ivalO kirjutas: ↑N Mär 19, 2026 12:59 pm... kas on kusagil ära märgitud ka jalaväe rünnakumärgi saamist?

1949 . aasta 6. juuli ülekuulamisel on Ants rääkinud järgnevat juttu (teksti õigekirja on pisut kohendatud):

Saksa armeesse astusin 1941. aasta augustis ja teenisin 8. diviisi 39. pataljonis 1942. aasta lõpuni. Siis suunati SS-leegioni. Ka mina. Olin Poolas õppelaagris, siis Hollandis, siis tagasi Poolas, siis Neveli ääres rindel, siis Narva all. Olin seal kuni sakslaste purustamiseni Narva all. Kui osutusin olevaks Nõukogude tagalas, riietusin erariietesse ja liikusin Soontagana valda. Sain 4 medalit ja 2 märki. 3 medalit sain lahingutes osalemise eest idarindel, ühe talvekampaania eest idarindel. Märgid sain rünnakutel osalemise eest idarindel ja haavata saamise eest.

Kiitus!
Siis saame selle jalaväerünnaku hõbedas talle suure tõenäosusega ikka omistada.
4 medalit ja 2 märki ?
Kusagil 10 juuni paiku sai Kaljurand Avinovo rindelõigus tulevahetuses bandiitide või punaväelastega haavata ja saadeti ravile Tartu haiglasse.
Peale ravi viibis kodusel puhkusel ja naases Tartu julgestus-põhiüksuse 41 koosseisu 8. juulil.
13. juulil saadeti oma üksuse (39. pat.) koosseisu tagasi.
Tavaliselt kirjutas haavatumärgi välja haigla peaarst, seega pidi ta oma musta haavatumärgi saama peale haiglast lahkumist või veidi hiljem, seega juulis 1942.
13. juulil 1942 allkirjastas 8. tankidiviisi ülem kindramajor Brandenberger Eesti kaitsemeeskonna pataljoni 39 1. kompanii 51 mehe autasustamise hõbedase jalaväerünnaku märgiga.
Pakun, et üks neist autasu saajatest oli Kaljurand.
1. kompanii mehed said oma talvelahingute mälestusmedalid kätte suhteliselt hilja, 30. detsembril 1942.
Jääb seega üle veel kolm medalit?
Teadupärast EK-II Kaljurand ei saanud ja siit saab järeldada, et need ülejäänud medalid olid Idarahvaste vaprusmedalid?
KVK tundub tema puhul vähetõenäoline.