Re: Tallinna vallutamisoperatsioon 1941
Postitatud: E Sept 07, 2015 7:37 am
Kaljo Krolli mälestusteraamatust "Kohvrist kohvrisse" (via Arnold Unt):
"/.../
Küla kolis koos loomadega heinamaadele ja metsa. Seal ehitati ajutised peavarjud loomadele ja inimestele. Küla elas metsas üle nädala, aga meil sinna asja polnud, meie tee viis Tallinna poole. See sai teoks 26.augustil. Ema sõitis hommikul jalgrattaga Tallinna ja meie isaga alles õhtul pimedas. Maanteel ühinesime hävituspataljoni hobuvooriga. Päris mitmes kohas oli selja taga märgata tulekahjude kuma. 28. aug. hommikul kuulsime merelt üsna lähedalt laskmist. Poisikese uudishimu ajas mind meie maja kõrge viilkatuse luugist asja selgitama. Sealt oli Tallinna laht selgelt nähtav ja nägin laevastiku kahuriduelli saksa patareiga, mis asus Pirita teel või Maarjamäel. Üks väiksem laev tegi laevadele suitsukatet, aga selle tõhusus oli väike. Sõjalaevad vahetasid pidevalt asukohta – ikka pisut edasi ja siis tagasi. Nägin, kui kaks laeva (kõige suurem vist „Kirov“ ja üks väiksem) said tabamuse. Peale seda tõmbusid laevad Kopli poolsaare alla, seal ühineti kaubalaevadega ja lahkuti merele.
Ronisin katuselt alla ja läksin tänavale sõpru otsima. Pikal tänaval nägin võõra sõjaväe vormis üksikut meest, kellel automaat rinnal. See oli esimene saksa sõdur minu elus. Vaatles maju ja liikus aeglaselt edasi, läbis Pagari tänava ja jõudis Suurtüki ja Laia tänava ristumise kohale. Mööda Suurtüki tänavat tuli GAZ-AA juhituna üksiku vene sõduri poolt. Auto jõudis teha veel pöörde Laiale tänavale, kui kõlas „Halt“ ja üksik hoiatuslask automaadist õhku. Veomasin peatus ja kabiinist tuli välja noorukene punaväelane. Kastis oli paar haavatut ja kaks eestlannat – sanitari. Üks neist oskas saksa keelt ja selgitas olukorra. Sakslane käsutas venelasest ametivenna rooli tagasi ja auto sõitis Lai tn. 1, kus asus haavatute esmaabipunkt. Haavatud võeti ruttu autost maha, sanitarid viisid nad sisse, aga auto sõitis kohe mööda Vaksali (Nunne, A.U.) tänavat minema.
Poole tunni pärast jõudsin Raekoja platsile, seal oli üles rivistunud saksa väeosa ja mingis kõrgemas aukraadis ohvitser pidas Raekoja trepilt kõnet. Seal nägin ka ardenni tõugu hästi kõrgeid hobuseid, kes kahureid vedasid. Väiksem grupp vene sõjavange toodi mööda Voorimehe tänavat Raekoja platsile. Kõne lõppedes need viidi sealt edasi. Säärasena nägin Saksa okupatsiooni algust Tallinnas.
Järgmisel päeval tahtis isa, et sõidaksin Lehmjale ja vaataksin, kas meie maja on ikka alles ja terve. Sain range keelu mitte mingisugust sõjavarustust katsuda või teelt kõrvale minna. Sõita kohale ja kohe tagasi. Ema palus vaadata taimeaiast mõni kõlblik kapsapea, et sellest midagi süüa teha.
29.augusti hommik oli väga ilus. Läksin teele pisut peale kella 7 hommikul. Tartu maantee „tselluloosi tõus“ oli siis palju järsem kui praegu. Sportlikkuse mõttes tõusin mäele ikka jalgratta sadulas. Mäel on kahel pool teed paekivimüür, mille tehas ehitas juba algaastail. Paekivimüür on pikk ja vägev. Tundsin huvi, mis mõte on tehasel sellist müüri ehitada. Isa teadis seletada, et ehitamise ajal olevat tehasel olnud riigimaksud palju väiksemad. Tehas oli küll valmis ja töötas, siis hakatigi ehitama tehase ümber müüri – see tulnud odavam kui valmis tehase maksud. Müür lõppes, tuli raudtee ülesõit käsitsi töötava tõkkepuuga. Sealt hakkas paistma Ülemiste järv ja varsti tegi tee suure kaare, eemaldus järvest. (Siin veab mälu alt - tegelikult oli järvepiir lihtsalt kaugemal. A.U.) 300 m enne Mõigu silda pöördus tee tagasi praegusele trassile. Praegust kahte ringteed ja raudteeviadukti siis veel polnud.
Ülemiste järve ja maantee vahelisel ribal oli samuti ehitatud tankitõrjekraav.
Esimene punaväelase laip lamas tankitõrjekraavi juures. Mees oli kukkunud otseti, püss põiki laiba all. Ja siis hakkas neid punaväelaste laipu tulema. Neid oli üsna palju mõlemal pool maanteed. Osa oli sinna lihtsalt loobitud ka teelt. Ja siis tuli mitmesaja meetri ulatuses vahetult enne kanali silda midagi arusaamatut, hirmsat, ebamaist. See oli lausa jube. Jätsin jalgratta väntamise, peatusin ja seisin keset maanteed (liiklust polnud mingisugust). Seda, mida nägin, ei oska vist keegi kirjeldada. 7 – 10 põlenud veomasinat, mõnel taga kahurid, kaks vedukit, ühel taga kahur. Kõik autod põlenud või pooleldi põlenud, paar tükki lihtsalt teelt kraavi lükatud, ülejäänud inertsist üle madala kraavi sõitnud. Ja ümberringi laibad, laibad. Küll veomasina kastides, põlenud kabiinides, veduki pinkidel kahelt realt istuvad punaarmeelased. Surm oli tabanud neid seal. Vedukijuht poolest kehast kabiini aknast väljas, pea purustatud jne. Kõik see košmaarne vaatepilt oli kaetud hommikuse kastega ja päike sillerdas kastetilkadel.
See jube vaatepilt sööbis poisikese mällu nii sügavalt, et iga kord, Tallinnast mööda Tartu maanteed välja sõidan, elustub see kõik üksikasjadeni uuesti. Nüüd ma tean, et inimese elus on asju, mis ei unune iialgi!"
"/.../
Küla kolis koos loomadega heinamaadele ja metsa. Seal ehitati ajutised peavarjud loomadele ja inimestele. Küla elas metsas üle nädala, aga meil sinna asja polnud, meie tee viis Tallinna poole. See sai teoks 26.augustil. Ema sõitis hommikul jalgrattaga Tallinna ja meie isaga alles õhtul pimedas. Maanteel ühinesime hävituspataljoni hobuvooriga. Päris mitmes kohas oli selja taga märgata tulekahjude kuma. 28. aug. hommikul kuulsime merelt üsna lähedalt laskmist. Poisikese uudishimu ajas mind meie maja kõrge viilkatuse luugist asja selgitama. Sealt oli Tallinna laht selgelt nähtav ja nägin laevastiku kahuriduelli saksa patareiga, mis asus Pirita teel või Maarjamäel. Üks väiksem laev tegi laevadele suitsukatet, aga selle tõhusus oli väike. Sõjalaevad vahetasid pidevalt asukohta – ikka pisut edasi ja siis tagasi. Nägin, kui kaks laeva (kõige suurem vist „Kirov“ ja üks väiksem) said tabamuse. Peale seda tõmbusid laevad Kopli poolsaare alla, seal ühineti kaubalaevadega ja lahkuti merele.
Ronisin katuselt alla ja läksin tänavale sõpru otsima. Pikal tänaval nägin võõra sõjaväe vormis üksikut meest, kellel automaat rinnal. See oli esimene saksa sõdur minu elus. Vaatles maju ja liikus aeglaselt edasi, läbis Pagari tänava ja jõudis Suurtüki ja Laia tänava ristumise kohale. Mööda Suurtüki tänavat tuli GAZ-AA juhituna üksiku vene sõduri poolt. Auto jõudis teha veel pöörde Laiale tänavale, kui kõlas „Halt“ ja üksik hoiatuslask automaadist õhku. Veomasin peatus ja kabiinist tuli välja noorukene punaväelane. Kastis oli paar haavatut ja kaks eestlannat – sanitari. Üks neist oskas saksa keelt ja selgitas olukorra. Sakslane käsutas venelasest ametivenna rooli tagasi ja auto sõitis Lai tn. 1, kus asus haavatute esmaabipunkt. Haavatud võeti ruttu autost maha, sanitarid viisid nad sisse, aga auto sõitis kohe mööda Vaksali (Nunne, A.U.) tänavat minema.
Poole tunni pärast jõudsin Raekoja platsile, seal oli üles rivistunud saksa väeosa ja mingis kõrgemas aukraadis ohvitser pidas Raekoja trepilt kõnet. Seal nägin ka ardenni tõugu hästi kõrgeid hobuseid, kes kahureid vedasid. Väiksem grupp vene sõjavange toodi mööda Voorimehe tänavat Raekoja platsile. Kõne lõppedes need viidi sealt edasi. Säärasena nägin Saksa okupatsiooni algust Tallinnas.
Järgmisel päeval tahtis isa, et sõidaksin Lehmjale ja vaataksin, kas meie maja on ikka alles ja terve. Sain range keelu mitte mingisugust sõjavarustust katsuda või teelt kõrvale minna. Sõita kohale ja kohe tagasi. Ema palus vaadata taimeaiast mõni kõlblik kapsapea, et sellest midagi süüa teha.
29.augusti hommik oli väga ilus. Läksin teele pisut peale kella 7 hommikul. Tartu maantee „tselluloosi tõus“ oli siis palju järsem kui praegu. Sportlikkuse mõttes tõusin mäele ikka jalgratta sadulas. Mäel on kahel pool teed paekivimüür, mille tehas ehitas juba algaastail. Paekivimüür on pikk ja vägev. Tundsin huvi, mis mõte on tehasel sellist müüri ehitada. Isa teadis seletada, et ehitamise ajal olevat tehasel olnud riigimaksud palju väiksemad. Tehas oli küll valmis ja töötas, siis hakatigi ehitama tehase ümber müüri – see tulnud odavam kui valmis tehase maksud. Müür lõppes, tuli raudtee ülesõit käsitsi töötava tõkkepuuga. Sealt hakkas paistma Ülemiste järv ja varsti tegi tee suure kaare, eemaldus järvest. (Siin veab mälu alt - tegelikult oli järvepiir lihtsalt kaugemal. A.U.) 300 m enne Mõigu silda pöördus tee tagasi praegusele trassile. Praegust kahte ringteed ja raudteeviadukti siis veel polnud.
Ülemiste järve ja maantee vahelisel ribal oli samuti ehitatud tankitõrjekraav.
Esimene punaväelase laip lamas tankitõrjekraavi juures. Mees oli kukkunud otseti, püss põiki laiba all. Ja siis hakkas neid punaväelaste laipu tulema. Neid oli üsna palju mõlemal pool maanteed. Osa oli sinna lihtsalt loobitud ka teelt. Ja siis tuli mitmesaja meetri ulatuses vahetult enne kanali silda midagi arusaamatut, hirmsat, ebamaist. See oli lausa jube. Jätsin jalgratta väntamise, peatusin ja seisin keset maanteed (liiklust polnud mingisugust). Seda, mida nägin, ei oska vist keegi kirjeldada. 7 – 10 põlenud veomasinat, mõnel taga kahurid, kaks vedukit, ühel taga kahur. Kõik autod põlenud või pooleldi põlenud, paar tükki lihtsalt teelt kraavi lükatud, ülejäänud inertsist üle madala kraavi sõitnud. Ja ümberringi laibad, laibad. Küll veomasina kastides, põlenud kabiinides, veduki pinkidel kahelt realt istuvad punaarmeelased. Surm oli tabanud neid seal. Vedukijuht poolest kehast kabiini aknast väljas, pea purustatud jne. Kõik see košmaarne vaatepilt oli kaetud hommikuse kastega ja päike sillerdas kastetilkadel.
See jube vaatepilt sööbis poisikese mällu nii sügavalt, et iga kord, Tallinnast mööda Tartu maanteed välja sõidan, elustub see kõik üksikasjadeni uuesti. Nüüd ma tean, et inimese elus on asju, mis ei unune iialgi!"
