Ühel Berliini tänaval seisid Stirlitz, Müller ja Bormann ning vestlesid elavalt. Neist möödus professor Pleisschner ja ütles valju häälega:

"Stirlitz, te olete pederast!"

Kõik pahvatasid naerma, ja ainult Stirlitz sai aru, et Keskusest on tulnud raadiogramm, milles talle omistati kindrali auaste

Stirlitz, te olete paljastatud!" teatas Müller. "Teie pass lõhnab vene viina järele."

"Ärge olge idioot, Müller!" vastas Stirlitz. "Bormannil on lihtsalt komme enne templi löömist pitsatile õhata."

Stirlitz sõitis oma Mercedesega Berliinist välja. Äkki märkas ta tee ääres hääletavat Müllerit. Muiates sõitis Stirlitz mööda. Mõne aja pärast nägi ta taas hääletavat Müllerit ja sõitis jälle mööda. Nii juhtus see õige mitu korda. See pani Stirlitzi mõtlema. Kui ta järjekordselt Müllerist mööda sõitis, Stirlitz taipas:

"Kurat, ma olen ju ringteel!"

Müller küsis Stirlitzilt:

"Öelge, mis värvi mu aluspüksid on?"

"Sinised valgete täppidega."

"Vaat nüüd kukkusitegi sisse, Stirlitz!" hüüdis Müller rõõmsalt, kuna oli kindel, et tema aluspükste värvi võib teada ainult vene radist.

"Tõmmake rihm pingule, gruppeführer," ütles Stirlitz, "või muidu näeb teie aluspükse kogu GESTAPO!"

Müller imestas väga, kui märkas oma kabinetti sisenedes seifi kõrval seisvat Stirlitzit.

"Kurat võtaks, mida teie siin teete?" küsis ta rangelt.

"Trammi ootan," vastas Stirlitz häirimatult.

Müller väljus ja läks mööda koridori edasi. Korraga kargas talle pähe:

"Neetud, mis trammi saab olla minu kabinetis?!"

Ta pöördus tagasi. Stirlitzit kabinetis enam polnud.

"Vist sõitis juba minema," mõtles Müller.

Müller ja Eischmann istusid kõrtsis.

"Kohe tuleb Stirlitz," seletas Müller, "ja ütleb parooli: "Mulle õlut ja viini vorstikesi". Siis võtamegi ta kinni."

Sisenes Stirlitz.

"Andke mulle palun, õlut, aga..." ta näitas Müllerile ja Eischmannile keelt, "aga viini vorstikesi pole vaja."

Suurte pühade puhul võttis Stirlitz seifist lõõtspilli, pudeli viina ja teeklaasi. Ta valas endale 150 grammi, jõi ühe sõõmuga ära ja mängis pärast viisteist minutit lõõtspilli. Ükskord, kui ta tahtis jälle kodumaad meedle tuletada, ei leidnud ta seifist lõõtspilli ega viina. Stirlitz helistas Müllerile:

"On see teie töö?"

"Te peate silmas lõõtspilli ja viina?"

"Jah."

"Neid te enam ei näe."

"Miks?"

"Teie pole ainuke, kes kodumaa järele igatseb."

Kõrtsi ees vedeleva Stirlitzi juurde astus Müller:

"Stirlitz! Te häbistate saksa ohvitseri nime!"

Stirlitz tõstis oma nukrad vasikasilmad. Tal oli küll häbi, aga vahel ta lihtsalt tahtis end jälle nõukogude ohvitserina tunda.

* * *

"Kus te niimoodi autot õppisite juhtima, Stirlitz?" küsis Müller.

"ALMAVÜs," vastas Stirlitz ja mõtles ise: "Ega ma ometi midagi ülearust välja lobisenud?"

* * *

Müller vaatas aknast välja ja nägi kuhugi tõttavat Stirlitzit.

"Kuhu ta küll niimoodi kiirustab?" mõtles Stirlitz.

"Pole sinusuguse koera asi!" mõtles Stirlitz.

* * *

Stirlitz ja Müller väljusid kõrtsist.

"Võibolla võtaks mõned tüdrukud maha?" tegi Stirlitz ettepaneku.

"Ei," vastas Müller, "las ripuvad veel natuke."

* * *

Stirlitz jalutas mööda öist metsa kohtumisele pastor Schlagiga. Põõsast kostis ussi sisinat. Stirlitz tulistas sinna mitu lasku.

"Ta ei õppinudki korralikult vilistama..." mõtles Stirlitz, leides põõsast pastori verise laiba.

* * *

Stirlitzil oli vaja pastor Schlag üle mägede ?veitsi saata. Ta läks poodi ja tahtis suusasaapaid osta. Müügil oli ainult number 38. Kui pastor minema hakkas, küsis Stirlitz, mis number jalg tal on?"

"45," vastas pastor.

"Ta ei oska ju üldse suusatada..." mõtles Stirlitz, vaadates, kuidas pastor vaevaliselt mäest üles komberdab.

* * *

"Stirlitz, kas tunnete need saapad ära?" küsis Müller Stirlitzilt oma kabinetis.

Hääl kaadri tagant: "Loomulikult tundis Stirlitz need saapad ära, need olid tehtud pastor Schlagi nahast."

* * *

Stirlitz tõstis silmad. Need olid professor Pleisschneri silmad.

* * *

GESTAPO sulges kõik väljapääseud, kuid Stirlitz põgenes sissepääsu kaudu.

* * *

Stirlitz nägi konspiratiivkorteri aknalaual 39. triikrauda.

"Läbikukkumine!" mõtles Stirlitz. "Kolm triikrauda on puudu."

* * *

Keskööl sõitis Stirlitzi maja juurde kolm autot SSlastega. Kaks meest läksid ukse ette, ülejäänud piirasid maja ümber.

"Avage, Stirlitz!"

Stirlitz läks lohiseval sammul ukse juurde ja ütles unisel häälel:

"Kedagi pole kodus."

"Aga kes seal siis räägib?"

"Räägib Berliini raadio, kell on viisteist ja kolmkümmend minutit."

SSlased ohkasid ühel häälel ja sõitsid minema.

Hääl kaadri tagant: "Sel kombel vedas uljas nõukogude luuraja SSlasi jälle ninapidi."

* * *

Keegi koputas visalt uksele. Stirlitz avas ja nägi lävel pisikest koerakest.

"Mis sul vaja on, lollike?" küsis Stirlitz.

"Ise oled loll," vastas koer, "ma olen Keskusest."

* * *

Strilitz külastas sageli kohvikut "Elevant". Ka täna ei muutnud ta oma harjumusi. Stirlitz tellis endale kausi mannaputru. Kui kauss tema ette lauale pandi, kummardus Stirlitz ettepoole ja kukkus näoga pudru sisse.

"Neetud fa?ist on ennast täis joonud!" mõtlesid külastajad. Nad ei teadnud, et nii tähistab Stirlitz Punaarmee aastapäeva.

* * *

Stirlitz märkas ajalehekioski vaateaknal ajakirja, mille kaanel ilutses kena tüdruk ja all oli kiri: "Miss ´96". "Imelik," mõtles Stirlitz, "96-aastane - ja näeb nii hea välja!"

* * *

Stirlitz segas endale päevalilleõlist, bensiinist, tehnilisest piiritusest ja mustadest sokkidest kokteili ja jõi selle ühe sõõmuga ära. Stirlitz teadis, et selline segu on eluohtlik, aga ta ei surnud.

* * *

Esmaspäeval viidi Stirlitz mahalaskmisele.

"Jaa, nädal algab halvasti..." mõtles Stirlitz.

* * *

Kui Stirlitz hommikul silmad avas, lõhkus ta pea hirmsasti valutada ja esimene asi, mida ta nägi, olid akende ees asuvad trellid.

"Kus ma olen?" mõtles vapper luuraja. "Kui sisse astuvad mehed mustas vormis, siis olen ma GESTAPOs ja olen von Stirlitz, kui aga rohelistes vormides, siis olen NKVDs ja olen polkovnik Issajev."

Sisse astusid hallis vormis mehed ja hakkasid teda kuhugi tirima.

"Mille eest? Mille eest?" karjus Stirlitz.

"Mille eest, mille eest? Eile jõite end ametlikul vastuvõtul täis nagu siga! Kas teil häbi ei ole?! Ise veel teeneline näitleja kodanik Tihhonov..."

Poiss leidis kolikambrist ülesse vanaisa vana fotoalbumi ja palus siis ka kohe vanaisa, et see näitaks kus tema pildil on. Vaatas siis veel natuke pildile ja päris edasi, et kes on see väikeste vuntsikestega mees, kes on pildi keskel ja keda kõik hardunult vaatavad.Vanaisa kohe seletama:
"Tead poiss, see ongi see hirmus Hitler, keda kõik praegu kiruvad!"
"Aga miks sina seal kõrval seisad ja kätt ees üleval hoiad?"
"Vaata poja, mina hüüan neile: "Hei teie, vast mõtleme veel ümber?""

***

Talvesõda. Ühel pool järve on venelased ja teisel pool soomlased. Kui venelased tormavad üle jää karjudes rünnakule, avab teiselpool järve asuvas džotis asuv kuulipildur tule ja niidab poole venelastest maha. Üks venelastest jõuab üle järvejää džotini ja viskub sellele. Tänu sellele võidavad venelased lahingu ja võtavad soomlased vangi. Pärast lahingut läheb vene rindeajakirjanik vangivõetud kuulipilduri juurde ja küsib:
"Millised olid meie nõukogude kangelase viimased sõnad? Kas "Kodumaa eest!" või "Stalini eest! või hoopis "Partei eest!"?"
"Ma halvasti moista ryssade keel aga kõlama nagu "job tvaju...kiilasjää!"."

***

Sõja lõpupool saksamaal lendab üks seksinäljas venelaste jagu ühte suvalisse majja sisse. Majas on 65 aastane vanaema, 30 aastane perenaine ja 14 aastane peretütar. Seersant vaatab kiirelt naised üle ja ütleb: "Mina võtan perenaise, ülejäänud mehed saavad vanaema ja kapral võtab peretütre ette."
Seepeale hakkab perenaine imelikult nihelema ja kurtma, et vanaema on ikka vana ja jõuetu ja ei tea kas saab seitsme mehega hakkama. Selle peale pistab vaneit lõugama: "Vait plika, sõda on sõda!"

***

Habetunud, must ja räbalas vaevu liikuv kepile toetuv lonkav partisan tuleb metsast.
"Hei, babushka, kas sakslased on veel külas?"
"Issand jumal, pojake sõda juba 55 aastat tagasi lõppenud ja sakslased kaotasid."
"Ma ei näe ja kuule küll enam hästi, aga mammi kuule, kelle kuradi ronge me siis siiani kraavi laseme ja kelle vastu diversioone korraldame?"

***

Suur Isamaasõda. Juut kirjutab kaevikus avaldust:
"Kui mind tapetakse, palun lugeda ennast kommunistiks..." Ja veidi mõelnud, lisab: "... aga kui ei tapeta, siis palun mitte lugeda."

See pole küll anekdoot,kuid omamoodi nali siiski:

KUIDAS TEHA KODUSTE VAHENDITEGA OMALE FALLSCHIRMJÄGERI KIIVER

Vajalikud vahendid:
1) M35 kiiver
2) Rauasaag
3) Värv
4) Luftwaffe dekaal
5) Nahajupp
6) Vahtkumm

Tegutsemine:
1. Lõika kiivri rant ja nokk rauasaega ära
2. Värvi kiiver üle
3. Kleebi Luftwaffe dekaal peale
4. Kombineeri kiivrile nahast ja vahtkummist sisu

Järeltegevus:
On kaks võimalust. Kas kiiver maha müüa või endale jätta. Müümise korral tuleks seda kuulutada võimalikult paljudes foorumites,kuhu oled registreerunud. Kuulutus peab kindlasti olema kirjutatud ainult suurte tähtedega,iga lause lõpus peab olema vähemalt viis hüüumärki. Kuulutusest tuleb välja jätta enamik olulisest infost ja esimese lausena sobib hästi "100% originaal!!". Tegijamad vennad lisavad kuulutusele veel pimedas elutoas digikaameraga tehtud pildid (kindlasti ülimalt madala kvaliteediga!). Hind peaks olema umbes 12X suurem originaalkiivri omast.

Kui otsustate kiivri omale jätta,siis tuleks see asetada riiulile, Kadaka turult ostetud võltsmedalite vahele. Iga kord kui sõber/sugulane/naaber või kes iganes külla tuleb, võta kiiver riiulilt alla ja hakka kõiketeadja näoga selle hämmastavat ajalugu rääkima. (kiivri ajalugu tuleb ise välja mõelda, soovitatav on väita,et see kuulus mõnele võimalikult kõrge auastmega mehele,kellel oli lisaks veel Rüütlirist jne..)

Pole küll Saksa träniga seotud, kuid pull asi ikkagi:

http://www.aegmaha.com/?id=887

tasku raskekuulipilduja.

Sellisega hea 9.mai pidustustele minna - kuuliprits hõlma alt välja ja varsti on kõik vaikne.

Niederland kirjutas:Sellisega hea 9.mai pidustustele minna - kuuliprits hõlma alt välja ja varsti on kõik vaikne.

Kuu nali
Varsti liiguvad minipritsidega varustatud üksused ringi ja vaigistavad riigivaenlasi.