ivalO kirjutas:Kas nimede järgi ei saa midagi täpsustada?

Punaarmees nt

LINNUPÕLD, Ernst, Madis, s. 29.08.16 Tallinn, eluk. Tallinn,
Võrgu 23-1, üliõpilane TPI-s. 1941 mobiliseeriti Punaarmeesse,
Sverdlovski obl. metsatööl, Eesti korpus, 300. laskurpolk. [ar
M39].

KÄÄPA, Evald, August, s. 09.10.18 Narva, eluk. Narva, Peetri
6a-4, keskh., arveametnik, Kreenholmi Manufaktuur. 1941 mobiliseeriti
Punaarmeesse. Sverdlovski obl. Rež, 787. töökolonn.
Eesti korpus. Nooremleitnant. [ar H321].

HÄRMS, Vladimir, Jaan, s. 23.01.16 Astrahan, eluk. Tallinn,
Köleri 22-19, 8 kl., arveametnik, Tallinna Elamutevalitsus. 07.41
mobiliseeriti Punaarmeesse, Sverdlovski obl., 788. tööpataljon,
Eesti korpus. [ar R560].

ISOP, Endel, Voldemar, s. 21.03.22 Virumaa Võsu, eluk. Võsu,
Tallinn. 03.07.41 mobiliseeriti Rakveres, Tšeljabinski obl. Miass,
1044. tööpataljon, Eesti

Kruus, A-le on 12 vastet

Piik 11 vastet, kui on Piik, V (W) siis

PIIK, Valdur, Alide m, s. 29.10.08 Moskva, eluk. Tallinn, Lennuki
14-8, kõrgh., reservohvitser, ökonomist, Kommunaalmajanduse
Rahvakomissariaat. 17.08.41 mobiliseeriti Punaarmeesse,
Sverdlovski obl. Kladovka, metsatööline, Eesti korpus. [ERAF
kart. 23; ZEV II köide].

tossom kirjutas:Lubadused on täitmiseks, teadagi.

Aitäh, väga kena nuga on tervikuna.

Tänud Skulmars vaeva nägemast! Asi kohe selgem.

tossom kirjutas:Tänud Skulmars vaeva nägemast! Asi kohe selgem.

ei ole vaeva, Memento lehel pdf-id ja seal ctrl f

kui kõik need pdf-id kokku üheks failiks teha on väga mugav andmeallikas 40-50 aastate kohta kus otsingut teha...

Annekteerimismedal Austria

Selline medal. Sain koos Berliini olümpiamängude eestikeelse raamatuga. Kas mõni kaasmaalane võis sellise medali saada?

Jah, ikka. Laidoner sai näiteks I klassi. Aastaid tagasi oli müügil I või II klass tunnistusega Oskar Kösterile.

Viimastel nädalatel on laekunud üks vabadussõjalaste baretimärk, Taska poolnahkköites 1942. aasta Saksa-Eesti sõnaraamat, mõned portreefotod pruuni katkuga koostööle läinud kaasmaalastest ning kodanliku korra aegne uhke sõrmekaunistus ...

Ussipannal juba tükk aega riiulinurgal vedelenud, lõpuks õnnestus ka vastav rihm leida.

Kas tootjamärgid tuvastatud?
Sellel peaksid markeeringud olema noolega näidatud alas. Nüüd pead veel üle koera saba hüppama ja ussitaguse nahast keele sebima.

Valmistajatunnus Z.H.C. , aastanumber paistab aga justkui 1941?
Kuram muidugi, inglismannid vorpisid neid ürgse moega rihmu peale esimese ilmasõja lõppu mõnuga edasi.

Kratile kõlbab õnneks daatumi kiuste ümber kõhu vedada.

See peaks olema mudel 1939.
1914. rihm on vähe keerulisema konstruktsiooniga.

Tere,

Pole ammu siia midagi postitanud kuna viimastel aastatel on minu huvi piirdunud rohkem Briti autasudega, mis siin foorumis erilist kõneainet ei leia.

Aga alloleva autasude komplekti üle olen ma väga õnnelik kuna nende omanikul oli sammuti oma roll Eesti Vabadussõjas ning kindlasti oli ta ka Tallinnas, kui relvaabi Briti eskaadrilt maale saabus ning eestlasi väljaõpetati.

PO 20252 Cecil Thomas Mark RICKARDS, RMLI

- British War Medal (Briti I maailmasõja medal)
- Victory Medal (Võidumedal)
- Long Service and Good Conduct Medal (Pikaajalise eeskujuliku teenistuse medal)

Cecil sündis 16 veebruar 1900 Cirencesteris, Gloucestershire krahvkonnas. Peale kooli lõpetamist astus ta Inglise merejalaväkke (RMLI – Royal Marines Light Infantry –spetsiaalne laevadel asuv merejalaveüksus).

Peale väljaõpet Dealis ja Portsmouthis tema esimene laev millele ta 12 november 1918 teenima asus oli “HMS Caradoc”.
Novembris 1918 eskortis HMS Caradoc Saksa ulgumerelaevastiku Scapa Flowsse, et 21 novembril see interneerida. Kuid sellega ei olnud antud laeva jaoks sõdimised veel lõppenud – mõned päevad hiljem saadeti antud alus, meeskonna meelehärmiks, Balti merele, toetamaks Balti riike.



Eesti vetesse jõudes alustuseks kostitati punaseid kahuritest Narva lähistel 14 detsembril.



Järgnevalt lõik Geoffrey Bennetti raamatust “Balti mere vabastamine”:

“Üks “Caradoci” ohvitsere meenutab, et 26 detsembriks kutsusid Briti laevade suhtes tänulikkust üles näidates Eesti võimud nende ohvitsere ja meeskondi banketile, mis pidi toimuma keskpäeval maismaal. Madrustele kavatseti seejärel korraldada tantsupidu, kus saavat naisi “üürida”, mis tekitas palju piinlikust. Selgus siiski, et need oleksid üksnes tantsupartnerid, ja kõik oli taas hästi. Enne lõunat viibisid kaptenid ja paljud ohvitserid kaldal, et anda abi Eesti nüüd juba 20 000 meheni ulatuva ja üpris hästi varustatud sõjaväe korraldamisel ja väljaõpetamisel, kui ootamatult ja igasuguse eelhoiatuseta kostsid kahurilasud ning kaldale ja sadamasse hakkasid langema mürsud. Kuna need olid pärit võõralt laevalt, mis silmapiiril kiiresti edasi liikus, anti märku tõsta laevadel aur ja kiiresti merele sõita.
Kõige esimesena - umbes veerand tunni pärast – oli teel “Wakeful”. Peagi järgnes talle “Caradoc” ja seejärel ka “Calypso”. Kui “Wakeful” avas tule, pöördus vaenulik laev kiiresti minekule, kuid muutis siis taas kuuetesitkümne rumba võrra kurssi, peatus ja tõstis valge lipu. Alus toodi sadamasse ja selgus, et tegemist on bolsevike hävitajaga “Spartak”.”

Järgneval päeval tabati ka “Avtroil”. Nagu me teame nendest kahest laevast said “Wambola” ja “Lembit”. Kindlasti Cecil Rickards võttis nendest operatsioonidest osa kuna ta sai koos teistega laevade tabamise eest rahalise preemia 15 senti 3 naela.



Jaanuaris 1919 tõid HMS Caradoc ja HMS Calypso 500 Soome vabatahtlikut Helsingist Tallinnasse.
Veebruari lõpus tema laev aga saadeti Vahemerele – vaheldus Eesti külmale ka natukene paremat kliimat meeskonnale.
Tallinnas olles Merejalaväelased tegelesid ka Eesti sõdurite väljaõpetamisega Madseni ja Lewise kuulipilduajete. Leidsin selle kohta ka huvitava artikli ajakirjast “The Great War 1914-1918. The Illustrated journal of First World War history Volume 3 Number 4”.









Cecil jätkas oma teenistust ning ta sai oma Pikaajalise eeskujuliku teenistuse medali 1933 aastal. Ta lahkus reserve 1939, et sama aasta Septembrist uuesti teenistusse astuda II Maailmasõja ajaks. Selles sõjas osales ta ainult Inglismaal olles, teenides Plymouth Divisionis kuni 1945 aasta augustini.
Cecil suri 1967 Plymouthis.

KL rinnamärk, millel taga graveering 30 XI 1927 Agathe Antony. Leidsin proua kohta niipalju inffi, et ta oli Tartu Vabadusristi Vendade malevkonna juures tegutsenud naisrühma liige. Aastatel 1927/28 oli VV malevkonna naiskodukaitse jaoskonna juhatuses. Kas kellegil veel mingit inffi tema kohta?