) ning kas sõrve poolsaare juures on uppunud mõni saksa laev?Lahingud Sõrves?
Lahingud Sõrves?
Mul on paar küsimust Sõrve kohta,ning ma tahaks tead täpsemalt,mis lahingud seal olid kus kohas(tehumardit ma tean ) ning kas sõrve poolsaare juures on uppunud mõni saksa laev?
) ning kas sõrve poolsaare juures on uppunud mõni saksa laev?
Väike kiirülevaade tegevusest Sõrvel. Uputatud laevade kohta ei oska esimese hoobiga midagi öelda ...
05. oktoobri varahommikul ületasid Eesti korpuse üksused laial rindel Väikese väina ning jõudsid suuremate kaotusteta Saaremaa pinnale. Samal ajal maabus Saaremaa põhjarannikul veel üks, Hiiumaalt lähtunud Nõukogude diviis. Punaväe pealetung laial rindel lõi Saksa kaitse segamini ega andnud võimalust vasturünnakuks. Veidi kauem pidas Saksa kaitse vastu Väikese väina tammi piirkonnas, kuid peagi sundis ümberpiiramisoht sakslasi ka siit taanduma.
Tekkinud olukorras otsustas Saksa väejuhatus tõmmata väed võimalikult kiiresti tagasi Sõrve poolsaare kaitseliinidele. Taandumist jäid katma vaid väiksemad rühmad. Sakslaste taganemine süvendas Punaarmee juhtkonnas veendumust, et lahingud Saaremaa pärast on lõppenud. Punaarmee üksused sakslasi energiliselt ei jälitanud, võimaldades viimastel rahulikult Sõrve säärel kaitse sisse võtta. Siin asuvast kaitseliinist puudud Nõukogude luurel igasugune informatsioon.
07. oktoobril hõivasid Eesti korpuse üksused suurema lahinguta Kuressaare ja jätkasid sakslaste jälitamist. Selleks moodustati mehhaniseeritud eelsalk, mille koosseisus oli 14 tanki ja arvukalt suurtükke. Tehumardi juures põrkas salk ööpimeduses ootamatult kokku omade juurde läbi murdva Saksa üksusega. Puhkenud öölahingud kandsid raskeid kaotusi mõlemad pooled. Järgnevatel päevadel püüdis Eesti korpus Saksa kaitsest läbi tungida, kuid löödi suurte kaotustea tagasi. See sundis Punaarmee väejuhatust koondama Sõrve säärele täiendavaid jõude. 10.oktoobril alanud pealetungis osalesid Eesti korpuse kaks diviisi ja üks Vene diviis. Mitu päeva kestnud lahing lõppes läbimurdega Salme – Mäe kaitseliinist. Kuid sakslased tõmbusid vaid veidi tagasi ning panid uuel, Üüdibe – Ranna kaitseliinil Punaarmee rünnaku uuesti seisma.
Sakslaste vastupanu murdmiseks otsustas Eesti korpuse juhtkond korraldada dessandi Saksa tagalasse. Kuid Vintri küla juures maabunud 300. laskurpolgul ei õnnestunud sakslasi üllatada ning dessant nurjus täielikult – enamik meestest hukkus kaldale jõudmata, mitusada dessantlast langes sakslaste kätte vangi. Dessandi hävitamisega luhtus lootus Sõrve säär kiiresti vallutada. See otsustas ka tuhandete sõrulaste saatuse. Saksa väejuhatuse käsul evakueeriti kogu Sõrve elanikkond lahingutegevuse tsoonist Saksamaale.
19. oktoobril üritas Punaarmee veel kord sakslaste kaitsest otserünnakuga läbi murda ning suutis Ungru – Pagila joonel isegi nende kaitseliini sisse kiiluda. Kuid otsustavat edu ei saavutatud. Edasitungi tõkestasid efektiivselt Saksa raskeristlejad, kelle suurtükituli korduvalt vastase rünnakud seisma pani. Oktoobri lõpuks olid Saaremaal tegutsevad punaväed verest tühjaks jooksnud. Pealetung katkestati ning pea kuu aega valitses rindel vaikus.
Lahingud Sõrve poolsaarel jätkusid alles 18. novembril. Saksa kaitse läbimurdmiseks otsustati sel korral varasemast rohkem kasutada suurtükiväge. Raskete kaotuste hinnaga läks Punaarmeel küll lõpuks korda sakslaste kaitsesse kiiluda kuid edasiliikumine oli väga aeglane. Sellele vaatamata sai Saksa väejuhatusele selgeks, et lõputult nad Sõrve säärel vastase ülekaalule vastu seista ei suuda. Kuigi Hitler oli andnud käsu Sõrve poolsaart lõpuni kaitsta, tegi väegrupi „Nord” ülemjuhataja kindral Schörner 23. novembril korralduse Sõrve kaitsjad järgmisel ööl evakueerida. 24.novembri varahommikul lahkusid Sõrve säärelt viimased transpordilaevad, liikudes Saksa laevastiku kaitsel Ventspilsi suunas. Saksa väejuhatus evakueeris ööga Sõrve sillapealt 4696 meest.
05. oktoobri varahommikul ületasid Eesti korpuse üksused laial rindel Väikese väina ning jõudsid suuremate kaotusteta Saaremaa pinnale. Samal ajal maabus Saaremaa põhjarannikul veel üks, Hiiumaalt lähtunud Nõukogude diviis. Punaväe pealetung laial rindel lõi Saksa kaitse segamini ega andnud võimalust vasturünnakuks. Veidi kauem pidas Saksa kaitse vastu Väikese väina tammi piirkonnas, kuid peagi sundis ümberpiiramisoht sakslasi ka siit taanduma.
Tekkinud olukorras otsustas Saksa väejuhatus tõmmata väed võimalikult kiiresti tagasi Sõrve poolsaare kaitseliinidele. Taandumist jäid katma vaid väiksemad rühmad. Sakslaste taganemine süvendas Punaarmee juhtkonnas veendumust, et lahingud Saaremaa pärast on lõppenud. Punaarmee üksused sakslasi energiliselt ei jälitanud, võimaldades viimastel rahulikult Sõrve säärel kaitse sisse võtta. Siin asuvast kaitseliinist puudud Nõukogude luurel igasugune informatsioon.
07. oktoobril hõivasid Eesti korpuse üksused suurema lahinguta Kuressaare ja jätkasid sakslaste jälitamist. Selleks moodustati mehhaniseeritud eelsalk, mille koosseisus oli 14 tanki ja arvukalt suurtükke. Tehumardi juures põrkas salk ööpimeduses ootamatult kokku omade juurde läbi murdva Saksa üksusega. Puhkenud öölahingud kandsid raskeid kaotusi mõlemad pooled. Järgnevatel päevadel püüdis Eesti korpus Saksa kaitsest läbi tungida, kuid löödi suurte kaotustea tagasi. See sundis Punaarmee väejuhatust koondama Sõrve säärele täiendavaid jõude. 10.oktoobril alanud pealetungis osalesid Eesti korpuse kaks diviisi ja üks Vene diviis. Mitu päeva kestnud lahing lõppes läbimurdega Salme – Mäe kaitseliinist. Kuid sakslased tõmbusid vaid veidi tagasi ning panid uuel, Üüdibe – Ranna kaitseliinil Punaarmee rünnaku uuesti seisma.
Sakslaste vastupanu murdmiseks otsustas Eesti korpuse juhtkond korraldada dessandi Saksa tagalasse. Kuid Vintri küla juures maabunud 300. laskurpolgul ei õnnestunud sakslasi üllatada ning dessant nurjus täielikult – enamik meestest hukkus kaldale jõudmata, mitusada dessantlast langes sakslaste kätte vangi. Dessandi hävitamisega luhtus lootus Sõrve säär kiiresti vallutada. See otsustas ka tuhandete sõrulaste saatuse. Saksa väejuhatuse käsul evakueeriti kogu Sõrve elanikkond lahingutegevuse tsoonist Saksamaale.
19. oktoobril üritas Punaarmee veel kord sakslaste kaitsest otserünnakuga läbi murda ning suutis Ungru – Pagila joonel isegi nende kaitseliini sisse kiiluda. Kuid otsustavat edu ei saavutatud. Edasitungi tõkestasid efektiivselt Saksa raskeristlejad, kelle suurtükituli korduvalt vastase rünnakud seisma pani. Oktoobri lõpuks olid Saaremaal tegutsevad punaväed verest tühjaks jooksnud. Pealetung katkestati ning pea kuu aega valitses rindel vaikus.
Lahingud Sõrve poolsaarel jätkusid alles 18. novembril. Saksa kaitse läbimurdmiseks otsustati sel korral varasemast rohkem kasutada suurtükiväge. Raskete kaotuste hinnaga läks Punaarmeel küll lõpuks korda sakslaste kaitsesse kiiluda kuid edasiliikumine oli väga aeglane. Sellele vaatamata sai Saksa väejuhatusele selgeks, et lõputult nad Sõrve säärel vastase ülekaalule vastu seista ei suuda. Kuigi Hitler oli andnud käsu Sõrve poolsaart lõpuni kaitsta, tegi väegrupi „Nord” ülemjuhataja kindral Schörner 23. novembril korralduse Sõrve kaitsjad järgmisel ööl evakueerida. 24.novembri varahommikul lahkusid Sõrve säärelt viimased transpordilaevad, liikudes Saksa laevastiku kaitsel Ventspilsi suunas. Saksa väejuhatus evakueeris ööga Sõrve sillapealt 4696 meest.
-
ugandiklubi
- Huviline
- Postitusi: 158
- Liitunud: R Sept 23, 2005 9:15 pm
- Asukoht: TARTU
Seda teemat on piisavalt hästi käsitletud teises foorumis http://www.militaar.net/viewtopic.php?t ... ht=s%D5rve , mis puutub laevadesse siis , evakueerumisel hukkus üks suurem maabumispraam, kaks väiksemat maabumispraami ja 60 maabumispioneeride rünnakpaati, millest 49 olid varustatud mootoriga. Kuna paljud neist alustest läksid ümber madalas on neist järel ainult üksikud osad . Mõnedki osad on väljapantud Sääre ajalootoas , nagu sealt majaka lähedalt leitud sturmbooti mootor. Muidugi on seal sõrvetippus huvitav sukelduda kui ilm selleks soodne on .