20ED lahing 25.07.44 Narva ääres

[nrw44]

Veel sellest ja teisest enne kui lahingu enda juurde läheme

Juba ülalpool mainitud 5./46 Sturmmann Baldini üleujumine 20.07 oli nõukogude poolele väärtuslik "kingitus", sest juuli jooksul enne pealetungi ühtegi teist 20ED-st pärit "keelt" võtta punaarmeel ei õnnestunud. Ega neid katseid üle Narva jõe eriti ei tehtud ka (samuti pole teada, et ED teinuks juulis katset idakaldalt vange tuua). Siiski ööl vastu 24. juulit proovis 191. laskurdiviisi 552. laskurpolgu tugevdatud 8. rood suurtüki- ja miinipildujatule katte all Vasa juures maabuda, et hankida vange ja dokumente. Maabuda ei suudetud, vastase tugeva tule alla jäädes pöörduti 50 meetri kaugusel kaldast tagasi, kanti kaotusi. Saksa poole andmetel oli vastane üle püüdnud tulla kuuel paadil.


---

131. ja 191. laskurdiviisi allüksused toodi Narva äärde vahetult enne pealetungi algust. Enne olid Narva jõe joonel kaitsel 16. kindlustatud rajooni 73. ja 34. üksiku kuulipilduja-suurtükipataljoni allüksused. Pataljonide relvastuses olid lisaks kuulipildujatele 45mm ja 76mm kahurid ning 82mm miinipildujad. 25.07 lahingu ajal toetasid need pataljonid pealetungi idakaldalt – tulistasid enda ees seisvat vastast. Pataljonide asetus on näha siit:

opab.jpg (141.44 KiB) Vaadatud 899 korda

---

25.07 pealetungile eelnenud päevadel oldi sõditud Kannisaarel Narva jões III/46 lõigu ees. Selle kohta leiab teavet küll peaaaegu ainult nõukogude poole allikates.

73. üksiku kuulipilduja-suurtükipataljoni allüksus maabus Kannisaarel ööl vastu 11. juulit (vastast saarel ei olnud). Saarele jäeti seejärel 48 inimest koos 10 kuulipilduja ja ühe raadiojaamaga. Saar oli üldiselt soine, kaitsele jäädi kuivemates kohtades. Ööl vastu 21. juulit saabus tugevduseks 21 inimest 16. kindlustatud rajooni luureroodust.

21.07 õhtul maabus saarel Saksa luuregrupp, mis tule alla jäädes tõmbus tagasi.

Ööl vastu 23. juulit maabus saarel (nõukogude poole väitel) umbes 50 meest suurtüki- ja miinipilduja tule toel. Saarele olid nad arvatavasti ujunud. Ründajad löödi tagasi, üks neist langes raskelt haavatuna vangi, misjärel suri. Kaitsjatel oli üks surnu ja 10 haavatut. (III SS-tankikorpuse kokkuvõte kinnitab, et Kannisaarel ebaõnnestus sel ajal löögigrupi tegevus).

Ööl vastu 24. juulit tugevdati saare garnisoni 73. üksiku kuulipilduja-suurtükipataljoni ja 593. laskurpolgu allüksustega (kokku 34 inimest). Samal ööl maabus saarel pärast lühikest raskerelvade tulelööki (nõukogude andmeil) 20 vastase võitlejat, kes pärast lahingut taganesid. Garnisonil oli kolm haavatut.

III/46 kaotusaruannete järgi langes neil päevil rivist välja:
-21.07 kaks haavatut
-22.07 neli haavatut
-23.07 viis surnut ja kuus haavatut
-24.07 üks haavatu

Ilmselt osa neist kaotati ka nö juhusliku tule tõttu (ei olnud seotud tegevusega Kannisaarel).

----

25. juuli hommikul alanud pealetung ei tulnud 20ED-le (ja Saksa väejuhatusele) erilise üllatusena. Sellele osutavad nii dokumendid kui ka memuaarid – pealetungi ettevalmistusi oldi märgatud. Ilmselt ei teatud ette, et pealetung algab just 25.07 hommikul, kuid ka selle võimalusega arvestati. Punaarmee kätte vangi langenud ED võitlejate sõnul olid ohvitserid sõdureid eelnevatel päevadel korduvalt hoiatanud, et peab valmis olema vaenlase pealetungiks.

---

20ED veteranide mälestustes leidub sageli väide, et kuna kavas oli diviisi tagasitõmbamine Narva jõe äärest, siis olid diviisi allüksused saanud eelnevalt käsu saata laskemoonatagavara tagalasse. Dokumente selle kohta ei näi olevat säilinud, kuid vastavas käsus pole mõtet kahelda – see väide leidub niivõrd paljude veteranide memuaarides.

Mõnikord on mälestustes täpsustatud, et igale võitlejale pidi jääma nii palju laskemoona, kui ta kanda jõudis. Kuulipildujate puhul on räägitud 3000 lasust või kolmest kastist laskemoonast kuulipilduja kohta. Suurtükilaskemoona kohta on tavaliselt väidetud, et iga "toru" juurde pidi jääma 30 lasku (Valdo Kallioni väitel ainult 5 lasku).

Mitme veterani mälestustes leidub ka väide, et kuna oodati iga hetk vaenlase pealetungi, siis ühes või teises allüksuses käsku tegelikult ei täidetud (vaatame neid andmeid hiljem uuesti).

---

131. ja 191. laskurdiviis harjutasid pealetungi eel jõe forsseermist 2. löögiarmee tagalas Luuga jõel.

131. laskurdiviisi puhul on teada, et esimese löögi andma pidanud pataljonidest vähemalt osa nimetati ründepataljonideks, mis komplekteeriti täielikult isikkoosseisu ja relvastusega, inimesed neis pidid olema füüsiliselt terved. Peaaegu pooled olid kompartei või komsomoli liikmed.

Alates 21.07 alustasid 191. ja 131. diviisi lõigus tööd kaks võimsat valjuhääldijaama, mille abil tehti propagandat eesti ja saksa keeles. 21.-23.07 tehti 43 ülekannet öösel ja päeval, neist 16 olid teemal sündmused Saksamaal [20.07 tehti Hitlerile atentaat]. Nõukogude poole andmeil kuulati teisel kaldal Saksamaa sündmusi vaikuses, vaheaegadel avati jaamade suunas kuulipilduja ja miinipildujatuli

[uscha]

20ED pioneeripataljoni 1. ja 2. kompanii asukoht pealetungi alguses on teadmata. Võib-olla Sininõmmel.

46. rügemendi 15. kompanii / 20. ED Pioneeripataljoni 2. kompanii mees Kalju Roolaine ...

Sama kinnitab ka sama kompanii mees Elmar Kalamees (ERA.4996.1.196; 2000): "Narva jõelt tagasitõmbumisel mineerisid pioneerid Sinimägede all rindejoone.".

[nrw44]

[Kõik kellaajad siin ja edaspidi “Saksa aja” järgi. “Moskva aeg” oli üks tund hilisem.]

2. löögiarmee pealetungi ettevalmistav suurtükituli algas 25. juuli hommikul kl 6 ja kestis 1 tund ja 20 minutit. Kl 7.20 alustas jalavägi jõe forsseerimist. Ületamise ajal pidi suurtükivägi tuleandmist jätkama. Kui jalavägi saavutas vastaskalda, kanti tuli vastase eesliinilt tahapoole.

Nõukogude poolel jäädi ettevalmistava suurtükitule tõhususega rahule (rõhutatakse eelnevat põhjalikku suurtükiväeluuret). Ka 20ED veteranide mälestustest lähtub, et kohati oli see väga tabav.

----------------------------------------------------------------------------
131. ja 191. laskurdiviisi pealetungi toetas 1114 suurtükki ja miinipildujat.

Umbes 650 suurtüki hulgas oli 216 122mm ja suurema kaliibriga (kuni 305mm).

Umbes 460 miinipilduja hulgas oli 180 120mm, ülejäänud 82mm.

Suurtükkidest 178 olid paigutatud otsesihtimisega positsioonile.

---------------------------------------------------------------------------
2. löögiarmee suurtüki- ja miinipildujalaskemoona kuluks 25. juuli jooksul raporteeriti 138 276 lasku. See hulk sisaldab niisiis ka pärast ettvalmistavat suurtükiväetuld kulutatud laskemoona.

138 276 hulgas:
6628 50mm miinipildujamiini (50mm miinipildujad olid laskurroodude relvastuses)
42841 82mm miinipildujamiini
14365 120mm miinipildujamiin
26204 45mm tankitõrjekahurimürsku
30143 76mm mürsku
18095 105mm ja suurema kaliibriga mürsku (sh 1469 203mm ja 174 305mm)

191. laskurdiviisi sõjapäevikus mainitakse, et ettevalmistava suurtükitule ajal tulistas diviisi toetav suurtükivägi 49 000 lasku.

------------------------------------------------------------------------------

Suurtükiväe jagunemine:

131. laskurdiviis
131. laskuriviisi enda suurtükivägi
249. eesti laskurdiviisi suurtükivägi (ilma tankitõrjedivisjonita)
109. laskurdiviisi suurtükiväepolk
499. miinipildujapolk (36 120mm miinipildujat)
3. raske haubitsasuurtükiväebrigaadi I ja IV divisjon (16 152mm haubitsat)
21. kaardiväe suure võimsusega haubitsasuurtükiväebrigaadi I divisjon (6 203mm haubitsat)

191. laskurdiviis
191. laskurdiviisi enda suurtükivägi
7. eesti laskurdiviisi suurtükivägi (ilma tankitõrjedivisjonita)
72. laskurdiviisi suurtükiväepolk
760. hävitus-tankitõrjesuurtükiväepolk (24 76mm kahurit)
194. miinipildujapolk (36 120mm miinipildujat)
3. raske haubitsasuurtükiväebrigaadi II ja III divisjon (16 152mm haubitsat)
21. kaardiväe suure võimsusega haubitsasuurtükiväebrigaadi II ja III divisjon (12 203mm haubitsat)
120. suure võimsusega haubitsasuurtükiväebrigaadi II ja III divisjon (10 203mm haubitsat)

2. löögiarmee miinipildujatevastane grupp
85. korpuse-suurtükiväepolk (16 76mm kahurit ja 15 122mm haubitsat)
125. laskurdiviisi suurtükiväepolk
230. kaardiväe miinipildujapolk (36 120mm miinipildujat)

Nagu nimi ütleb, pidi võitlema miinipildujatega

2. löögiarmee kaugtegevussuurtükiväegrupp
161. kahurisuurtükiväebrigaad (12 122mm kahurit, 23 152mm kahurhaubitsat, 8 105mm Saksa haubitsat)
28. korpuse-suurtükiväepolk (8 152mm kahurit ja 7 150mm Saksa haubitsat)

Peaülesanne oli võitlus vastase suurtükiväega, samuti olid sihtmärkideks staabid.

Eraldi oli 38. kaardiväe miinipildujapolk (24 132mm raketiheitjat), mis tulistas ettevalmistava suurtükitule ajal välja 1510 raketti. Kokku viis kogupauku, neist kolm Kudruküla-Riigi piirkonda, üks Sininõmme piirkonda (sihtmärgiks miinipildujad) ja üks piirkonda Metskist idas (seal pidid asuma miinipildujad). Hiljem päeva jooksul enam tuld ei avanud.

2. löögiarmee tulereserv
328. erilise võimusega üksik suurtükiväedivisjon (6 305mm haubitsat)
329. erilise võimusega üksik suurtükiväedivisjon (6 305mm haubitsat)

16. kindlustatud rajooni üksikute kuulipilduja-suurtükipataljonide suurtükivägi


---------------------------------

2. löögiarmee kaugtegevussuurtükiväegrupi sihtmärkide skeem seisuga 23.07 (ringid on suurtükkide grupid, lipukestega ringid - staabid). Kuna Saksa staapide ja suurtükipatareide täpne asukoht kaardil on reeglina täpselt teadmata, siis on ka raske hinnata, kuivõrd täpne see skeem on.

Eksisteerib veel eraldi kaugtegevussuurtükiväegrupi sihtmärkide nimekiri, millest näha, et sellele skeemile pole kantud tegelikult kõiki sihtmärke. Üldiselt võib oletada, et umbes pooled kuni kolmveerand 20ED patareidest oli avastatud ja sihtmärgiks võetud. Näib, et peamine lünk oli IV Abteilung, kus ilmselt kahte patareid ei oldud avastatud.

Skeem kinnitab, et sihtmärgiks olid ka Narva linna rajoonis ja sealt läänepool asuv Nordlandi ja Nederlandi suurtükivägi ja otse III SS-tankikorpusele alluvad suurtükiväeüksused.

-46. rügemendi staap (komandopunkt) on skeemil paigutatud Sininõmmele – vähemalt kant on õige
-45. rügemendi staap on paigutatud Peeterristile – eabõiged andmed, seal polnud mingit rügemendistaapi (ja ilmselt ka mitte pataljonistaap)
-II/45 staap on paigutatud Olgino mõisa juurde – seal oli tegelikult varem 45. rügemendi staap, seejärel 47. rügemendi oma
-Nederlandi staap on paigutatud Narva lääneossa (jõe läänekaldale), kuigi tegelikult asus kuni 24.07 Jaanilinnas
-Nordlandi staap on täiesti vales kohas – asus tegelikult Laagna asula piirkonnas
-Sihtmärkide nimekirjast selgub veel, et Merekülas teati (õigesti) asuvat 20ED staapi.
-----------------------------
7. ja 249. eesti laskurdiviisi otsesihtimisega suurtükkide asetuse skeemid:

[nrw44]

Ettevalmistava suurtükitule perioodil leidsid aset ühtlasi õhurünnakud 20ED positsioonidele.

13. õhuarmee 113. pommituslennuväediviisi 75 Il-4 pommitas Kudruküla-Riigi-Vasa-Vepsküla-Siivertsi piirkonda. Alla heideti 94,5 tonni pomme. Üksikud lennukid said õhutõrjetulest kergeid vigastusi.
Diviisi tegevusaruandes leiduvalt skeemilt on näha sihtimispiirkonnad ja hinnang, kas pommid kukkusid enamjaolt sinna rajooni või mööda. Kahe polgu puhul loeti tulemust "suurepäraseks", ühe puhul "heaks" (ehkki enamus pomme näib olevat sihtimisrajoonist - Kudruküla piirkond - mööda kukkunud olevat).

13. õhuarmee 276. pommituslennuväediviisi 79 Pe-2 pommitas Riigi-Vasa-Sininõmme piirkonda, heites alla ligi 60 tonni pomme. Vähemalt üks Pe-2 sai õhutõrjetulest viga.

Lisaks tegi Balti laevastiku õhujõudude 7. kaardiväe ründelennuväepolk kl 07 ja 12 vahel 46 lennukiväljalendu (Il-2) ning 35. ründelennuväepolk kl 08 ja 13 vahel 26 lennukiväljalendu (Il-2) rünnates sihtmärke 2. löögiarmee ees. Ründelennukid tegutsesid 4-6 lennukilistes gruppides, neid saatsid hävitajad.

Pärast kella 13 ei näi nõukogude lennuvägi 2. löögiarmee ees enam maismaasihtmärke rünnanud olevat. Ainult kl 17.30-19.50 vahel tehti Udria rajooni 18 Il-2 väljalendu (7. kaardiväe polk).

Saksa lennuvägi kirjeldatud tegevusi kuidagi ei takistanud.

[nrw44]

2. löögiarmee ettevalmistava suurtükitule ajal avasid vastutule Saksa suurtükivägi ja miinipildujad. Nõukogude poole ettekannete järgi oli see tuli üldiselt harv/nõrk. Metoodilise tulega püüti tabada kaevikuliini idakaldal, suurtüki- ja miinipildujapositsioone ja vaatluspunkte. 20ED otsesihtimisega suurtükid jõudsid teha vaid mõne lasu.

131. ja 191. laskurdiviisi pataljonid alustasid jõe forsseerimist kl 7.20, olles mõni aeg enne seda paadid vette lasknud. Eelnevalt tekitati jõele suitsukate. Tugeva tuule tõttu oli jõel tugev lainetus.

Peamiselt kasutati puidust sapööripaate (SDL), mis mahutas kuni kümme võitlejat (kui pardal oli raskemat relvastust, siis mahtus võitlejaid vähem). Aga oli ka kokkupandavaid dessantpaate (DSL, mahutas kuni 10 inimest) ja kummipaate (MNL).

Esimeses laines pidid kõigil olema päästevestid. Aerutajateks valiti füüsiliselt tugevamad.

Idakaldalt lasti forsseerimise ajal NSV Liidu hümni ja laulu "Püha sõda".

Jõe ületamise ajal kästi paatidest anda tuld vastase suunas.

Esimene laine ületas jõe umbes 20 minutiga ehk vastaskaldale jõuti kl 7.40. Kohe seejärel alustasid ületulekut ka esimese ešeloni laskurpolkude kolmandad pataljonid, nende reis võttis samuti aega umbes 20 minutit. Ühtlasi hakati parvedel üle jõe saatma kergemaid suurtükke.

Nõukogude andmeil intensiivistus Saksa suurtüki- ja miinipildujatuli forsseerimise ajal (seda ei loetud endiselt siiski tugevaks).

2. löögiarmee õpikogemusaruande järgi tegutses vastasel "pärast forsseerimist" (arvatavasti peetakse silmas hetke, mil esimene laine läänekalda saavutas) veel 18 tulepunkti, 1 vaatluspunkt, 3 üksikut suurtükki, 6 üksikut miinipildujat ja 2 patareid, mis samuti varsti maha suruti.

Näib, et 131. laskurdiviisi pealetungilõigus oli kaitsel seisva jalaväe tuli üldiselt nõrgem kui 191. laskurdiviisi lõigus. 2. löögiarmee poliitosakonna ülema aruandes väidetakse, et 131. laskurdiviis ei kohanud maabumisel vastupanu, mis pole, nagu kohe allpool näeme küll päris täpne, kuid osutab siiski, et vastupanu oli nõrk.

---------------------------------------------

Sündmused esimestel tundidel 131. laskurdiviisi pealetungilõigus

131. laskurdiviisi 743. laskurpolku toetanud 499. miinipildujapolgu sõjapäevikus mainitakse, et jõeületajaid tulistasid üksikud kahurid ja miinipildujad, nende tule tõhusus oli väga väike. Samal ajal vastase eesliin üldiselt vaikis, erandiks oli üks terasest kuulipildujapunker. Punker sai suurtükitulest mitu tabamust, kuid see ei löönud meeskonda rivist välja. Jalaväel olid jõeületusel väikesed kaotused - peamiselt paatide ümberminekul suure lainetuse tõttu.

131. laskurdiviisi sõjapäeviku järgi oli kella kaheksaks hommikul ehk paarikümne minuti jooksul terves pealetungilõigus vastase esimesed kaevikuliinid vallutatud.

743. laskurpolk ületas jõe 5./46 lõigus. 5./46 veteranide mälestusi neist sündmustest ei paista olevat.

131. laskurdiviisi 593. laskurpolk ületas jõe 10. ja 11./46 lõigus.

On 11./46 ülema Uno Kook'i mälestused. Tema sõnul olid 9. ja 11. kompanii ülem teinud III/46 ülemale (Hstuf Werner Müthel, sakslane) pealetungi ootuses ettepaneku tõmmata kompaniid eesmisest kaevikust tagasi, jättes ette vaid vahipostid, kuid Müthel keeldus.

Ettevalmistava suurtükitule lõpuks jäi 11. kompaniis rivisse vaid umbes 15-17 meest, millega pidi kaitsma 1600 meetri pikkust lõiku (pigem oli lõigu pikkus u. 1000 m - nrw44). 10. kompanii ülem langes turmtule ajal. Mõned kuulipildujad avasid jõeületajate suunas tule, hulk paate läks ümber. Vastane maabus kõigepealt 10. ja 11. kompanii vahekohas, kust tungis edasi metsa, misjärel takerdus 11. kompanii komandopunkti juures. 10. kompanii paremal tiival tungis vastane kaevikusse, kompanii lõigus leidis aset käsitsivõitlust. 11. kompanii riismed asusid võitlusse 10. ja 11. kompanii liitekohas, kuid seejärel maabus vastane ka 11. kompanii tsentris. 9. kompanii lõigus suuremat üle jõe rünnakut ei olnud, ent kompanii oli kandnud tõsiseid kaotusi turmtules. 10. ja 11. kompanii taandusid seejärel, enne oli 11. kompanii lõigus käsitsivõitlust.

11. kompanii komandopunkti tagusesse metsa oli vahepeal tunginud vastane, misjärel sealne isikkoosseis murdis läbi Jaaksoni talu suunas, jõudes kella 09.30 paiku III/46 staapi nimetatud talus. Pataljoniülem Müthel oli vahepeal suundunud Merikülasse diviisi staapi abi paluma (ilmselt oli muu side katkenud - nrw44). Pataljoni staap evakueeriti, samuti alustasid taandumist 9. kompanii ja Narva-Jõesuust mereväepataljon Ostland. 12. kompaniis oli veltveebel Luik enne taganemist õhku lasknud kuus miinipildujat, mille laskemoon oli lõppenud.

Järgnevalt kogunes Meriküla lähedal Kivisaarel umbes 30 meest 9. ja 11. kompaniist, sh mõlemad kompaniiülemad (9. kompanii ülema perekonnanimi oli Kalle). Osa III/46 isikkoosseisust taganes Peeterristile, sh 12. kompanii ülem koos väikese hulga oma kompanii meestega.

12. kompanii veltveebli (Stuscha) Osvald Valk'i mälestused (paraku ei täpsusta ta, millist kompaniid toetas, kuid näib, et 10.):
Jõe ületanud vastane tungis kaevikusse, aga see puhastati lähivõitlusega. Siis märgati, et paremal tiival olevast metsaservast väljus vastase umbes rühmasuurune ahelik, mis liikus läbi rukkipõllu selja taha. Ahelik tõmmati tiivalt maha kuulipildujast. Kuna side kompaniiülemaga puudus, saadeti luuregrupp komandopunkti u. 150 m tagapool ojakäärus (ojakäär jäi umbes 9. ja 10./46 vahekohta - nrw44), seal avastati umbes rühmasuurune vastane, kellele avati kuulipildujatuli. Vastase käsigranaat tappis kuulipilduri, rikkus kuulipilduja. Valk sai seejärel haavata, taaandus koos kaaslastega üle Narva-Jõesuu.

Narva-Jõesuu lähedal asusid 20ED suurtükiväerügemendi I Abteilungi 1. patarei positsioonid. Patarei ülema Georg Iltali mälestuste järgi katkes turmtule alguses I Abteilungil eelvaatlejatega traatside, kuid raadioside säilis. 1. patarei turmtule ajal kannatada ei saanud, ent patarei läheduses asuv pettepositsioon oli puruks lastud. (1. patarei positsioon või siis pettepositsioon oli 2. löögiarmee kaugtegevussuurtükiväegrupi sihtmärkide nimekirjas - nrw44.)

Vaatluspunktidest polnud esialgu kunstliku udu tõttu midagi näha, mistõttu tulistati varem sisselastud märkide peale (peamiselt vastaskallast Rossonist kuni Tõrvalani).

Narva-Jõesuu sadama rajoonis oli 20ED kaks tankitõrjekahurit (leitnant Kraus), mis samuti vastaskallast tulistasid, nagu ka kaks mereväepataljoni Ostland suurtükki.

Pärast turmtule lõppu udu varsti hajus.

Lõuna pool Rossoni jõesuud kuni Tõrvalani oli näha palju vastase sõdureid. Seal oli jõega paralleelselt ehitatud väliraudteed. Kaks rongi oli kõrvuti näha. Vagunitelt laaditi mehi ja varustust maha. Avati suurtükituli rongide suunas, üks hakkas liikuma tahapoole, jäi seisma, teine ei hakanudki liikuma. Nähti tugevaid plahvatusi. (Nõukogude allikatest ei ole väliraudteele kinnitust leidnud, väited näivad kahtlased - nrw44.)

Kui vastane asus Riigi juures üle tulema, siis andis suurtükiväerügemendi staap korralduse tõkketuleks Riigi ette ja vastaskaldale, mida ka tehti (samuti varem sisselastud märgid). I Abteilung ei olnud laskemoonatagavara ärasaatmise käsku täitnud. Staabipatarei tõi laskemoona õigeaegselt juurde. Hiljem kuuldi, et tõkketuli oli tõhus, aitas eriti Kudruküla kohal läbimurret aeglustada.

IV Abteilung saatis umbes kl 10 hommikul eelvaatleja koos kahe radistiga III/46 toetama, kuid eelvaatleja sai suurtükiväetulest haavata.

Tõrvala kohal algas ennelõunal pontoonisilla ehitamine. 1. patarei tulistas varem sisselastud märgina kaks kogupauku Tõrvala küla ette ja ühe jõele, pontoonid jõel vajusid laiali, sillaehitajad jooksid laiali.
(42. üksik motoriseeritud pontoonsillapataljon alustas tõepoolest Tõrvala lõunaääres pontoonsilla ehitamist. Sild valmis öösel. Enne seda sai ehitatav sild suurtükitulest vigastada, kuid olemasolevail andmeil juhtus see alles pärast kl 14.30 ehk tunduvalt hiljem kui Iltali kirjelduse järgi. Lisaks tekib küsimus, kuidas seda sillaehitust oli võimalik 1. patarei vaatlejatel näha? Läänekallas seal piirkonnas oli juba punaarmee valduses.)

1. patarei asus I Abteilungi ülema käsul peagi ümber uuele positsioonile paar kilomeetrit loodes (näib, et Metski lähedale - nrw44). Mereväepataljon oli saanud käsu Narva-Jõesuust tagasi tõmbuda, oma suurtükid pidi õhkima, sest polnud võimalik kaasa võtta. Leitnant Krausi kaks tankitõrjekahurit viidi Narva-Jõesuust autodega minema.

Vastane edenes Kudrukülast Narva-Jõesuu suunas. 1. patarei vaatluspunktist oli näha kahte tankitõrjekahurit, mis olid maantee rajoonis, tulistasid Narva-Jõesuud. 1. patarei uuelt positsioonilt võeti need tule alla, vähemalt üks löödi rivist välja.

Veel on säilinud 1. patarei ohvitseri Jaan Helmeste mälestused. Olulisem täiendus Iltali mälestustele on vast see, et 1. patarei tõkketulega takistati vastase tungimist Kudrukülast Narva-Jõesuu sihis. Helmeste asus vaatluspunktis Narva-Jõesuus.

--------------------------

131. laskurdiviisi asetus kl 10 (nõukogude poole andmeil) on näidatud allpool.

Kl 9.30-ks oli üle toodud ka 131. diviisi 482. laskurpolk koos ühe patareiga diviisi tankitõrjedivisjonist.

5., 10. ja 11./46 rinne on täielikult läbi murtud. Jaaksoni talu, kus oli III/46 komandopunkt, on samuti 131. diviisi valduses. Kõige vähem on edasi tungitud Narva-Jõesuu suunas. Võib oletada, et 9./46 sai seal toetust mereväe lahingpataljoni Ostland allüksustelt. 131. diviisi dokumentide järgi tegi vastane polgu paremal tiival ka mitu vasturünnakut. Vähemalt üks võitleja III/46-st langes 131. diviisile esimestel tundide jooksul vangi (tema ütlused III/46 kompaniide asukohast enne pealetungi lähevad muide kokku Uno Kook'i omadega).

Varsti jäeti Narva-Jõesuu maha - teada on, et kl 11.15 sai Saksa suurtükivägi loa/käsu tulistada Narva-Jõesuud, seega pidid oma väed selleks ajaks lahkunud olema. Ilmselt jäeti Narva-Jõesuu maha, sest sealseid vägesid ähvardas äralõikamine, kui vastane tunginuks lääne pool mereni. (Ja pealegi oli Saksa väejuhatusel nagunii kavatsus Narva jõe joon maha jätta.)

Kell 11 ajal asus 482. laskurpolk pealetungile Jaaksoni rajoonist Metski suunas. 593. laskurpolk edenes Narva-Jõesuu sihis, 743. laskurpolk liikus edelasse.

[Täiendatud 27.04: lisatud 12./46 Valk'i mälestused]

[uscha]

Ettevalmistava suurtükitule lõpuks jäi 11. kompaniis rivisse vaid umbes 15-17 meest, millega pidi kaitsma 1600 meetri pikkust lõiku (pigem oli lõigu pikkus u. 1000 m - nrw44). /.../ Vastane maabus kõigepealt 10. ja 11. kompanii vahekohas, kust tungis edasi metsa, misjärel takerdus 11. kompanii komandopunkti juures. /.../ 11. kompanii riismed asusid võitlusse 10. ja 11. kompanii liitekohas, kuid seejärel maabus vastane ka 11. kompanii tsentris. 10. ja 11. kompanii taandusid seejärel, enne oli 11. kompanii lõigus käsitsivõitlust.

Üks, kes 25. juuli lahingust osa võttis oli 46. rügemendi III pataljoni 11. kompanii Unterscharführer Felix Linntamm. Eelnevalt oli ta teeninud 184. julgestusgrupi 15. sadakonnas ja 660. Idapataljonis (viimasest saigi 1944. aasta kevadel 46. rügemendi III pataljon). Linntamm sai 25. juulil suurtükitulest kaela ja vasakusse kätte haavata ning palgaraamatu järgi on ta järgmisel päeval sisse kirjutatud Rakveres asunud 615. sõjalaatsaretti.

[nrw44]

Sündmused esimestel tundidel 191. laskurdiviisi pealetungilõigus

02.jpg (180.75 KiB) Vaadatud 563 korda

Meeldetuletuseks: jalavägi alustas Narva forsseerimist kl 7.20. Esimene laine ületas jõe umbes 20 minutiga, sellele järgnesid laskurpolkude kolmandad pataljonid, mis samuti umbes 20 minutiga jõe ületasid.

191. laskurdiviisi toetanud 7. eesti laskurdiviisi suurtükiväe tegevusaruandes märgiti, et jõe forsseerimise ajal elavnesid mõned vastase tulepunktid, mis suruti otsesihtimisega suurtükkide poolt maha. Vastase tule läbi kaotati kuni neli paati, jalavägi ei kandnud jõe ületamisel olulisi kaotusi. Peab siiski lisama, et aruande koostajal ilmselt ei olnud ülevaadet kõigest juhtunust.

559. laskurpolk maabus oma kahe pataljoniga 6./46 lõigus Riigi piirkonnas. Näib, et suuri raskusi maabumisel ja kaevikute vallutamisel polgul ei olnud. Tund pärast maabumist oli polk tunginud edasi rohkem kui poole kilomeetri võrra sisemaale, hõivatud oli ka kõrgendik 22,9. Esimestel tundidel langes Riigi rajoonis vangi vähemalt kaheksa II/46 võitlejat.

Säilinud on paari 6./46 veterani mälestused.

Arnold Kasesalg'i mälestused: "24. juuli öösel jäin magama rühmaülema Arnold Litteri (pärit Tänassilma vallast Viljandimaalt) punkrisse. Siis see algas - positsioonidele tormates selgus, et jõgi oli ründavaid paate täis. Jõudsin 2-3 linti tühjendada, kui tundsin lööki põlves, nagu oleks laskepesea toestusroigas põlve põrutanud. Paarimees Kattai enam ei vastanud. Laskepesast välja roomates mõistsin, et olen haavatud, ometi õnnestus mul rühmaülema punkrini jõuda, mis oli surnuid ja haavatuid täis. Üksnes rühmaülema käskjalg oli terve. Kui väljas toimuvat jälginud käskjalg teatas, et venelased jooksid punkrist mööda, lasi rühmaülem end haavatuna maha. Käskjalg otsustas meie soovitusel üritada põgenenda. Meie - kolm haavatut, neist mina sain liikuda (roomata) üksnes kaaslaste abil - otsustasime üritada pääseda Narva - N.-Jõesuu maantee tagusesse männikusse ning kasutada maantee ületamiseks teealust truupi. Sealt algaski meie õnn või õnnetus: samas teealuses truubis oli end sisse seadnud venelaste esmaabipunkt. Meid "võttis vastu" pilusilmne sanitar käsuga: "Käed üles" Relvad kõrvale!" Allusime käsule. Olime sõjavangis."

Karl Sepa mälestused. Sepa jagu asus 6./46 paremal tiival (Tõrvajõe suudmest paremal). Mainib tugevaid õhurünnakuid. Kui vastane kandis suurtükitule tahapoole, jooksis jao meeskond positsioonile, jõel oli palju paate. Avati kuulipildujatuli, Sepa jao lõigus keegi maale ei saanud. - "Kohe hakati ka silda ehitama vastaskaldal, Riigiküla mäest vähe allavoolu oli liivamägi. Selle ja vana rauast veetorni vahelt, suunaga Riigiküla mäest allavoolu, muudkui toodi pontoone jõkke. Hakkasin siis kohti vahetades sillaehitajaid segama. Sain mehed pikali küll, kuid varsti tuli jaoülem viimase kasti laskemoonaga. Püüdsime leida lisa kaevikute laskepesadest, kuid neist polnud midagi alles. Kõik vooderdise männikaikad olid risti-rästi, seal oli võimatu liikuda. Vaatasime siis pealt sillaehitust." (Vastaspoole andmeil ehitati Riigi juures pettesilda - nrw44.) Varsti pärast seda taandusid Peeterristi üldsuunas, sealt edasi läände.

Harald Riipalu mälestustes kirjutatakse, et ühe pääsenud 6./46 sõduri väitel langes kompanii ülem Martin Hunt lähivõitluses.

Uno Raudkivi mälestuste järgi jõudsid mõned 6./46 ellujäänud Sininõmmele (Raudkivi teenis seal 46. rügemendi sides) ja rääkisid, et "seersant Männik oli teinud otsuse raske jalahaava pärast maha jääda, ja laskis end maha."

191. laskurdiviisi 546. laskurpolgul maabumine siiski niivõrd libedalt ei läinud. Polk seisis vastamisi I/46-ga.

191. laskurdiviisi ajalooraamatu järgi jäi 546. laskurpolgu III pataljon, mis pidi jõe ületama diviisi äärmisel vasakul tiival Vasa kohal, tugeva tule alla ja kandis tõsiseid kaotusi.

2./46 ülema Ants Kiusalaasi mälestuste järgi jäi Vasa tema kompanii vastutusalasse. Kuna kava kohaselt pidi kompanii katma planeeritud taandumist Narva äärest, siis ei olnud ta laskemoonatagavara ära saatnud.

Pärast ettevalmistavat suurtükiväetuld ja õhurünnakuid hakkas 2./46 lõigus jõge ületama 30 paati (ehk umbes ühe pataljoni jagu - nrw44), need võeti tule alla ja ainult 4-5 jõudsid II rühma (2./46 rühmade asetus vasakult paremale: I, II, III) lõigus kaldale, murdes sisse kohas, mis oli varem saanud tugevat tuld otsesihtimisega suurtükkidelt. Seejärel tuli vastaskalda saare (Suuresaare - nrw44) tagant uus paadirühm, 12-15 tükki. Need said tugevat risttuld 1. kompaniilt (mida Kiusalaasi sõnul ei rünnatud) ja 2. kompanii III rühma poolt. Vist ainult paar paati neist jõudis läänekaldale. Osa I rühmast asus võitlusse sissemurdnud vastasega. Jääb mulje, et sissemurret siiski likvideerida ei suudetud.

Kompanii (4. kompanii? - nrw44) miinipilduritel sai laskemoon otsa. Kiusalaas suundus miinipildurite juurde, misjärel kaugelt nähti, et II ja III rühma kaevikutes toimus allaandmine. Seejärel otsustas eelnevalt haavata saanud Kiusalaas taanduda koos miinipilduritega, toimus see kl 15 ajal. Mööduti I pataljoni staabist, mis oli maha jäetud. Kl 18 paiku jõuti Olgino mõisa juurde, kus omasid kohati.

Peab siiski oletama, et Kiusalaas eksib taandumise kellaajaga. Nõukogude poole ühtedel andmeil oli 546. laskurpolk juba tund pärast maabumise algust (kl. 8.40) terves oma lõigus vastase kaevikuliinid hõivanud. Teistel andmetel toimus kl 9.10 Vasast 400 m loodes (ehk jõeäärses piirkonnas) vastase umbes rühmatugevune vasturünnak, mida aitas tõrjuda 230. kaardiväe miinipildujapolk. Niisiis pigem ei olnud 546. laskurpolk kaevikuliini täies ulatuses selleks ajaks veel vallutanud, kohati võitlus veel käis. Siiski ei ole kahtlust, et hiljemalt järgneva tunni-paari jooksul hõivati I/46 positsioon täielikult.

Olemas on ka I/46 veterani Helmo Mahoni mälestused. Oma sõnul oli ta "arvatavasti" 3./46 kuulipildur, nimetab rühmaülemana E. Otterit (varem oli olnud Harald Nugiseks). Kuid Nugiseks kuulus 1944 jooksul 1./46 ridadesse (või ikkagi viidi hiljem üle 3. kompaniisse?).

Mahoni kirjelduse järgi hajutas tuul suitsukatte päris kiiresti. Mahoni jagu oli ettevalmistava suurtükitule ajal terveks jäänud. Jaos oli kaks kuulipildujat, punkrid olid ehitatud jõekaldasse (peab vist silmas "rebaseurge" - nrw44). Avati tuli jõeületajate pihta, aegamisi tekkisid ka Mahoni jaos kaotused. Teise kuulipilduja meeskond langes rivist välja. Kergemalt haavatud tulid pataljoni staabi juurest tagasi (seal oli ka sidumispunkt) ja teatasid, et vastane on sealt juba möödunud ja haavatud maha lasknud. Seepeale taganesid Mahoni jao ellujäänud koos kuulipildujaga üle Peeterristi läände.

I/46 tegevust puudutavad ka II/47 ülema Alfons Rebase mälestused. Rebase sõnul ei olnud ta laskemoonatagavara ärasaatmise käsku täitnud, sest iga hetk võis oodata vastase pealetungi. II/47 lõigus oli turmtuli ebatäpne, samuti pääses suhteliselt kergelt naaberkompanii 46. rügemendist (2./46 - nrw44). Turmtule ajal teatasid suurtükiväe eelvaatlejad, et nende patareidel on laskemoon otsas. II/47 lõigus vastane jõge forsseerida ei proovinud, vaid pataljonil hoiti peal nõrka tuld. II/47 vasakul tiival asuv 5./47 püüdis jõge ületavat vastast takistada flankeeriva tulega. 46. rügemendi tuli näis samal ajal nõrk. Naaberkompanii 46. rügemendist, keda vaenlane ei rünnanud, sattus paanikasse ja põgenes (Kiusalaasi mälestuste valguses, nagu nägime, oli 2./46 siiski rünnaku all - nrw44). Rebane püüdis põgenejatest umbes rühma suuruse allüksuse kinni ja paigutas oma tiiva kaitseks.

Rebane mainib ka, et II/47 komandopunkti taga (II/47 ja 46. rügemendi vahekohal) asus 46. rügemendi varupataljon eesotsas Rannikuga. Hstuf Heino Rannik oli I/46 ülem ja kindlasti ei saanud terve I/46 varus viibida. Võib oletada, et Rebane pidas silmas I/46 komandopunkti ja selle juures viibivat I/46 reservi, mis võis olla umbes ühe kompanii suurune.

Rebase adjutandi Valdur Jürissaare mälestustes on kirjas, et käsku laskemoonatagavara ärasaatmiseks täideti vaid osaliselt. Samal ajal, kui 46. rügement sai turmtuld, oli II/47 lõigus ainult häirivtuli (see tundub usutavam, kui Rebase mainitud ebatäpne turmtuli - nrw44). Suurtükivägi tulistas II/47 komandopunkti. Kui vastane asus jõge forsseerima, siis avasid vastasele tule Vepsküla ninal asuvad II/47 kuulipildujad, samuti avasid tule II/47 kaheksa miinipildujat. Turmtuli oli 46. rügemendi positsiooni ees pannud plahvatama miine (miiniväljad) ja lõhkunud traattõket, mis soodustas ründajate tegevust.

Ka 6./47 võitleja J. Toomla mälestuste järgi ei olnud II/47 lõigus turmtuld. Õhurünnakutes said pihta paar punkrit, mis olid siiski tühjad.

Lisaks on Sulev Hurma mälestused. Hurma oli I/46 sidemees (radist). Hurma kirjelduse kohaselt saadeti turmtule ajal katkenud traatsidet parandama ka radistid. "Peagi helistati pataljonist ja lubati meil tagasi pöörduda. Punkrist väljudes sai üks meie sidemees, Narva poiss Valdek Suurmaa miinikillust surma. Pataljoni staabi punkrist ei olnud enam midagi jäele jäänud, koos seal olnud meie varaga. Pataljoni ohvitserid olid ära sõitnud. Olime nagu keset möllu jäänud lambakari. Ometi jõudis meieni rügemendi käskjalg, kes käskis meid rügemendi juurde minna. Turmtuli oli vahepeal vaibumas. Kostis vaid venelaste hurraa-hüüdeid. Jõudnud vaevalt sada meetrit endisest pataljonilinnakust eemale, nägime, kuidas venelased meie äsjase eluaseme katusele miinipildujat üles seadsid, et meile tuld järele saata."

Hurmal on ajajoonel tõenäoliselt midagi sassis. Kui venelased pataljoni komandopunktini jõudsid, pidi turmtule lõpust ikkagi ilmselt juba pikem aeg möödas olema.


191. laskurdiviisi 559. ja 543. laskurpolgu asetus kl 9.45 on esitatud allpool skeemil. Kl 9 oli alustatud ka kolmanda laskurpolgu (552.) ületoomist, kõigepealt polgu II pataljon.

On näha, et 559. laskurpolk ligineb Sininõmmele, kus asus 46. rügemendi komandopunkt (staap). Tõenäoliselt on juba hõivatud II/46 komandopunkt (staap). Selle asukoha osas täpseid andmeid pole, kuid ilmselt asus see 46. rügemendi komandopunktist eespool.

II/46 adjutandi Olaf Tammarki mälestuste järgi oli turmtule alguses II/46 staabil katkenud side nii alluvate kompaniidega kui ka 46. rügemendi staabiga, seal läheduses olnud II/46 ambulantsipunker sai tabamuse, mis tõi kaasa inimkaotusi. Kui vastane möödus II/46 staabist paremalt ja vasakult, siis jäeti see maha. Kuus meest eesotsas pataljoni ülema Stubaf Friedrich Kurega taanduti Peeterristi suunas. Teekonnal, Sininõmmest põhja pool, tulistati ootamatult kohatud vastase võitlejate gruppi, mis eemaldus. Seejärel vangistati üks punaväelane, kes ise teele ette hüppas ja alistus.

Nõukogude andmeil tegutsesid Sininõmme rajoonis vastase miinipildujad: kl 8.50 tulistas üks miinipilduja sealt 20 miini ja kl. 9.40 kolm miinipildujat 40 miini idakaldale Suuresaare piirkonda. Miinipildujad olevat maha surutud 2. löögiarmee miiniipildujatevastase grupi tulega. Alates kella kümnest vastase miinipildujad 131. ja 191. laskurdiviisi ees enam ei tulistanud.

Arvatavasti kuskil kella 10-11 vahel hõivasid 559. laskurpolgu allüksused 46. rügemendi staabi Sininõmmel.

46. rügemendi staabis (või staabikompaniis) teeninud Hans Kukk kirjutas mälestustes, et staabile hommikul suunatud suurtükituli tegi vähe kahju, mürsud lõhkesid puude ladvus. Punkrid paiknesid kõrge männimetsa all Sininõmme surnuaia juures. Staap jäeti maha vahetult enne vastase saabumist (vastane avas lahkujate suunas kuulipildujatule), eelnevalt hävitati paberid.

46. rügemendi staabi sides (tõenäoliselt staabikompaniis) teeninud Uno Raudkivi mälestuste kohaselt olid turmtule ajal katkenud telefoniühendused. Samuti katkes sidepunkri ühendus rügemendi ülema Tuulinguga. Eesliinilt teatati raadio teel vastase jõeületusest. Kui Sininõmmele jõudsid mõned 6./46 mehed, siis lahkusid Raudkivi ja ta kaaslased koos nendega.

46. rügemendi ülema Standartenführer Juhan Tuulingu tegevuse kohta 25. juuli hommikul puuduvad igasugused andmed.

[uscha]

Rebane mainib ka, et II/47 komandopunkti taga (II/47 ja 46. rügemendi vahekohal) asus 46. rügemendi varupataljon eesotsas Rannikuga. Hstuf Heino Rannik oli I/46 ülem ...

H.Stuf. Ranniku eesnimi peaks olema Enn. Lisan ka ühe tema poolt 11.09.1944 allkirjastatud I/46 sõdurile väljastatud autasustamispaberi, kus on allkiri näha.

Geni & Ohvitseride andmebaas

[nrw44]

Edasised sündmused meräärsel tiival

131. laskurdiviisi pealetung 25.07 ennelõunal jätkus.

Diviisi 743. laskurpolk edenes Kudrukülast edelasse Vodava suunas ja lõikas päeval ajutiselt maantee Vodava piirkonnas läbi (neid sündmusi vaatame hiljem eraldi).

593. laskurpolk ei olnud keskpäevaks veel Narva-Jõesuud hõivanud, ehkki vastane oli sealt juba varem lahkunud. 593. polgu aeglase tegutsemise põhjus pole teada.

482. laskurpolk, mis edenes Jaaksoni talu piirkonnast Metski suunas, jõudis keskpäevaks tõenäoliselt Metski lähedale.

Kuskile Metski lähedale oli vahepeal positsioonile asunud 20ED suurtükiväerügemendi 1. patarei. Patarei ülema Georg Iltali mälestuste kohaselt asus patarei varsti uuesti positsiooni vahetama (olles selleks vastava käsu saanud), kui ilmus vaenlase jalavägi ja avas tule. Kaks suurtükki olid sel hetkel juba lahkumas, ülejäänud olid veel positsioonil, neist ühe otsesihtimisega tulega likvideeriti üks kuulipilduja. Patarei sai minema ja liikus seejärel kõikide suurtükkidega uuele positsioonile Udria küla idaservale (Merekülast edelas). 1. patarei eelvaatlejad koos Iltaliga järgnesid Narva-Jõesuust, nendega ühinesid 20ED kaks tankitõrjekahurit (leitnant Kraus). Jõudes Merekülani, avastati seal ees vastane, kelle tulest sai pihta üks veoauto, misjärel selle veetav tankitõrjekahur lasti meeskonna poolt õhku. Tõmbuti tagasi Auga suunas. Iltal sai seejärel raadioühenduse oma 1. patareiga, mis avas õhtupimeduses tule Merekülas asuvale vastasele. Pärast keskööd kihutati allesjäänud veoautoga (peal 10-12 meest, neist kaks haavatud) läbi Mereküla, kus autot tulistati. Iltalil ja ta kaaslastel õnnestus siiski omadeni jõuda.

Iltali väidetu puhul on probleemiks see, et Mereküla tegelikult punaarmee kätte 25. juulil ei langenud. Kui võtta aluseks, et muus osas on lugu üldiselt õige, siis jäi ta koos kaaslastega lõksu ilmselt hoopis Auga ja Metski vahel, misjärel öösel läbi Auga kihutati.

Saksa uus kaitseliin mereäärsel tiival loodi 25. juuli keskpäevaks Auga-Purga joonele. Auga juures asus kaitsel Hohnschildti üksus (paar kompaniid; mereväelased, kes olid varem Auga piirkonnas rannikukaitsel olnud), Purga rajooni oli keskpäevaks Narva-Jõesuust tõmbunud mereväe lahingpataljon Ostland. 131. laskurdiviisi 482. laskurpolk tungis päeval peale Auga ümbruses. Saksa andmeil oli Auga kl 16 endiselt oma vägede käes. Nõukogude andmeil langes Auga päeva jooksul 482. polgu kätte, kuid sealt edasi tungida ei suudetud. 131. diviisi 593. laskurpolk hõivas päeval Narva-Jõesuu, misjärel jäi diviisi reservi (sel päeval enam lahingutest osa ei võtnud).

11./46 ülema Uno Kook'i mälestuste järgi saadeti Kivisaarele kogunenud 30 meest 46. rügemendi 9. ja 11. kompaniist keskpäeva paiku III/46 ülema Mütheli käsul rindele Auga-Audja joonele. 20ED varust anti neile juurde pool kompaniid mehi. Seal kaitsel olles oli neil päeva jooksul kokkupõrkeid vastase luuregruppidega, mis hävitati omapoolsete kaotusteta. (Ilmselt jäid need 20ED allüksused, mille rindelõik ei olnud kuigi lai, 482. laskurpolgu peamiselt rünnakusuunalt kõrvale – nrw44).

Seal kaitsel olekut on lühidalt meenutanud ka III/46 veteran L. Samel, kes mainis mälestustes, et õhtul kaevati laskepesasid.

Nõukogude poole vaatluse kohaselt saabus vastasel kl 18 Merekülast Auga alla tugevduseks kuni 120 meest (saabusid kaheksal autol).

[nrw44]

25. juuli keskpäeva paiku hakkasid punaarmee üksused lähenema maanteele.

Ühes Saksa (brigaadi Nederland) dokumendis leidub väide, et juba kl 10 saavutas vastane Vodava ja Vanaküla vahel (191. laskurdiviisi 559. laskurpolgu pealetungisuunal - nrw44) maantee. See näib siiski olevat eksitus, sest ei klapi teiste allikatega mitte kuidagi.

Teises Saksa dokumendis märgitakse, et vastane saavutas Vanakülast 1 km läänes maantee kl 11. Ka see ei taha nõukogude poole dokumentidega kokku sobida, kuid siiski pole ilmselt võimatu, et näiteks mingi peajõududest ettetunginud allüksus (luuregrupp) sel ajal maanteeni võis välja jõuda.

191. laskurdiviisi asetus keskpäeval (kl 12) nõukogude andmete järgi on kantud järgnevale skeemile.

Nagu näha on 559. laskurpolk umbes kilomeetri kaugusel maanteest. 552. laskurpolgu II pataljon, mis vahepeal Riigi piirkonnast lõuna suunas pealetungile on läinud, läheneb Karuhaua talule, olles maanteest paari kilomeetri kaugusel. (552. laskurpolgu ülejäänud kahte pataljoni ei oldud veel lahingusse viidud.) 546. laskurpolk seevastu polnud viimase paari tunni jooksul oluliselt edasi liikunud. Võib oletada, et selle põhjuseks olid eelnevalt võitluses I/46 vastu kantud tõsised kaotused, misjärel vajati aega, et vägesid pealetungi jätkamiseks koondada/reorganiseerida.

Skeemil on märgitd ka II/47 oletatav asetus – Rebase mälestuste järgi asetas ta (seoses läbimurdega 46. rügemendi lõigus) oma pataljoni 5. kompanii vasaku tiiva põhja suunas. (Ehk ilmselt tõmbas ta 5./47 vasakut tiiba jõe äärest tagasi.) Rebase sõnul ei avaldanud 46. rügemendi juures läbi murdnud vastane tema pataljonile terve päeva jooksul survet, erandiks oli ainult üks rünnak II/47 komandopunkti vastu.

191. laskurdiviisist läänes edeneb 131. laskurdiviisi 743. laskurpolk, mis võis keskpäeva paiku olla kuskil ühe-kahe kilomeetri kaugusel maanteest.

---------------------------

Vahepeal oli sündmustesse sekkunud ka 20ED parempoolne naaber ehk brigaad Nederland. Nederland oli ööl vastu 25. juulit maha jätnud Jaanilinna sillapea ja tõmmanud oma üksused Narva läänekalda joonele (II/47-st lõunapool). Sealt kavatseti 25.07 õhtul alustada taandumist Tannenbergi liinile. Samal ajal pidi esialgse kava kohaselt Narva jõe joonelt tagasi tõmbuma ka 20ED, aga see kava oli nüüd lörri läinud.

Nederland sai juba 25.07 hommikul kl 06.55 III SS-tankikorpuse juhatajalt Steinerilt korralduse 20ED-d aidata.

Kl 09 sai Nederlandi suurtükiväerügement käsu 20ED-d toetada.

Kl 09.35 helistas 20ED Ia Nederlandi komandopunkti abipalvega.

Kl 09.45 saadeti Nederlandi 49. rügemendi I pataljonile (I/49), millele olid allutatud kõik sama rügemendi lahinguvalmis rasked jalaväekahurid, korraldus liikuda Tammesse (kaardil paistab ainus sellenimeline koht lähikonnas olevat Puhkova ja Laagna vahel).

Kl 10.10 paiku anti käsk II/49 ja brigaadi luurekompanii koondamiseks Ekkekülis (Narva lähedal), need allutati 49. rügemendi ülemale Collanile (olid ajutiselt olnud 48. rügemendi alluvuses).

Kl 10.30 paiku saadeti 49. rügemendi ülem Collani Peeterristile ülesandega maantee vastasest lahti hoida, kõik põgenejad peatada (võis ka neid maha lasta).

Kl 10.40 sai Nederland III SS-tankikorpusest korralduse, mille kohaselt pidi Udrias reservis seisev Nordlandi ründesuurtükkide (StuG) patarei minema Nederlandi alluvusse, Nederland pidi selle saatma tegevusse Peeterristi-Hoovi piirkonnas. (Hiljemalt kl 12.15 selgus, et patarei oli juba Nordlandi käsul tegevusse saadetud.) Jutt käis ilmselt viiest StuG-ist eesotsas Nordlandi tankipataljoni 3. kompanii ülema Ostuf Stübbeniga.

Kl 11 lahkus I/49 ülem Meyer Nederlandi komandopunktist ülesandega liikuda oma pataljoniga Peeterristile, kus pidi eest leidma Collani. (Nederlandi komandopunkt viidi millalgi samal päeval Mummassaare lähedale.)

Kl 11.15 anti Nederlandi suurtükiväerügemendile käsk/luba Narva-Jõesuu tulistamiseks.

Kl 11.50 teatas Nederlandi 48. rügement (rügement seisis Narva jõe joonel Narva linna piirkonnas), et vastane saavutas kl 11 maantee 1 km Vanakülast läänes ja et sinna on saadetud kaks tugevat üksust, mis pidid maantee vabaks võitlema. Nagu juba öeldud, siis 191. laskurdiviisi 559. laskurpolgu peajõud kl 11 paiku maanteed ilmselt polnud tegelikult veel saavutanud.

[nrw44]

25. juuli keskpäeva paiku olid 131. ja 191. laskurdiviisi allüksused juba lähedal 20ED suurtükiväerügemendi mõne patarei tulepositsioonile

Vaatame järgnevalt 20ED suurtükiväerügemendi tegevust 25. juuli päeval.

Suurtükiväerügemendi staap (komandopunkt) asus Saksa 17.07 kaardi järgi Paemurru talu lähedal. Peeterristist umbes 1 km loodes. Arvatavasti oli seal läheduses ka rügemendi staabipatarei (staabipatareidel suurtükke polnud). ED kaotusaruannete järgi jäi rügemendi staabist sel päeval kaks meest Paemurru juures teadmata kadunuks ja staabipatareis oli üks haavatu, kes sai pihta kaugemal tagalas Sinimägede piirkonnas.

I Abteilungi staap (ja ilmselt ka staabipatarei) asusid Sininõmmel. Nagu juba mainitud, langes Sininõmme, kus asus ka 46. rügemendi staap, enne keskpäeva 559. laskurpolgu kätte.

I Abteilungi (1., 2., 3. patarei) ülema August Võhma mälestuste järgi katkes 25.07 hommikuses turmtules traatside. Ka raadio teel oli eelvaatlejaid raske kätte saada, sest need olid turmtule all, v.a. 1. patarei oma Narva-Jõesuus. 1. patarei andis tuld Riigiküla ette. Võhma sai sideme oma patareide tulepositsioonidega ja need tulistasid varem sisselastud märkide pihta tõkketuld. Varsti oli laskemoon otsas. (Võhma mälestused näivad vastulollu minevat 1. patarei Iltali omadega, kelle sõnul suuremat osa laskemoonatagavara I Abteilungis ära ei saadetud - nrw44.) Võhma andis käsu taanduda uutele positsioonidele Mereküla lähedale. Joostes koos käskjalaga tagasi sidepunkrist komandopunkrisse, olid mõned venelased juba seal. Lühikese tulevahetuse järel õnnestus Võhmal ja käskjalal põgeneda. Koos sidepunkri meeskonnaga taanduti Peeterristi suunas, tuues kaasa raadioaparaadi. I Abteilung oli Mereküla juures tulepositsioonil umbes kuni keskööni, misjärel taanduti Sinimägede taha.

I Abteilungi staabi ja staabipatarei kaotused 25.07 ED kaotusaruannete järgi: staabipatareil 7 haavatut Sininõmme juures, lisaks loeti üks staabipatarei venelasest hiwi sealsamas vastase poole üle jooksnuks.

I Abteilungi 1. patarei tegevusest on olnud juba eelnevalt juttu, lisada jääb, et kaotusaruannete järgi oli patareil sel kuupäeval üks hukkunu, aga see oli õhurünnakus Sillamäe lähedal. Muid kaotusi polnud.

I Abteilungi 2. patarei tegevusest 25.07 otseselt osavõtnute mälestusi ei ole leidnud (on küll patareis teeninud Kurt Eiskopi päevik, aga tema viibis sel päeval kaugemal tagalas). Patarei asus tõenäoliselt Lapiotsa lähedal (lõunapool maanteed). Võhma ja Iltal mõlemad kinnitavad mälestustes, et 2. patarei üks suurtükk sai täistabamuse, mis oli ka ainus kaotatud suurtükk I Abteilungis sel päeval

2. patarei kaotusteks 25.07 märgiti kaotusaruannetes üks teadmata kadunu (oletati, et hukkus) Kudruküla juures ja üks haavatu Sininõmme rajoonis.

I Abteilungi 3. patarei kohta on säilinud veidi põhjalikumad mälestused seal teeninud Endel Tuulemägi'lt. Tema sõnul asus patarei Hoovi lähedal ühel talupõllul (klapib Saksa kaardiga - nrw44). 25.07 turmtule ajal sai üks suurtükk otsetabamuse, oli inimkaotusi. Patarei andis seejärel tõkketuld varem sisselastud sihtmärkidele Narva jõe idakaldale. Kuid laskemoon lõppes üsna ruttu, sest suurem osa oli varem ära viidud. Umbes kella kahe-kolme paiku saabus korraldus positsioonilt lahkuda. Kaks suurtükki liikusid mööda heinamaad Puhkova suunas, et sealt maanteele jõuda, kolmas suurtükk Peeterristi kaudu maanteele. Viimasena patarei positsioonilt lahkunud tulejuht-arvestaja Tuulemägi nägi lähenemas vastase ahelikku. Patarei asus ajutisele tulepositsioonile Sinimägede ja Sillamäe vahele teeäärsele lagendikul, kust andis häirivtuld Narva ülekäikudele ja järeleveoteedele. Pärast keskööd viidi Konju-Perjatse rajooni.

Samas patareis teeninud R. Koch mainib mälestustes samuti, et patarei üks suurtükk sai 25.07 täistabamuse.

Kaotusaruannete järgi oli 3. patareil Hoovi lähedal suurtükitulest 1 langenu ja 7 haavatut. Lisaks loeti 3 meest teadmata kadunuks Vasa rajoonis.

Mõned kommentaarid:
1) Arvatavasti ajasid Iltal ja Võhma 2. ja 3. patarei segamini - tegelikult kaotas ühe suurtüki 3. patarei, mitte 2. patarei.
2) Kellaaeg positsioonivahetuseks (kaks-kolm) on ilmselt liiga hiline, sest vastane jõudis patarei positsioonideni juba keskpäeva paiku.
3) Kui uus tulepositsioon oli tõesti Sinimägedest läänes, siis sealt Narva ülekäike le.FH18 tulistama kindlasti ei ulatunud.

III Abteilungi staabi (komandopunkti) asukohast täpsemad andmed puuduvad. Staabipatarei on Peeterristi rajoonis 25.07 kaotanud kaks meest teadmata kadunutena ja kolm haavatutena.

III Abteilungi patareide (7., 8., 9.) asetuse Saksa 18.07 kaardi järgi olen ära toonud skeemil. Suurtükiväerügemendi veteranide mälestustes räägitakse, et patareid asusid Soldino jaama lähedal. Vähemalt 8. ja 9. patarei ei asunud nimetatud jaamast tõepoolest eriti kaugel (u. 2 kilomeetrit). 7. patarei asus Saksa 18.07 kaardi järgi Hoovist idas, mis jääb juba nelja kilomeetri kaugusele Soldino jaamast. Hoovile oli vastane juba keskpäeval liginemas.

7. patareis ohvitserina teeninud Valdo Kallioni mälestustest jääb aga pigem mulje, et patarei seal olla ei saanud, ehkki asi on ta mälestustes veidi segane. Ühes kohas jääb mulje, et patarei asus 25.07 põhja pool maanteed (klapib justkui Saksa kaardiga), aga teises kohas öeldakse, et patarei oli mõni päev varem positsiooni vahetanud ja asus Soldino jaama lähedal.

Kallioni järgi oli patareile 25.07 hommikuks jäänud "toru" kohta vaid viis mürsku ja lisaks oli patareil salajane ladu 60 mürsuga. 7. patareil katkes turmtule ajal side. Patarei suurtükituld ei saanud (oli mõned päevad varem positsiooni vahetanud), kuid oli õhurünnakuid, üks eelvaatlejate punker sai täistabamuse, sees olnud allohvitserid hukkusid. Patarei tulistas enamuse mürskudest välja oletatava jõeforsseerimise sihis, 10 mürsku jäeti igaks juhuks alles võimaliku jalaväerünnaku tõrjumiseks. III Abteilungil sai laskemoon ruttu otsa. Kallioni sõnul oli Abteilungi ülem Eras hiljem meenutanud, et lisalaskemoona toodi Saksa patareide juurest, kuid Kallioni kinnitusel 7. patareis midagi sellist ei olnud.

Ühtegi korraldust ülemustelt 7. patarei päeva jooksul ei saanud. Rügemendi staap lasi jalga. Kallion suundus olukorda uurima, jõudis kl nelja paiku Laagna mõisa. Seal oli üks saksa ohvitser organiseerinud võitlusgrupi ja vastase tagasi paisanud maanteest paarsada meetrit põhjapool oleva klindi serva alla. (Laagna mõisa juures sel päeval kindlasti mingeid võitlusi ei toimunud. Vähem kui kilomeeter maanteest põhja pool on klindi serv Vodava piirkonnas - nrw44).

Sinna saabus 20ED suurtükiväerügemendi adjutant Rosenkranz, kes läks isiklikult koos Kallioniga 7. patarei olukorraga tutvuma. Teel patareisse läbiti Peeterristi, kus parajasti käis lahing. Rosenkranz andis seejärel loa patareil Soldino jaama lähedalt Tannenbergi liinile taanduda, mida tehtigi.

Kommentaar: kui Peeterristil käis lahing, aga 7. patarei seisis endiselt positsioonil, siis ei saanud positsioon ilmselt olla Hoovi lähedal (kus patarei oleks selleks ajaks pidanud juba vastase kätte langema), vaid pigem ikkagi lõuna pool maanteed.

Ants Kõverjalg teenis vist III Abteilungi staabis või staabikompaniis. Tema mälestustes kirjutatakse, et III Abteilungi varustusohvitseri Kaarel Tamme sõnul saadeti laskemoonatagavara vastavalt käsule ära, mistõttu 25.07 "torud" üldiselt vaikisid. Abteilungi patareid asusid positsioonil lõuna pool maanteed Soldino jaama lähedal ja kui said käsu alustada taandumist Tannenbergi liinile, siis selgus, et vastane on maantee põhja pool juba läbi lõiganud, mistõttu liiguti piki Tuleviku asunduse teed läände. Kui see tee lõppes (tupik), siis edasi mööda heinamaa kraaviperve, kuni jõuti Laagna lähedal maaneteeni välja. Kraavipervel oli tarvis ka inimjõul kaas aaidata suurtükkide veol. III Abteilung liikus seejärel Sinimägedest läände.

Kaotusaruannete järgi oli 7. patareil sel päeval üks teadmata kadunu teekonnal Repnikust Konju suunas. Rohkem kaotusi ei raporteeritud (Kallioni väide täistabamuse saanud punkrist seega kahtlane.)

8. ja 9. patarei kohta mälestusi ei ole leidnud. 8. patarei kaotusteks teatati üks hukkunu Hoovi juures ja üks haavatu Peeterristil. (Pigem jääb siit mulje, et hoopis 8. patarei asus Hoovi lähedal, aga andmeid siiski liiga vähe, et otsustada.) 9. patareil oli üks hukkunu Vasa juures (tankitõrjekahuri tulest).


IV Abteilungi staap asus Saksa 17.07 kaardi järgi Vesimäe lähedal. Staabipatareil oli 25.07 üks haavatu Vesimäest läänes.

Abteilungi 10., 11., 12. patarei asusid Saksa 17.07 kaardi järgi positsioonil Metsküla-Peeterristi-Tõrvajõe piirkonnas.

10. patarei veterani Simmo Saare mälestustes mainitakse, et patarei asus positsioonile Peeterristi kiriku piirkonda.

10. patarei kaotused ED kaotusaruannete järgi olid 25.07 kolm teadmata kadunuks jäänut teekonnal Kivisarest Toilasse ja üks haavatu suurtükitluest Kannuka piirkonnas (Sillamäe lähedal).

11. patareis teeninud Richard Heinaste mälestuste kohaselt oli patarei positsioon Peeterristi juures, vaatluspunkt asus Narva-Jõesuus. Patarei lahkus positsioonilt täies koosseisus.

11. patarei kaotused kaotusaruannete kohaselt: kaheksa teadmata kadunut Metsküla juures, kaks teadmata kadunut Kudruküla juures (sh Ustuf Juhan Haljasmaa, kelle juurde on lisatud, et tõenäoliselt langenud. 11./46 Uno Kook'i mälestuste järgi taandus Haljasmaa koos 11./46 riismetega ja hukkus ühes kokkupõrkes vastasega).)

Eeri Erk'i mälestused 12. patarei kohta: asus positsioonil Riigiküla lähedal (kindlasti viga - nrw44). 25.07 hommikul katkes side tulejuhiga, õhurünnakud patarei positsioonile. Tulistati paar-kolm tundi "huupi", laskemoona jätkus. Kui vastase jalavägi oli jõudnud 200-300 m kaugusele, siis lasti haubits, mille meeskonnas Erk oli, õhku ja taanduti.

12. patarei kaotused kaotusaruannete järgi: 1 langenud Peeterristil, 1 langenud ja 3 teadmata kadunut Vodaval, 13 teadmata kadunut Riigi juures (sh Ustuf Martin Kont), neist paari puhul on oletatud, et nad on tegelikult haavatud.

IV Abteilungi ühes patareis teeninud Aleksander Mälksoo mälestused: patarei asus Peeterristi kirikust 800 m Tallinna poole, taandudes lasti suurtükid õhku.

IV Abteilungi staabis või staabipatareis teeninud Reind Randveere mälestuste järgi kuulis ta, et Abteilungi ühe patarei positsioonidesse tungis vastane sisse, ületades Peeterristi rajoonis maantee. Meeskond põgenes, ohvitserid jõudsid "torud" õhku lasta.

IV Abteilungi kaotuste kohta suurtükkides on erinevad andmed. I Abteilungi ülem Võhma ja 1. patarei ülem Iltal teadsid väita, et IV Abteilung kaotas kõik suurtükid (Võhma sõnul jäid alles vaid need, mida ei oldud pärast patarei saabumist rindele rongilt maha laetud). Iltali andmeil sai IV Abteilungi suurtükke kannatada ka õhurünnakutes. Rein Randveere sõnul kaotas Abteilung kõik kahurid, välja arvatud kaks, mis asusid parajasti remondis. 11. patareis teeninud Richard Heinaste mälestustest jääb aga mulje, et patarei suurtükke ei kaotanud.

Igatahes pole ma leidnud hilisematest Saksa dokumentidest andmeid IV Abteilungi patareide tegevuse kohta suurtükiväena, mistõttu võib oletada, et kaotused suurtükkides olid suured.

20ED tagalpiirkonnas asus tegelikult ka üks saksa suurtükiväeüksus - 928. maaväe suurtükiväedivisjon (Abteilung), milles oli kaks 22cm patareid, asusid kuskil Hoovi-Lapiotsa piirkonnas. Nende tegevusest 25. juulil pole midagi teada, ilmselt suurtükke nad ei kaotanud, võib-olla olid 25.07 hommiku seisuga juba positsioonilt lahkumas/lahkunud. Nimetatud divisjoni üks mees langes punaarmeele samal päeval Kudruküla juures vangi.

[Tagantjärele tehtud pisiparandusi.]

[uscha]

Suurtükiväerügemendi I Abteilungi kohta natuke täiendavaid andmeid ka 2001. aastal ilmunud Leo Tammiksaare raamatust.

1. patarei andis tuld Riigiküla ette. Võhma sai sideme oma patareide tulepositsioonidega ja need tulistasid varem sisselastud märkide pihta tõkketuld.

Tammiksaare andmete järele viidi osad 1. patarei suurtükkidest nädal enne 25. juuli rünnakut Krivasoo rindele.

2. patarei tegevusest 25.07 otseselt osavõtnute mälestusi ei ole leidnud (on küll patareis teeninud Kurt Eiskopi päevik, aga tema viibis sel päeval kaugemal tagalas). Patarei asus tõenäoliselt Lapiotsa lähedal (lõunapool maanteed). Võhma ja Iltal mõlemad kinnitavad mälestustes, et 2. patarei üks suurtükk sai täistabamuse, mis oli ka ainus kaotatud suurtükk I Abteilungis sel päeval

I Abteilungi 3. patarei kohta on säilinud veidi põhjalikumad mälestused seal teeninud Endel Tuulemägi'lt. Tema sõnul asus patarei Hoovi lähedal ühel talupõllul (klapib Saksa kaardiga - nrw44). 25.07 turmtule ajal sai üks suurtükk otsetabamuse, oli inimkaotusi.

Samas patareis teeninud R. Koch mainib mälestustes samuti, et patarei üks kahur sai 25.07 täistabamuse.

[nrw44]

Aitäh täienduste eest! Arvan, et info 1. patarei osalise äraviimise kohta enne 25.07 on siiski ekslik, sest Iltal, Võhma ega Saksa dokumendid seda ei kinnita. Üleüldse sakslased patareisid tavaliselt niimoodi ei jaganud, et rühmad või suurtükid asusid teineteisest paljude kilomeetrite kaugusel. Aga jah, Iltal ei olnud 25.07 seisuga mitte 1. patarei ülem (nagu mul ekslikult eelnevalt öeldud), vaid nimetati sellele kohale alles septembris.

[nrw44]

Mõned pildid 2. löögiarmee sõjapäevikust.


Pildil on ilmselt 15cm sFH 18, pildiallkirja järgi Lapiotsa rajoonis. Seda tüüpi suurtükkidega oli relvastatud 20ED IV Abteilung, mille patareide positsioonid ei olnud Lapiotsast kaugel.

Kaks pilti ühest ja samast suurtükist. Ühe pildiallkirja järgi on tegu vastase poolt taandumisel õhku lastud suurtükiga, teise allkirja järgi on asukoht Vasa rajoon.

Piltidel on 10,5cm leFH 18M (Axis History Forumi eksperdid kord tuvastasid). Ei ole usutav, et 10,5cm haubitsad asusid positsioonil rindele niivõrd lähedal (Vasa rajoon), pigem on allkiri 2. löögiarmee sõjapäevikus vigane. Kas 3. patarei kaotatud suurtükk?

[PKJ]

@nrw44 - As usual, a very interesting and excellent presentation, which I read with great interest.

A brief addition on my part: I interviewed Ustuf. Endel Balder (VB 7./Art.Rgt.20) many years ago, who mentioned to me that he had his VB-post in the Riigiküla area. On the evening of 24.7 he was called to the battery by the battery commander to "taste a bottle of good liquor (schnapps)." When he returned to the Narva River in the morning of the following day, the Russians launched the attack, and he said that the whole area looked like an inferno and that the Russians had a very good idea of where the Estonian positions were located.