Et välismaalastele annetatud Vabadusristidega kaasnes formaalsus ja ka ükskõikne suhtumine, oli mõistetav. Täiesti üllatav oli aga see, et Eestis leidus inimesi, kel tuli pähe meie väärikaimat teenetemärki avalikult mõnitada. Ja seda kõigest mõni aasta pärast Vabadussõja lõppu.
Eriti piinlik niisugune juhtum toimus 1923. aasta hakul, kui Tartu rongis nähti Vabadusristi koera kaelas. "5. jaanuaril k.a. sõitsin mina rong Nr 320 peal Tartust Jõgevale. Rongi peal tuli minu juurde viinastanud olekus tundmata meeskodanik, ja oma kõrval oleva jahikoera peale näidates ütles: "See on minu vend, kellele on sõjaväest Vabaduse Rist antud, aga nüüd on tema kaduma läinud,"" rääkis raudteepolitseile Jõgeva piirkonna nooremkordnik Mihkel Päll.
Tundmatu mehe tundis ära Aleksander Aren, kes sama rongiga sõitis Tartust Voldile. Tema nägi ka rüvetamist oma silmaga pealt. "Rongi peal panin tähele, et ühel jahikoeral on Vabaduse Rist kaelas. Koera omanik oli, nagu selle juures ka kohe selgus, keegi Schamajev, kes 1920. a. Mereväe ekipaažis minuga ühes ja minu rühmas II järgu madrusena teenis. Tähendatud Schamajev sai 1919. a. Vabaduse Risti, mis minul ka teada oli. Vabaduse Rist oli koera kaela seotud paelaga. Kuda Vabaduse Rist kaduma läks koera kaelast, seda mina ei tea."
Sama kinnitas ka Johannes Aren, kes niisamuti nägi, et "koeral oli Vabaduse Rist kaelas. Seda nägin juba Tartu jaamas. Pärast oli koer risti ära kaotanud, mille pärast konduktor üles leidis." Leitud rist toimetati politsei kätte.
Juhtum osutus keeruliseks. Mais 1923 küsis Sõjavägede Staap nõu Sõjaministeeriumi juriskonsuldilt, kuidas süüdlast karistada. "Palun teatada, missuguste seaduste põhjal saaks kod. SCHAMAJEV'i vastutusele võtta koera kaela Vabaduse Risti riputamise eest."
Omakorda Sõjaväe Prokurörile edastatud nõuküsimisele saabus vastus juunis. "Sarnane komblusvastane ümberkäimine Vabadus Risti märgiga ei ole iseenesest seaduses kui kriminaal süütegu ettenähtud. Vabaduse Risti põhikiri ei näe ka ette, mis korras tuleb talitada mitte vääriliste risti kavaleridega."
Kuidagi aga tuli meest ju karistada. Muud tarka ei osatud soovitada kui võtta Schamajev vastutusele joobnud olekus avalikku kohta ilmumise eest. See vihastas välja sõjaminister Jaan Sootsi, kes kirjutas kirja servale märkuse: "Vabariigi Valitsusele. Valitsus on annud, valitsus võib ka tagasi võtta. Teha ettepanek risti tagasi võtmiseks."
Siiski anti Schamajev kohtu alla eeskätt joobnuna avalikku kohta ilmumise eest, kuid 9. novembril 1923 Tartu-Võru rahukogu Jõgeva jaoskonnas mõistetud kohtuotsus ei unustanud ka Vabadusristi teotamist. "Hermann Schamajevi poolt toimepandud süütegu on seda raskem, sest Schamajev on Vabaduse Risti vastu lugupidamatust ülesnäidanud, mida iga Eesti kodanik oma aus pidama peab."
Schamajevit karistati ühekuulise arestiga ning temalt mõisteti veel välja 200 marka riigi heaks.
Tartu vangimaja ülem aga lühendas 25aastase noormehe karistust 11 päeva võrra, kuna Schamajev töötas vabatahtlikult ja tasuta vangimaja heaks 11 päeva.
Kasutatud: Eesti Ekspressi Pekka Erelti artikkel "Haruldased Vabadusristid naasid Eestisse", 31. jaanuar 2009. http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... d=27685445
