1944

Informatsiooni Eestis ja mujal maailmas tegutsevate sõjajäljendajate klubide kohta ...
Kasutaja avatar
funker
Veteran
Postitusi: 4527
Liitunud: E Veebr 11, 2008 7:40 pm
Asukoht: Reval Estland

Re: 1944

Postitus Postitas funker »

Tõnule ja LoCo'le sügav kummardus.
Kasutaja avatar
Wiking-Estland
Huviline
Postitusi: 915
Liitunud: K Juul 18, 2007 2:40 am
Asukoht: Viljandimaa

Re: 1944

Postitus Postitas Wiking-Estland »

1914 Silvio Järvis küll sündida ei saanud, kui ta praegu 90 on.
skulmars
Huviline
Postitusi: 536
Liitunud: T Veebr 06, 2007 12:16 pm

Re: 1944

Postitus Postitas skulmars »

Kahurväelase Silvio Järvise tõeline 1944 (7)
04. märts 2015 08:29

Kahurväelase Silvio Järvise tõeline 1944
EE digileht
Siim Nestor pani kirja saksa mundris sõdinud mehe sõjakäigu – lahingutest Narva all põgenemise ja vangilaagriteni.
Kinosviidi ekraanil on just otsa saanud “1944” lõputiitrid. See on eriseanss sõjaveteranidele – saksa pool sõdinud, nõukogude pool sõdinud, soomepoisid –, kus viibivad ka filmi režissöör Elmo ­Nüganen ja stsenarist Leo Kunnas.

Nüganen pöördub veteranide poole ja küsib, kuidas oli. Esimene mees, kes püsti tõuseb, on 90aastane Silvio Järvis.“Mehed,” hüüab ta üle ­saali, “tõstke käsi, kes neis lahingutes osales!”

“Mehed,” hüüab ta üle ­saali, “tõstke käsi, kes neis lahingutes osales!”

Ja pöördub siis Nüganeni poole: “Ilus film, ainult sa pole viinud lõpuni seda lugu. Katkend siit, katkend sealtpoolt. Kui oleks Hollywoodi võimalustega tehtud, siis oleks tulnud vapustav, põrutav asi. Siin oleks vajanud sügavamat psühholoogiat nii vasakult kui paremalt. Liigutavad asjad olid omal kohal, kuid tohutult palju oli välja jäänud.”

Kui ühine arutelu kinosaalis saab läbi, istun Silvioga kohvikusse ja palun, kas tal oleks 20 minutit minuga rääkimiseks. Silvio nõustub ning teatab sissejuhatuseks: “See, et ma praegu sinuga räägin, on ette määratud. 70 aastat tagasi ma veel ei teadnud, et sinuga räägin. Nüüd tõi saatus, elusund mind sinu kõrvale. See on ju täiesti fataalne asi. Kunagi kõrgemalt poolt ette määratud. Ma usun, et kõik, mis olen läbi elanud, kõik lahingud, kõik sõjad, need on mul olnud ettemääratud saatusekäigud.”

Mul on terve A4 küsimusi täis.

Kas see film on siis lepitusfilm, nagu filmitegijad on öelnud ja plaaninud?
Mina olin SSis alates 18. eluaastast. Täpselt sünnipäevast. Minu vennad viidi enne seda, 41. aastal, ära puna­armeesse.

Ühel vennal õnnestus rasketest oludest, mis Eesti mehi tabasid, kui nad mobiliseeriti, eemale hoida. Ta oli elukutselt kokk ja pagar ning sai siis diviisis koka koha. Tegi diviisile leiba. Sellega aitas paljusid kaasvõitlejaid, kes käisid talt leiba lunimas, korpuse mehi, kes tegid metsas rasket tööd ja surid nagu kärbsed.

Teine vendadest oli kahurväelane nagu mina. Narva all saime me kokku ja põrutasime vastakuti 1944. aasta 19. veebruarist alates. Ma sain alles hiljem vennalt teada, et tema oli ka kahurväes ja et põmmutasime seal vastamisi, nii et kärises. Aga näed, mõlemal õnnestus Narva all ellu jääda.

Ja nüüd sa küsid mult, kas see oli lepitusfilm… Ütle mulle, kuidas ma saan oma vendi süüdistada? Ütle mulle! On see võimalik üldse?

Kui me oleks rindel ninapidi vastakuti olnud, kas tema oleks mind maha lasknud? Ei oleks ju! Ja mina poleks teda ka maha lasknud.

Meie olime vaid üks perekond, kes vastakuti sõdis. Aga kui palju neid maarjamaa perekondi oli!

Vennad aitasid mind pärast sõda. Sõjast välja tulles olin ma absoluutselt plank poiss. Mul ei olnud mitte midagi. Ei kodu, ei maja, ainult tööpati munder oli seljas. Vend andis mulle oma riided ja pidas enda juures üleval, kuni oma jalgele sain.

Kui sa tahad teada, kust ma veel läbi olen käinud, siis… Õppelaagrisse sõitsin ma täpselt 18. sünnipäeval. 11. märtsil 1943. Heide laagrisse Poolas. Laagrist saadeti Neveli rindele partisane hävitama. Seal olime nii kaua, kuni tuli käsk, et Leningradi alt murti läbi, nüüd lähete Eestisse. 1944. aasta veebruari alguses jõudsime Eestisse. Kui venelased tegid Narva all oma suure 500mehelise dessandi, mis löödi puruks, sel ajal olime Toilas. Toilast liikusime 19. veebruariks Narva alla Peeterristile.

Olin kahurväes 46. rügemendi 13. kompanii III rühmas. Meil oli kuus kerget haubitsat, kaks rasket haubitsat.

Enne neid suuri lahinguid veetsin tohutult ilusa jaanipäeva tagalas. Relvameistrid kutsuti 20 päevaks peastaabi juurde tagalasse, kus oli relvurite töökoda ja saime õpetust. Tutvusin seal neiuga, kellest mul on praegu pooleli novell “Metsaülema tütar”. See oli mu esimene sügavam armumine. Ma olin 19, tema oli 17. Aga ma ei puutunud teda!

Ta palus, viimasel ööl, kuule, Silvio, sa lähed ära, ma tahan, et sust mingi mälestus jääb minule. Vastasin, et ma rikun su elu ära niimoodi, leppime kokku, et ma tulen tagasi kümne päeva pärast ja abiellume. Olin ju kompanii relvur, mul oli liikumisvõimalus teatud ulatuses. 14. juulil läksin rindele tagasi, aga 24. juulil hakkas madin pihta.

Vaata, nüüd ma räägin sulle loo, mis mitte kuskil kirjas pole olnud. 26. juuli hommikul … Mõned räägivad, et see toimus 24. ja 25. juulil, aga minu peas on olnud kogu aeg 25. ja 26. juuli.

Nii. 46. rügemendi ülem Tuuling oli viimane äraandja ja pätt. Poolteist pataljoni pani Tuuling magama! Kaks meest, Tuuling ja Vent, kes määrati 47. rügemendi ülemaks, olid mõlemad kadunud, kui 26ndal algas see suur hommikune lahing. Taheti ühendust nendega saada – ei saanud 47. rügemendi II pataljoni ülem Rebane oma Ventiga ühendust, ei saanud meie väeosad Tuulinguga ühendust. Kadunud!

Algas see kõik niimoodi, et venelased alustasid 25. juulil rünnakut Krivasoost. Tahtsid haarata meid kotti. Aga see ebaõnnestus, sest 45. rügemendi ülem Riipalu oli niivõrd tubli kamandamisega ja tema mehed olid tublid, näitasid neile trääsa.

25nda õhtul teadsime, et 46. rügement tõmmatakse tagasi koos teiste SS-üksustega, kus olid taanlased, hollandlased, prantslased. Et hommikul kell kaheksa hakkame taganema Sinimägedesse.

Minu rühm oli pearühmast eraldi paremal käel, kahe kahuriga. Pearühm, nelja kahuriga, oli olnud oma positsioonil juba mitu kuud ja venelased olid nende positsiooni selle aja sees sisse lasknud.

Kui siis 26nda hommikul hakkas madin peale kell kuus, meie – meil oli taandumine ette nähtud kell kaheksa – magasime. Kõik. Terve rinne magas! Aga eelmisel päeval läks kaks meest üle ja nad viisid teate, et me hakkame hommikul kell kaheksa liikuma. Järelikult – on vaja anda tulelöök kõige magusama une ajal. Ja seda ka tehti.

Dokumenti, et Tuuling ja Vent meid ära andnuks, mul ei ole. Kuid kõik sündmused räägivad selle eest. Võttes arvesse nende eestiaegset minevikku tollases armees. Eesti ohvitserkonnas olid ju suured anglofiilid – inglased aitasid ju meil vabariiki teha. Küll oodati, et inglased tulevad ja reguleerivad selle asja ära, et venelased peavad uuesti tagasi minema.

25nda lahingute ajal lasti alla mitu vene lennukit. Lendurite taskust leiti dokumendid kõikide üksuste asukohtadega Narva jõe rindel, samuti Riipalu positsioonidega Auverel. Kust nad sinna said? Kellel on juurdepääs kõikidele plaanidele? Mõlemal rügemendiülemal Tuulingul ja Ventil kindlasti!

Rebane tõmbas 25nda õhtul oma põhijõud uutele positsioonidele, 400–500 meetrit tahapoole, jättis ette flankeerivaks jõuks ainult kuulipildujapostid. Meie rügement oleks pidanud ka nii tegema!

Siin selles filmis, päris filmi alguses, on üks stseen, kus mehed on punkris, ootavad, millal pommid pähe kukuvad … Mina olin punkris oma rühmaga, 12–14 meest, kui hommikul kell kuus hakkas “phuhh!”. Kõik värises, kõik vappus, ümberringi mehed oigasid. Me olime naridelt põrandale maha tulnud ja nüüd pea meeles, mis juhtus … üks meestest hakkas ­meieisapalvet lugema. Ja kõik mehed hakkasid palvet kaasa lugema. ­Ümberringi paugud käivad. Vaata, mul tuleb praegu ka emotsioon peale (Silvio silmad valguvad vett täis).

Punker vapub edasi-tagasi. Kogu aeg, kogu aeg. See kestis umbes tund aega. Selline traaling! Ja siis... jäi vait! Lõppes ära see löök. Sellepärast, et venelased said juba üle jõe.

Ja selle tulelöögi ajal püüdis eesliin rügemendiülemaga kontakti saada. Ei saa, ei saa. Ei Rebane, ei meie mehed.

46. rügemendi III pataljonist tapeti 99% selle tunni aja jooksul – ellu jäi ainult kümme meest eesrindelt. II pataljonist pääses pool. Nemad said mingisugusel moel välja taganeda, sest Rebane toetas neid külje pealt.

Kujutad sa ette? Poolteist pataljoni läks tunni ajaga taevasse! Sellepärast, et kaks rügemendiülemat olid kadunud. Sest venelastel olid meie punkrid varem välja sihitud. Meie pääsesime, sest olime paremat kätt teed ja venelased ei teadnud sellest. Oi jumal…

Nüüd. Punkris vaikus. Hingasime natuke kergemalt. “Õhhh, jäime ellu!” Siis tulid kaks meest ja tõid raskelt haavatud kompaniivanema sisse, see küsis: “Poisid, kus hobused on?” Kaheksast hobusest kuus olid lihamasinast läbi käinud. Kaks oli alles. Kompaniiülem ütles, minge, poisid, tooge hobused ära. Et kahurid ära viia. Näitas minu peale, teine poiss oli ka, läksime hobuste juurde, saime need kätte ja kui jõudsime hobustega tagasi, oli rühm juba ära läinud. Kahurid enda järel vedides minema viinud.

Tuleme kahekesi, kahe hobusega. Sörk-sörk-sörk rügemendi staabi poole, kui tuleb Tuuling! Üksinda! (Lõõtsutab nagu väsinud koer) “Höhh-öhh-öhh!” – püstolkuulipilduja rinna peal – “Poisid, kus te lähete? Kuulete, venelased juba karjuvad!”

Ütlesime, et kuuleme küll, aga peame hobused ära viima. “Ah, lähete sinna! Panete hobused sinna ja ise lähete siia suure künka peale. Teil on kaks püssi ja lasete venelased maha, kurat, kes seal tulevad!”

“Just nii!”

Pidi ju minema, pidi käsku täitma, ta oli ju rügemendiülem, eks ole. Hobused sidusime all puu külge kinni ja läksime künka peale. Venelased juba tulevad – “Hurrjäää!!” kisa on juba kuulda ja meie kahekesi oma püssidega seal. Kaks meest vene vägede vastu. Vaatame teineteisele otsa: “Mis lolli me siin mängime?! Lähme minema!”

Läksime minema. Jooksime rügemendi­staabi poole, sinna oli sada meetrit umbes, ja siis vaatasime, et enam ei jõua. Andsime hobustele laksu, minge!, kurat!, lasime nad lahti. Vene kisa on aina lähemal ja juba kuuleme, kuidas mürsud tulevad.

Oi, nüüd läheb kuradiks lahti! Jõudsime rügemendi punkrite juurde. Teine poiss hüppas aknast sisse, mina tema järgi, ja nii kui me sealt aknast alla punkrisse saime, nii hakkasid mürsud ümberringi plahvatama. Näed – saatus!

Plahvatusehoog sai läbi. Punkris kaks meest. Üks haavatud kõrist, teine vaatab ukse peal, et kas saab nüüd edasi minna või ei. Ütlesin ukse peal olevale mehele, et mis sa passid seal, seome tema kõri kinni, viime ta edasi. Võtsime haavatud poisi enda vahele ja nii me siis jooksime teda vedades surnuaia taha, kuhu olid koondatud abijõud. Sanitarirühmad, kes haavatuid ära vedasid. Küsisime seal, kas meie mehi on keegi näinud. Ei, keegi pole näinud. Nii, mis me teeme? Kuhu me lähme? No hea küll, lähme mere äärde, katsume saada mööda kallast tagalasse välja. Küllap me siis Sinimägedes omadega kohtume.

Läksimegi siis niimoodi poolpõiki mere äärde, Narva-Jõesuusse. Läksime siis üle tee ja juba vene lennukid peal. Tee on täis paksult – autosid, jalaväge, kes kõik tahtsid sellest katlast välja pääseda, et Sinimägede poole minna. Aga lennukid panid tule peale ja see blokeeris väljamineku. Autod olid risti ees, ei pääsenud üldse liikuma. Meie läksime sellest suurest inimmassist läbi, kaldast alla ja kaldaalune tee läks mere äärde välja. Seal nägime, et õhutõrjepatarei lasi kaks vene lennukit alla.

Hea küll, lühidalt: saime sealt sõlmpunktist välja ja õhtuks jõudsime Sinimägedesse. Seal pandi meid kohe kraavi.

Istusime öö läbi kaevikus. Oota­sime. Kogu aeg vooris taganevaid üksusi. Ikka tagalasse välja, ikka tagalasse välja. Hommiku poole küsiti: 13. kompanii mehi on? “On!!!” hüüdsime kahekesi. Lähete sinna-sinna-sinna. Läksime siis sinna-sinna-sinna, see oli umbes 600 meetrit rinde tagalast ühes talus. Sinna oli kogunenud meie meeskonnast järgi jäänud umbes 40 meest.

Hommikul tuleb Tuulingu-raisk koos saksa ülematega meie juurde. Meid aeti rivisse. Tuuling: “Teie, kuradi raisad, põgenesite ära! Vaat nüüd lähete Lastekodu mäge vallutama!” Lastekodu mäel käisid just lahingud, sisse-välja, sisse-välja, ja just siis, kui meid rivisse pandi, tuli teade, et Lastekodu mägi on venelaste käes.

Niimoodi. Meile öeldi, et teie lähete Toilasse, Toilast saadeti meid tagasi Krivasohu. Aga kahurid olid meilt ära võetud, nii et suurtükimehed jäid püssimeesteks.

Siis kompaniiülem, asetäitja, ütles mulle – mul ju kahurit enam ei olnud: “Tead, mis? Aitab sulle. Mine Kehrasse! Seal moodustatakse uus kompanii. Saad seal edasi tööd teha.”

Saatis mind Kehrasse, mehi kuulipilduja peale välja õpetama. Ütles mulle veel, et poiss, sinust pole siin mingisugust abi, ja siis – saatus! fate! – võttis oma hõbekella, paneb mulle pihku ja ütleb: “Selle viid mu emale. Tartusse.”

Ütlesin: “Just nii! Kui elu antakse, täidan käsku ja teen ära.”

Kehras määrati mind rühmaülemaks. Meil oli üks kahur, olid kuulipildujad, õpetasin meestele kuulipildujat kuni 17. septembrini. Siis tuli korraldus – Pirita jõe äärde! Venelased tulevad! Meil on vaja Pirita jõele rindejoon paika panna, et nad sealt üle ei tuleks. Panime kahuri positsioonile.

20. septembri öösel tuleb kaks kõrgemat ohvitseri, paar majorit, käivad terve rindeliini läbi ja peatuvad meie juures ka. Ütlevad: “Poisid, nüüd ei aita midagi, nüüd lähete Pärnusse! Jala panete, kohe, nii kiiresti kui võimalik!”

Ja jälle fate. Jälle saatus! Jõuame Tartu maanteele. Tallinna siluett paistab. Sealt vaatan binokliga, mis lipp on Pikas Hermannis. Näen, kurat, saksa lipp kistakse alla, sinimustvalge tõuseb ülesse! Ma nägin ära selle.

Katsusime jõuda kitsarööpalise raudtee peale. See, mis läheb Pärnu peale välja. Tallinnast umbes paarkümmend kilomeetrit jäime esimesel ööl ühes talus peatuma. Ja sealt jäi pilt, kuidas vene lennukid tulid ja läksid jälle Tallinna peale pommitama. Meie sellest pommirahest pääsesime.

Järgmise päevaga jõudsime Rap­lasse. Raplas suur viinavabriku lahti tegemine. Viinavabrik lasti rahvale kättesaadavaks. Tänavad ujusid viinast. Kõik tassisid viina endale koju.

Sealt tahtsime Pärnu bussi peale saada. Kaksteist meest. Aga bussijuht ütles: “Buss on täis, ei pääse enam. Ma annan teile jalgrattad!”

Bussi katus oli jalgrattaid täis. Inimesed tahtsid jalgrattad endaga kaasa viia, eks ole. Hakkasime siis jalgratastega Järvakandi poole litsuma, sest üks minu poistest oli Järvakandi poiss.

Jõudsime poisi tallu, see oli otsekohe maantee ääres, mis on Rapla ja Pärnu vahel. Seal võeti meid ilusti vastu. Ema oli nii hea ema, et ei äratanud palve peale meid hommikul kell neli üles, vaid jättis magama. Kui ajas meid üles, siis: “Poisid! Venelased sõitsid mööda!”

(Lööb plaksti vastu põlvi) Fate! Mis sa teed! Persses, kurat! Mis nüüd teha? Nad ju kohe tulevad. Kontrollivad talusid. Teeäärne maja veel, eks ole, kohe on oodata. Riided seljast ära! Pere otsis igasugu vanu tööriideid. Poisid said endale kõik erariided selga. Oma riided ja relvad peitsime pööningule. Jalgrattad panime küüni.

Istume parajasti lauas – koputati. Kopp-kopp-kopp! Jaa-jaa! Kaks vene ohvitseri tulevad sisse. “Zdravstvuite! Kak poživajete?”

“Nu harašoo poživajem, viidiš! Buudem zavtrakat.”

“Ahhaa. Kas siin fašiste ka on?”

“Ei, siin ei ole fašiste. Näed, kõik on noored poisid. Olid metsas kõik, hoidsid saksa sõjaväest eemale, nüüd tulid välja. Sest näe – russkije pridut!”

“A no harašoo. Mõ paidjomm dalše. Dasvidanja! Kušaite na zdaroovje!”

Nii kui nad olid ära läinud, läksime vaatama, kas meie rattad on alles. Rattad olid läinud. Mis sa teed! Noh, oleme juba siin, lähme siis aitame perel kartuleid võtta. Võtsime kartuleid ilusti.

Me olime külalislahkes talus kaks nädalat. Selle aja jooksul jäin mina üksinda perepojaga. Teised kõik läksid ükshaaval ära. Kellel kodu ligemal, see läks.

Ma teadsin, et ema on mul Paides. Lähen Paidesse. Aga tee peal … Väike kott oli mul seljas ka, umbes kümme kilomeetrit sain jala minna – venelased istuvad tee ääres maas. Joovad viina lõkke ääres. Üks, seersant, kargab püsti. Võtab püstoli välja, karjub: “Stoi, bljäät! Stoi, bljäät!”

Ma jäin seisma. Ja hakkab minu poole jooksma.

Saatus. Sealsamas istus ka üks vene leitnant. Noor mees. “Ivan, kudaa tõõ! Sadiss! Idii abratna!” See kuulis, keeras ringi, istus lõkke äärde tagasi.

Ohvitser tuli tee peale. “Nooh, parusski gavariš?”

“Maala. Tšut-tšut.”

“Ahaa. Sprihh du döitsh?”

“Jaa, auh. Auh! Auh ain bissen.”

“Gut. Kes sa siuke oled?”

Ma ütlen: “Ljess. Jaa bõll v ljessuu.”

“Kas sul dokumenti on?”

Kui Saksa sõjaväkke läksin, jätsin ma oma saksa passi alles. Igaks juhuks jätsin – näe, jälle fate, noh!

“Mis sul veel seal on? Näita!” Mul oli taskus oma noorepõlve sõbra pilt, Wehr­machti mundris. ­Ütlesin, et mu sõber, ta sai Leningradi all surma, see on mul mälestus. Ta ütles, võta see pilt ja (näitab kätega tükkideks rebimist) ja viska ära. Ma tegin seda. “Jaa paiduu Paide! Mul on mama seal.” Ütles, ahaa, ma panen su masina peale, sõidad sellega Paidesse.

Jõuan Paidesse. Tartu oli sõja tallermaa, ema oli Tartust ära tulnud sugulase poole. Ema ütleb: “Tead, kallis poiss, onu on kinni pandud!” Onu oli mul jaama einelaua pidaja ja kaitseliitlane, paks vana mees, aga aktiivne tegelane. “Sa ei tohi siia jääda. Tule natuke sisse, ma teen sulle võileivapaki ja katsu Tartusse minna. Näed, korterivõtmed on siin.”

Loomulikult ma pidin siis minema. Paides sain ühe treipingiga koormatud automasina peale, inimesi täis, sain ennast kuidagi kabiinis nurga peale trügitud. Autojuhile ütlesin, et ta mind üks kilomeeter enne Tartu väravaid maha laseks, et ma saaks ringiga minna.

Auto sõitis väga pikkamööda, kogu aeg tuikus, rahvas oli pool­uimas, mul vajus ka silm kinni. Ärkan selle peale üles, et üks raputab mind jalast. Vene sõdur. “Idii sjudaa!” Aga mul saksa sõjaväe saabas jalas. “Tõhhh kurrrat!!” sülitasin salaja. Jälle kinni!!!

Tulin maha. Näitasin oma saksa dokumenti ja see ütles, hästi, oota siin, teised tulevad ka, lähete kontrollpunkti. Läksime kontrollpunkti Kastani tänavale koolimajja. Seal juba tuhat meest koos, kes kõik olid niimoodi kokku kogutud, ja mul võeti dokument ära. Kamandati Võru tänava nurgale, ühte majja, ja lubati, et hommikul tuuakse dokumendid sinna. Läksime, pidi ju uskuma, eks ole. Ärkame hommikul üles ja maja on ümber piiratud. (Naerab) Kõik see mees välja! Kõik see mees välja! ­Stroitsaa! Ja pašoll! Petser!

Nüüd hakkas Petseris laagrielu peale, ma pikalt ei räägi, igatahes hoidsime seal hinge sees. Oktoobripühad jõudsid kätte, aga mul ikka suvine riietus seljas. Pühade ajal aeti laager rivvi, auto sõitis keskele, laagriülem kargas auto peale ja hüüdis: “S prazdnikom! Meil on pidu! Ja teil on ka pidu! Homme pääsete koju! Sõidate Eestimaale tagasi!”

Õhtul oli veel saun, et enne kojusõitu pesete puhtaks, kuidas teid mustana muidu kodus vastu võetakse. Irvitab meie üle.

Mul oli aga see ülema antud hõbekell kogu aeg käes. Saunas üks mees tuleb minu juurde ja ütleb: “Tead mis, poiss? See, mis sul peos on, anna mulle! Ära usu, et te sõidate koju. Te sõidate Siberisse. Aga mina annan sulle vastu sooja saksa sineli. Ja kaks puhhankat leiba.” Ta oli end smugeldanud toitjate osakonda, seal ta seda äri ajas ja sellega mu elu päästis. Andsin talle kella, sain sineli ja leivad.

Järgmisel hommikul läks laager rivisse. Ja anti käsk: “Pange kõik oma asjad enda ette maha!” Siis käisid venelased rivi eest läbi ja võtsid hunnikutest kõik, mis neile meeldis. Minu leiba nad ei puutunud.

Ja siis saadeti vagunisse. 40 meest ühte. 20 vasakule ja 20 paremale. Seisame akende juures ja vaatame, kuhu rong sõidab. Jõgi! Assa vana raisk! Siberisse minek! Läks üle jõe, Moskva poole rong.

Kõik lavad põletasime ära, millegi muuga kütta ju ei olnud. Kui üle Uuralite jõudsime, peeti rong kinni ja kamandati liipripalke vagunisse tõstma. Nii palju, kui peatuse ajaga jõuate, nii palju korjate, rohkem ei saa. Üks mees, kes jäi koperdama, lasti sealsamas maha. Saime liiprid kätte, aga millega sa neid puruks lööd? Nuga ei ole, midagi ei ole. Liipritel olid poldid sees, saime mõned poldid kätte ja nendega siis lõhkusime liipreid.

Kuidagi pidasime kuni Novosibirskini vastu. Seal aeti “rass!” rongilt maha. Suur lumi igal pool. Meestel jalad nõrgad, kõik kukkusid maoli maha.

Esimesel õhtul laagris viidi meid sööklasse, pärast sööki aeti lauad kõrvale – nüüd näitame kino! Ja mis oli kinos? “Katõn”. Vaadake, mis te tegite! Teie tegite! Selle eest nüüd kannate siin karistust!

Ja nüüd – fate! Tööl hakkasime käima kõrval lauakastivabrikus. Mürsukaste tehti ja parandati vanu. Tuikusime sinna tööle, näljased ja nõrgad nagu olime. Ei mina jõudnud seda plaani täita, mis oli ette antud. Käsi läks paigast ära.

Hea küll, lähed siis sae peale. Lahtisel ketassael oli tarvis kastilaudu saagida. Laiad lauajupid pidin täpse mõõduga peale lükkama. Lükkad laua peale, siis tõstad käe üle sae ja tõmbad tagant laua edasi. Ühel hetkel ärkasin selle peale üles, et käsi lendas plaksti vastu nägu! (Silvio näitab oma vasakut kätt, millel on keskmine sõrm puudu.) Fate!

Väljas 40 kraadi külma. Jooksen ambulantsi, vererada järgi. See oli poole kilomeetri kaugusel. Saksa õde – väga tore õde oli, pikk, oih! – seob mul randme kinni, ja siis vaatab: “Mis ma sellega enam teen?” Sõrm rippus naha küljes. Krõksti lõikas ära, pani rohtu peale ja sidus punti kinni. Haiglasse!

Esimesed leivad teenisin haiglas sakslaste käest, see oli saksa vangilaagri haigla. Õppisin kähku ühe käega vilkasid keerama. Paberisse keeratud sigareid. Sakslastele tubakat anti, aga nad ei osanud sigareid keerata. Näpud olid mul osavad, vana klaverimängija. Keerasin ühe valmis ja sain tüki leiba.

Niikaua see pudrupada kees seal, kuni tuli teade, et sõda on lõppenud. Et jaapanlased andsid ka alla. Meil tuleb rahvusvaheline komisjon sisse. Issand jumal, mis siis lahti läks! Mehi hakati toitma! Pooled mehed surid selle peale ära, et said liiga palju süüa. Need, kel maod vastu pidasid, jäid ellu. Mina läksin nii paksuks, et reied võdisesid. Mõtle, missugune elu! Isetegevusringid tehti, jalgpalliklubi tehti, laulukoor. Igast nalja tehti, et näidata, kui hea elu on Venemaa vangilaagrites. Komisjon käis ära ja elu läks vanaviisi edasi.

Kuna olin invaliid, siis anti mulle brigadiri koht. Kontrollisin väravas, kes välja ja sisse tulevad.

Tulid ungarlased sisse. Vangid. Pidin ungari keele ära õppima. Õppisin sada sõna ära. See oli lihtne. Olin siis arsti ja ungarlaste vahendaja. “Mis tal viga on?” “No kõht valutab siit ja sealt.” Mängisin arsti väikest viisi.

Kui sõda ära lõppes, räägiti, et nüüd hakkate koju sõitma. See käis Baltikumi rahvaste kohta. Aga enne lähete pooleks aastaks ­kaevandusse tööle – Anžero-Sudženskisse. Haigla arst, naisarst, ütleb mulle: “Kuule, Silvio, ära mine, mis sul siin viga on. Saad ju siin väga ilusti elada.” Tükk aega mõtlesin. Aga kuidas ma poisid maha jätan. Koos tulin, koos nendega lähen ka ära. Ja õigesti tegin. Sest need sakslased olid veel viis aastat seal laagris. Söekaevanduses olin rühmaülem. Kolm petsoorat olid veel, aga need langesid üksteise järel välja – igasugu altkäemaksmisega, sahkerdamise, mahkerdamise, viinajoomisega. Mina jäin üksi lõpuks. Eeskujulik! Venis see asi kuni 1946. aasta detsembrini, siis maksti lõpparved välja, hakkasime koju sõitma.

Meid valvanud püssimehed tulid meiega kuni Narvani kaasa. Seal saime välja ja pandi tööpatti tööle. Tööpatt on jälle eraldi lugu. Olin seal kuni 1950. aasta juuni lõpuni. Siis sai must vaba mees.

Kaks kätt taskus, vile suus, otsi korterit, otsi tööd. Aga töö oli mulle garanteeritud, sest mind suunati juba Narvas tööpatis mehaanikat õppima. Õppisin ekskavaatorijuhiks. Minu käes olid esialgu Eestimaa parimad ekskavaatorid. See Tartu maantee uus majade rajoon, seal, kus on torniga maja Stockmanni kaubamaja vastas, see on kõik minu kaevatud vundamendiaukude peale ehitatud. Samuti Politseiväljakult läbi tõmmatud suur gaasijuhe, mis toodi Lasnamäelt alla linna, minu kaevatud suur trass. Nii et minust on jäänud siia Tallinnasse mälestusi küll ja küll.

No vat sulle fate’i, eks ole. Usud saatust? Ja pärast seda on olnud mul juhtumeid veel neli-viis, kus võinuks surma saada. Aga iga kord olen pääsenud. Selleks, et sinuga siin juttu rääkida.

Tüdrukuga, kellele lubasin jaanipäeva ajal, et tulen kümne päeva pärast tagasi, ma enam ei kohtunud. Post kadus ju ära, kui madinaks läks. Mina ei saanud tema kirju kätte, tema minu omi. Kestis see kadumaminek, kuni ma nüüd kolm aastat tagasi leidsin tema tütre üles.
http://sakala.ee/kogume-pärandit
Heiki
Huviline
Postitusi: 119
Liitunud: N Juun 22, 2006 11:10 am
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: 1944

Postitus Postitas Heiki »

Filmi näidati kolmel korral Toronto Eesti Majas http://www.eesti.ca/film-1944-tulud-lah ... ticle44662
Ürituse korraldaja muljed: Filmi näitamine läks hästi. Neljapäeval õhtul olid meil circa 100 inimest ning reedel päeval 80. Rahval väga meeldis. Osa vanematel oli asi väga tuttav, näitaks kohal oli tuntud skautmaster Egbert Rünge kes ise võitles Sinimägedes kus ta kautas enda venna. Kui küsisin kas oli tuttav tunne, ta vastus “ja kuidas!” Paljud nutsid, osad ütlesid, et film oli väga sünge aga nii meie saatus oligi. Kaks vanemad daamid lahkusid poole pealt nuttes sest mälestused olid lihtsalt liiga karmid.
Kõik kiitsid filmi! Mõned veteraanid kohal samuti kiitsid jälle. Üks eriti, härra Paul kes teenis alates Leningraadi rinnelt edasi Narva ja Sinimägede lahingutes, Tartu alt, Saksamaal ja lõppus Tsehi põrgus, Saksa Waffen SS eriüksuses ja oli pidevalt eesliinil. Ta leidis, et kõik oli väga hästi näidatud olgu, et Sinimägede kraavid olid filmis suhteliselt väga puhtad. Ta mäletas, porri ning vesi põlveni aga peale seda kiitis filmi väga! Niisuguse mehelt kiitus on suur asi.
www.front-line.ee
Heiki
Huviline
Postitusi: 119
Liitunud: N Juun 22, 2006 11:10 am
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: 1944

Postitus Postitas Heiki »

Film on kinolevis veel viimaseid nädalaid. Kellel on suurelt ekraanilt veel nägemata või soovib vaadata teist korda, on viimane võimalus seda teha.
www.front-line.ee
Kasutaja avatar
funker
Veteran
Postitusi: 4527
Liitunud: E Veebr 11, 2008 7:40 pm
Asukoht: Reval Estland

Re: 1944

Postitus Postitas funker »

Hi ZalktisLV,

Movie "1944" will be released in cinemas in Latvia on May 4th and in Lithuania on May 23rd!

https://m.facebook.com/Taska.Film.1944
Heiki
Huviline
Postitusi: 119
Liitunud: N Juun 22, 2006 11:10 am
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: 1944

Postitus Postitas Heiki »

www.front-line.ee
Kasutaja avatar
ZalktisLV
Huviline
Postitusi: 133
Liitunud: L Jaan 26, 2013 9:20 pm
Asukoht: Sigulda

Re: 1944

Postitus Postitas ZalktisLV »

funker kirjutas:Hi ZalktisLV,

Movie "1944" will be released in cinemas in Latvia on May 4th and in Lithuania on May 23rd!

https://m.facebook.com/Taska.Film.1944
Thank you for the information.
Recently I watched this film in Russian, here's the link:
http://bigcinema.tv/movie/1944---1944.html
Of course, I'll watch it in Latvian, too, when it's released here. To my mind, they did a really good job.
There is an idea to make a film about similar topic, about Latvians; here's a bit of information about that:
https://www.youtube.com/watch?v=igBhCBI ... e=youtu.be
Kasutaja avatar
ZalktisLV
Huviline
Postitusi: 133
Liitunud: L Jaan 26, 2013 9:20 pm
Asukoht: Sigulda

Re: 1944

Postitus Postitas ZalktisLV »

There's the film on Youtube in Russian:
https://www.youtube.com/watch?v=jEAeJ2pzWa4
Kasutaja avatar
funker
Veteran
Postitusi: 4527
Liitunud: E Veebr 11, 2008 7:40 pm
Asukoht: Reval Estland

Re: 1944

Postitus Postitas funker »

Heiki
Huviline
Postitusi: 119
Liitunud: N Juun 22, 2006 11:10 am
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: 1944

Postitus Postitas Heiki »

«1944» esitati Venemaal maineka Nika preemia nominendiks http://maailm.postimees.ee/3616347/1944 ... ominendiks
Nika Awards 2016 http://www.imdb.com/event/ev0000495/

Error seisneb aga selles, et filmi pole Venemaal ega teistes SRÜ riikides mitte kunagi ametlikult levitatud ega näidatud. Seevastu piraadi levik on olnud muljetavaldav.
www.front-line.ee
Vasta

Mine “Reenactment”