29. pataljon formeeriti Tallinnas 1941. aasta lõpukuudel.
Tallinna Omakaitse 3. sadakond arvati pataljoni koosseisu 24. novembrist, 2. sadakond
aga 9.detsembrist 1941.
Pataljoni ülem major Joann(Juhan) Peiker.
Üksuse loomisest kirjutab pataljoniülema adjutant Härm Kore oma 1976. aasta kirjas -

Kore küll mainib oma kirjas Saimre vuntse, aga neid saab teadupärast maha ajada.
Kapten - Saimre, nooremleitnant - Kore, arvan Otofotol õigus!

V.Madissoo nimetab oma raamatus Saimret "Politseiüksuste Rebaseks".

Kore jutu järgi toodi pataljon 1942. aasta novembris tagasi Tallinna.
Hintzer pildistab mehi hoopis Tartus, kuidas seda seletada? Fotol peale Saimre ja Kore veel kaks ohvitseri.
Kes need on?

Koguteosest "Eesti 1941- 1945":
Pataljoniülemad olid 29. pataljonis major Joann Peiker, alates 1942. a varasügisest major Karl Saimre. 3.–15. märtsini 1942 oli sideohvitser politseikapten Wilke, seejärel politseikapten J. Koevenig ja tema järel politseikapten Erwin Preussner.
29. kaitsepataljon moodustati vahiteenistuseks Tallinnas, mistõttu värvati ainult mehi, kes ei soovinud teenida väljaspool Eestit. Et vabatahtlikke registreerus vahipataljoni vähe, sest enamik vabatahtlikke tahtsid minna rindele, liideti 28. novembril 1941 pataljoniga Tallinn-Nõmme Omakaitse 2. sadakond. 3. märtsil 1942 saadeti väljaõpetamata ja osaliselt varustatud pataljon Tallinnast Krasnogvardeiskisse (Gatšina) ja sealt edasi Volodarskisse, kus hakati tegema väljaõpet ning meeskond varustati vene trofeerelvadega. Pärast väljaõpet paigutati pataljon rannakaitsesse Leningradi ja Oranienbaumi vahelisse rindelõiku, staap asus Strelna kloostris. 17. novembril 1942 saadeti pataljon Eestisse tagasi ja likvideeriti, meeskond jaotati ära teiste pataljonide vahel. Osa mehi astus Eesti Leegioni ja suurem osa ohvitseridest määrati kasarmeeritud Omakaitsest moodustatud kaitsepataljoni nr. 30

Peikeri&Pärlini koostööst sai juttu tehtud kunagi siin:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... lit=peiker
Tammiksaar lisab ohvesid veel:
Arst- Mikk, Helmut
1.või 3.kompül.ltn.Lang, Elmar
I rühm ltn.Munak, Evald .Peale tema haigestumist ltn.Kimmel, Artur.
II rühm lpn.Reps (mereväelane)
III rühm keegi lennuväeleitnant
1.või 3.kompül.kpt.Randla, Manivald
rühmaülemad- ltn.Kumari, Ernst ja ltn.Roa, Lembitu.
2.kompül.kpt.Villemson, Vassili
rühmaülemad- lpn.Urma, ltn.Ilves, ltn.Keskküla, Eduard.
Lisaks portupei- aspirant Lee, Jüri, rühmaül.Nelend, Gustav, rühmaül.Müür, Evald, kompül.Alev, Ruttar, Poolake Maksimilian.
Viimasel fotol võiks ju koos patüli Saimre ja adjutant Korega olla ehk kompülid?

ivalO kirjutas: Fotol peale Saimre ja Kore veel kaks ohvitseri.
Kes need on?

3-s mees rivis vast Elmar Lang

Lang ja Kaarheit said 11. märtsil 1944. Narva rindel ühe mürsu kildudest surma.

29. pataljoni ohvitser A. Kubbo

Parempoolne peaks olema Härm Kore, kes on vanemohvitser?

ivalO kirjutas:Parempoolne peaks olema Härm Kore, kes on vanemohvitser?

See mees on pataljoniülem mjr. Joann Peiker.

Langi haua peale olid venelased mingisuguse lobudiku ehitanud.Ise ütlesid,et see on puukuur. Sai teine ära lõhutud.Kui mälu ei peta oli seal kuuri all veel ka teine major-Parrest vist oli nimi.Mulle täitsa huvitav vaadata millised need mehed kunagi elusast peast välja nägid.

Hall Kardinal kirjutas:Kui mälu ei peta oli seal kuuri all veel ka teine major-Parrest vist oli nimi.

Udo Parresti nägu näed siin.

Vastu tuleb eesti sõdureid ja ohvitsere. Puudesalu all piklikus palkmajas asub Eesti Pataljoni staap, kus valitseb eesti sõjameestele omane külmavereline õhkkond. Vaenlase suurtükimürsud lendavad vilistades üle hoone. Mitmed leiavad tee staabi vahetusse lähedusse. Kõmakaid ja plahvatusi on õhus, teedel ja aedades. Staabis tuleb vastu lendurohvitser Kore, Eesti rindeväeosa adjutant. Kore saadab rindevirgatsid välja ja ütleb, et pataljoniülem Peiker mängib malet. Astun järgmisse ruumi. Ühe seina ääres on pisike laud. Laua taga istuvad mõtteisse süvenenult külmaverelised mängumehed: major Peiker ja veel keegi teine eesti ohvitser. Raporteerin, et olen jõudnud kohale.
„See on tore, et tulid!“ ütleb Peiker ja mängib edasi. Adjutant Kore selgitab natuke üldolukorda. Pataljon istub „nina ninas kinni“ Leningradi ees. Tibla kükitavat omapoolseis kaevikuis, tegevat vahetevahel põrgulärmi oma Stalini orelitega ja granaadiheitjatega. Hoidvat pataljoni rindejoont pideva tule all, muud madinat aga ei olevat. Neetud suurtükid! Võiksid juba järele jätta! õhk vappub plahvatustest! Uustulnuk on ehk veidike pettunud? Lärm mõjub kõrvadele, takistab kuulmist ja kõnelemist!
„Sul on lips läbi!“ ütleb siis Peikerile sõbramehehäälega. „Anna alla, mis sa junnad!“
„Mis, kurrat!“ ehmub patül. „Mul ju selge võit! Tont võtku! Sul vist südametunnistus must!“
„Uus rühmaülem on kohal! Mis edasi?“
„Jääb paariks päevaks siia! Las elab sisse!“
Vahepeal lõhkeb õues paar punaste mürsku. Maja vappub. Staabi käskjalg viskub ehmunult pikali. Peiker naerab, Kore muheleb.
„Ära sa kunagi pikali viska!“ õpetab major. „Saad närvivapustuse ja siis oled omadega läbi!“
Kõrvalruumist siseneb Saksa sideohvitser, sosistab midagi Peikerile kõrva. Patüli nägu tõmbub pilve. On märgata, et Peiker sakslast ei salli. Kui sideohvitser midagi seletama kipub, katkeb Eesti väeosa ülema kannatus. Ta vaatab etteheitvalt kord Kore, kord teiste ruumis viibijate otsa, hüppab siis kui ussist nõelatud püsti. Järgmisel hetkel lendab sideohvitser ruumist tagasi oma tuppa.
Tore värk! mõtlen endamisi. Näib, et rindel on asjad korras! Eestlane on isand ja sakslane pidagu oma partei- liinipidi imporditud tarkus iseendale!

A.Kubbo "Tulises katlas"