus jõudsin Tori jaama. Olin üpris väsinud pikast teest, ka kõht oli tühjaks läinud, sest lõunasöök jäi sel päeval vahele. Läksin vanatädi Leena juurde, kust ma kolme kuu eest oma väeosa “otsima” läksin. Tal oli väga hea meel, et eluga tagasi jõudsin. Peale tugevat õhtusööki jutustasin lähemalt oma vahepealsetest seiklustest. Kuidas mu kodustega lood on, seda vanatädi ei teadnud. Magama läksin laudalakka heintesse, tuppa ei riskinud jääda, sest kartsin, et mu pesus võib leiduda veel soovimatuid kaasreisijaid. Jäin kohe ränkraskelt magama. Hommikul avastasin, et öö jooksul oli mulle tekkinud kümmekond öömajakaaslast, kellel sama teekond jalge all, mis minulgi. Keskhommiku paiku asusin vanatädi heade soovide saatel teele kodu poole, kuhu otseteed sai umbes 15 km.
Otsustasin siiski saatusega mitte mängida ja vältida suuremaid teid. Läksin väikese ringiga läbi Murru küla. Suigus ületasin Tori-Are maantee ja edasi rühkisin juba koduse Sauga jõe kallat pidi. Palkoja talust möödudes kohtasin selle peremeest, oma koolivenna ja sõbra Tõnis Ojabergi isa, kellelt sain teada, et nii minu kodus kui ka teistes taludes on kõik enam-vähem korras ja inimesed teevad igapäevast tööd. Kodumaalt lahkuda olid jõudnud ainult mõned pered. Ületasin Lõo talu juures jõe ja varsti hakkasidki paistma kodutalu hoonete katused. Siis aga …äkitselt kolmas kohtumine vene sõduritega. Nad kihutasid mulle vastu kuskilt talust röövitud vedruvankril, millel ees samal viisil vahule aetud hobune. Nagu hiljem selgus, oligi neil tagalaväeosade sõduritel kombeks varastada taludest toiduaineid ja võtta kättejuhtuvaid hobuseid ning nendega siis kihutada küla mööda ringi, kuni hobune oimetuna maha jäi. Ega sellepärast sõit seisma jäänud, taludes veel hobuseid leidus! Niisiis kohtusin 6-7 vene sõduriga. Need polnud enam nii leplikud nagu varemkohatud rindemehed. Küsiti, kes oled, kust tuled, kuhu lähed, kas dokumenti on, kobati taskud läbi. Suutsin neile siiski selgeks teha, et tulen naabertalust ja lähen koju, et kodu paistab sealt puude vahelt. Dokument oli ka- gümnaasiumi õpilaspilet, vormimütsiga pilt peal ja pitser all. See avaldas mõju – “ahaa, student!” Vastasin muidugi, et student jah! Taskust leidsid nad katkise peaga soome pussi, aga see vist sellesama katkise pea pärast ei meeldinud, andsid tagasi. Imelikul kombel jäi isegi kell alles. Rohkem mind siiski ei kimbutatud. Paarikümne minuti pärast jõudsin kodupõllule, kus oli parajasti viljakoristus käsil. Esimesena kohtasin vend Arnot, kes askeldas niidumasina juures. Peagi tuli kodu poolt ka isa. Kohtumisrõõm oli muidugi suur. Veel enam rõõmustas poja elusana ja tervena kojujõudmise puhul ema. Koduõuel võtsid mind vastu veel õde Mea ja noorim vend Alvar. Et ka tädi Maria oli oma pisipoja Peetriga meil sõja jalust varjul, kiskus vägisi pisikeseks peoks. Ma ei riskinud enne tuppa minna, kui ema oli mulle toonud puhta pesu ja riided. Ikka nendesamade soovimatute rännukaaslaste pärast. Pesin ja riietusin ümber, tuli jälle üle hulga aja inimese tunne sisse. Ja kui hästi maitses ema tehtud kodune toit!
Oli lõppenud mu üksteist kuud kestnud kestnud sõdurielu ja selle seikluslik finaal – umbes 300 kilomeetri pikkune jalgsimatk põiki läbi sügiskuldse ja sõjasuitsuse Eestimaa – Sirgala soost koju, Pärnumaale Aresse. Selleks korraks oli kogu pere – isa, ema ja neli last jälle koos. Oli 28 september 1944.(Kas ikka jõudis nii ruttu?)

L Õ P E T U S E K S
Eelnevatel lehekülgedel kirjapandud poole sajandi taguseid sündmusi meenutades ja mõttes uuesti läbi elades tulid silme ette need sajad ja tuhanded noored eesti poisid, kellel ei õnnestunud selles hullumeelses, kuritegelikult vallapäästetud tapatalgus ellu jääda. Oma lähedastele ja sõpradele jäid nad igavesti noorteks – suur osa neist ei saanud kahekümnesekski. Paljud olid mu koolivennad ja head sõbrad. Nende mälestus on meile püha, aga nende ülekohtune saatus teeb valu veel praegugi. Tahtmatult kerkib küsimus – kas tuleb kord aeg, mil inimkond saab targemaks, et ta oskaks elada ilma sõdadeta ja süütuid inimesi tapmata? Tavalised inimesed ei taha olla ei sõjaohvrid ega ka sõjasangarid. Nad tahavad neile Looja poolt antud üht ja ainumat elu elada rahus. See on ju iga inimese esmane ja peamine inimõigus!
Abjas, sept-nov.1992 Aplaus ja eesriie ette...
Kunagi kuuekümnendail sõitis Abja teemeister Olm oma perega Sinimäe lahingupaikadesse, telkisid seal. Kõik oli veel äratuntav. Aga magada ei saanud- nagu silm kinni läks nii nägemused tulid: mägi läheb pooleks ja kõik kadunud kamraadid marsivad reas välja... Ja pakkisidki kokku ja koju tagasi...

„Õhtuleht “ 29 detsember 2004
Taskal ja Nüganenil kavas uus sõjafilm
Produtsent Kristian Taska ja lavastaja Elmo Nüganen küsivad peaministrilt Sinimägede lahingutest
rääkivale filmile miljonikroonilist toetust. Kirjas peaministrile märgivad Taska ja Nüganen, et filmi “Nimed Marmortahvlil” edu on neid innustanud, aga pannud ka vastutuse järgmise filmi tootmiseks, kirjutab Eesti päevaleht. Taska ja Nüganeni sõnul inspireerivad neid Sinimägede lahingud 1944 aasta augustis. ”Usume et see teema on tähtis ja huvipakkuv meie rahvale ja samuti kogu Euroopale,” seisab pöördumises. BNS
Tuli selline vallatu mõte- kui tõgiks vene keelde. Ainult missugusele foorumile pakkuda? Ja kas see neid muudab- jääme ikka fašistideks edasi ja nemad ainuõiged kõigest vabastajad.
Võibolla on kellegil siit läbikäinute kohta midagi teada? Major Paul Lillelehe kurvast saatusest on lugeda olnud, tema õde elavat veel Abjas. Ka Hra Olmi tütrepoeg andis endast märku, loodan saada mõne gümnasist Olmi foto siia.

Kui ma nüüd õigesti aru saan siis Paldiskis formeeritud ja Sinimägedes rindele saadetud pataljon on 47.rügemendi III pataljon. Tammiksaare raamatust selgub, et patüliks oli keegi sakslane või hoopiski Eduard Hints. Huvitav, et kumba neist meie loo peategelane siis Tornimäe stollides nägi?
Peale Sinimägede lahinguid oli sellest pataljonist alles vaid kaks alamõõdulist kompaniid Piho ja Niiluse juhtimisel.

Arnold Rist jõudis küll koju, et sealt mõni aeg hiljem jälle viidud saada. Hukkus vangilaagris ja on kantud Vigala kiriku torn-ausamba mäletusplaadile. Lisan lähipäevil illustratsiooniks Arnoldi pildi.

Kuigi, natuke imelik on see, et Arnoldit peeti mõni aasta vanemaks. Pigem oli ta küll üle 10 aasta vanem aga eks see ongi ere näide inimese mälu täpsusest.

Tänan vastuste eest! Vast Eduard Hints jookseb kellegi mälestustest tulevikus läbi või näiteks Parabellumi tuttavatest keegi teab. Olmiga rääkides jäi mulje, et too arg pataljoniülem oli sakslane, suhtus nagu põlgusega temasse. Kaasmaalase puhul oleks piinlikkusenoot kõnes olnud. Arnold Risti sugulasi on siis Vigalas olemas, kui pilti on võimalik üles panna? Koju võisid sa jõuda, edasi sõltus kõik 1000 pisiasjast. Mul peab olema veel lühimärkmeid mitme mehe lugudest [Lääts, Paul kahel pool; sõjavang Homenko, Maksim(suri paar aastat tagasi mu naabruses)
; Savi Hans Kuramaal punamatmiskomandos]. Küsimus- kuidas sellise sõduriga toimiti, kes näiteks vaenlase luurajate poolt teiselepoole tassiti? Langenu ta pole, pataljoni nimekirja ka enam jätta ei saanud. Kas kodustele üldse teatati? Mõtlen ikka oma kadumajäänud vanaonule Ollimar Uusbergile.
Muidugi Porkunisse või tollesse haavatutevoori jäid kõik nimetuna...

Postitus Füsiljeeride lõpp Ambla ruumis. ivalO 13.06.2011
Sai vahepeal käidud Porkuni lahingu järellugu uurimas.
Peale kokkupõrget suundusid Eesti üksuste sõdurid läbi metsade Naistvälja-Nõmmküla suunas, kus
ületati raudtee ja liiguti Ambla poole.
Tamsalu-Ambla tee hõivanud punaväe motoriseeritud osad lõikasid põgenikehulga peagi kaheks.
Huvitav, mis sundis Ruusi suunama oma üksust keset raba?
Kas oli plaan seal hajuda, kuid ei suudetud ennast Punakorpusest lahti rebida või puudusid .kaardid ja meeste seas polnud kohalikke olusid tundvaid tegelasi?
Endise “Narva” pataljoni osad liikusid koos vooriga, kaasas väliköögid ja tankitõrjesuurtükid.
Kogu see väehulk ka turbarappa kinni jooksis.
Enne täielikku ümberpiiramist tekkis ka väiksema ulatusega relvakonflikt, kus mõned mehed langesid, keegi haavatuist lasi ennast granaadiga õhku ja üks sõdur olla ennast metsa üles poonud.
Vangid viidi esmalt lähedalasuva mõisa juurde, kus neile kohalike poolt ka arstiabi lubati anda.
Viimaste aastate jooksul on mainitud piirkonda rünnanud detektoristide hordid, kohalike jutu järgi on välja koogitud enamus ümbruskonda jäänud rauast.
Algselt kohalike giidide poolt kättenäidatud turbaaugud peaks olema tänase seisuga kümneid kordi läbi sõelutud .
Kahe paki leidmise kohta on ka aegade jooksul infot liikunud, väliköögid ja moonakärud on tänaseks laiali tassitud (mõned üksikud detailid ja jupid ikka siin-seal silma jäid)ja metall akuraatselt kokkuostudesse viidud.
Üldiselt on aga eelmainitud piirkonna kohta nn. avalikus ringis suhteliselt vähe juttu olnud.

E.Hints oli kindlasti III/47. 1.kompül, ilmselt võttis ta iseseisvalt Sinimägedes pataljoni juhtimise saksa munapealt üle. Kindel on, et ta sai selle pataljoni ülemaks Saksamaal. Suri 16.12.1974.a. Montrealis. Hintsi kohta peaks seega suht palju infot olema.
Mis aga puutub vene vangi langenud saksa võitlejatesse siis on sellised mehed kuulutatud langenuteks või teadmata kadunuteks.

Printisin need mälestused välja ja andsin ühele vanahärrale üle lugemiseks.Vaatame,äkki tuleb kellegi nimi sealt tuttav talle.Kommentaare veel ei ole saanud,kuna asi alles värskelt üle antud.

Arnold Rist'ist, tema suguvõsast (ja isegi kodust) on alles täpselt niipalju kui kaks fotot minu valduses, nimi mälestustahvlil ja nüüd lõik ka siin. Arnold oli viimane, kes oleks saanud suguvõsa jätkata - see aga ei õnnestunud.

Oi Parabellum, ole valvel. Keera nüüd diktofoni vedru üles ja laadi mälu tühjaks- need memuaarid võivad vanahärral palju mälupilte üles äratada. Ja õllele väike sorts valget hulka...
Gruppen- pilt A. Risti nimega tahvlist kuluks ka selle loo epiloogi ära. Mälestame siis meiegi teda...

Siin siis pilt ajateenistusest:

Oo. Ratsamees katseväes kõige uhkem... See Rinne või Hanseni või Karrisoo lauldud plaatki on mul veel olemas. Sugulasest Ots Ernst`st samasugune pilt ja palju võimuvahetuseaegseid kirju säilinud. Huvitav jälgida kuidas esialgne vaimustus (töötas raudteel vagunisaatjana) õige ruttu mustaks masenduseks muutus. Lõpetas 41 Kohila kandis heinaküünis. Hävituspataljoni? haarangul teised panid tagant jooksu, tema tõstis käed. Leiti mahalastuna ja poolpõlenuna siis. Naine hiljem väikse tütrega jõudis Connecticuti osariiki.

Vaatasin selle huvitava loo veelkord üle ja tahaks postitajalt küsida, et kas meenutuste osast on alateema nr.2 kaduma läinud?
Tagasi väeossa on alateema nr.1 ja rindele nr.3- kus on nr.2? Või lihtsalt näpukas?

Ilmselt oligi näpuviga, tänu märkuse eest, parandasin ära.

Tänud sullegi!

pren.ska kirjutas:Tagasihoidlik soov: mu vanaonu Ollimar Uusberg langes Auvere all. Kui kellegi materjalidest jookseb tema nimi läbi, oleksin kõigest väga huvitatud.

1944. aasta 14. juunil on Ollimar Uusberg suunatud Kehra / Anija piirkonnas asunud 20. diviisi välitagavarapataljoni. Kui on teada info, et langes Auvere all, siis ta sattus ilmselt 47. rügemendi I pataljoni koosseisu, mis 18. - 23. juuli paiku asus positsioonile Auvere lõigus.