johannes jalak kirjutab "jõudsin peipsi rannavalvest 19. septembri õhtupoolikul videviku eel koju lepiksaare küla linamaa tallu. kodus olid ema ja õde. sõin ja heitsin köögi kõrval asuvasse suurde tuppa magama, vintpüss kõrval vastu seina. olin maganud tund või kauem, kui õde raputas mind õlast. välisukse taga kolistati, kadugu ma kiiresti rehetoa kaudu. mina ühelpool oma vintpüssiga, vene relvastatud luure teisel pool ust. ema lasi nad sisse, küsisid ega võõraid pole. vaatasid kõrvalolevaisse tubadesse ja palusid süüa. ema ja õde katsid neile laua suurde tuppa. olid eesti laskurkorpuse mehed. just nende söömise ajal algas järsku päris ligidalt lahingumüra. kuuldes lahinguraginat, tormasid luurajad majast välja. lahingukära oli veerand tunni ümber. mina koos ema ja õega läksin meie metsakarjamaale. lähedal rohkem lahingumüra ei olnud. hommikul hakkas lahingumöll kostma avinurmest ja kestis peaaegu lõunani.
kui vene sõjamasinate liikumine mustvee poolt vaibus, käisin kuulmise järgi naabruses enne keskööd asetleidnud lahingupaika vaatamas. lahing oli toimunud meilt 400-500 meetri kaugusel hansura talu lähistel. avinurme poolt tulnud nelja autorusud olid paremat kätt maantee ribal, olles torma poolt pealetungiva punaarmee tankide tule alla sattunud. enamik sõdureist saksa autodelt olid söestunud laibatükkidena, poolpõlenud riideräbalatega. langenuid oli 30 ümber. kaks automaadikuulidest langenut lamasid kraavipervel. nende taskust leitud dokumentide järgi olid nad valgamaalt pärit eestlased. tõin kodust hobuse ja kelgu, vedasin langenud koju ja matsime nad oma kodutalu vanasse "tädiaeda". õde helga pani neile ühisesse hauda kaasa koduaia lilli. ta lähetas kirjad ka nende omastele."
pildil olev feldmütze kuulus ühele neist kahest valgamaalt pärit eestlastest. müts ei ole küll kõige paremas seisukorras aga selle eest on ajalugu huvitav. arvatavasti on pilotka ees olev romb ära harutatud juba sõja ajal.
... aga mis Sa ise pakuksid?
