Eesti diviisi kraenurk (1. variant) ...

[uscha]

Mõned päevad tagasi müüdi USA oksjonil üks ED 1. variandi kraenurk, mida on foorumites juba aastaid tagasi näidatud. Erineb see kõigist teistest ehtsatest sõjaaegsetest ED kraenurkadest, mis on erinevates kollektsioonides aga ma pole seda kunagi 100% ka maha kriipsutanud ja võltsinguks pidanud. Omaaegsetel fotodel on mõnikord näha väga peenikese tikandiga kraenurkasid, mis tunduvad et võiks olla just seda tüüpi nagu oksjonil müüdi. Kas kellelgi on või on näinud samasugust kraenurka, mis on pärit 100% kindlast allikast? Otse sõjamehelt või sugulastelt?

[uscha]

Lisan siia ka väikese galerii enimlevinud tüübi 1. variandi nurgast kuigi ka neil on väikeseid erinevusi. Teistest näiteks natuke paksema tikandiga on ülemise rea keskmine, Alfred Meriluht'ile kuulunud kraenurk. Esimese tulba ülemisel (Uno Viiberg) ja teisel (Leo Saare) kraenurgal ulatub E tähe keskmine joon peaaegu vastu mõõgatera aga kõigil teistel embleemidel on seal väike vahe.

[uscha]

Natuke taustainfot ka selle variandi kohta. On teadmata, millal täpselt esimene partii neid embleeme telliti ja kas kõik jõudsid kohale korraga või mitmes jaos. Samuti ei ole teada, kes oli kinnitatud kavandi autor. Mingeid vihjeid võib anda 1944. aasta 24. veebruari ajalehes Postimees ilmunud artikkel „Rakenduskunst sõja teenistuses“, milles kirjeldatakse Eesti Rakenduskunsti Ateljee „ERK“ tegemisi ja kus muuhulgas on kirjas: „Muude ateljees tehtud tööde loetelu on üsna kirju. Siin võiks nimetada kraemärgi-kavandeid eesti SS-brigaadile (käsi mõõgaga), vaateakende dekoratsioone Eesti leegioni propagandaks, mitmesuguseid plakateid Rahvakasvatuse Peavalitsusele, ERÜ-le ja teistele asutustele jne.“.
Kas ametliku 1. variandi kraenurga kavand nimetatud ateljee kunstniku käeläbi valmis on natuke raske uskuda arvestades sõdurite reageeringut kui embleemid diviisi jõudsid ja neid välja hakati jagama. Pigem jääb mulje, et kavandi autor võiks olla VR südamikult pärit sümbolist ja selle tähendusest mitteteadlik olev sakslane? Ei ole ka teada, millal kavand lõpliku kinnituse sai ja tellimus vabrikusse jõudis aga sama aasta 15. aprillil ilmunud ajalehes „Varemeist tõuseb kättemaks“ on ära märgitud: „Meie diviisi jaoks on tellitud 10 000 krae-spiiglit ja varrukavappi, mis umbes mai alul kohale jõuavad ja vastavate eeskirjade kohaselt väljajagamisele ning kandmisele tulevad.“. See tähendab, et kahe artikli ilmumise vahel, mis oli ajaliselt seitse nädalat, oli sobiv kavand leitud ja vajalikud heakskiidud ning kinnitused saanud ja tellimus nende valmistamiseks esitatud. Tellitud kraenurgad jõudsid kohale kuu aega hiljem kui oli viidatud artiklis ennustatud või loodetud - alles juuni esimeses pooles. Seejärel jaotati need allüksustele laiali ning hakati ohvitseridele ja sõduritele välja jagama.

20. SS suurtükiväerügemendi I grupp Grupi võitluspunkt, 10.6.44 Sininõmme


G R U P I – P Ä E V A K Ä S K Nr. 36

Ia Kraenurgad
Patareid teatasid, et 13. juuniks on kõikidele juhtide, alljuhtidele ja meestele kraenurgad välja jaotatud.
Edaspidi tuleb kasutada ainult välja antud (E halli siidiniidiga) embleeme ja kõik muud kraenurgad on vaja viivitamatult eemaldada.
Samaks kuupäevaks on vaja teatada, et välja jaotatavad varrukalindid on välja antud.
Jagamisele kuuluvate varrukavappide jaotamise kuupäev on veel selgumata.

*Tõlkisin saksa keelse Abteilung eesti keeles grupiks aga ma ei tea kui korrektne see on. Lähtusin sellest, et enne sõda olid Eesti sõjaväes Suurtükiväegrupid, mis koosnesid umbes / täpselt samast arvust patareidest, kui WH /SS Abteilung.

[uscha]

Päevakäsus on öeldud, et kraenurgale tehtud tikand on tehtud halli värvi siidiniidiga ning samuti kirjeldab tikandit Harald Riipalu oma mälestusteraamatus. Säilinud kraenurkasid on vähe ja nendest vähestest kasutamata ja määrdumata embleeme ainult mõni üksik aga nendel teadaolevatel on tikand tehtud valge niidiga. Kas on päevakäsu koostaja embleemi vaadanud kehvas valguses ning seeläbi valesti kirjeldanud ja Riipalu mäletab valesti või valmistati mingi osa tõesti ka halli niidiga on teadmata.
Kui SS ruunidega kraenurkadel oli kasutatud niitide ja tehnoloogiate poolelt mitmeid variatsioone - oli näiteks hõbeniidiga kootud ja tikitud variante, mida seostatakse rohkem ohvitseridega siis 20. ED kraenurkade puhul selliseid erimeid ei olnud. Ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid said kõik ühesugused embleemid aga ohvitserid õmblesid embleemi serva nõutava hõbepaela.

Enne Võidupüha tutvustatud ja välja jagatud ametlik kraenurk ei leidnud sõdurite seas tõenäoliselt väga suurt poolehoidu. Osaliselt annab sellest kinnitust ka juuli teises pooles välja antud käskkiri, millest selgub, et sõdurid jätkavad endiselt isevalmistatud kraenurkade kandmist.

20. SS väljaõpperügement Klooga, 23.7.1944

Rügemendi päevakäsk Nr. 31/44
2.) Varrukalindid ja varrukaembleemid

Ma keelan „Estland“ varrukalintide ja teiste varrukaembleemide (rahvusvärvides varrukavapp) kandmise välja arvatud need, mis on 20. väljaõppe- ja tagavaraüksustele ja 20. relvagrenaderide diviisile välja jaotatud. Sama kehtib ka isevalmistatud kraenurkade kohta.
Ma karistan kõiki liikmeid, kes käsku eiravad ja kes jätkavad mitte-eeskirjade kohaste embleemide kandmist oma vormiriietusel. Sama kehtib ka lõvide ja teiste märkide vormiriietusele kinnitamise kohta.


Eriti pikalt ja värvikalt kirjeldab esimesi reaktsioone ametlikule embleemile 45. rügemendi I pataljoni ülem Harald Riipalu oma 1951. aastal välja antud mälestusteraamatus „Kui võideldi kodupinna eest“. Teemale on pühendatud neli lehekülge ja kogu sisu võtab üsna hästi sealt kokku üks lõik:

„Asetasin ühe neist kraenurkadest ikka veel valvelseisangus seisva majandusülema lõua alla ja käskisin rügemendi joonestajal kapral Jansonil kirjeldada, mida ütleb uus kraenurk inimesele, kes on eestlane.
„Esimene vigur näib olevat täht „E“, mis aga võinuks olla paremini välja töötatud,“ algas Janson temale omasel kritiseerival toonil, „kui teine vigur peab kujutama mõõka, siis on märgi autor ilmselt kunstivõhik. Kogu kombinatsioon esimesel pilgul näib „Ei“, mis mõtte edasiarendamisel võiks olla aga esimesed tähed lausest: ei iial enam Eestit.“.

Seejärel saatis rügemendiülem Harald Riipalu diviisiülem Franz Augsbergerile kirja, kus ta seletas lahti Vabadusristi südamikult pärit motiivi ja mida see eestlastele sümboliseerib. Samas andis ta edasi kapral Jansoni tõlgenduse uuest embleemist ja palus luba temale rügemendile jätta õigus ka edaspidi kanda krael mõõka hoidva soomustatud käe ja E tähega tunnust.

Peale kirjaga tutvumist saatis Augsberger väidetavalt telegrammi SS-Reichsführer Heinrich Himmler’ile ja juba kaks päeva hiljem olevat käskjalad toonud diviisi allüksustesse Himmler’i poolt vastuseks saadetud telegrammi ärakirjad. Telegrammi sisu oli järgmine:

„Kinnitan 20. Relvagrenaderide Diviisi tunnuseiks soomustatud mõõkahoidva käe, mille kõveruses „E“. Rahvustunnusena kanda vasakul käsivarrel Saksa Riigi embleemi all Eesti rahvusvärvides kilbikest. Himmler.“.

Kas see kõik päris täpselt nii oli nagu Riipalu seda kirjeldab ei pruugi me teada saada, sest dokumente või nimetatud telegrammi ärakirja ei ole arhiivist leitud. 1944. aasta suvel ja sügisel tehtud fotoülesvõtetel on näha embleemi rohket kasutamist – käsk oli siiski kogu diviisis see kasutusele võtta olenemata sellest, kas embleem oli sõduritele sümpaatne või mitte.

[uscha]

Enimlevinud tüüpi 1. variandi kraenurki perioodifotodelt ...