Mis aastakäigu mehi, seda ei tea?

1922.a. sündinud. Sai 1943.a. aprillis sõjaväekutse.

Hiljem teenis mees veel kindralkomissar Litzmanni ihukaitseüksuses

Kui võimule nii lähedal, siis ehk oli midagi huvitavat tal pajatada, millest ajaloo raamatud ei räägi.

Aeg on teinud oma töö, ja ega kõike enam nii palju ei mäleta ka. Seda meest oleks pidanud intervjueerima 10 aastat tagasi, siis oleks jutt jooksnud nagu liin number 9. Pealegi, nagu öeldud sai, ilmub suure tõenäosusega kirjastuselt Ilo tema raamat.

Ma kirjutan hiljem teksti arvutisse, eks siis lugege. Kannatust.

Hiljem teenis mees veel kindralkomissar Litzmanni ihukaitseüksuses

Ka minu üks vanaonudest teenis seal. Oleks päris huvitav selle mehega kunagi ka ise juttu puhuda.

1) Pealegi, nagu öeldud sai, ilmub suure tõenäosusega kirjastuselt Ilo tema raamat.

2) Ma kirjutan hiljem teksti arvutisse, eks siis lugege. Kannatust.

Kuidas ilmumisega? Kaua kannatada?

Raamatu kohta ei tea ma midagi uut öelda. Pole rohkem kontakte mehega olnud.

Kahjuks pole viitsinud teksti arvutisse trükkida. Kuna nõutakse, siis kevadel teen kindlasti ära. Praegu puuduvad võimalused.


Litsmanni ihukaitseüksus teenimisest ta kuigi palju ei rääkinud.

Nii, Võidupäeva puhul panen teksti ülesse. Võib vähemalt ühe punase bojaari kombel öelda:" TEHTUD". Head Võidupüha, kamraadid.





Mina õppisin Tallinna Tehnikumis, see asub Tõnismäel. Enne seda lõpetasin Jäneda põllutöökooli ja siis tulin Tallinnasse edasi õppima. Tahtsin mina Tartusse agronoomiat õppima, aga sinna ei saanud . Tallinnas oli võimalik korter saada ja nii tulingi Tallinna Tehnikumi. Elama sain majahoidja korterisse. Õppisin geodeesiat – maamõõtmist. Seal sain ma väga tugeva aluse. Väga head professorid olid..
Tallinnas oli väga tugev poksiklubi. Tahtsin Tallinnas poksiga edasi tegeleda. Olin juba Virumaa meister poksis. Tallinnas astusin poksiklubisse ja treeneriks oli Kruusmaa – suurepärane treener. 1942 aasta detsembris tulin juba Tallinna noortemeistriks ja 1943. aasta jaanuaris tulin juba Tallinna meistriks keskkaalus. Kuulusin Tallinna esimesse meeskonda poksis. Käisime Pärnus, Sindis (oli tollal kõva keskus), Sillamäel (Virumaa üks kõvemaid poksikeskusi), Kiviõlis jt linnades võistlemas.

Äkki, aprillis 1943 tuli sõjaväekutse – sakslased kuulutasid välja mobilisatsiooni. Ja minu aastakäik, mina olen sündinud 1922, seega 21 aastat vana, oli paras suutükk sakslastele. Oli töökoormisvabastusi saksa sõjaväest, nt vabastasid K-Järve ja Kiviõli, sest mõlemad tootsid põlevkivist bensiini. Meie kõik kotid selga ja terve kursusega panime kõik K-Järvele. Kohtla-Järves võeti meid kohe tööle. Kaks nädalat töötasime, kui tuli sõjaväe kutse. Kohtla -Järves oli komisjon. Direktor andis veel suure kirja kaasa, et tarvilik tööjõud jne. Komisjonis sõimas major meid estnisches schweinedeks, kuna tahavad vabastust. Mina ütlesin, et mina ei taha vabastust, vaid direktor tahab meile vabastust. „Teie direktor on ka schweine. Teid tuleks kõiki maha lasta. Hiilite saksa sõjaväest minema, teil peaks suur au olema saksa armees teenida, meie vabastasime teid kommunismist” karjus ja kraaksus. Ma ütlesin talle, et ärge karjuge siin midagi, teil pole õigust karjuda minu peale.” Kurat ma lasen su siinsamas maha”. Ma ütlesin, et nii kui maha lased, lastakse sind ennast ka maha, sest mina pole veel sõjaväelane, ma olen eraisik veel. Selline vestlus oli. Näitasin oma mopkutse paberit, komisjon vaatas läbi. „Kallis sõber, te olete hiljaks jäänud. Mobilisatsioon kuulutati välja 2. aprillil, teie tulite 4. aprillil siia tööle. Te tulite kaks päeva hiljem tööle, seega kuulute mopi alla”. Läksin vabrikusse tagasi, sealt anti kolm nädalat puhkust ja seejärel kästi ilmuda Kunda-Malla treeninglaagrisse. Vahepeal käisin Tallinnas. Sain ühe sõbraga kokku. Mainis, et Tallinnas on suured poksivõistlused, et tule ka võitlema. Ma vastasin, et enam ei võistle ma midagi, et pandi kurat saksa sõjaväkke. „Sõtta jõuad alati minna, ülehomme on võistlused”. Mõtlesin, et kui juba olen Tallinnas, et eks ma siis võistle. Võistlused toimusid Tõnismäe suures võimlas. Seal võtsid ka sakslased osa. Võistluse ajal astus ringi mees, küsis, kas siin leidub keskkaalu poksija, ma kutsun välja. „Mina olen saksa armee meister, Scheiffer. Osa võtnud Berliini olümpiast, kus saavutasin neljanda koha”. Treener Kruusmaa tuleb mulle vastu: „ Lemps, kurat, praegu on hea võimalus, mine pane sakslasele vastu tatti. Näita talle kuidas eesti rusikas lööb”. Ma ütlesin, et nii kuulsa mehe vastu ei tasu minna, et peksab läbi. „Midagi ta ei peksa, kui peksab, tõsta käsi üles ja anna alla. Saad vähemalt proovida”. Seal oli teisi keskkaalu mehi ka aga need ei julgenud minna, aga treener Kruusmaa ajas mind niimoodi hasarti, et läksingi. Sakslane veel küsis kõva häälega, et kas tõesti ei leidu meest, kes julgeks sakslasele vastu hakata. Hõikasin talle, mina hakkan vastu. Läksin riietusruumi, tegin eelsoojenduse ära. Treeneriga pidasime veel plaani. Tehti nii, et meie matš jäeti kõige viimaseks. Võistlus kuulutati välja kahes keeles nii: "Berliini poksiklubist Scheiffer, Suur-Saksa sõjaväemeister. Berliini olümpia neljas. Siin tallinna noortemeister Lembit A". Tema tungis kohe ägedalt peale, ma olin rohkem kaitses. Teises ringis lõin nokauti – kukkus maha kui jahukott. Seejärel läks saalis suureks mölluks ja lauldi laulde, nt. „Eesti mees su mehe meel”. Mind kanti kätel. Järgmisel päeval Revali Nachrichtenis kirjutas, et tundmatu poksija võitis Suur-Saksa meistri, olümpia neljandat. Treener kruusmaa läks hiljem Rootsi ja oli Rootsi poksikoondise treener.

Kunda-Mallas kestsid õppused kolm nädalat . Seejärel kamandati Rakvere jaama, rongile ja Venemaale. Meid oli umbes 500 ringis, nende seas ka Valter Ojakäär. Sõitsime Volhovisse. Paigutati Moskva– Leningradi vahepeale Gora külasse, 30 km rindest ühte tagavaraväeossa. Seal parandati relvi, toodi haavatuid ja viidi varustust rindele. Mõtlesime, et meist tehakse eesti üksus. Eestlased jagati saksa üksuste vahel ära. Niimoodi, et iga saksa kompanii peale pandi 4-5 eestlast. Meid pandi neljakesi staabi koosseisu. Sakslased võtsid meid hästi vastu, toredad poisid olid. Mulle pandi üks saksa kokk konsultandiks. Temaga siis koguaeg vestlesime, et saksa keelt treenida, teistega oli samamoodi. Üks mulin käis koguaeg.
Gora külas sai olla umbes 2 kuud. Mõtlesime, et nüüd tuuakse meid Eestisse tagasi, et tehakse eesti väeosa. Rong sõitis põhja poole. Öösel, 12 aeg aga hakkas rong sõitma lõuna Novgorodi poole. Mehed olid sakslaste peale vihased. Hommikul olime Novgorodis. Seal paigutati meid segamini sakslaste Luftwaffe 92. diviisi. Natuke tegime õppusi, aga suuremalt jaolt ei teinud seal midagi tarka. Jõulud ja uue aasta pidasime seal. Seal sattusime toredate sakslaste juurde.

14.jaanuaril algas venelastel suur rünnak. Meie Novgorodi ründelõiku tuli 22 vene diviisi. Venelaste õnneks oli külm talv. Novgorodi jõgi ja Ilmeni järv jäätusid ära. Tankidega tulid üle jõe ja murdsid läbi. Ma olin teises eshelonis, 18 km Novgorodist lääne pool. Lw 92 diviis piirati sisse ja hävitati. Hiljem lasin Saksamaalt veel andmeid selle diviisi kohta saata, sealt vastati et mingeid andmeidki ei ole. Enne, kui see väeosa päris puruks löödi, sain ma haavata ja mind saadeti ravile.

Selles üksuses sõdimise eest sain veel Raudristi. Minu teada oli kaks põhjust, mille eest anti. Üks oli see, et minu rühmaülem Fischer sai venelaste pealetungi ajal surma. Kõik sakslased panid jooksu. Ma karjusin neile: „zurück, tagasi”, kamandasin nad tagasi. Ma olin kuulipilduja taga ja tõmbasime vene roodu sirgeks.

Teine juhtum. Seisime jõe läänekaldal, teisel pool olid venelased. Taheti teada, kui suurte jõududega venelane ründab. Mind kutsuti välja, et peaksin minema keelt tooma. Lisas, et see on vabatahtlik. Küsisin, et miks te just mind valisite? „Sellepärast et teie oskate vene keelt. Luurate ja kuulate, mida venelased räägivad”. Terve päeva olime vabad ja puhkasime, öösel läksime keelt tooma. Päeval tegime plaani valmis, kuhu minna jne. Olime kolmekesi – kaks sakslast ja mina. Hiilisime mitme maja juures. Ühe maja juures ütles sakslane, et näe, võtame selle mehe. Ma ütlesin, et ei seda ei võta, see lihtsoldat, meil on ohvitseri vaja. Nemad ei tundud ohvitserimärke. Läksime järgmise maja juurde, seal käis suur pidu - võeti viina, naisi oli, kisa ja kära käis ja karmoska mängis. Meie olime õues kuuri taga. See oli hea koht, sest seal käisid kõik majas olijad vett laskmas. Sakslased kogu aeg järjest, et võtame selle kinni. Ma ütlesin, et see ühepaelamees, see ei tea midagi. Siis vaatame, kaks meest tulevad, üks lühem, teine pikem. Vaatan, et see pikem on ohvitser, peaks olema major või kapten. Teine lühem, see on vist mõni allohvitser. Lasid oma vee ära, väike mees läks kohe majja tagasi, aga pikem mees jäi midagi veel kohmitsema. Niikaua kohmitses, kuni läksin ja tõmbasin nööri kaela. Kõri kinni, et ei kisaks. Viisime ta maja nurga taha. Seal tõmbasime valge lina ümber ja viisime üle jõe. Tagasi jõudsime kuskil nelja aeg. Kui võtsin lina ümbert, siis vaatan, et polkovnik. Ma ütlesin kaptenile, et tooge venelasele kähku konjakit, viina, muidu ei saa räägitud. Valasin talle soldati kruusi täis, ta ütles, et ei võta. Ma ütlesin, et ära karda, ma ei tapa, ma võtan ise ka. Pärast ütles, et ma pole juba kolm aastat konjakit saanud. Pikka aega, mõnuledes jõi selle konjaki ära. Siis valasin talle uuesti teise täie. Ma ütlesin kaptenile, et tooge veel üks pudel, siis ta hakkab rääkima. Ma tegutsesin tõlgina. Küsisin, et palju teil väeosas mehi on? Selgus, et mees oli diviisi ülem ja üksuses on 10 000 meest. Aga täna öösel me ei ründa, täna öösel varustame, aga homme öösel tuleb rünnak. Meil oligi tähtis teada, millal uus rünnak tuleb. Helistati staapi, staabist tuli eraldi auto järele ja võttis mehe peale. Ma ütlesin mehele, et sa räägi kõik ära ilusti, siis sind ei tapa keegi. Sind toidetakse kui tähtsat sõjavangi, sa elad sõja lõpuni, aga kui sa hakkad vastu mölisema, siis lastakse sind paugupealt maha..

Kaks päeva hiljem sain ma šrapnellikillust kannikasse haavata. Kondist läbi ei läinud. Olin 3 kuud Schwaneburgi haigemajas. Pärast Schwaneburgi sanatooriumis. Siis ühel päeval märtsikuus lüüakse rivi ülesse, sest saksa kõrgem juhtkond sõitis kohale. Hakati aurahasid välja jagama. Mulle anti kaks märki korraga. Esimesena anti haavatumärk. Teisel korral kuulutati:” soldat A”, astun ette. „Saksa kõrgem sõjaväejuhatus autasustab teid vapruse eest kommunismivastases võitlemisel Raudristiga”. Haavatumärgi saamist teadsin juba ette, aga Raudrist tuli ootamatult. Käe pigistamise ajal ütles ohvitser, et tahab minuga hiljem rääkida. Peo ajal tuli ohvitser minu juurde ja ütles, et teil oleks aeg astuda sõjakooli. Ma ütlesin, et selleks peab keegi soovitaja olema. Selle peale vastas , et see Raudrist soovitab teid. „Ja teiseks, kui tahate, mina kirjutan ka teile soovituse”. Ma mõtlesin saksa sõjakooli minek ei huvita mind, sest siis annan käe täitsa saksa armeele, ideoloogiale, oleks pidanud saksa poliitikaga kaasa minema. Seda ma ei tahtnud. Ütlesin, et mul see saksa keel pole puhas. „Teil on suurepärane saksa keel, te õpite juurde veel,, see pole mingi takistus”. Küsisin: „ kuidas see asi käib”? „Nüüd lähete väeossa tagasi ja seal kannate ülemale ette, et tahate sõjakooli astuda”. Mõtlesin mitu päeva selle üle, aga otsustasin, et seda sammu ma ei tee, sest nägin, et Saksamaa hakkab sõda juba kaotama. Oleks siis veel et sakslaste võit, et lähen sakslastega kaasa.

Maikuus pandi laeva peale, et Saksamaale läheksin, aga ma astusin Riia sadamas laeva pealt maha. Läksin komandatuuri ja kandsin ette, et jäin laevast maha. „Oh, pole midagi, homme läheb järgmine laev. Minge käige Riias ringi, käige litsimajas”. Ma küsisin: „ et kas oleks võimalik, et see saadaksite mind Eestimaale? Tahaksin koju minna, üle aasta juba eemal olnud”. Oldi nõus. Kirjutati varustus ja paberid välja. Tallinnas Harju tänaval oli kogunemispunkt. Kandsin eelneva ette ja küsisin, mis edasi, kuhu nüüd minna. Üks kapten ütles, et kõigepealt lähete nüüd puhkusele. Mees tundis huvi Novgorodi lahingute kohta ja tegi ettepaneku kohvikusse minna. Sinna tulid ka teised ohvitserid. Uuriti Novgorodi lahingute kohta. Seal oli meil pikem jutuajamine. Pärast läksin kolmeks nädalaks koju Virumaale. Kui aeg sai läbi, tulin tagasi, siis saadeti Pihkva rindele, siis saadeti Kanepi alla. Seal olin tagavararügemendis. Seal oli vahepeal nii segamini, et anna tuld või omadele. Kanepi all sain põrutada, olin kolm päeva meelemärkuseta. Mind viidi Valmiera haiglasse, kus ma olin kolm nädalat. Sealt taheti mind Saksmaale viia, laevalt tulin maha ja läksin hoopis Tallinnasse. Tallinna tahtsin kapteni juurde tagasi minna ja ette kanda. Harju tänaval vastu vana hea sõber Anton Siht. Tema oli Berliini poksiklubis elukutseline poksija ja nüüd teenib Litzmanni ihukaitseüksuses. Rääkisime mõlemad oma elust. Mainisin, et nüüd peab sinna Lõuna-Eestisse rindele minema, aga ei taha sinna sopa sisse minna. Tema vastu, et tule meie punti. Ma vastu, et kas ikka võetakse.
„ Sinusugune kindlasti võetakse, sinna spordimehi otsitaksegi”. Läksime Toompeale. Seal saime kokku tema kaptenikraadis eestlasest rühmaülemaga. See ütles, et teretulemast, mul oligi kaks meest puudu. „Aga mina ei saa vastu võtta, lähme peastaapi”. Seal oli saksa major, kellele kanti minu teenistuskäik ette. Sakslane küsis, et kas spordimees ka on? Ma ütlesin, et Tallinna meister poksis. Mees andis kohe kätt: „olete vastu võetud”. Seal vormistati mind Litzmanni ihukaitse meeskonda. Meeskond asus Toompea lossis. Üksuse suurust ei tea, võis-olla umbes 100 kanti. Kadriorus oli meil peabaas, seal tegime treeninguid. Vahel käisime Litzmanni ka erariietes saatmas. Seal sain ma umbes kuu aega olla.

Vahepeal oli mul kaks päeva puhkust, käisin kodus Läänemõisas ära. Aga tagasiminejat minust enam ei olnudki, sest kaks päeva hiljem algas venelaste rünnak, mis läks kuni Tallinnani välja.

Venelased kuulutasid ka välja mopi, sest kuramaale oli vaja mehi. Neid, kes töötasid maanteedetöölistena sõjaväkke ei võetud. Üks mu vendadest läks maanteetöödele ja teine vend läks raudtee peale. Rakveres sain koolivennaga kokku. Ütlesin, et küllap vene sõjaväkke minek. Tema vastu: „„Näe, mina sain praegu vabaks. Venelased hakkavad tegema maareformi, aga puuduvad maamõõtjad”. Aga mina õppisin Tallinna Tehnikumis geodeesiat. Maaosakonna juhataja võttis mind kohe vastu. Mind määrati Haljala, Vihula, Kunda ja Võsu ringkonna maamõõtjaks. Talvel viidi Lüganuse, Maidla, Erra ja K-Järve rajooni. See päästis mind. Pärast muutus maamõõtja amet poliitiliseks, tuli loomi ja varandusi üle võtta. Ei tahtnud sellega enam siduda. Astusin Polütehnilisse Instituuti. Küsimusele, mida te saksa okupatsiooni ajal tegite, vastasin, et olin metsas. „Mida te metsas tegite?”. „Ootasin nõukogude vägede saabumist”.

Loen just tema raamatut "Selles sõjas mina ei sure" Tallinn 2007.
Soovitan teistelegi, sest raamat on seda väärt: lihtne lugeda, hea keelekasutus, huvitav ka! Autor ei hellita ühtki sindrinahka, oma jao saavad nii tiblad, hävituspataljonlased, komsomolid kui ka juutidest mõrtsukad. Ja kuskil ei kohta liigset enesekiitust, autor tugeva poksija ja maadlejana klobib ka vajadusel saksmanne.

ilo pole sellist raamatut välja andnud. kuskil miski viga sees.

See ei olegi kirjastus "Ilo" raamat- @Lembit Anton Tallinn 2007, trükitud OÜ Greif Trükikojas Kastani 38, 50 410 Tartu