Re: Kuum detsember ...
Postitatud: E Dets 01, 2014 2:45 pm
Kolonel Friedrich Olbrei Polonia Restituta III klassi orden (Poola) ja Kolme Tähe ordeni IV klassi miniatuur (Läti).
Friedrich Olbrei lõpetas Tallinnas gümnaasiumi, õppis 1915–16 Riia Polütehnilise Instituudi mehaanika osakonnas, lõpetas 1916 eksternina Peterburi Nikolai I nimelise Inseneriakadeemia ning 1918 lendur-vaatlejana Jevpatoria sõjaväelendurite kooli.
Esimese maailmasõja ajal teenis Pirital merelennujaamas. Osales Vabadussõjas, oli Kaitseministeeriumi sädetelegraafi valitsuse ning sädetelegraafikompanii ülem, pani aluse Eesti kaitseväe raadiosidele. Lõpetas 1925 Prantsusmaal Toulouse'i Ülikooli Elektrotehnika Instituudi. Oli 1926–33 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutiste (KVÜÕA) lektor ja õppetöökodade ülem, Kõrgema Sõjakooli õppejõud ning inseneriväeala erijuhataja, 1929–31 ühtlasi Tallinna Tehnikumis raadiooperaatorite kursuse lektor, õpetas elektro-, side- ja raadiotehnikat, oli riikliku kutsekomisjoni liige. 1933–34 sidepataljoni ülem, 1934–40 Riigi Ringhäälingu direktor, 1940–41 Sidevalitsuse raadiokeskuse peainsener.
Järgnev materjal on kopeeritud militaar.net foorumist. Siit selgub, et nii Olbrei kui ka paari päeva eest siin teemas näidatud Under olid mõlemad väga tihedalt seotud eestlaste rahvuslikku lennuüksuse loomisega. Underi ja Olbrei asjad tulid erinevatest Eestimaa nurkadest, selline huvitav kokkusattumus.
1917. a. detsembris oli Moskva Lennukooli „reservis” paarkümmend Vene Õhulaevastikku kuulunud eestlast, kes ootasid määramist väeosadesse. Nende seas ka kuus(või viis?) lendurit. Enne kahenädalalist jõuluvaheaega tekkis rahvusliku lennuväeüksuse loomise idee.
Kuna puudus informatsioon, kuidas sellesse ideesse suhtuvad nii vene kui eesti poliitikud ja ametiasutused, otsustati see kiiresti hankida. Samal ajal oli juba teada, et Punaarmee värbajate komisjon on juba Moskva Lennukooli poole teel. Lendur-lipnik Arnold Under oli valmis Eesti diviisi staapi sõitma.
Kohtus Eesti diviisi staabis selle ülema Sootsiga, kes oli samuti saanud lendurvaatleja väljaõppe. Viimasel polnud eesti lendurite kodumaale koondamise vastu midagi. Kuid diviisi koosseisus lennuüksust ette nähtud ei olnud. Seetõttu pakkus ta võimalust, et mehed asuksid teenima kas diviisi staabi juures mõnel tehnilisel ametikohal või Inseneripolgus.
Lasnamäel asuvat veel Peeter I Merekindluse lennueskadrill (lennuväelaste hulgas kutsuti „Pjotr Pervõiks”), kus teenivat neli-viis eestlasest tehnikut ja Inglise lendurikoolitusega lipnik Nusberg. Nusberg oli Underi koolivend Inglismaa päevilt.
Lasnamäe lennuväli asus Narva maanteest lõuna pool (praeguse II mikrorajooni ja Narva maantee vahel). Sinna kuulusid neli barakkangaari, oma kasarmu ja rida ladusid. Omandeid oli ka väljaspool: Kadrioru paeklinti murtud lahingulaskemoona ladu (nn. Hundikuristik).
Vene lennuüksuse soldatite nõukogusse kuulunud eestlaselt kuulis Under, et nõukogul pole vähimatki selle vastu, kui eskadrillis luuakse üks allüksus ainult eestlastest, juhul kui loojad vajaliku asjaajamise kõik enda peale võtavad. Eskadrillis oli viis vakantset lenduri kohta ning isegi tosin kokkumonteerimata „Lebed 12” lennukit (lisaks 24 kasutuses olevale). Olulisis andmeid sai Under ka Nusbergilt. Näiteks kuulis ta, et ka varahoidja on eestlane, tema käes on kõigi üksuse hoonete lukkude ja tabade võtmed, venelased on sõjast tüdinud ja tihti saboteerivad lennukäsku. Meeste isiklik vara on juba kojusõiduks pakitud. Mis neid veel paigal hoidvat, olevat „köök ja koiku”. Ohvitserist ülemal ei ole mingit distsiplinaarvõimu.
Under jõudis Moskvasse tagasi õigel ajal - Punaarmee väeosadesse määramise komisjon ei olnud veel kohale jõudnud. Kodumaa uudiseid kuulama kogunenud lendurid kuulasid teda tähelepanelikult, kõne lõpus kordas ta diviisi staabiülema Jaan Sootsi soovitust: astuda esialgi Inseneriväe Polgu koosseisu. Lipnik Under õiendas oma vahekorra lennukooliga, sõitis Tallinna ja asus Lasnamäe eskadrilli vabale lenduri kohale. Neljale veel vakantsele kohale ei ilmunud aga kedagi Moskvas reservis olnuist. Peatselt aga selgus, et ka lendurid Veelmann ja Konno olid enne venelaste komisjoni saabumist Tallinna sõitnud, ainult ei olnud käinud diviisi staabis ennast esitlemas.
„Pjotr Pervõis” oli olukord just selline, nagu lipnik Nusberg kirjeldas. Igaüks tegi, mida tahtis. See segas ka soldatite nõukogu tegevust, kuid isegi see ei julgenud kedagi korrale kutsuda, kartes rivijaoskonna meestega vastuollu sattuda. Iga päev oli oodata Saksa okupatsioonivägede üle külmunud väinade Eestimaale tungimist, kuid Lasnamäel saboteeriti sellal hädavajalikke luurelendegi.
21. jaanuaril 1918 jõudsid Tallinna tagasi Krimmis Jevpatorija lennukoolis õppinud Fred Olbrei ja William Tomingas. Mõlemad asusid teenima Peeter Esimese merekindluse merelennusalka. William Tomingas määrati Pirita lennujaama ülema adjutandiks. Miinisadamas kolme kupliga mammutangaar oli väliselt valmis, kuid sisetööd veel tegemata.
Pirita lennujaam asus „Kalevi” majas. Maja ümbrus ja jõekallas kuni rannani oli barakke täis ehitatud. Lennukid asusid puldanseintega telkangaarides, mis paiknesid umbes praeguse jahisadama A-basseini kohal. Lennujaama ülem oli kapten Sergei Antonovitš Lišin, Georgi risti kavaler, komissariks oli pootsman Nikiforov. Jaamas oli 15 lennukit, Šetinini tehases ehitatud M 9 tüüpi lennupaadid. Kuna sel talvel Tallinna lahel jääd ei olnud, siis toimusid algul ka mõned treeninglennud. 15. veebruaril keelas lennujaama täidesaatev komitee aga lennud ära.
18. veebruaril 1918 alustasid sakslased liikumist ning võtsid 21. veebruaril Haapsalu vastupanu leidmata ära. 19. veebruari hilisõhtul tulid Pirita lennuväebaasi 12. armee, kindluse ja maaväe lennupolgu komissarid, kes nõudsid järgmisel päeval luurelennu sooritamist ning lendlehtede viskamist saksa vägede kohal. Lendurid keeldusid seda korraldust täitmast, kuna lennukid ei olnud enam lennukorras.
21. veebruaril andis kindluse komandant Pirita lennubaasi evakueerimise käsu. Lennukeid kaasa võtta ei olnud võimalik, need lõhuti. Mootorid monteeriti maha ning viidi koos muu evakueeritava varaga transpordilaevale „Pallada”. Samale laevale viidi 23. veebruari hommikul käsu korras ka kõik ohvitserid. Laeval kohtus Tomingas taas Olbreiga ning ühiselt põgeneti.
23. veebruaril kuulutati Pärnu teatri rõdult välja Eesti iseseisva demokraatliku vabariigi moodutsamine. Samal päeval anti ka Lasnamäe „Pjotr Pervõi” eskadrillile käsk otsekohe Tallinna sadama kaudu evakueeruda. Nii lahkusid Eestist vene lennuväe üksused.
24. veebruari hommikul oli Eesti iseseisvusmanifest välja kleebitud ka kõikjal Tallinnas. Arnold Under võttis Tallinna Omakaitse staabist kaheksa meest ning korraldas Lasnamäel mahajäetud ladude ning angaaride valve. Ka mõned lennuüksuse mehed olid jäänud kohale ning koos nendega jaotati vahikorrad. Valve alla võeti ka Hundikuristikus asunud laskemoonaladu. Nii oli eestlaste valve all 24 lennukit koos relvastuse ning laskemoonaga. 25. veebruaril 1918 Tallinnasse jõudnud sakslased võtsid aga lennuvälja üle ning kihutasid eestlased Lasnamäelt minema.
Kuid sellega ei lõppenud veel Eesti lennuüksuse formeerimise katsed. Esialgu sakslased ei saatnud Eesti üksuseid laiali. 5. märtsil 1918 määrati Eesti diviisi staabi tehnikaosakonna ülema adjutandiks Friedrich Olbrei. Millalgi märtsi keskpaiku toimus Olbrei korraldusel diviisi staabis Eesti lennuväelaste kogunemine, kus arutati võimalusi neid tihedamini koondada ja valmistuda tulevikus lennuväe moodustamiseks. 13. märtsil saatis Eesti diviisi mobilisatsiooni jaoskonna ülem Konrad Rotschild inspektori jaoskonna ülemale kirja, milles andis teada, et on asutud Eesti lendurite salga formeerimise juurde ning selle ülemaks on määratud lendurvaatleja alamleitnant Tomingas. Kirjal oli lisaks Rotschildi allkirjale ka Olbrei oma. Kuid juba 20. märtsil 1918 saatsid sakslased Eesti diviisi ametlikult laiali ning lennuüksus jäi tolgi korral moodustamata.
Friedrich Olbrei lõpetas Tallinnas gümnaasiumi, õppis 1915–16 Riia Polütehnilise Instituudi mehaanika osakonnas, lõpetas 1916 eksternina Peterburi Nikolai I nimelise Inseneriakadeemia ning 1918 lendur-vaatlejana Jevpatoria sõjaväelendurite kooli.
Esimese maailmasõja ajal teenis Pirital merelennujaamas. Osales Vabadussõjas, oli Kaitseministeeriumi sädetelegraafi valitsuse ning sädetelegraafikompanii ülem, pani aluse Eesti kaitseväe raadiosidele. Lõpetas 1925 Prantsusmaal Toulouse'i Ülikooli Elektrotehnika Instituudi. Oli 1926–33 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutiste (KVÜÕA) lektor ja õppetöökodade ülem, Kõrgema Sõjakooli õppejõud ning inseneriväeala erijuhataja, 1929–31 ühtlasi Tallinna Tehnikumis raadiooperaatorite kursuse lektor, õpetas elektro-, side- ja raadiotehnikat, oli riikliku kutsekomisjoni liige. 1933–34 sidepataljoni ülem, 1934–40 Riigi Ringhäälingu direktor, 1940–41 Sidevalitsuse raadiokeskuse peainsener.
Järgnev materjal on kopeeritud militaar.net foorumist. Siit selgub, et nii Olbrei kui ka paari päeva eest siin teemas näidatud Under olid mõlemad väga tihedalt seotud eestlaste rahvuslikku lennuüksuse loomisega. Underi ja Olbrei asjad tulid erinevatest Eestimaa nurkadest, selline huvitav kokkusattumus.
1917. a. detsembris oli Moskva Lennukooli „reservis” paarkümmend Vene Õhulaevastikku kuulunud eestlast, kes ootasid määramist väeosadesse. Nende seas ka kuus(või viis?) lendurit. Enne kahenädalalist jõuluvaheaega tekkis rahvusliku lennuväeüksuse loomise idee.
Kuna puudus informatsioon, kuidas sellesse ideesse suhtuvad nii vene kui eesti poliitikud ja ametiasutused, otsustati see kiiresti hankida. Samal ajal oli juba teada, et Punaarmee värbajate komisjon on juba Moskva Lennukooli poole teel. Lendur-lipnik Arnold Under oli valmis Eesti diviisi staapi sõitma.
Kohtus Eesti diviisi staabis selle ülema Sootsiga, kes oli samuti saanud lendurvaatleja väljaõppe. Viimasel polnud eesti lendurite kodumaale koondamise vastu midagi. Kuid diviisi koosseisus lennuüksust ette nähtud ei olnud. Seetõttu pakkus ta võimalust, et mehed asuksid teenima kas diviisi staabi juures mõnel tehnilisel ametikohal või Inseneripolgus.
Lasnamäel asuvat veel Peeter I Merekindluse lennueskadrill (lennuväelaste hulgas kutsuti „Pjotr Pervõiks”), kus teenivat neli-viis eestlasest tehnikut ja Inglise lendurikoolitusega lipnik Nusberg. Nusberg oli Underi koolivend Inglismaa päevilt.
Lasnamäe lennuväli asus Narva maanteest lõuna pool (praeguse II mikrorajooni ja Narva maantee vahel). Sinna kuulusid neli barakkangaari, oma kasarmu ja rida ladusid. Omandeid oli ka väljaspool: Kadrioru paeklinti murtud lahingulaskemoona ladu (nn. Hundikuristik).
Vene lennuüksuse soldatite nõukogusse kuulunud eestlaselt kuulis Under, et nõukogul pole vähimatki selle vastu, kui eskadrillis luuakse üks allüksus ainult eestlastest, juhul kui loojad vajaliku asjaajamise kõik enda peale võtavad. Eskadrillis oli viis vakantset lenduri kohta ning isegi tosin kokkumonteerimata „Lebed 12” lennukit (lisaks 24 kasutuses olevale). Olulisis andmeid sai Under ka Nusbergilt. Näiteks kuulis ta, et ka varahoidja on eestlane, tema käes on kõigi üksuse hoonete lukkude ja tabade võtmed, venelased on sõjast tüdinud ja tihti saboteerivad lennukäsku. Meeste isiklik vara on juba kojusõiduks pakitud. Mis neid veel paigal hoidvat, olevat „köök ja koiku”. Ohvitserist ülemal ei ole mingit distsiplinaarvõimu.
Under jõudis Moskvasse tagasi õigel ajal - Punaarmee väeosadesse määramise komisjon ei olnud veel kohale jõudnud. Kodumaa uudiseid kuulama kogunenud lendurid kuulasid teda tähelepanelikult, kõne lõpus kordas ta diviisi staabiülema Jaan Sootsi soovitust: astuda esialgi Inseneriväe Polgu koosseisu. Lipnik Under õiendas oma vahekorra lennukooliga, sõitis Tallinna ja asus Lasnamäe eskadrilli vabale lenduri kohale. Neljale veel vakantsele kohale ei ilmunud aga kedagi Moskvas reservis olnuist. Peatselt aga selgus, et ka lendurid Veelmann ja Konno olid enne venelaste komisjoni saabumist Tallinna sõitnud, ainult ei olnud käinud diviisi staabis ennast esitlemas.
„Pjotr Pervõis” oli olukord just selline, nagu lipnik Nusberg kirjeldas. Igaüks tegi, mida tahtis. See segas ka soldatite nõukogu tegevust, kuid isegi see ei julgenud kedagi korrale kutsuda, kartes rivijaoskonna meestega vastuollu sattuda. Iga päev oli oodata Saksa okupatsioonivägede üle külmunud väinade Eestimaale tungimist, kuid Lasnamäel saboteeriti sellal hädavajalikke luurelendegi.
21. jaanuaril 1918 jõudsid Tallinna tagasi Krimmis Jevpatorija lennukoolis õppinud Fred Olbrei ja William Tomingas. Mõlemad asusid teenima Peeter Esimese merekindluse merelennusalka. William Tomingas määrati Pirita lennujaama ülema adjutandiks. Miinisadamas kolme kupliga mammutangaar oli väliselt valmis, kuid sisetööd veel tegemata.
Pirita lennujaam asus „Kalevi” majas. Maja ümbrus ja jõekallas kuni rannani oli barakke täis ehitatud. Lennukid asusid puldanseintega telkangaarides, mis paiknesid umbes praeguse jahisadama A-basseini kohal. Lennujaama ülem oli kapten Sergei Antonovitš Lišin, Georgi risti kavaler, komissariks oli pootsman Nikiforov. Jaamas oli 15 lennukit, Šetinini tehases ehitatud M 9 tüüpi lennupaadid. Kuna sel talvel Tallinna lahel jääd ei olnud, siis toimusid algul ka mõned treeninglennud. 15. veebruaril keelas lennujaama täidesaatev komitee aga lennud ära.
18. veebruaril 1918 alustasid sakslased liikumist ning võtsid 21. veebruaril Haapsalu vastupanu leidmata ära. 19. veebruari hilisõhtul tulid Pirita lennuväebaasi 12. armee, kindluse ja maaväe lennupolgu komissarid, kes nõudsid järgmisel päeval luurelennu sooritamist ning lendlehtede viskamist saksa vägede kohal. Lendurid keeldusid seda korraldust täitmast, kuna lennukid ei olnud enam lennukorras.
21. veebruaril andis kindluse komandant Pirita lennubaasi evakueerimise käsu. Lennukeid kaasa võtta ei olnud võimalik, need lõhuti. Mootorid monteeriti maha ning viidi koos muu evakueeritava varaga transpordilaevale „Pallada”. Samale laevale viidi 23. veebruari hommikul käsu korras ka kõik ohvitserid. Laeval kohtus Tomingas taas Olbreiga ning ühiselt põgeneti.
23. veebruaril kuulutati Pärnu teatri rõdult välja Eesti iseseisva demokraatliku vabariigi moodutsamine. Samal päeval anti ka Lasnamäe „Pjotr Pervõi” eskadrillile käsk otsekohe Tallinna sadama kaudu evakueeruda. Nii lahkusid Eestist vene lennuväe üksused.
24. veebruari hommikul oli Eesti iseseisvusmanifest välja kleebitud ka kõikjal Tallinnas. Arnold Under võttis Tallinna Omakaitse staabist kaheksa meest ning korraldas Lasnamäel mahajäetud ladude ning angaaride valve. Ka mõned lennuüksuse mehed olid jäänud kohale ning koos nendega jaotati vahikorrad. Valve alla võeti ka Hundikuristikus asunud laskemoonaladu. Nii oli eestlaste valve all 24 lennukit koos relvastuse ning laskemoonaga. 25. veebruaril 1918 Tallinnasse jõudnud sakslased võtsid aga lennuvälja üle ning kihutasid eestlased Lasnamäelt minema.
Kuid sellega ei lõppenud veel Eesti lennuüksuse formeerimise katsed. Esialgu sakslased ei saatnud Eesti üksuseid laiali. 5. märtsil 1918 määrati Eesti diviisi staabi tehnikaosakonna ülema adjutandiks Friedrich Olbrei. Millalgi märtsi keskpaiku toimus Olbrei korraldusel diviisi staabis Eesti lennuväelaste kogunemine, kus arutati võimalusi neid tihedamini koondada ja valmistuda tulevikus lennuväe moodustamiseks. 13. märtsil saatis Eesti diviisi mobilisatsiooni jaoskonna ülem Konrad Rotschild inspektori jaoskonna ülemale kirja, milles andis teada, et on asutud Eesti lendurite salga formeerimise juurde ning selle ülemaks on määratud lendurvaatleja alamleitnant Tomingas. Kirjal oli lisaks Rotschildi allkirjale ka Olbrei oma. Kuid juba 20. märtsil 1918 saatsid sakslased Eesti diviisi ametlikult laiali ning lennuüksus jäi tolgi korral moodustamata.
