Kui 20. ED Neveli alt Eestisse toodi siis 45. rügemendi I pataljon ja õhutõrjegrupp saadeti Meerapalu alla ja kandis seal 14. ja 15. veebruaril ka langenute ja haavatute näol kaotusi. 45. rügemendi II pataljon ja 46. rügemendi mõlemad pataljonid ja 20. ED muud väeosad aga liikusid otse Narva rindele ja sõdurid asusid seal positsioonidele 19. ja 20. veebruaril ning juba 20. veebruarist lähevad kirja ka esimesed kaotused rindel.
Kõige esimene 20. Eesti diviisi kaotus Narva rindele jõudes läks kirja aga juba mitu päeva varem - 15. veebruaril kui rong 46. rügemendi II pataljoniga jõudis Toilasse ja raudteejaama ründasid samal ajal vene lennukid. Ühest pommitamisel õhku lennanud kivist, mis kukkus läbi vagunikatuse sai surma 46. rügemendi 7. kompanii Freiwillige Grenadier Endel Noormägi. Tema surmasaamise kuupäev on diviisi dokumentides kirjas 15. veebruar aga kompaniiülem Edgar Vaikma poolt tema vanematele saadetud kirjas on 16. veebruar - ilmselt lihtsalt eksib kirja kirjutades.
Tema langemist kirjeldab ka sama kompanii rühmaülem, alljuht Harri Rent oma raamatus "Ma jäin ellu" lk 108-109. Tema küll annab nimeks Noormets aga ta ajab lihtsalt nime segamini (sündmuste ja raamatu kirjutamise vahe on siiski pool sajandit). Kirjutan selle lõigu ka siia:
"Esimesele rünnakule järgnes lühiajaline paus, mis vältas vaid niikaua, kui "seltsimeestel kotkastel" kulus aega kõrguse võtmiseks, et siis kaarega uuele sööstule asuda.
Peale esimest suurt raginat tuli üks minu rühma poistest - grenader Noormets, minu kõrvale vaguni keskele seisma. Ta surus end tihedalt vastu minu paremat külge. Kui lendurid alustasid uue rünnakulainega, tundsin kuidas tema õlg, mis oli minu vastas, lausa vappus. Pöörasin pea tema poole ja nägin, et mees on omadega täitsa läbi, vabiseva lõua ja lubivalge näoga - nii ta seal minu kõrval lõdises. Ma ei öelnud midagi ega ei nihkunud ka paigast olles seega temale mõnes mõttes toeks ja julgustuseks.
Miks ta tuli minu kõrvale seisma? Võimalik, et alateadlikust usust "rühmaülem ju teab, kus ohu korral olla ja mida teha ... ".
Oli kuulda viimase ründaja kaugenemist, kes peale pikeest väljumist mootori möirates kõrgust võttes eemaldus. Saabus täielik vaikus, mis peale äsjast möllu mõjus kuidagi ängistavalt. Kõik mehed jäid nagu mingi lummuse kütkes liikumatult oma kohtadele. Keegi ei lausunud sõnagi.
Saabunud vaikuse, mis tundus pikana, kuigi oli väldanud tegelikkuses vaid sekundi või paar, lõhestas ootamatu plahvatus. Veel mõni hetk ja siis kuulsime murduva puitplangu raksatust ning sellele järgnevat võigast jõnksulist kolinat, mida tekitas piki vagunipõhja veerev ümar tänavasillutise kivi. Jälgisin täielikus arusaamatuses hüpleva kivi veeremist nari alla nurka. Samas tundsin, et Noormets minu kõrval, tegemata piuksugi, hakkas pikkamööda vajuma minu rinnale. Kuidagi ebaloomulikult aeglaselt vajus ta piki minu külge põranda poole.
/.../
Narva rinne oli meie hulgast saanud oma esimese ohvri.".
Lisan pildid 46. rügemendi 7. kompanii ülema Obersturmführer Edgar Vaikma kirjast, mis ta saatis Endel Noormägi vanematele.