Eestlaste Soldbuch'id ...

[uscha]

SS-Freiwillige Endel Lindmaa SB.

[UnterKroon]

Väga huvitaks ka Endel Lindmaa Soldbuchi teised leheküljed. Kas saab need ka üles pildistada?

[uscha]

Uurin, ehk saab ka teiste lehtede pildistused.
Vahepeal leidisn arhiivimaterjalidest, et 1944. aasta juuni keskel on Lindmaa tagavararügemendi 5. kompaniist saadetud 20. ED välitäienduspataljoni juurde.

[uscha]

Internetist leitud pilt allohvitser Aleksander Jürisson'i palgaraamatu esimesest leheküljest.

[uscha]

20. ED 46. rügemendi I pataljoni Unterscharführer Herman Lomp'i palgaraamat ja musta haavatumärgi tunnistus.
Dokumendid on Leo Tammiksaare kollektsioonis.

[Peeter63]

Ernald Põldsam’i palgaraamatufoto (raamatu enda hävitas)

[uscha]

1943. aasta aprillis Eesti Leegionisse astunud Grenadier Eduard Paju Soldbuch.
Väga huvitavad on 1944. aasta suvel Männikul toimunud 20. ED ohvitseride kursuse sissekanded. Kas tegemist on sama kursusega, kuhu suunati mehi ka 1. ja 5. Piirikaitserügemendist või on tegemist mõne teise, puhtalt 20. ED meestele mõeldud kursusega? SB 4. leheküljel on kirjas, et tegemist on lausa teise 20. ED ohvitseride kursusega (II 20. Division Offizier Lehrgang). Millal see esimene siis toimus? 1. ja 5. PKR kursuse pildid on mäletamist mööda tehtud kevadisel ajal - äkki see oli siis I kursus? 1944. aasta juunis on palgaraamatu 1. ja 3. leheküljele tehtud muutus auastmes ülendamise kohta, kus tema uueks aukraadiks on märgitud SS-Standartenoberjunker. Mingil põhjusel on aga hiljem mõlemale lehele tehtud sissekanded maha kriipsutatud. Õigemini mitte lihtsalt kriipsutatud vaid lausa mustaks värvitud. Ei tea, mis põhjusel või miks see mustaks värvimine vajalik oli?
13. leheküljel on väga täpselt üles märgitud, et Pajule on väljastatud SS markeeringutega kompass ja binokkel (Marschkompass-SS ja Doppelfernrohr für SS 6x30). Pole varem eestlaste palgaraamatus sellist asja kohanud.

Paju SB jõudis paari päeva eest Leo Tammiksaare kollektsiooni.

[uscha]

Selle SB sain paar kuud tagasi osta Prantsusmaalt - 1924. aastal Tartus sündinud Waffen-Grenadier Sergei Pallo-Woss.
Palgaraamat on välja kirjutatud 1944. aasta 30. oktoobril aga sõjaväes teenis mees juba enne seda kuupäeva, sest veel enne Eestist taganemist, 15. septembril on talle välja kirjutatud vintpüss (Mod.27).
SB väljakirjutamise ajaks on tagavaraüksuseks märgitud 20. SS väljaõpperügemendi 3. kompanii, tegev-väeosa (Feldtruppenteil) on jäänud märkimata aga lahingusse jõudis ta ilma selle märketagi. 1945. aasta 22. jaanuaril on talle välja antud k98, klapplapidas ja gaasimask. Allakirjutanud relvuriks on olnud keegi Sturmmann Leemets. Üks sellenimeline ja sama aukraadiga mees on teeninud Neuhammeri nimekirja järgi 20. ED 46. rügemendis [Helmut Leemets, 16.09.1922] nii, et võib oletada Sergei Pallo-Woss'i rindele sattumist 46. rügemendi koosseisus. Nimetatud rügement lahkus Neuhammeri laagrist ilmselt 23. jaanuaril ja võttis 26. jaanuaril osa rasketest lahingutest Wolfsgrund'i küla juures. Teadaolevad langenud on kõik rügemendi I pataljonist ja samal päeval sai vasakust jalast raskelt haavata ka Sergei, kellel tuli jalg amputeerida ja kes järgmise päeva õhtul haavadesse suri. Surma kellaaeg on fikseeritud ka palgaraamatus - 16:45. Langemist / surma saamist markeerib ka SB kaanele tehtud sinine rist. Neuhammeri nimekirjast tema nime ei leia, surm on Volksbund'i andmebaasis märgitud. Surmakohaks on seal kirjutatud Nieder Hermsdorf (Sobięcin), mis on linnulennult 100 km Wolfsgrund'i külast.
Palgaraamatus on ka mitu Waffen-Sturmbannführer August Vask'i VR II/2, II/3 allkirja, kes oli 20. SS väljaõpperügemendi ülem.

[uscha]

LW-Helfer / SS-Grenadier Henry Rüütel, säilinud on ainult palgaraamatu esikaane siseküljel olnud portreefoto.

[uscha]

Mitmest partisanide vastasest operatsioonist ja paljude lähivõitluspäevade sissekannetega 286. Politseipataljoni Oberwachtmeister Sidney Kuusik'u palgaraamat. Leo Tammiksaare kollektsioon.

[uscha]

Selle teema 3. leheküljel näidatud Untersturmführer Evo Meere Soldbuch jõudis täna Eestisse. Lisan natuke suuremad pildid kui olid eelnevalt siia teemasse postitatud. Fotole löödud templilt loeks nagu välja "SS-Pz.Gren.Schule" - ilmselt siis Neweklau sõjakool aga praegu kiirelt vaadates tema nimi kusagilt kursuse nimekirjadest silma ei jäänud. Tema teenistuskäigust ei ole kahjuks eriti midagi teada aga kuna SB fotol on tema vormikuuel näha Dachau 1. variandi kraenurk ja on teada, et Neuhammeris jagati välja ja õmmeldi peale 2. variandi nurgad siis võiks nagu oletada, et ta oli sõjaväeteenistuses varem, enne selle palgaraamatu väljakirjutamist.

[uscha]

Natuke täiendavaid andmeid teema 7. lehel näidatud Unterscharführer Felix Linntamm'e kohta.
1944. aasta 25. juuli suurrünnakus sai 46. rügemendi III pataljon nii rängalt räsida, et lakkas olemast. Uuesti anti sama nimetus kuu aega hiljem soomepoistest formeeritud pataljonile, kes läks Tartu rindele.
Narva jõe ääres, Kudrukülas asunud III pataljoni koossesisust sai kõige hullemini pihta 11. kompanii, mille koosseisus teenis ka Uscha. Linntamm. Leo oma 2001. aastal välja antud raamatus kirjutab, et peale turmtule lõppu oli 11. kompaniist järgi umbes 15 meest. Linntamm sai samuti lahingus granaadi- või mürsukillust haavata (palgaraamatusse kantud kood 31b) ja on järgmisel päeval, 26. juulil laatsaretti sisse kirjutatud. 615. sõjalaatsareti 2. kompanii asus sellel ajal Rakveres.

[uscha]

Endise "Erna" grupi võitleja, 2. klassi Raudristi kavaleri Voldemar Vahtra Soldbuch.
1941. aasta 14. augustil astus miini otsa ja seetõttu tuli amputeerida parema jala sääreosa.
Alates 1943. aasta märtsist oli Narvas asunud Idapataljonide Põhiüksuse koosseisus ja viibis põhiliselt Königsbergi laatsaretis, kus sai amputatsioonijärgset ravi. Novembri keskel korjas kusagilt üles tripperi ning pääses lõpuks laatsaretist 1943. aasta 7. detsembril. Kroonuvarustuse andis tagasi 18. detsembril ja tervislikel põhjustel oli alates järgmisest päevast sõjaväeteenistustest vaba.
Raudristi 2. klass annetati rohkem kui kaks aastat peale lahingut. Autasutunnistuse blankett on huvitav - trükitud väljastamiseks ainult OKH (maaväe ülemjuhatus) poolt ja Vahtra paberile on alla kirjutanud hilisem Hitleri adjutant kindralmajor Wilhelm Burgdorf.

Voldemar Vahtra dokumendid asuvad Eesti Rahvusarhiivis.

[uscha]

Kaitsepataljoni Nr. 30 / Politseipataljoni Nr. 287 Wachtmeister Oskar Vahtra palgaraamat.
Raamatu 7. leheküljel on muu varustuse hulgas ära märgitud ka politseivapp ja mütsimärk. Ei tea, kas vapi all on mõeldud rahvusvärvides varrukavappi või Saksa Politseiüksuste embleemi - ovaalse pärjaga ümbritsetud kotkast.
Palgaraamat asub Eesti Rahvusarhiivis.

[uscha]

Unteroffizier August Toose Soldbuch (Eesti Sõjamuuseum, KLM ET 6151:35 F7)

Lühike elulugu geni.com lehelt:

Saaremaa mehe August Toose elukäik on ta oma mälestusteraamatus kirjas, mis on ilmunud Kirjastus "Faatumi" poolt välja antuna aastal 2011 - August Toose "Prantsuse vang". Sündinud 12. augustil 1914 Laimjalas, sai selle aja kohta hea ehitusalase hariduse. Oluline on tema osa Tallinn-Ülemiste uue lennujaama ehitamisel. Kehras oli ta tutvunud kohaliku apteekri tütre Hilda-Marie Saarega, kellega abiellus 25. septembril 1937. 19. novembril 1939 sündis neil tütar Heela. 31. jaanuaril 1944 mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, kus teenis allohvitserina Luftwaffe lennuvälja abikomandos ning andis ennast 17. aprillil 1945.a. Saksamaal vabatahtlikult vangi lääneliitlastele. Tal tuli olla vangis Prantsusmaal kuni 1947.a. lõpuni. Selle vangla elutingimused olid täis ebainimlikkust ja mõnitamist. Kõik see viis emigreerumiseni Austraaliasse, eemale kurjast Euroopast. 6. novembril 1950 pärast sõjavangi staatust ja põgenikelaagris viibimist Prantsusmaal ja Saksamaal (Altenstadis , Kemteni laagris Augsburgis) asus Augusti pere koos 2000 sõjapõgenikuga (Eestist umbes 50 inimest) Breverhavenist laevaga nimega "Skaugum" teele ja 10. detsembril jõuti Melbourne'i sadamasse. Alguses paigutati nad Bonegilla laagrisse ja sealt edasi Adelaide linnas asuvasse laagrisse, tingimused olid rasked. olenemata elukutsest või kvalifikatsioonist pandi mehed labidatega tööle . 1955. aastal kui oli sooritanud kõrgema taseme insenerieksami Lõuna-Austraalia Tehnoloogiainstituudis, sai ta tööd mitmete suurte hüdrotehniliste rajatiste ehitusel inseneri ja töödejuhatajana. Leidnuna erialast tööd, paranesid elutingimused, ta rajas ilusa kodu Adelaide Marino linnaossa kõrgele merekaldale.. Igatsus kodusaare - Saaremaa järele jäi. Ta suri 1997.a. Adelaides.