47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes
Postitatud: K Juul 20, 2016 1:42 pm
20. Eesti SS relvagrenaderide diviisi juurde hakati kolmandat, 47. rügementi formeerima 1944. aasta aprillis (paberite järgi 20.04.1944). Uue rügemendi I ja II pataljon formeeriti Kehras ja Anijal 20. välitäienduspataljoni ( SS Feld Ersatz Bataillon 20 ) juures - I pataljon moodustati Idapataljoni 659 (Georg Sooden) ja Idakompanii 657 (Heino Hommik) võitlejatest ning mobiliseeritutest.
Leo Tammiksaar "Lühike ülevaade mõningatest Eesti üksustest Wehrmacht'is, Politseis ja SS'is":
"47/I (endine Ost.Btl.659) esimeseks ülemaks oli kuni 30. juulini 1944 Sturmbannführer Georg Sooden ning alates sellest kuupäevast võttis pataljoni juhtimise üle Hauptsturmführer Peet Lehola. Võimalik, et millalgi augustis 1944 tuli pataljoni ülemaks Hauptsturmführer Enn Rannik.
47. rügemendi I pataljon formeeriti Kloogal, väljaõpe toimus Anijal ja selle ümbruses 20. SS Feldersatz Bataillon'i juures. Enamik vanadest Idapataljoni võitlejatest läbisid allohvitseride kooli, suurem osa reakoosseisu õpetati välja mobiliseeritutest.
18. ja 23. juuli vahel viidi pataljon Kehrast veoautodel rindele. Paigutati positsioonile Auvere ja Samokrassi vahelisel lõigul, 45. rügemendist ida poole, rindega lõunasse, 11. SS diviisi “Nordland” alluvuses. Samas alluvuses oli pataljon ka Sinimägedes. Auvere lahingus läks löök pataljoni lõigust mööda. Auvere lahingu esimese päeva õhtul, 24.07, lahkus pataljon rindelt Vokale. Vokalt sõideti 27.07 keskpäeval veoautodel mööda Narwa maanteed üle Sillamäe. Peatuti 4 km ennem Sinimägesid ja jalgsi mindi positsioonidele, mis asusid Vaivara surnuaia juures. Ees ootasid valmis ehitatud kaevikud. Pataljon toodi Sinimägedesse lahingu teisel päeval, vallutama eelmisel päeval kaotatud idapoolset mäge. Jõudnud surnuaia lääneservale muutus suurtükkide, granaadiheitjate ja eriti “Stalini orelite” tuli sedavõrd tugevaks, et 20 minuti jooksul langes rivist välja 25% pataljoni koosseisust. Vasturünnak kukkus välja üsna õnnetu. Sinimägede lõunanõlval avati pataljonile tugev tuli, mis tekitas rohkeid kaotusi. Õhtul ründasid pataljoni venelased, toimus äge käsitsivõitlus. Lahing takerdus alles pimeduse saabumisel. Kompaniide koosseisud olid vähenenud 150'lt 20-30 meheni. 12'st raskekompanii granaadiheitjast oli vaenlase tules purunenud 10.
Pataljon kaevus Vaivara surnuaias, kus kaevikud jooksid läbi haudade. 47/I'se osi oli Sinimägede lahingute ajal positsioonil ka mere ääres. 08.08 lahkus osa pataljonist Sinimägedest ning läks positsioonile Krivasohu, kus osales ägedates kaitselahingutes. Osa pataljonist aga jäi edasi Sinimägedesse, kust 16./17. augusti paiku (või hiljem) mindi mere äärde – osa Ridaküla juurde, osa vist Vaivara lähedusse ning sinna need pataljoni osad jäidki kuni taganemiseni.
1. kompanii voor asus Konjus ning seal tegi vähemalt üks mobiliseeritud meestest koosnenud rühm väljaõpet ja ei jõudnudki rindele. Taganemine algas nii mere ääres kui ka Krivasoos rindel olnud pataljonide osadel 18.09, erandiks oli 3. kompanii, mis lahkus mere äärest 17.09. Ülejäänud mere ääres olnud pataljoni osad said taandumiskäsu kell 13.00 päeval ja taganesid üle Jõhvi Tudulinna, kuhu jõuti 20.09. Samal ajal viibisid Tudulinnas ka 20. füsilieerpataljon ja 2 politseipataljoni. Planeeritud liikumine Avinurme suunas jäeti ära kuna sai teatavaks, et venelased on Avinurmes tee ära lõiganud. Hakati liikuma Oonurme suunas ning Ambla lähedal läks pataljon laiali. Osa mehi liikusid edasi Pärnusse ning läksid sealt Saaremaa kaudu Saksamaale."
Ennu Männik 47. rügemendi I pataljoni 4. (raske) kompanii ülem:
"Kehrast viidi pataljon (ülem kapten Georg Sooden) bussidega Laagna mõisa (?) juurde, kus pidime vahetama öösel välja 45. rügemendi osad. Sõitsinjalgrattal ette positsioonidega tutvuma. Et öösel võis tulla pimedas ette eksimisi maastikul, otsustasin mehed juba päeval ette saata. Mehed liikusid hargnenud kolonnis (hanereas), et suurtükitule avamise puhul oleksid kaotused väiksemad. Esimesed mehed olid juba välja saadetud, kui tuli käsk: Tagasi Auvere rajooni! Käsk anti mees-mehelt kolonni mööda ette ja mehed tulid tagasi.
Auvere rajoonis asusime sooserval kaitsele, vahetades välja ühe saksa sõjaväe üksuse. Meist vasakul ( parandus: paremal ??? ) asus 45. rügement kolonelleitnant Riipalu juhtimisel. Nende lõigusid pressisid tiblad peale. Saatsin nende toetuseks ühe miinipildujarühma vasakule tiivale. Meie lõigus pealetungi ei olnud ja oli vaikne.
Taandumine. Kui teised taandusid Narva alt, siis tulime ka meie koos relvade ja vooriga rindelt ära ja kogunesime Vokale. Taandudes Auvere juurest mööda tammteed, panid hollandlased, kui üks nende veok oli teele kinni jäänud, kogu kolonni voori põlema, mis tõstis pika lindina tuld ja suitsu taeva alla. Mehed kõndisid ise ilma relvadeta tahapoole. Meil oli siis kompaniis üle 200 mehe, 8 raskekuulipildujat ja 8 miinipildujat.
Vaivara positsioonil jäime algul varru. Venelaste pealetungil jätsid sakslased oma kindlustatud positsiooni maha. Venelased jõudsid Lastekodu ja surnuaiani ja veelgi edasi. I pataljon saadeti ilma ettevalmistuseta vasturünnakule, kus juures tuletoetust ei organiseeritud, vaid raskekuulipilduja- ja miinipildujarühmad anti kompaniide juurde. Venelaste suurtükituli oli tohutult tugev. Samal ajal oli tugev lennukite rünnak ja lisaks veel laevadelt merel. Võitlus kestis mitu päeva. Kaotused olid rasked. Miinipildujad said tabamusi ja muutusid kõlbmatuks. Pataljoni kaheksast ohvitserist olid alal peale minu, pataljoni arst dr. Timusk ja leitnant ( ??? ). Langenute hulgas oli pataljoniülem kapten Sooden ja diviisi "Nordland" ülem Fritz von Scholz, kes oli tulnud eesliinile. Hiljem lahingutegevus rauges. Pataljon jäi samale positsioonile kuni taandumiseni Vaivara positsioonilt 1944. aasta septembris.
Kehrast väljaastumisel oli pataljonis kokku umbes 700 meest, 47. rügemendis oli siis kolm pataljoni:
Rügemendi I pataljon (Sooden) ja II pataljon (Rebane) moodustati endistest Idapataljonide meestest. Idapataljonid 658 ja 659 jõudsid 01.03.1944 Jõhvi, kust saadeti Putki kotti venelaste vastu. Aprillis toodi pataljonid Kehrasse ja määrati 20. Eesti SS diviisi koosseisu. Mõlemad pataljonid said täiendust meeste näol ja püüti teostada ka väljaõpet.
III pataljon, ülemaks keegi sakslane (koosnes peamiselt mobiliseeritutest).
Pataljonis teeninud ohvitseridest on teada Stubaf. Georg Sooden, Hastuf. Peet Lehola, Hastuf. Enn Rannik (?), Ostuf. Hans Hanso, Ostuf. Raul Jüriado, Ustuf. Ilmar Hendrikson, Ustuf. Lembit Kornel, Ustuf. Karl Lips, Ustuf. Jüri Talvi, Ustuf. Ennu Männik, Ustuf. Jüri Estam ja Dr. Ustuf. (?) Hillar Timusk.
Kaardile on märgitud 47. rügemendi I pataljoni positsioonid Vaivara kalmistul.
Leo Tammiksaar "Lühike ülevaade mõningatest Eesti üksustest Wehrmacht'is, Politseis ja SS'is":
"47/I (endine Ost.Btl.659) esimeseks ülemaks oli kuni 30. juulini 1944 Sturmbannführer Georg Sooden ning alates sellest kuupäevast võttis pataljoni juhtimise üle Hauptsturmführer Peet Lehola. Võimalik, et millalgi augustis 1944 tuli pataljoni ülemaks Hauptsturmführer Enn Rannik.
47. rügemendi I pataljon formeeriti Kloogal, väljaõpe toimus Anijal ja selle ümbruses 20. SS Feldersatz Bataillon'i juures. Enamik vanadest Idapataljoni võitlejatest läbisid allohvitseride kooli, suurem osa reakoosseisu õpetati välja mobiliseeritutest.
18. ja 23. juuli vahel viidi pataljon Kehrast veoautodel rindele. Paigutati positsioonile Auvere ja Samokrassi vahelisel lõigul, 45. rügemendist ida poole, rindega lõunasse, 11. SS diviisi “Nordland” alluvuses. Samas alluvuses oli pataljon ka Sinimägedes. Auvere lahingus läks löök pataljoni lõigust mööda. Auvere lahingu esimese päeva õhtul, 24.07, lahkus pataljon rindelt Vokale. Vokalt sõideti 27.07 keskpäeval veoautodel mööda Narwa maanteed üle Sillamäe. Peatuti 4 km ennem Sinimägesid ja jalgsi mindi positsioonidele, mis asusid Vaivara surnuaia juures. Ees ootasid valmis ehitatud kaevikud. Pataljon toodi Sinimägedesse lahingu teisel päeval, vallutama eelmisel päeval kaotatud idapoolset mäge. Jõudnud surnuaia lääneservale muutus suurtükkide, granaadiheitjate ja eriti “Stalini orelite” tuli sedavõrd tugevaks, et 20 minuti jooksul langes rivist välja 25% pataljoni koosseisust. Vasturünnak kukkus välja üsna õnnetu. Sinimägede lõunanõlval avati pataljonile tugev tuli, mis tekitas rohkeid kaotusi. Õhtul ründasid pataljoni venelased, toimus äge käsitsivõitlus. Lahing takerdus alles pimeduse saabumisel. Kompaniide koosseisud olid vähenenud 150'lt 20-30 meheni. 12'st raskekompanii granaadiheitjast oli vaenlase tules purunenud 10.
Pataljon kaevus Vaivara surnuaias, kus kaevikud jooksid läbi haudade. 47/I'se osi oli Sinimägede lahingute ajal positsioonil ka mere ääres. 08.08 lahkus osa pataljonist Sinimägedest ning läks positsioonile Krivasohu, kus osales ägedates kaitselahingutes. Osa pataljonist aga jäi edasi Sinimägedesse, kust 16./17. augusti paiku (või hiljem) mindi mere äärde – osa Ridaküla juurde, osa vist Vaivara lähedusse ning sinna need pataljoni osad jäidki kuni taganemiseni.
1. kompanii voor asus Konjus ning seal tegi vähemalt üks mobiliseeritud meestest koosnenud rühm väljaõpet ja ei jõudnudki rindele. Taganemine algas nii mere ääres kui ka Krivasoos rindel olnud pataljonide osadel 18.09, erandiks oli 3. kompanii, mis lahkus mere äärest 17.09. Ülejäänud mere ääres olnud pataljoni osad said taandumiskäsu kell 13.00 päeval ja taganesid üle Jõhvi Tudulinna, kuhu jõuti 20.09. Samal ajal viibisid Tudulinnas ka 20. füsilieerpataljon ja 2 politseipataljoni. Planeeritud liikumine Avinurme suunas jäeti ära kuna sai teatavaks, et venelased on Avinurmes tee ära lõiganud. Hakati liikuma Oonurme suunas ning Ambla lähedal läks pataljon laiali. Osa mehi liikusid edasi Pärnusse ning läksid sealt Saaremaa kaudu Saksamaale."
Ennu Männik 47. rügemendi I pataljoni 4. (raske) kompanii ülem:
"Kehrast viidi pataljon (ülem kapten Georg Sooden) bussidega Laagna mõisa (?) juurde, kus pidime vahetama öösel välja 45. rügemendi osad. Sõitsinjalgrattal ette positsioonidega tutvuma. Et öösel võis tulla pimedas ette eksimisi maastikul, otsustasin mehed juba päeval ette saata. Mehed liikusid hargnenud kolonnis (hanereas), et suurtükitule avamise puhul oleksid kaotused väiksemad. Esimesed mehed olid juba välja saadetud, kui tuli käsk: Tagasi Auvere rajooni! Käsk anti mees-mehelt kolonni mööda ette ja mehed tulid tagasi.
Auvere rajoonis asusime sooserval kaitsele, vahetades välja ühe saksa sõjaväe üksuse. Meist vasakul ( parandus: paremal ??? ) asus 45. rügement kolonelleitnant Riipalu juhtimisel. Nende lõigusid pressisid tiblad peale. Saatsin nende toetuseks ühe miinipildujarühma vasakule tiivale. Meie lõigus pealetungi ei olnud ja oli vaikne.
Taandumine. Kui teised taandusid Narva alt, siis tulime ka meie koos relvade ja vooriga rindelt ära ja kogunesime Vokale. Taandudes Auvere juurest mööda tammteed, panid hollandlased, kui üks nende veok oli teele kinni jäänud, kogu kolonni voori põlema, mis tõstis pika lindina tuld ja suitsu taeva alla. Mehed kõndisid ise ilma relvadeta tahapoole. Meil oli siis kompaniis üle 200 mehe, 8 raskekuulipildujat ja 8 miinipildujat.
Vaivara positsioonil jäime algul varru. Venelaste pealetungil jätsid sakslased oma kindlustatud positsiooni maha. Venelased jõudsid Lastekodu ja surnuaiani ja veelgi edasi. I pataljon saadeti ilma ettevalmistuseta vasturünnakule, kus juures tuletoetust ei organiseeritud, vaid raskekuulipilduja- ja miinipildujarühmad anti kompaniide juurde. Venelaste suurtükituli oli tohutult tugev. Samal ajal oli tugev lennukite rünnak ja lisaks veel laevadelt merel. Võitlus kestis mitu päeva. Kaotused olid rasked. Miinipildujad said tabamusi ja muutusid kõlbmatuks. Pataljoni kaheksast ohvitserist olid alal peale minu, pataljoni arst dr. Timusk ja leitnant ( ??? ). Langenute hulgas oli pataljoniülem kapten Sooden ja diviisi "Nordland" ülem Fritz von Scholz, kes oli tulnud eesliinile. Hiljem lahingutegevus rauges. Pataljon jäi samale positsioonile kuni taandumiseni Vaivara positsioonilt 1944. aasta septembris.
Kehrast väljaastumisel oli pataljonis kokku umbes 700 meest, 47. rügemendis oli siis kolm pataljoni:
Rügemendi I pataljon (Sooden) ja II pataljon (Rebane) moodustati endistest Idapataljonide meestest. Idapataljonid 658 ja 659 jõudsid 01.03.1944 Jõhvi, kust saadeti Putki kotti venelaste vastu. Aprillis toodi pataljonid Kehrasse ja määrati 20. Eesti SS diviisi koosseisu. Mõlemad pataljonid said täiendust meeste näol ja püüti teostada ka väljaõpet.
III pataljon, ülemaks keegi sakslane (koosnes peamiselt mobiliseeritutest).
Pataljonis teeninud ohvitseridest on teada Stubaf. Georg Sooden, Hastuf. Peet Lehola, Hastuf. Enn Rannik (?), Ostuf. Hans Hanso, Ostuf. Raul Jüriado, Ustuf. Ilmar Hendrikson, Ustuf. Lembit Kornel, Ustuf. Karl Lips, Ustuf. Jüri Talvi, Ustuf. Ennu Männik, Ustuf. Jüri Estam ja Dr. Ustuf. (?) Hillar Timusk.
Kaardile on märgitud 47. rügemendi I pataljoni positsioonid Vaivara kalmistul.