Avinurme lahing ...

Jutud, mida on rääkinud Saksa poolel võidelnud isad, vanaisad, vanaonud jne ...
kass
Veteran
Postitusi: 3239
Liitunud: K Aug 24, 2005 2:07 pm

Avinurme lahing ...

Postitus Postitas kass »

istun siin maal ja kuulsin just onu käest kui tal oli vanaisa tädipojaga tulnud jutuks... kui käis Avinurme lahing oli see antud papi koos sõbraga olnud sellel tudulinna maantee ääres( kus see haavatute voor lömastati vene tankide poolt) majas ja joonud nii et maa must ega teadnud lahingust midagi mis käis. Siis oli majaperemehe prouva Elli, alevist sinna tulnud imestanud ja hurjutanud ...ET TEIE KURADID SIIN JOOTE , SÕDA KÄIB"....Richard oli siis vaikselt kostnud et eks ma siis lähen koju ja hakkas astuma ma ei tea paljudele see naljakas :? on aga mulle küll kui sellist ette kujutan

aga jah selle lahinguga veel...kõik on ju raamatutes lugenud et oli hirmus udu ei näinud midagi...Vanaisa oli ka koos loomade ja perega metsas kui lahing hakkas ja ütles et päevapoole oli üks eestlaste grupp nende juurde sattunud kes lõikasid läbi metsade kodu poole ja olid ka öelnud et istusid "rusikatega" kraavis ja tankid lõgistasid mööda minna aga mitte sittagi ei näinud lasta ja veel ei teadnud kas on venelased või järsku omad...vot.
mul oli igav, sellepärast kirjutasin
Viimati muutis kass, E Nov 27, 2006 8:37 pm, muudetud 2 korda kokku.
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8175
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Postitus Postitas ivalO »

Sul ju siis maakodu eriti magusa paiga peal. Sealtkandist see suur laialivalgumine alguse sai. Kindlasti kõik lakapealsed ümbruskonnas ka läbi käidud? Kujutan ette ,et tänu esivanematele võetakse sind ka igas talus lahkelt vastu. Ja mis varandused oled sealt veel kokku tarinud ! Oi -oi - oi ! :o
kass
Veteran
Postitusi: 3239
Liitunud: K Aug 24, 2005 2:07 pm

Postitus Postitas kass »

Kujutan ette ,et tänu esivanematele võetakse sind ka igas talus lahkelt vastu. Ja mis varandused oled sealt veel kokku tarinud !
kui vaid oleks nii.mitte et minus või mu esivanemates midagi viga oleks aga asi selles et põhitalud ja inimesed hävinud ja surnud. siis kui hakkasin tegelema siis olid veel alles küll kohtas, aga no kus sa siis märkasid minna
eks asju tule ju ikke sealt kust sa neid ei ootaks ja tead inimesed sellised ka et on küll asju (ise rääkinud, näinud ka) aga kui jutuks tuleb et anna ära kui endal vaja ei lähe siis ..... :?
naabritel käisin küsimas kas midagi pole. . .. ei ole ei ole oli vastus. peremehele aita järgi astudes oli seal 5-6 suurt saksa88kahuri moonakasti üksteise otsas aga neid neil endal vaja mingi kolude koidmsiseks. ma praegu otsin mingeid suvalisi kaste et vahetusdiili teha
Viimati muutis kass, P Juul 08, 2007 10:53 am, muudetud 3 korda kokku.
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8175
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Postitus Postitas ivalO »

Jah maainimene kinnine ja kidakeelne. Eks sealkanti käinud ka pööramas kõikvõimalikud kratid - küll muuseumitöötajate , küll muude ausate nimede all. Olen isegi maarahvaga juttu ajanud ja ega ikka ei võeta vedu küll. Omamoodi on see hea -tähendab ikka midagi on siiani veel säilinud ka ! :wink: Muidu jääks vanavara röövjõukudest ainult must maa ja palja persega talumehed järele !
kass
Veteran
Postitusi: 3239
Liitunud: K Aug 24, 2005 2:07 pm

Postitus Postitas kass »

see kidakeelsus....
jah aga surevad nemadki ega noored sellist asja ammugi ei tea ja ahju alla...seda juttu on kuuldud küll

a veel Avinurme kandi sündmustest:
Märgati alevivahel Narva pati sõduri Kaljo Jakobsoo "koerasõitu" ka, nagu ta on raamatuski rääkinud,kui ta päev enne lahingut koertega läbi alevi sõitis. Vanatädi rääkis, et jutt käis külapeal kõvasti ringi...naerdi et näe sakslane läheb nüüd koerarakendiga ise istub kärus.
Ja peale lahingut läks vanatädi mees koos sõbraga vaatama tee lõiku kust osad voori üksused proovisid välja pääseda. Tee, teeäär ja kraav oli kõike mõeldavat träni täis: kiivrid, relvad, riidepampe, vankrid moonaga ja viljaga jne. Vanaisa käis ka järgmine seda teed kaemas ja asju sorteerimas ja ütles et soldbuchide järgi mida seal vedeles olid enamus pärnumaa mehed olnud.
Aga vanatädimees läks sõbraga veel kaugemale ja ohoo leidis Mardi Volliga koos BMW R75 mis oli teest kõvasti metsa lükatud mingit sihtipidi ja sinna jäetud(tuled põlesid veel ees) lükkasid selle välja ja natuke maad edasi oli schwimmwagen kraavis. lükkasid/sõitsid need raudteeni ja said sätitud kahe rulliku peale millega hakkasid neid kodupoole vedama.
Teepeal tulid vastu kohalikud punased. BMW võeti kohe käest ära ja wagenile tuldi hiljem koos venelastega Mardi Volli juurde järele ja viidi see ka ära kui trofeed.
Vanatädi mees läks hiljem veel vooriteele kolama ja leidis solo mootorratta "Triumph". Seda kutsuti tema jutu järgi "ketikoertemassinaks". Selle sai ta ära tuua ilma et keegi oleks näinud. Tegi sellele vene nr märgid ja sõitis sellega kuni 50-ndateni kui tegi väikese "avarii" ja juppe polnud saada, et parandada andis selle ühele mehele Tudu kanti juppideks kelle oli samasugune olnud.

Veel on räägitud et Avinurme lahingus polnud sakslastel soomusmasinaid. Tanke raudselt mitte. Naaber oli noor kui läks päevad enne lahingut lehmaga mööda aleviteed ja ühes käänus oli tema jutu järgi sakslaste Panther teel ees, seisis ja arutati midagi :?

Aga päev paar pärast lahingut oli Pärniku teeristis (u pool km kohast kus lasti sodiks 4 sakslaste veokit mis pimedas olid teeristist mööda sõitnud) ühe maja hoovis nii u. kümme masinat kokku veetud. Tavalisi sõiduautosid(need vanad mis meenutavad Pobedat, kas siis Opelid või tont teab) ja sakslaste soomukeid Sd. Kfz.-si Vanatädimees oli saanud ära rääkida eestlasest püssimehe kes neid seal valvas ja käis paagist bensiini võtmas. Ma olen mõelnud et kust need Kfz-id sinna veeti. Mustvee poolt mitte(mustveepoole minnes minuteada midagi erilist ei toimunud aga mine sa tea, sealt tuli ju venelane vastu, kes need 4 autot sodiks lasksid. Midagi pidi Avinurme kanti jääma kuigi on räägitud et tehnika puudus. Kurat ma kahtlen et need mehed kes raamatus räägivad( ja pole neid eriti palju) ka ju igalepoole ei jõudnud nägema mis kusagil oli või tuli.

Ja Avinurme metskonda tassiti kokku need kahurid mis 20 diviisi? suurtüki meeste poolt põldudele jäeti. Lõigati seal tükkideks ja viidi Rakverre. Vanaisagi pidi ühe toru hobusega ära viima.

Seda siis selleks korraks.
Viimati muutis kass, P Juul 08, 2007 10:58 am, muudetud 1 kord kokku.
kass
Veteran
Postitusi: 3239
Liitunud: K Aug 24, 2005 2:07 pm

Postitus Postitas kass »

Seoses ühes teemas olnud rattavärviga meenus...

Mootorrattalt Triumph, mille vanatädimees peale lahingut ära tõi eemaldas ta sõjaväe nummerimärgid ja maalis ise vene omad.
Ratas oli ise selline. Roolis istub Juhan, kõrval vanatädi ja pakiraamil tatikaeas onu.
Pilt

Asi selles, et tolla aja nr.märgi tähed olid olnud CP või oli teistpidi PC(venekeeli).
Aga Juhan maalis need valesti. Ja kord sõitsid nad vanatädiga,kes siis veel noor, Mustveest tagasi kui teepeal oli ees kari sõdureid kastiautoga ja veidi siinpool paar üksikut punaarmeelast "teetõkkeks". Tuli välja et naaberkülast kusagilt oli varastatud ühelt jorsilt mootorratas mida nüüd kangesti otsiti. See omanik(endine) askeldas seal suurema sõdurite pande juures. Juhan pidas aga ratta esimeste sõdurite juures kinni ja küsiti pabereid. Mõlemad mõtlesid, et nüüd asi kaross-vahelejäämine.
Juhan teeskles, et otsib pabereid, jah mis pabereid sai saksa sõjaväe trofeerattal olla, ja kurtis siis, et need olla kojujäänud. Samal ajal 1 või 2 sõdurit tiirlesid ümber ratta ja uurisid seda.
Too varguseohver aga tundis Juhanit, ja märgates teda eemalt hüüdis sõduritele, et toda meest ta tunneb ja see ei ole see mootorratas, võib minna.
Sõdurid lasid neil edasi sõita ja ise ka ei märganud valesti kirjutatud nr. märke. Haa haa. Juhan ütles, et õnn, et ta seal kambas kinni ei pidanud, seal ehk keegi ikke oleks matsu ära jaganud.

Aga Avinurme lahingust suts veel.
Vanatädi, Ella ja ta mees Juhan elasid siis Punasoos (mööda Tudu-Mustvee raudteed ca 10 km Tudu poole). Olid päev otsa kodus kui lahing ommiku hakkas, ja nii pärast lõunat tuli nende õue u. 10 meheline relvis eestlaste grupp. Istusid puudevarju laua taha võtsid kaardid välja ja hakkasid edasi arutama kuhu poole liikuda no lobiseti niisama ka u. pool tundi. Juhan tõi enda eestiaegse topograafilise kaardi mis oli nende saksa sõjaväe omast palju täpsem. Seda küsiti endale kuid Juhan ei andnud. Vahepeal üle lennanud vene lennukid tegid mehed valvsaks. Räägitud hakati edasi liikuma ja üks sõdur andis vanatädile naistesalli öeldes, et tema enam elusalt nii-kui nii koju ei jõua ja, et Ella meenutavat talle tema kallimat, et võtku tema see... ja nii nad läksid.
Ja kui Juhan koos sõbraga, õhtupoole seal metsaääres seda mahajäänud träni käinud vaatamas hüpanud metsast välja üks saksa ohvitser koos adjutandiga ja ka tulnud kaart käes nõu küsima. Sõber oli neile seal midagi seletanud ja siis astus see "duo" ka tudupoole teele.

Ja kahuritest veel.
Rääkisin kunagi ühe Avinurmes elanud politsei pati mehega, kes tuli rindelt koju ja oli läinud päev pärast lahingut üle välja kuhu jäid need sakslaste/eestlaste suurtükid. Ühte oli nöörist tõmmanud ja käis jurakas ära. Ta ise pani siis sündmuskohalt plehku. Aga hiljem kuulis, et ühed mehed olid lepikus puskarit pruulinud kui kuulsid et midagi vuhiseb üle peade ja siis eemal põllul oli mürsk lõhkenud. Mees ise hoidis selle koha pealt tükk aega suu kinni.
Teist "kahurit" märkas ta kusagil Tudulinna pool teeristis kraavis või nii. Tegu oli mingisuguse väikese PAK-iga. Sellega proovis ta sihilikult "pauku" teha kuna oli tankitõrje väljaõpet saanud ja moon lebas kõrval, aga sellest ei tulnud midagi kuna lööknõel oli eemaldatud.
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8175
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Postitus Postitas ivalO »

Kindlasti oled kohaliku rahva käest kuulnud ka saksa mundris meeste langenute arvu ! On sellel teemal juttu olnud. Surnud kästi vist minu loetu põhjal matta kohalikel elanikel.
Mis sai kirikus mõrvatutest ?
kass
Veteran
Postitusi: 3239
Liitunud: K Aug 24, 2005 2:07 pm

Postitus Postitas kass »

No täpset ei oska keegi mainida, aga...
...kurb on see et neid vanu inimesi minuteada kes veidi otseselt või vahetult pärast lahingut alevisse sattusid on väääga vähe järel "ametlikult" tean kahte, ju mõned on veel. Kuna alev oli sõjaajal suht hõredalt asustatud, ja põletati ta 41 tiblade poolt prakt.täitsa maha. Inimesed elasid suuresti äärsetes külades mida oli palju.

Ühe prouga sai räägitud kes mainis, et ta käis vara vara hommikul ennem kui õige lahing hakkas seal kus need 4 autot öösi puru lasti. Elas seal lähedal talus ja kuulis seda kõike pealt.
Ema vist oli keelanud minemast kui ma õigesti mäletan aga no uudishimu.
Ütles, et väga kõle hommik oli...ükski lind ka ei olevat laulnud. Põlenud vrakid, prahti, laibad, inimeste tükid põlenud liha hais.....venelasi ta ei kohanud.

Aga lahingus hukkunute kohta üksikud jutud.
Üks mees oli kusagil jõekäänus, kuul silmas. Siis kui mälu ei peta oli üks laip katusel ka olnud.
Paar üksikut veel kusagil.
Keegi rääkis, et sinna lähedale kruusaaugule kaevati ühishaud kuhu aeti kõik langenud (ilmselt ka need kirikus mõrvatud). Aga külaelanikud jah matsid ise ka kui leidsid. Ühe langenud viljandi poisi vanemad olid u. nädala? pärast tulnud ja kaevanud ülesse oma poja surnukeha (kelle kohalik oli matnud) ja koju viinud.
Ühte kohta ma tean kus jõe äärde on maetud kaks langenut. Proua kes nad sinna mattis istutas kalmule hõbekuuse mis on seal praegugi.
kass
Veteran
Postitusi: 3239
Liitunud: K Aug 24, 2005 2:07 pm

Postitus Postitas kass »

Avinurmes ja selle ümbruses olevates külades käisid puhkustel saksa üksused. Vanaisa talus käis kaks satsi. Esimesed (kes ka pildil) tulid 1943 a. kevadel ja lahkusid sügisel. Oli talus alguses 5 meest. Herman, Max(oli jalast haavatud), Peter, ja kaks Walterit. Ühte hüüti väike Walter. Alguses kui tuldi pandi püssid ukse nurka kus vanaisal seisis vene vint. Mingit kobisemistki ei olnud sakslaste poolt, et mida sul see tukk siin teeb.
Aga asjalood olid nii, et Herman oli hakanud esimestel saabumispäevadel riistapuid ahju alla kütteks loopima, mille peale vanaema oli teda keelanud. Herman oli vastanud, et kui tahame võime maja ka ära põletada. Selle jutu peale oli vanaema läinud naabertallu kus resideerus neil seal kõige kõrgem võll kes oli ka puhkusel... Oberfeldwebeli auastmes. See oli siis selle Hermani kohale kutsunud, sõimanud hirmsat moodi vennikese näo täis ja järgmine päev marsikäsk tagasi Leningradi rindele(sealt nad tulid).
Ülejäänud sellid olid igati normid. Kõik maiustus, mis kodumaalt pakkidega tuli, anti loomulikult lastele. Abistasid talutöödel jne. Pea iga nädalavahetustel toimusid lõbud, kus külarahvas kokku tuli..sakslased mängisid pilli, laulsid...tants-trall. Oli sakslasi kes õppisid isegi veidi eesti keelt purssima.

Vanaisa ütles, et kui nad tulid puhkusele siis oli suured sõjaväevankrid lookas kraami all mis venemaalt kokku riisutud. Kangaid, paksud suletekid, pasunad...mida kõike. Sai siis kaupa ja vahetust nendega tehtud. Fotod tegi keegi kohalik küla sosssepp kes keeras pildid perssee :x
Oli veel pilte koos sõduritega jõulupuu all. Mis aga osa välja ei tulnud ja osa vist läks kaotsi ka. Väike Walter oli vahepeal käinud ka kodus Saksamaal ja toonud tagasi tulles minu tädile(kes siis 3 a. oli) kingiks kasuka. Kui sõdurid uuesti rindele läksid saatsid nad ka hiljem maale kirja, et Walter oli suht kohe peale rindele jõudmist langenud.

Teine sats sõdureid oli vist 43 lõpp ja 44 algus. Nood olid väga vähe aega. Ja vanaisa jutu järgi (ma ise ka täpselt enam ei mäleta) olid Norrast tulnud (aga mitte vist norrakad :? )

Veidi läks Avinurme lahingust jutt mööda... aga pole hullu.
Piltidel esimese satsi sõdurid
Peter ja väike Walter
PiltPilt
Kasutaja avatar
Kriuks
Moderaator
Postitusi: 5349
Liitunud: T Aug 09, 2005 5:09 pm

Postitus Postitas Kriuks »

Väikse Walter'i süles siis ilmselt Sinu tädi aga kes seal Peter'i kaelas kõõlub :roll:.
kass
Veteran
Postitusi: 3239
Liitunud: K Aug 24, 2005 2:07 pm

Postitus Postitas kass »

Onu
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8175
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Postitus Postitas ivalO »

Kas hoone ise alles ?
kass
Veteran
Postitusi: 3239
Liitunud: K Aug 24, 2005 2:07 pm

Postitus Postitas kass »

Ammu enam mitte.
Mäletan kui tatikas olin, siis oli küll.
tlpWFG
Kasutaja
Postitusi: 59
Liitunud: E Dets 05, 2005 1:17 pm
Asukoht: Virumaa metsad
Kontakt:

Postitus Postitas tlpWFG »

Avinurme kandis tõsteti vooridelt ikka kõvasti varustust maha, kuna jalgealune oli meestel tuline ja vooride liikumine aeglane raskete koormate tõttu. Ühes Piirikaitse rügemendi raamatus kirjeldas tõika, kus seal samas kandis vist, tõsteti maha 5 MG42 koos mitmetuhande padruniga, mis aga hoolikalt paksu teeäärsesse kuusetihnikusse peideti. Aga lugu selline, et asjad korjati suuremas jaos ikka metsas redutamise ajal kokku.
Niikaua, kui elu sees, relv käes ja Eestimaa pind jalge all, pole häda veel midagi.
Kasutaja avatar
Mati
Kasutaja
Postitusi: 15
Liitunud: N Mai 18, 2006 6:12 pm
Asukoht: Raplamaa

Avinurme lahing

Postitus Postitas Mati »

Minu abikaasa oli vist viimane eraisik, kes tuli vahetult enne lahingut Avinurmest välja. Tema oli tollal noor plikakene, kelle ema saatis enne plaani Saksamaale evakueerimist, tooma nendele kuuluvast Kaunissaare veskist võid.
Üks sakslaste auto (arvatavasti maastur) võttis ta peale ja sellega jõuti enne lahingut läbi. Ka nõukaaegses teadetes oli jutt, et korpusemehed lasid läbi ühe väikese sakslaste auto.
Hiljem, juba leeripäevil, tuli Avinurme kiriku altariesist põrandat küürides näha seal olevat vereplekki, samuti granaadikilde kiriku pinkides.
Neid ta näitas veel möödunud aasta septembris kui matsime Avinurme lahingu mälestusmärgi initsiaatorit: Heino Jalakast.
Vasta

Mine “Memuaarid/Memoirs”