Evald Laidvere

Jutud, mida on rääkinud Saksa poolel võidelnud isad, vanaisad, vanaonud jne ...
Kasutaja avatar
LoCo
Moderaator
Postitusi: 1918
Liitunud: L Aug 05, 2006 10:03 am
Kontakt:

Evald Laidvere

PostitusPostitas LoCo » R Nov 09, 2007 9:48 pm

Paneksin kaasfoorumlastele lugemiseks Evald Laidvere loo muutmata kujul, täpselt nii nagu ta selle mulle kirja pani ;)

Sündisin 08.Veebruaril 1927.a. Tartumaal, Peipsi ääres Meerapalu külas, olin siis veel viieteist-aastane poisikene kui hakkasin Omakaitse “postimeheks”, 1942a. suvel. Minu ülesanne oli toimetada kirju Omakaitse pataljoni staapi mis asus Ahjal. 1943.a. jaanuarist arvati mind Omakaitse liikmeks ja anti mulle ka vene vintpüss koos kolmekümne padruniga. Seega olin siis nagu täis sõjamees. 01.apriilist 1943. astusin palgalise Omakaitse liikmena Meerapalu õhuvaatlus posti. Ülesandeks oli kõikidest lennukite ülelendudest teatamine Tartusse kuhu paigutati õhutõrje patarei Tartu kaitseks. Olin täielikul saksa sõjaväe seebil ja toidul ning kuulusin Omakaitse 33. territoriaalkompanii koosseisu, nagu seisab riigiarhiivi õiendis. Seda ma enam ei mäleta palju meile kuus palka maksti. Õhuvaatlus posti koosseis koosnes neljast mehest ja vanemaks oli endine Eesti piirivalvur Suurmets Ed. Peale minu oli veel kooseisus Härmoja E. ja Palusaar V. Täiendavalt saime ka Omakaitse poolt iga kuu 4 pakki paberosse ja liitri viina.
1944a. veebruaris kui punaväed vallutasid Piirissaare, langes meie kooseisust Härmoja, kes läks vabatahtlikult Vene okupatsioonivägedele vastu, sest sõjaväelasi Piirissaarel ei olnud, sest puudus alles rindejoon.
Päev hiljem üritas punavägi moodustada platsdarmi Meerapalus mis neil ka õnnestus, sest Omakaitse üksustest kaitse algas Meerapalust 8km. lõunapool (Laaksaares). See oli teada, venelased nagunii Meerapalu ründavad ja meie õhuvaatlusposti kolm meest valmistasime kolmekesi seda lahingut vastu võtma. Kõik see sündis varahommikul enne valgenemist. See tulevahetus, kus ühel pool ainult kolm meest ja teisel pool pataljon regulaarsõjaväge koos vastava relvastusega, ei olnud mingi lahing vaid kerge tuleproov. Tulistanud välja oma padrunid taandusime igaüks omas suunas. Tulevahetus oli lühike ja ainult käsitulirelvadega. 45. rüg. ülem Riipalu likvideeris oma meestega Meerapalu sillapää ja lahkus.
Nüüd hakati Peipsi kallast mehitama Piirikaitse rügementidega ja ma astusin Piirikaitse rügementi, kus olin pea pool aastat – niikaua kui NL Okupatsiooniväed ületasid Peipsi-Lämmi järve (august 1944) ja läksin Tallinnasse. Paari päeva pärast, see oli augusti viimastel päevadel astusin 20. Eesti diviisi kooseisu.
Saanud Kloogal varustuse suunati Paldiskisse väljaõppele 20.div. tagavarapataljoni kooseisus. Õppused kestsid 22.septembrini kui Tallinn langes. Õhtul hämarduma hakates asusime Paldiskist laevale ja sõit läks Danzigisse. Väike peatus Letzkau külas ja sõit Neuhammeri õppelaagrisse. 1945.a. jaanuaris algas sõit Oppelni ruumi. Võitlesin 20.diviisi 46. rügemendi II pataljoni kooseisus. Esimene kord oli Wolfsgrundis, kust kohe asusime Karbischau küla juurde kus jäi terve diviis kotti. Karbischaus olid ägedad lahingud. Major Rebane (pat.ül.) juhtimisel murdsime kotist välja. Mõned päevad täienduseks ja asusime rindele uuesti. Saksamaa kapituleerus ja tegin läbi „Tsehhi põrgu“. Järgnes vangilaager ja 1946.a. jaan. sõit Siberisse Kemerovi oblastisse. Aasta Siberis ja toodi Eestisse, kus pidin töötama Sillamäe töö patis peaaegu viis aastat. 1951.a. lasti tööpataljonist vabaks.

Mine “Memuaarid/Memoirs”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist