Nii on.Vikipeedia väidab,et Tallinnas käivitati gaasiga laternaid kuni 1951 aastani.Vahest kestis ka kuuliauguga kultuspost selle ajani kuni praktilistel kaalutlustel maha võeti?
http://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_Gaasijaam
Pikem kirjutis sündmusest 2005 a. ''Eesti Päevalehest''
Kirjeldus Tallinnas 16. oktoobril – praeguse ehk uue kalendri järgi 29. oktoobril – 1905 toimunud suurest veretööst pärineb sündmuste kaasaegse, ajakirjaniku ja poliitiku Mihkel Martna sulest.
“Järgmisel pühapäeva hommikul kogus tuhandete viisi rahvast koosoleku platsile. Üks osa töölisi läks nüüd rongis läbi linna – uuele turuplatsile, et nõnda linnamajale ligemal olla, mis läbirääkimisi kergendaks. Kuna linnaameti liikmed alles kuberneri juures olid ja volikogu saadikud töölistega turul aru pidasid, ilmus salk soldateid tööliste lähedale ja piiras selle poolest saadik ümber. Sellest ei pandud tähele. Oldi ju kindel, et asja pärast kuberneriga läbirääkimisi peetakse, ja et kuberner seekord tööliste koosolekut mitte keelanud pole, kuna ju töölised pealegi, kui nad linnas korda pidama peavad, seda ilma üheskoos nõupidamiseta teha ei või. Siiski hoiatasid mõned koosolijad ja tähendasid, et soldatid tuld anda võivad, olgugi et seks mingisugust põhjust ei ole. Ja nõnda tuligi!
Tuld rahva pihta
Kuna mõlemal pool – kuberneri juures ja turul – läbirääkimisi peeti, kuidas tööliste korrapidamisega jääma peab, lasksid soldatid rahva kogu kui tapaohvri peale kõige ligemast ligidusest; rahvas oli nii ütelda soldatite püssiotsade ees! Ei hoiatust ega teadaandmise signaali, muud kui tuld!
See oli lihtne tapmine ilma vähemagi põhjuseta. Ja soldatite püssitule mõju kõige ligemast ligidusest, seda võib enesele ette kujutada! Surmavalt trehvatutega langesid muidugi ka haavatud ja terved maha – ühte hunnikusse. Ja selle maas lamava, mustava kogu peale lasti soldateid kärinal tuld anda. Maaslamajatel kuuldus püssipaukude tärin otsata olema, näis, et viimast kui inimest, kes koosolekul oli, ära surmata taheti.
Kui mõrtsukalik tapmine viimaks lõppenud näis olema, kui püssid enam ei paukunud, tõusid kergelt haavatud ja terveks jäänud üles ja katsusid põgeneda, kuna surnud, surijad ja raskesti haavatud maha lamama jäid ja piirita valus hädakisa kaugele kostis.
Aga tapjatel ei olnud sellest veel küllalt. Nüüd, kus terved haavatutele appi tõttasid, kus ühed oma abikaasasid, teised oma lapsi, õdesid, vendi, sugulasi ja sõpru ning tuttavaid otsisid, et neid surnult või elusalt maast ära koristada, panid soldatid kõikidele tee kinni. Nemad olid “võitjad”, nemad olid tapavälja peremehed! Surnud ja poolsurnud visati ruttu kohale muretsetud vankrite peale ja viidi ära. Pärast leiti nad surnukambritest purustatud pealuudega.
Tapaplats oli nagu kõige koledam lahinguväli: vereojad, peaaju tükid, verest nõretavad riidetükid, mütsid, kalossid ja muud, ümberringi südant lõhestavalt nutjad inimesed – omaste pärast kõige suuremas kartuse! Ka hommikul, peale seda kui turuplats juba pestud ja puhastatud oli, et mõrtsukatöö jälgi mitte rahvale näidata, pakkus ta veel hirmsat vaadet!
See kuulmata mõrtsukatöö saadeti 16. oktoobri õhtul kell kuus toime. 60 surnut ja peale 200 haavatu jäid platsile, – hirmus sõnum lagunes välgukiirusel laiale ja ärritas terve linna üles.”
1905. aasta lõpul pagulusse siirdunud Mihkel Martna avaldas 1907. aastal Peterburis M. Jürissoni varjunime all raamatu “Punased aastad Eestis 1905–1906”, kus andis ülevaate revolutsiooni ajaloolistest ja majanduslikest põhjustest – sealt pärineb ka ülaltoodud katke. Raamat keelati ära ja kuna autorit ei leitud, siis karistati selle väljaandjat ühekuulise vangistusega, kuid juba järgmisel aastal ilmus raamat soome keelde tõlgituna. Mihkel Martna jätkas ka edaspidi 1905. aasta sündmuste uurimist ja jäädvustamist ning 1929. aastal asutati tema eestvedamisel selleks 1905. aasta selts.
1905. aasta mälestusmärgid
Uuel turul 1905. aasta 16. oktoobril (uue kalendri järgi 29. oktoobril) toimunud veresauna ohvrite mälestuseks püstitati juba järgmisel päeval must rist. Kohal, kus veretöö toimus, oli pidevalt pärgi ja lilli, meenutamaks kurba sündmust. Kui rahvaliikumine sai ohjeldatud, laskis kuberner tsaarivõimu ohvrite mälestusristi maha võtta. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni päevil püstitati samale kohale puust obelisk. Kuna ilmastik pehastas selle, siis kuulutati 1930. aastal välja konkurss uue mälestusmärgi saamiseks.
Võitjaks osutus kujur Juhan Raudsepp ja tema valmistatud graniidist mälestuskivi paigaldati Estonia teatri taha järgmisel aastal. Selle ühel küljel on aastaarv “1905” ja kujutatakse revolutsioonist osalejaid võitlusesse sööstmas, teisel küljel on saatuslik kuupäev “16. oktoober” ja sellel on näha Uuel turul langenud ning haavatud.
Kompositsioonilt ringikujuline mälestusmärk sümboliseerib ajaratast ja sellel kujutatud inimfiguurides on tunda ekspressiivsust. Oma vormi tõttu rahva seas “Juustukeraks” ristitud mälestuskivi püsis kuni 1959. aastani, mil hästi läbikomponeeritud ja ümbrusega sobiv töö asendati nõukoguliku suurejoonelise monumendiga, mille autorid on skulptor Lembit Paluteder ja arhitekt Mart Port.
Õnneks ei läinud Juhan Raudsepa “kodanlik” mälestusmärk kivipurustajasse, vaid viidi Rahu-
mäe kalmistule, kuhu on maetud 1905. aasta 16. oktoobri ohvrid, ja seal seisab see tänase päevani. Uut monumenti nimetati aga juba nõukogude ajal “kunstiliselt ebaõnnestunuks” ja naljahambad hakkasid seda kutsuma “Hei, takso!”: naine tahab koju viia virila, seelikusabasse klammerduva lapse ja “väsinud” mehe.
...
... Nüüd asi klaar. Aitäh!