oliver kirjutas: ↑R Dets 04, 2020 1:16 pm
Ma ei tea keda nad seal miinipildujatest tümitasid, sakslasi igatahes mitte sest neid seal ei olnud.
Enam ei olnud. Ma arvan, et allpool olevas lõigus kirjeldatakse sama episoodi, mis Vapruse medali autasulehel kirjas ( kopeeritud veebilehelt Teine maailmasõda ja Saaremaa ) :
30. septembri hommikul taganesid umbes 150 allesjäänud Saksa sõdurit üle Väikese väina tammi Saaremaale, õhkides tammi neljast kohast. Juba varem verest tühjaks jooksnud 23. diviis oli mõeldud Eestist Läti suunas taganemise ebaõnnestumisel vaid mandrilt taganevate väeosade vastuvõtuks. Ta ei olnud aga suuteline täitma füüreri korraldust hoida saari iga hinna eest. Tammi Saaremaa poolses otsas suudeti siiski organiseerida sillapea, mis ei lubanud punaarmeelastel pealetungi kohest jätkamist Saaremaale, nagu see oli toimunud kolm aastat varem vastupidiste rollide juures.
67. grenaderirügemendi I pataljoni 2. kompanii võttis rünnaku vastu oma positsioonidel, kuid neile oli selge, et kui nad vangi langeda ei taha, siis peavad nad enne vastast Väikese väina tammile jõudma. Kompanii asus pimeduses teele läbi tundmatuse. Kergendustundega nägi Kurt Vetter päikesetõusul enda ees Väikest väina ning lõuna pool Väina tammi. Aga oli juba hilja, nende silmade all lendas tamm õhku ning kompanii jäi Muhusse lõksu. Kompanii ülem leitnant Renne käsutas mehed vette, et jalgsi läbi madalaveelise Väikese väina nelja kilomeetri kaugusel olevale Saaremaale jõuda. Vees olevad mehed olid heaks märklauaks punaarmeelastele, kes neid tulistama asusid. Kurt koos umbes poole tosina mehega jooksid paanikas mööda kallast põhja poole, lootuses leida kaldalt mõnd paati, millega üle väina pääseda. Ilmselt kusagilt Rootsivere või Koguva kandist leitigi paat, millega merele tõtati, aerudeks teise paadi pardalauad. Nii kukuti aga oma ülemate seatud lõksu. Mõned päevad varem oli antud korraldus muuta merekõlbmatuks kõik rannas leiduvad paadid, et sõdurid kaitsepositsioonidelt lahkuda ei saaks ja võitleksid viimse veretilgani. Võimalik ka, et paadid olid lõhutud pigem takistamaks kohalike elanike pagemist Rootsi. Äsja saartele saabunud saksa sõdur ei pruukinud veel tunda kohalike probleeme. Igatahes paat lekkis ning üha suurema hooga. Peagi pidid paadis olijad põhjaminemise vältimiseks tegelema ainult vee välja loopimisega. Tõusev tuul keeras isehakanud meremeeste paadi ümber ning nad leidsid end veest, kuhu jäid paadi külge klammerdunutena triivima. Pärast kuus tundi kestnud põgenemisteekonda ajas tuul põgenikud Muhust loodes oleval Kõinastu laiul randa. Kõinlased andsid põgenikele süüa ja peavarju. Järgmisel õhtul anti meestele korras paat ja aerud ning saadeti nad Saaremaa poole teele, aerutada oli umbes viis kilomeetrit. Punaarmeed laiul veel ei olnud, kuid viivitada ei maksnud. Pärast pooletunnilist aerutamist toimus meeste jaoks midagi kujuteldamatut. Loodekaarest ilmus meeste vaatevälja laev, kust avati Kõinastu pihta trasseerivate kuulidega tuli. Rookatustega majad süttisid ning peagi lõõmas kogu laiul olnud küla ühtlase tulemerena. Küla, kus neile oli peavarju antud, muutus nende silme all olematuks. Läänemere idaosa admirali sõjapäevikusse on sisse kantud, et sel samal päeval, 1. oktoobril, tulistati kahuripaatidelt Kõinastu laidu, et julgestada Saksa sõdurite äratoomist, kuna laid oli vahepeal venelaste poolt hõivatud. Paraku punaväelasi seal veel küll ei olnud. Kurt Vetter ja ta kaaslased olid rabatud. Pooluppunud mehi abistanud laiutäis kõinlasi olid jäetud vastu talve lageda taeva alla. Iseasi, kas nad pidasid seda saabuva punalaevastiku tervituseks või lahkuvate sakslaste hüvastijätuks. Aga sõjas paraku juhtub nii.
