hugo1 kirjutas:Militaar netist sain teada, et selline asi on olemas





Oskab keegi sellest pandlast rohkem rääkida.
Kes kasutasid, kui haruldane see on, kas Eestis ka neid liigub, mis maksab jne...
Isiklikult arvan, et tegu poolakate või tsehhide geniaalse äri ideega.

Kas teema rändab juba eemale.

Miks ei võiks Eesti atribuutika Saksa omaga sarnaneda?

Ei, kui suvaline inimene kannab, siis palun, miks mitte. Ma mõtlesin nagu rohkem Mõmmi kirja, kus ta arvas, et "Eesti kaitseväe ametliku vormiriietuse hulka VÕIKS kuuluda nahkrihm ja alumiiniumpannal,mõlemad konstruktsioonilt samad kui sõjaaegsed Saksa omad,aga pandla keskel Eesti vapp ja motoks: "Eesti eest!"
(Muidu võiks motoks olla eesti keeles "Jumal on meiega" ". Kindlasti ei sobiks selline asi riiklikul tasandil. Mida ühist on meil toonase Saksamaaga?

Miks ei võiks Eesti atribuutika Saksa omaga sarnaneda?

Aga miks peaks!?
Eesti atribuutika snitti võeti minuteada Wabariigi ajal inglastelt. (parandage kui ma eksin). Ja aastaid tagasi oli plaan taastada osaliselt traditsioon...et presidendi auvahtkond hakkaks kandma EW aegset ratsaväe vormi. Väga tore minuarust..., ei tea ainult kaugele selle plaaniga on jõutud. Pigem korjata üles ots sealt kus ta pooleli jäi, kui hakata snitti võtma II M.s aegsetest saksa koladest.(jah kui võetakse asi üle, pidades silmas tema praktilisust ja efektiivsust....mitte emotsionaalsel ja ideoloogiliselt tasandil) Arusaamatu miks? Miks seostub mõndadele inimestele eestimeelsus ja patriootilisus saksa koluga? Ja kui mängu tuli juba "jumal on meiega" võiks ju aukompanii (kes delegatsioone vastu võtab), sammuda moto all "minu au on truudus"....vahva.

Teema on kõvasti väljunud oma algsetest raamidest. (mitte, et ma ise oma ütlusega praega sellele kaasa ei aidanud)

Ja miks ei võiks - see ju klassika .
Herr kass - mida sa üldse arvad patriootidest?

Vaadates teatavaid ideoloogiaid olin ma pigem patsifist aga aastad venemal panid mind arvama ,et nad on seda väärt ,et tunnevad mind kui eestlast ja fasisti.

Lisaks veel,et meie esivanemad sinimägedes mõtlesid küll truuduse all üht teist muud.

Eesti Riik on noor.Lugedes 1918 aastast, pole 90 aastatki.Ja väga raske on midagi kardinaalselt uut leiutada.Praktiliselt on paljud komponendid sarnased, erineb natuke lõige ja lisaatribuudid. Kõik teavad, et peaaegu kõik riigid on oma vormis kusagilt suuremal või vähemal määral snitti võtnud.Nagu näiteks tõi kamraad Kass asjakohase näite Inglise mallist.Ka minu isa, kaadriohvitser aastatel 1930-1940 rääkis, et sisuliselt kanti Inglise vormi.Ise, kui sõjaväelane arvan, et iga iseseisev riik peab oma eelistused ise tegema, arvestades oma riigi ajalugu, traditsioone.Ja pole ka praegusel vormil tegelikult viga midagi.Mis aga puudutab pannalt, siis oli see asi lahendatud juba enne 1940 aastat.Olid olemas korrektsed rihmad igapäevaseks kandmiseks, olid ka paraadrihmad oma riigi sümboolikaga ja vööd nende juurde, milledel kenad rahvuslikud mustrid.....Kes on neid näinud ja käes hoidnud kinnitab minu sõnu.Selliseid traditsioone on vaja taastada ja mitte mõelda välja uut.
Tuli pikk ja segane jutt.Aga lihtsalt ei saa rahulikult olla, kui loen jutte Eesti vormist ja selle atribuutidest.

Keegi sellist on näinud?

Millal valmis said ?

Mingi tsehh on selle vist kodus valmis tagunud.

Ega samas oska kosta , sakslasel olid ju kõik metsnikud ja mesinikud ka mundrites ja pannaldatud !
Jutu järgi tegu sellise asjaga: German Hitler Youth Student Bund Steel Buckle Küsvad sähense eest suisa 199 taala.

Säänse pandla ning toreda sumpfmusterdusega mesinik oleks ju absoluutselt sheff ...

Rautselt on juudi tööliste pannal ka ,kes tehases töötasid

Mine hullu tea, mis on õige ja mis ei ole. Aastaid tagasi ostis sõber oma kaupluses kohalike külajoodikute käest 70 krooniga SS ohve pandla. Kena pannal, valmistatud melhioritaolisest materjalist. Sees markeeringute asemel kirjad, et asi valmistatud Bialystokis a'la "Pliewkiewichi" poolt. Vilde tee gümnaasiumi kokkutulekul suhtusid paljud spetsialistid pandlasse tohutu kahtlusega. Lõppes asi sellega, et kokkutuleku jooksul vahetas mitu korda omanikku, kusjuures hind progresseerus meeletu kiirusega. Viimaseks ostjaks oli mingi inglise keelt kõnelev härrasmees, kes ladus pandla eest välja megasumma ja oli õnnelik, sest asi oluliselt haruldasem standartsest pandlast. Ja ostja ei paistnud sugugi olevat suvaline ullike, kes igale fufflile peale lendab. Tema seletuse kohaselt, polnudki mingi imeasi, et mõni edev SS ohvitser tellis endale ilusa-personaalse pandla poolakast või juudist meistri käest.