Ühes eelmises teemas tuli jutuks kuidas üks meie 6.polgu mees sattus Bulak-Balachowiczi meeste kätte 1919.aasta aprillis ning vahepeal ähvardas teda lausa ülespoomise oht.
Seoses sellega meenus mulle mu enda kunagi tõlgitud mälestuste tekst VS algusperioodist.
Badjko (edaspidi siiski minu poolt kasutatud kirjaviisi "batka") Balahhowitshi staabiülema rittmeister (kapten) Jefremowi mälestusi.
Üles kirjutanud J.Pert 1937 ERAF 2124-3-284
Teksti on esitatud võimalikult originaalilähedaselt nii stiililt kui ka kirjapildilt. Parandatud on vaid elementaarsed hooletusvead. Osad nimed on originaalis kirjutatud segaselt ning seetõttu võivad esineda allpool teatavad vead. Andku lugeja mulle andeks ning parandused-korrektiivid on alati teretulnud. Sulgudes minu märkused.
""
Wene Põhja-Lääne armee (ehk siis Loodearmee) juhtidest kindralmajor Bulak Balahhovitsh on ainuke, kes omas nii wenelaste kui ka oma sõdurite seas otse legendaarse kuulsuse, kes ühtlasi oli wenelaste leerist ainuke Eesti sõber.
Balahhovitsh lahinguohvitserina oli kahtlematult suurte wõimetega juht, kes saatis korda mitmeid otse wägitegusid.
Meie omame Balahhovitshi ja tema omaette tegutseva wäeüksuse üle napilt andmeid. Ta oli omaette wäejuht, halvas läbisaamises Narwa all tegutsevate walgete tagurliste kindralitega ja on olnud ülekohtune teda waadelda koos teiste walgete kindralitega.
Alljärgnewas toome Balahhovitshi staabiülema mälestusi, mis toovad uut valgust, mitte üksi wne valgete tegewusse Eestis, waid ka meie Wabadussõja käigust.
Stanislav Nkiotimi (?) poeg Bulak-Balahhovitshon sündinud Leedus, Kaunase kubermangus, ühe krahvi kupja pojana, millega on püütud seletada ka batka demokraatlike waateid, järsus wastuolus teiste wene walgete isamapäästjatega.
Maailmasõja puhkedes ta astus vabatahtlikuna 2. Kuura (Kuuramaa) rügementi ja juba esimese sõja-aasta kestel talle annetati kõik neli Georgi risti ning ülendati lipnikuks.
Maailmasõja kestes ta sai neli korda haawata ja kolm korda põrutada. Paranes aga, näidates üles harukordset wahwust.
Ta tegi kaas Eesti Wabadussõja Pihkwa langemiseni uuesti punaste kätte, algul omanimelise salga ehk rügemendiülemana, siis wene korpuse juhatajana Pihkwa frondil. Siis ta siirdus Poolasse, kus leiame ta koos oma kuulsa sotnjaga jälle Poola wabaduswõitlejate ridadest, ning tehtud wägitegude eest kasutab ta nüüd Poolas pensioni oma mõisas.
Balahhowitsh punaste teenistuses
Weebruaris 1918 rittmeister Stanislaw Balahhovitsh, kes juhatas ka maailmasõjas juba oma partisanide salka, peale Brest-Litowskis sõlmitud enamlaste rahu sakslastega, Balahhovitsh teeb ettepaneku Trotskile, et talle wõimaldataks formeerida oma salk piirikaitseks. Trotski on sellega nõus ja märtsis 1918 Balahhovitsh algab Pihkva taga oma wäeüksuse formeerimist. Enne-kõike 200 ta endist sõdurit tulevad ta juurde. Balahhovitshi tagamõtteks aga algusest kohe on: organiseerida oma polk ja soodsal hetkel enamlaste wastu end lahti lüüa – enamlaste wõimu püsiwusse ei usutud siis pea kusagil.
Kuna enamlaste wõimudel tollal puudusid materjaalsed tagavarad ja võimalused (Keiserliku Saksamaa rahasüstidest puudus kaasaegsetel ka 30ndatel veel selge ettekujutus) - neilt varustust, raha polnud saada. Balahhovitshil õnnestus luua sidet Pedrogradis asuwa Prantsuse vastuluure ülema krahv de Luebersaque’ga (?) ja selle kaudu nii prantsased kui ka inglased aitavad Balahhovitshi formeerida selle wäeüksust. Kuna need lootsid wene armee ülestõusu ja asumist jälle sakslaste wastu.
Mai algul 1918 Pihkva ja Oudova maakondades puhkewad talupoegade rahutused punaste wastu. Talupoegade rahustamine (loe: karistamine) tehakse ülesandeks Balahhovitshile. Sel ajal Petrogradis algas ka juba punaarmee, „punakaardi” organiseerimine.
Wiimase staabist oma sõprade kaudu kuulsime, et talupoegade rahustamine oli antud Balahhovitshile selle meelsuse tuleprooviks.
Kahtlematult Balahhovitsh asus siin ränka konflikti oma südametunnistusega - ta süda oli ju küla poolt; kuid kaardil oli mäng kogu tulevikule ja antud ülesanne sai läbi wiidud. Sealjuures aga ühtki talumeest ei lastud maha, Balahhovitsh tarvitas ainult oma nagaikat. Näis, et Balahhovitsh sellega andiski usalduseksami punaste ees. Seal saabus aga suur õnnetus: 1918.a. juunis Prantsuse saatkond likvideeriti (liitlaste rahavool katkes?) ja Luebersaque oli sunnitud Venemaalt lahkuma.
Peale seda Balahhovitsh tuleb mõttele, et kuna üksinda (ja rahata!) oleme liialt nõrgad oma ideed teostama, teeme katset luua sidet saksa okupatsiooniwõimudega Pihkwas, ainukese reaalse jõuga läheduses. Seda mõtet järgnewad asjaolud kiirustawad ootamatult tagant.
Esimeseks juuliks Balahhovitshi salgas ehk rügemendis on juba kaks eskadroni a 150 meest (keskmiseks eskadroni suuruseks loetakse c.120-170 meest), üks patarei kahe suurtükiga, kuulipildujakomando ja ratsapioneerikomando.
Petrogradist saabub käsk, et kõik need eskadronid asuksid laiali – millegipärast neid nähtavasti kardetakse.
1.eskadron ühes patareiga saadetakse Elisarovi kloostrisse, mis asub umbes 30 kilomeetrit põhja-idas (loodes) Pihkwast. 2.eskadron ja rügemendi staap ühes kuulipildujakomandoga peab jääma Luugasse ja pioneerikomando Nowoselje jaama Luuga ja Pihkwa vahele.
Samal ajal iga wäeosa juure saabuvad poliitilised komissarid (tahtamtult tõmbad analooge lapsepõlves lõpmatuseni loetud-kuuldud looga Tšapajevist ja tema salgast), kes seni puudusid. Meie olukord muutub kibedaks. Ja nüüd Balahhovitsh saadab Pihkvasse üle piiri oma usaldusmehe ltn. W. (Vladimir Vidjakin. Hilisem Loodearmee 1. armeekorpuse staabiülem. Jäi pärast sõda Eestisse elama. Emigreerus lõpuks vist Saksasse - Reigo Roshentali andmed).
Nädala pärast saabub meie staapi kiri, milles ltn. W. Kirjutab, et sakslased wõtavad wastu meid hea meelega; nad tahawad, et rügement saaks formeeritud weel suuremaks ja lubavad selleks nii palju rahu, kui seda vaja on, ja et me alles siis tulgu üle.
See kiri teel oli sattunud aga meid jälgiva peakomissari Kusmitshewi kätte. Wiimase juure tensikuks Balahhovitsh saatis aga ühe meie kaardiwaäeohvitseri Dogomatski, millest komissaril loomulikult polnud aimu. See kuulis ukse tagant (meenub taaskord analoog Nõukogude filmist „Tema kõrgeaususe adjudant”, milles pealtkuulatavad olid muidugi valgekaartlased), kus Kusmitshew kokkukutsutud komissaride kollektiivil selle kirja ette luges. Need omavahel, siis olid otsustanud kiri uuesti kinni kleepida ja tundmata isikuga Balahhovitshile edasi toimetada, et siis jälgida wiimase edasise tegewuse järele.
Balahhovitsh saades selle kirja, on nüüd nii kaval, et palub otsekohe komissar Kusmitshewi oma juurde, loeb selle kirja ette ja lausub: „Waadake, mida mulle äraandja ülejooksik W.pakub! Teen teile ettepaneku: teeme sakslastega nalja; wõtame neilt wastu pakutawa raha ja kasutame punaarmee jaoks!”
Edaspidi – läbirääkimised saksalstega toimuwad..punakomissari nina all ja selle teadmisel Balahhovitsh organiseeris sakslaste rahaga punaste wastast polku...
Asjad arenevad oma käiku kuni septembri lõpuni. Petrogradis wiibib puhkusel patarei ülem kpt. S. Ta satub wintis peaga arestimajja. Tal on aga kaasas, meie teadmise järele, Saksa wõimude poolt antud läbipääsuluba neutraaltsoonist – ta käis salaja Elisarovi kloostris sakslaste poole ülemineku asjus läbirääkimas. Tal oli õnnestunud seda paberit meestetoas siiski alla neelata.
Kuid 1.eskadroni ülem podessaul (alamjessauul vastas staabikapteni auastmele) Permõkin, saades teada, et kpt.S. on arreteeritud, ilma teisi informeerimata läheb oma eksadroniga ja patareiga kloostrist Pihkwa sakslaste poole üle.
(Hilisema karistussalga juht Boriss Permikin, oli Talabski salga ülem; 1919 augustist j3. Talabski kütipolk. Salk oli 1919 suveks üpris tugev: kaks jalaväepolku, üks ratsapolk, üks patarei, kaks soomusautot, kolm soomusrongi. Oli sügisel 1919 samaaegselt mõeldud nii Balahhovitši tegevuse lõpetamiseks kui ka Loodearmee Pihkva rinde tugevdamiseks).
Enne kui rügemendi staap Luugas sellest saab teada, on kogu ülejäänud ohvitseride kogu arreteeritud, peale Balahhovitshi enda, keda sel õhtul Luugas ei leita, meid 12 ohvitseri, paigutatakse üksikult Luuga tšekaasse. Kord on halb, tuju weel halvem. Keegi ei tea, mis on juhtunud. Järgmisel päewal kell 9 hommikul Balahhovitsh ilmub tšekaa maja ette oma ihukaitse sotnjaga ja kahe kuulipildujaga ja annab tšekaa ülemale wiis minutit aega, mille kestel ta ohvitserid olgu wabad. Wastasel korral ta ähwardab maha lasta kõik tšekaa liikmed siinsamas ning peakomissari üles puua laternaposti otsa. Meie saamegi wabaks.
See juhtus 1918.a. oktoobri kuu alguses.
Kuigi Balahhovitshil õnnestub isiklikult Trotskiga kujunenud olukorda lahendada, poliitiline järelwalwe nüüd muutus palju tugewamaks, saadab Sinowjev Petrogradist eriülesannetega salga tšekiste, lätlasi ja madruseid Luugasse, kes seawad alatise walve Balahhovitshi ohvitseride järele.
Lisaks 4.novembril saabub Petrogradist käsk terwe rügement, nagu ta on, wiibimata üle wiia Wolga frondile tšehhoslowakkide wastu.
Mäng näib läbi. Aga nüüd otsustatakse: selleks, et enamlasi petta, üks osa sõdureid, 50-60 meest, kes meie arwates olid kõige punasemad, ära saata esimese ešelonina Petrogradi ühes kahe ohvitseriga. Seejuures ohwitseride wahel tõmmatakse loosi, et kes peavad minema - surma... Ülejäänud rügement terwes koosseisus marsib üle Pihkvasse. Loos langeb ltn.Nikolajewi ja ltn.Bõhutševi peale, kes ka Pterogradis nende sinnajõudmisel maha lasti. Ešelon sõitis wälja Petrogradi sihis 6.novembri hommikul.
Samal ajal Balhhovitsh lahkub terwe rügemendiga ratsa Pihkwa poole, kusjuures mälestuseks wõetakse kaasa punakomissaride kollektiiw terwes koosseisus.
7.novembril kella 5 paiku hommikul meie tuleme Podborowje küla piirile, kus saame luure kaudu teateid, et öösel Nowgorodi jalaväepolk on saabunud samasse külla ülesandega meid kinni pidada.
Kogu küla magab aga rahulikult. Pole näha ühtki tunnimeest. Meie tormame külla, mis on täiesti ootamatu, mida illustreerib järgmine pilt:
Avangardi ülem kahe sõduriga ühes majas arreteerib 62 meest, võttes ühes kaasa nende relwad (mida, relvade rohkust arvestades, arvatavasti arreteeritud ise kandsid) . Ohvitser oli tunginud tuppa tõmmanud wälja rewolwri ja käsutanud: „Käed üles!”.
Magavate sõdurite püssid olnud laotud ühte hunnikusse, ning tõustes nad olid hakanud nutma..
Ainult rügemendi staabi ees leidsime wastupanu, kusjuures rügemendiülem ja kaks komissari said surma.
Selle punase rügemendi koosseisus oli umbes 500 meest, kelle käest said wõetud relwad ja mehed saadetud laiali käsuga: „Minge koju” Kuid kes soowib, wõib kaasa tulla..”. Tulidki umbes 60 meest.
Wiimaseks takistuseks on – piiriwalwe kordon (olid ka sellised asjad 1918.aastal täiesti olemas!) . Kui jõuame sinna, kõik 12 meest hüppavad kordonist wälja hüüdega „Batka, Wõta meid kaasa!”. Kell 7 hommmikul piir oli juba seljataga.
Bułak-Bałachowiczi staabiülema rittmeister Jefremowi mälestusi
Bułak-Bałachowiczi staabiülema rittmeister Jefremowi mälestusi
Viimati muutis Vares, R Mär 26, 2021 10:26 pm, muudetud 3 korda kokku.
Re: Bułak-Bałachowiczi algse staabiülema rittmeister Jefremowi mälestusi
Siinpool traataeda, Pihkwas
Saksa eelpostideni jäi umbes kolm kilomeetrit. Ette saadeti üks ohwitser parlamentääriks. Kell 9 hommikul terwe rügement jõudis Pihkwa eeslinna kättejuhatatud kohale. Sinna tulid Saksa staabiesindajad, kusjuures neist wanem, üks kolonel lausus Balahhovitshile: „Minu ülemus kindral von Stange (?) lubab Teie rügemendil linna sisse marssida ainult siis, kui kõik relwad saawad maha pandud”.
Sellele wastamata Balahhovitsh komandeeris:
„Sadulasse! Paremale...ümberpöörd! Lähme otsekohe Ukrainasse!”
Saksa kolonel ehmatas. Wõttis telefoniühenduse oma kindraliga ja läbirääkimiste tulemuseks oli, et tulime Pihkwasse relwadega, kusjuures kindr.Stange saatis wastu oma orkestri.
Kõik see juhtus 7.novembril 1918 wana kalendri järele, enamlaste revolutsiooni esimesel aastapäewal.
Elu Pihkwas
Wastuwõtt sakslaste poolt oli soe. Järgmise päewa hommikul saime teada, et sakslased formeeriwad omalt poolt wene walget korpust, mille ülemaks oli määratud kindral krahv Keller Kiiewist. Kahjuks wahepeal kindr.Keller oli juba surma saanud lahingus Petljura wastas ja ta asetäitjaks oli kutsutud Pihkvasse kindralmajor Wandam (Алексей Ефимович Едрихин / Вандам), kes sel ajal elas omas Kolga mõisas (Põhja-Eestis). (Kolga mõis ei olnud muidugist tema oma, vaid tema Mandžuuria sõjakaaslase Kolga pärushärra ja kindralmajori krahv Peter Stenbocki (1869–1931) oma, kelle noorema õe Nataliega -sündinud 1874 - ta oli 8. jaanuaril 1914 abiellunud).
Oma 1.eskadroni, mis warem üle tuli, me Pihkwast ei leidnud. Sellele oli antud ülesandeks koos Pihkwa järwe laevastikuga Talabski (?) saar punawäe eelpostidest puhastada. See ülesanne täideti, kusjuures Talabski saare komandandiks oli määratud rittmeister B.Permõkin, 1.eskadroni ülema noorem wend, kes jäi saarele ja asus seal kaluritest omale Talabski salka salka formeerima, millest kujunes Talabski polk.
9.novembri hommikul tulid tagasi wõidukalt meie kaasvõitlejad 1.eskadronist. Jällenägemise üldine rõõm oli suur.
Wäljawaated olid kõige paremad. Lootus end edasi formeerida sakslaste wõimude abiga oli päris kindel. Aga see õnn kestis lühikest aega. Juba samal õhtul saime salajaselt teada, et Saksamaal on puhkenud rewolutsioon ja kahe päewa pärast saksa garnisoni sõdurite esindajate nõukogu nõudis oma ülemustelt, et see heidaks wene walgekaartlased Pihkwast. Kuigi seda nõudmist ei täidetud, muutus wahekord sakslastega üsna terawaks. Õhtuti saksa sõdurid tulid mitte üksi ohvitseride, vaid ka sõduritele kallale ja oli juhtumeid, kus nad öösel meid tulistasid.
Pihkva langeb punaste kätte
Säärane piinaw olukord kestis umbes kaks nädalat. Lõppude lõpuks öösel wastu 24.novembrit Saksa peastaap said teada, et nende oma sõdurite esindajatekogu oli otsustanud awada positsioonil okastraadid ja punased wäed, mis olid wahepeal Torošino (Petrogradi-Pihkwa raudteel) ja Karamõšewo (Novgorod-Pihkwa raudteel) jaamadesse koondunud soomusrongidega Pihkwasse sisse lasta. Saksa peakorter otsustas Torošino suunas temale ustavaks jäänud wägedega tegutseda, samal ajal kui Karamõšewo frondi kaitsmine oli ülesandeks tehtud Balahhovitshi rügemendile, kusjuures talle abiks oli hiljuti formeeritud georgiristi kavaleridest kpt.Mikoša pataljon.
25.novembril meie lahkusime Pihkwast, arwestades seda, et alati on parem ootamatult rünnata wastast, kes meie andmete järele oli wähemalt wiis korda meist tugewam.
Meie rügemendi koosseisus sel ajal oli umbes 350 ratsanikku, 80 jalawäelast, Mikoša mehed, kaks suurtükki ja kuus kuulipildujat. Meeleolu oli wäga hea. Kõik nägime oma ülesannet ilusa matkana ja mahajääwaile haigeile ning sõpradele lubasime, et 48 tunni pärast oleme tagasi. Kell 6 hommikul oli linn jäänud juba meie seljataha. Esimesel päeval sai ületatud umbes 20 kilomeetrit ja me olime umbes 10 kilomeetrit Karamõšewo jaamast weel eemal, kui äkki panime tähele, et Pihkwa kohalt tõuseb paks suits. Oli ühtlasi weel kuulda mõni üksik kahuripauk. Kuid aimdus oli halb. Oli selge, et linn seljataga juba põleb. Balahhovitsh saatis wiiwitamatult kolm ratsanikku luurele ja rügement jäi öösel maantee äärde nii kauaks, kuni olukord on selgitatud. Kella 5 paiku saabus juba teade, et Pihkwa on punaste käes: ustawaks jäänud sakslased olid samuti keeldunud lahingusse minemast.
Meie ülesanne, Karamõšewo jaama ärawõtmine, oli seega nurjunud. Ainus, mis meil üle jäi, oli Karamõševo ja Pihkwa wahel suure raudteesilla õhku laskmine. Oli ka wiimane aeg, Karamõšewo poolt liikus juba üks punaste soomusrong.
Taganemine Eestisse
Aga kuhu nüüd edasi? Ida poole ei saanud minna. Ka seljataga olid punased ja lai wõimas Welikaja jõgi ilma ühegi sillata...
Ühe wana talumehe suust kuulsime, et umbes 15 kilomeetri pealt Wõdra (?) küla kohalt suwel wõib jalgsi läbi pääseda. Kuid nüüd ju novembri lõpp käes. Sealtkaudu taandumine oli siiski ainuke wäljapääsutee. Tuli riskeerida. Külamees oli nõus tuhande rubla eest teejuhiks asuma. Aeg lähenes õhtule. Võdra ees pidime läbima ühe teise küla, millest kahel pool olid turbasood. Lähenesime sellele, kui järsku anti meie pihta mõni püssipauk, kuulid wilistasid meist mööda. Oli selge, et ka seal ees on punased. Siin lõime oma esimese lahingu. Poole tunni pärast punased jooksid laiali. Meie saagiks oli 10 kuulipildujat ja umbes 150 wangi. Need olid 10.Nowgorodi polgust, kelle ülesandeks oli rahakasti punaste armee jaoks Pihkwasse konwoeerida. Ka selle saime saagiks. Kastis oli umbes 70 000 tsaarirubla, wähemalt rügemendi ülalpidamiseks oli nüüd raha olemas.
Wahejuhtumiteta jõudsime Wõdra külani, aga siis awane jube pilt. Maantee ääres kraawis iga kümne sammu järele oli näha meie sõprade ja saksa ohwitseride laipu, üldse ligi 50. Warsti selgus, et kuigi Wõdra külas pole punaseid on selle elanikud läbi ja läbi kommunistid ja nad olid toime pannud taganejate kallal metsiku weretöö.
Otsus oli lühike: külawanem ja kümme talumeest said kohapeal mahalastud ja küla põlema süüdatud.
Raske ülesanne – Welikaja ületamine, oli ikka weel ees. Wabatahtlikena kolm ohwitseri läksid esimestena jõkke ja jõudsid ka õnnelikult teisele kaldale. Kuid samal silmapilgul teiselpool kaldal ühest üksikust majast kõlas pauk ja kpt.Mihailow sai seal raskesti haawata. Sellele waatamata rügement asus üleminekule jõest. See õnnestus. Kõige raskem oli suurtükkide läbiwiimine.Sügisene wesi oli wäga külm. Üks osa sõdureid, kes jala läbi jõe tulid, georgristi kawalerid, aitasid käsitsi kahureid wedada.
Siin tabas aga üks õnnetus: punastelt saadud rahakast kukkus wankrilt jõkke ja kiwi wastu, purunes ja kõik rahad jäid Welikaja ohwriks...
Warsti jõudsime wälja Ostrow-Pihkwa maanteele. Ees oli Wetoška küla. Selles ööbisime. Hommikul toodi wälja eelmise päewa wangid ja Balahhovitsh pöördus nende poole:
„Andke endi seast wälja kõik kommunistid!”
Need anti, umbes 40 meest.
Ülejäänutele ta lausus: „Kes teist soowib, wõib tulla meiega kaasa. Kes ei soowi, wõib minna, kuhu tahab...”
Kõik tulid meiega kaasa.
Nende ustawuse katseks Balahhovitsh käskis neil maha lasta oma endised kaaslased-kommunistid. Selle metsiku ülesande nad ka täitsid. Selle järele liikusime edasi. Otsustasime Wetoškast üle Gnilino, kaardi järele, Wana-Irboskasse marssida. Jõudes Gnilinosse leiame, et küla on tühi ja näeme, rahwas põgeneb sellest wälja. Oleme arusaamtauses, et kas nad ehk peawad meid punasteks. Jõudes küla lähedale, selgus jooksu põhjus: umbes 80 walgete ohwitseride ja sõdurite laipa lamas maanteekraawis.
Balahhovitsh käskis kogu küla läbi otsida. Wana weski pööningult leiti laskewalmis kuulipilduja ja paarkümmend püssi. Oli selge, et siit lasti maha meie õnnetud sõbrad.
Ühest wanast saunast maas leidsime ühe ohwitseri kapteni aukraadis. Tal oli suur haaw peas ja kogu nägu werega koos. Kandsime ta wälja, pesime samas allikas ta haawad ja sidusime need kinni. Selgus, et see ohwitser on üks Eesti kõrgemaid sõjawäelasi praegu, kindral Orasmaa (sellel ajal kandis ta veel nime Roska ning oli Eestisse tagasiteel Pihkvast, kus teenis kaptenina sealses Vene valgete formeeringus soomusrongil).
Wana-Irboska lahing
Õhtu lähenes. Videvik langes. Ruttasime edasi. Tahtsime ilmtingimata enne pimedat jõuda Pihkwa-Walga maanteele. Jõudsime ka sinna umbes 2 km Wana-Irboskast ida poole. Saatsime kohe luure Wana-Irboska suunas ja saime teateid, et maanteel seisab kaks soomusautot ja alevik ise on punaseid madruseid täis. Balahhovitsh otsustas niikaua oodata, kuni pimedus on täielik ja siis öösel teha katset Wana-Irboskast läbi murda. Rügement jäi seisma. Kell 19 umbes äkki kuuldus Irboska poolt wankrirataste mürinat ja warsti oligi näha wanker, millel kahe relwastatud mehe wahel istus wene preester. „Pea kinni!” käsutas Balahhovitsh. Wanker seisatas. Üks relwastatud meestest oli punasete rügemendi komissar ja teine lihtne madrus. Preestri käed olid nööriga kinni seotud. Rügemendikomissar ei pannud tähele, et maantee ääres ja kraawis istub palju sõdureid ning arwas, et tal tegu wäikese grupiga ja pöördus Balahhovitshi poole küsimusega: „misukesest rügemendist te olete?”.
Balahhovitsh wastas: „olen Nowgorodi ratsarügemendi ülem” ning omaltpoolt küsis punakomissarilt: „kas on kusagil walgeid wõi sakslasi näha?”.
Komissari uhke wastus oli: „meie lõime kõik nad laiali!” ja et tema madruste rügement seisab Wana-Irboskas, kuid soomusautod, mis olid ühes temaga, olid ära sõitnud Irboska jaama poole. Nüüd oli pilt selge. Meil oli tegemist ainult 150 madruse salgaga, kes oma võidust olid uhked ja wõis arwata, et puhkavad kindlasti oma loorberitel.
Komissari küsimusele: „Kuhu teie lähete?”, järgnes lihtne wastus – pauk mauserist küsijale näkku. Madrus, kes istus weel wankris preestri kõrwal, hüppas maha ja tahtis üle kraawi wäljale joosta. Järgnes teine pauk ja jumalasulane oli waba...
Esialgu wana preester ei taibanud, mis üldse on lahti. Kui aga talle seletati, et ta nüüd on waba ja wõib koos meiega kodu poole tagasi sõita, puhkes nutma ja jutustas, et sama päewa lõunal madrused tulid Wana-Irboskasse ja lasid maha paarkümmend inimest. Kuid teda oli otsustatud wiia Pihkwasse ülekuulamisele. Ta seletuse järele selgus, et madrused on niiwõrd oma wõidus kindlad, et waewalt on neil tunnimehed wälja pandud. Ka meie luure, kolm meest, tuli wahepeal tagasi ja seletas, et Wana-Irboskas on jooming lahti.
Nüüd meie ülesanne osutus weel kergemaks. Balahhovitshi komando peale rügement liikus kohalt Wana-Irboska peale. Sellest umbes pool kilomeetrit eemal peatusime. Jalawäe ahelikud saadeti paremale ja wasakule. 1.eskadron rttm.Melgunowi juhatusel walmistus ratsawäe-ataagile. Järgnes komando ja eskadron kihutas galopis Wana-Irboskasse, sellel waatamata, et oli pime. Patarei esimene kahur andis paugu, mis pidi psühholoogilist mõju awaldama.
Balahhowitsh käskis ka wange mitte wõtta, sest oli selge, et madrused on kõik kommunistid. Wana-Irboskas siis kujunes kujunes wähem lahinguks, kui massiliseks tapmiseks. Ühe tunni kestes oli kõik läbi ja meil oli vaid neli meest haawatud. Wangi sai wõetud vaid kaks madrust, üks wanem, umbes 40 aastane ja teine päris noor poisike. Balahhovitsh teatas neile, et esialgu ta kingib neile elu. Aga kui keegi neist teeb katset põgeneda, siis teine wastutab oma eluga kaaslase tegude eest. Meie tee Eesti Wabariigi piiridesse oli nüüd waba. Umbes 3-4 kilomeetrit Wana-Irboska taha jäime ühes külas öökorterisse, kusjuures lasime õhku oma seljataga ühe betoonsilla, mistõttu soomusautode ja suurtükkide pääs järele sai takistatud. See oli 27.novembril.
Järgmise päewa warahommikul, juba kell 7 olime liikumiswalmis põhja-lääne (ehk siis loode) poole.
Ennekõike korrapidaja ohwitser aga raporteeris mulle, et wanem madrus on põgenenud. Kõnelesin juhtunust Balhhovitshile. Ta lasi kutsuda noorema madruse oma juurde ja lausus: „kas mäletad misuke kokkulepe meil oli? Nüüd lastakse sind maha.” Paistis, et poiss olukorrast ei saa aru. Kuid lõpuks ta tõmbas wälja oma kaelaristi ja ütles: „ma olen ka ristiinimene ja peale selle oma ema ainukene poeg. Teie ei wõi mind maha lasta, mis ta waeneke minuta peale hakkaks?”.
Mul olid pisarad silmas, ma olin ka oma ema ainuke poeg, ja ma laususin Balahhovitshile: „wõtan poisi oma wastutuse peale.” Ülemuse wastus oli lihtne: „Palun. Aga kui ta ära jookseb, lastakse sind maha.”
Nõustusin sellega. Ja sellest silmapilgust peale oli seitsmeteist aastane Arhangelski kubermangust mobiliseeritud poisike Wolodja Grigorjew minu kõige truim kaaswõitleja. Wõtsin ta ka oma käskjalaks.
Asusime teele. Parikowitsa (?) mõisas tulid meile wastu kaks sakslaste eskadroni kahe kahuriga. Saksa ohwitserid imestasid naiivselt, kui neile seletasime, et Pihkwa linn on juba punaste käes, ja weel rohkem kui kuulsid, et meil oli Wana-Irboskas lahing punaste madrustega. Eskadroni ülem, uhle saksa rittemeister monokliga, ütles lihtsalt: „Mu härrased, siin ei wõi kõik klappida. Kuhu jäid siis diplomaatlikud läbirääkimised ja Brest-Litowskis sõlmitud rahuleping? Wenelased on ju alati olnud korrektsed waenlased”. Waewu õnnestus meil selgeks teha, et wenelaste ja internatsionalistide-kommunistide wahel on suur wahe.
Samal hetkel saksa rittmeistri juurde ruttas üks ta allohwitsere, kutsus ta kõrwale ja asus ärritatult midagi seletama. Oli huwitaw näha, kuidas see uhke ohwitser kahe minuti jooksul kaotas oma kindla enesewalitsemise, läks näost walgeks, ei lausunud enam ühtegi sõna ja ruttas mõisamajade poole. Kümne minuti pärast saime teada, et talle on saabunud käsk Panikowitsast wiibimatult Wõru linna oma salgaga lahkuda.
Panikowitsa mõisas olid suured kaera ja rukki tagawarad, kokkukäsutatud eesti talupoegadelt. Balahhovitsh otsustas need wiljatagawarad talumeestele tagasi anda, et need ei satuks punaste kätte. Seda ülesannet ta saatis täitma ritm.Melgunowi koos 1.eskadroniga. Ülejäänud wäekoondis peale lõunatamist liikus Wõru peale. Teel tulid wastu mõned külamehed ja oskasid seletada, et punased juba Räpinas, kes nähtawasti liiguwad Tartu peale. Meie olime suures mures oma Talabski salga pärast, kuigi me teadsime, et selle juht rittmeister Permõkin on tubli ohwitser ja saab üle igast raskusest. Meie lahkumine Pihkwast oli nii ootamata, et meie ei saanud teda sellest aegsasti informeerida.
Kuid siis juhtus midagi... Oli õhtu, oli päris pime. Taewas oli pilwes, äkki kõik mehed kuni wiimaseni nägid selgesti taewas säramas walget risti! Selle järele põhjaarmeelased kandsid käel walget risti.
See oli nii ootamata ja nii mõjuw, et isegi kõige uskmatumad ateistid pidid uskuma, et meie wõitleme õige asja eest.
Kella kümne paiku jõudsime Wastseliina mõisa, kus pidime jääma kaheks päewaks puhkusele. Rügemendi staabiülem ritm. W. (rittmeister Jefremov ei olnud veel sel hetkel Balahhovitshi staabiülem) koos ühe teise ohwitseriga ruttas Wõrru, et sealt katsuda Tallinaga ühendust wõtta ja Eesti Wabariigi Valitsuselt hankida nõusolek meie salga sissemarssimiseks wabariigi piiridesse.
Igaksjuhuks üks teine ohwitser sõitis Walka ja sealt Riia peale sama eesmärgiga Läti walitsuse poole pöörduma.
27.novembril juba saabus Võrust teade, et Eesti Vabariigi valitsus ja ülemjuhatus on nõus lubama meil asuda Eestisse. Tulid ka teated, et Narwas on juba käimas eesti ja saksa wägedel rasked lahingud enamlaste wasta. Oli selge, et enamlased on otsustanud Brest-Litowski rahulepingu Saksamaaga murda.
Saksa eelpostideni jäi umbes kolm kilomeetrit. Ette saadeti üks ohwitser parlamentääriks. Kell 9 hommikul terwe rügement jõudis Pihkwa eeslinna kättejuhatatud kohale. Sinna tulid Saksa staabiesindajad, kusjuures neist wanem, üks kolonel lausus Balahhovitshile: „Minu ülemus kindral von Stange (?) lubab Teie rügemendil linna sisse marssida ainult siis, kui kõik relwad saawad maha pandud”.
Sellele wastamata Balahhovitsh komandeeris:
„Sadulasse! Paremale...ümberpöörd! Lähme otsekohe Ukrainasse!”
Saksa kolonel ehmatas. Wõttis telefoniühenduse oma kindraliga ja läbirääkimiste tulemuseks oli, et tulime Pihkwasse relwadega, kusjuures kindr.Stange saatis wastu oma orkestri.
Kõik see juhtus 7.novembril 1918 wana kalendri järele, enamlaste revolutsiooni esimesel aastapäewal.
Elu Pihkwas
Wastuwõtt sakslaste poolt oli soe. Järgmise päewa hommikul saime teada, et sakslased formeeriwad omalt poolt wene walget korpust, mille ülemaks oli määratud kindral krahv Keller Kiiewist. Kahjuks wahepeal kindr.Keller oli juba surma saanud lahingus Petljura wastas ja ta asetäitjaks oli kutsutud Pihkvasse kindralmajor Wandam (Алексей Ефимович Едрихин / Вандам), kes sel ajal elas omas Kolga mõisas (Põhja-Eestis). (Kolga mõis ei olnud muidugist tema oma, vaid tema Mandžuuria sõjakaaslase Kolga pärushärra ja kindralmajori krahv Peter Stenbocki (1869–1931) oma, kelle noorema õe Nataliega -sündinud 1874 - ta oli 8. jaanuaril 1914 abiellunud).
Oma 1.eskadroni, mis warem üle tuli, me Pihkwast ei leidnud. Sellele oli antud ülesandeks koos Pihkwa järwe laevastikuga Talabski (?) saar punawäe eelpostidest puhastada. See ülesanne täideti, kusjuures Talabski saare komandandiks oli määratud rittmeister B.Permõkin, 1.eskadroni ülema noorem wend, kes jäi saarele ja asus seal kaluritest omale Talabski salka salka formeerima, millest kujunes Talabski polk.
9.novembri hommikul tulid tagasi wõidukalt meie kaasvõitlejad 1.eskadronist. Jällenägemise üldine rõõm oli suur.
Wäljawaated olid kõige paremad. Lootus end edasi formeerida sakslaste wõimude abiga oli päris kindel. Aga see õnn kestis lühikest aega. Juba samal õhtul saime salajaselt teada, et Saksamaal on puhkenud rewolutsioon ja kahe päewa pärast saksa garnisoni sõdurite esindajate nõukogu nõudis oma ülemustelt, et see heidaks wene walgekaartlased Pihkwast. Kuigi seda nõudmist ei täidetud, muutus wahekord sakslastega üsna terawaks. Õhtuti saksa sõdurid tulid mitte üksi ohvitseride, vaid ka sõduritele kallale ja oli juhtumeid, kus nad öösel meid tulistasid.
Pihkva langeb punaste kätte
Säärane piinaw olukord kestis umbes kaks nädalat. Lõppude lõpuks öösel wastu 24.novembrit Saksa peastaap said teada, et nende oma sõdurite esindajatekogu oli otsustanud awada positsioonil okastraadid ja punased wäed, mis olid wahepeal Torošino (Petrogradi-Pihkwa raudteel) ja Karamõšewo (Novgorod-Pihkwa raudteel) jaamadesse koondunud soomusrongidega Pihkwasse sisse lasta. Saksa peakorter otsustas Torošino suunas temale ustavaks jäänud wägedega tegutseda, samal ajal kui Karamõšewo frondi kaitsmine oli ülesandeks tehtud Balahhovitshi rügemendile, kusjuures talle abiks oli hiljuti formeeritud georgiristi kavaleridest kpt.Mikoša pataljon.
25.novembril meie lahkusime Pihkwast, arwestades seda, et alati on parem ootamatult rünnata wastast, kes meie andmete järele oli wähemalt wiis korda meist tugewam.
Meie rügemendi koosseisus sel ajal oli umbes 350 ratsanikku, 80 jalawäelast, Mikoša mehed, kaks suurtükki ja kuus kuulipildujat. Meeleolu oli wäga hea. Kõik nägime oma ülesannet ilusa matkana ja mahajääwaile haigeile ning sõpradele lubasime, et 48 tunni pärast oleme tagasi. Kell 6 hommikul oli linn jäänud juba meie seljataha. Esimesel päeval sai ületatud umbes 20 kilomeetrit ja me olime umbes 10 kilomeetrit Karamõšewo jaamast weel eemal, kui äkki panime tähele, et Pihkwa kohalt tõuseb paks suits. Oli ühtlasi weel kuulda mõni üksik kahuripauk. Kuid aimdus oli halb. Oli selge, et linn seljataga juba põleb. Balahhovitsh saatis wiiwitamatult kolm ratsanikku luurele ja rügement jäi öösel maantee äärde nii kauaks, kuni olukord on selgitatud. Kella 5 paiku saabus juba teade, et Pihkwa on punaste käes: ustawaks jäänud sakslased olid samuti keeldunud lahingusse minemast.
Meie ülesanne, Karamõšewo jaama ärawõtmine, oli seega nurjunud. Ainus, mis meil üle jäi, oli Karamõševo ja Pihkwa wahel suure raudteesilla õhku laskmine. Oli ka wiimane aeg, Karamõšewo poolt liikus juba üks punaste soomusrong.
Taganemine Eestisse
Aga kuhu nüüd edasi? Ida poole ei saanud minna. Ka seljataga olid punased ja lai wõimas Welikaja jõgi ilma ühegi sillata...
Ühe wana talumehe suust kuulsime, et umbes 15 kilomeetri pealt Wõdra (?) küla kohalt suwel wõib jalgsi läbi pääseda. Kuid nüüd ju novembri lõpp käes. Sealtkaudu taandumine oli siiski ainuke wäljapääsutee. Tuli riskeerida. Külamees oli nõus tuhande rubla eest teejuhiks asuma. Aeg lähenes õhtule. Võdra ees pidime läbima ühe teise küla, millest kahel pool olid turbasood. Lähenesime sellele, kui järsku anti meie pihta mõni püssipauk, kuulid wilistasid meist mööda. Oli selge, et ka seal ees on punased. Siin lõime oma esimese lahingu. Poole tunni pärast punased jooksid laiali. Meie saagiks oli 10 kuulipildujat ja umbes 150 wangi. Need olid 10.Nowgorodi polgust, kelle ülesandeks oli rahakasti punaste armee jaoks Pihkwasse konwoeerida. Ka selle saime saagiks. Kastis oli umbes 70 000 tsaarirubla, wähemalt rügemendi ülalpidamiseks oli nüüd raha olemas.
Wahejuhtumiteta jõudsime Wõdra külani, aga siis awane jube pilt. Maantee ääres kraawis iga kümne sammu järele oli näha meie sõprade ja saksa ohwitseride laipu, üldse ligi 50. Warsti selgus, et kuigi Wõdra külas pole punaseid on selle elanikud läbi ja läbi kommunistid ja nad olid toime pannud taganejate kallal metsiku weretöö.
Otsus oli lühike: külawanem ja kümme talumeest said kohapeal mahalastud ja küla põlema süüdatud.
Raske ülesanne – Welikaja ületamine, oli ikka weel ees. Wabatahtlikena kolm ohwitseri läksid esimestena jõkke ja jõudsid ka õnnelikult teisele kaldale. Kuid samal silmapilgul teiselpool kaldal ühest üksikust majast kõlas pauk ja kpt.Mihailow sai seal raskesti haawata. Sellele waatamata rügement asus üleminekule jõest. See õnnestus. Kõige raskem oli suurtükkide läbiwiimine.Sügisene wesi oli wäga külm. Üks osa sõdureid, kes jala läbi jõe tulid, georgristi kawalerid, aitasid käsitsi kahureid wedada.
Siin tabas aga üks õnnetus: punastelt saadud rahakast kukkus wankrilt jõkke ja kiwi wastu, purunes ja kõik rahad jäid Welikaja ohwriks...
Warsti jõudsime wälja Ostrow-Pihkwa maanteele. Ees oli Wetoška küla. Selles ööbisime. Hommikul toodi wälja eelmise päewa wangid ja Balahhovitsh pöördus nende poole:
„Andke endi seast wälja kõik kommunistid!”
Need anti, umbes 40 meest.
Ülejäänutele ta lausus: „Kes teist soowib, wõib tulla meiega kaasa. Kes ei soowi, wõib minna, kuhu tahab...”
Kõik tulid meiega kaasa.
Nende ustawuse katseks Balahhovitsh käskis neil maha lasta oma endised kaaslased-kommunistid. Selle metsiku ülesande nad ka täitsid. Selle järele liikusime edasi. Otsustasime Wetoškast üle Gnilino, kaardi järele, Wana-Irboskasse marssida. Jõudes Gnilinosse leiame, et küla on tühi ja näeme, rahwas põgeneb sellest wälja. Oleme arusaamtauses, et kas nad ehk peawad meid punasteks. Jõudes küla lähedale, selgus jooksu põhjus: umbes 80 walgete ohwitseride ja sõdurite laipa lamas maanteekraawis.
Balahhovitsh käskis kogu küla läbi otsida. Wana weski pööningult leiti laskewalmis kuulipilduja ja paarkümmend püssi. Oli selge, et siit lasti maha meie õnnetud sõbrad.
Ühest wanast saunast maas leidsime ühe ohwitseri kapteni aukraadis. Tal oli suur haaw peas ja kogu nägu werega koos. Kandsime ta wälja, pesime samas allikas ta haawad ja sidusime need kinni. Selgus, et see ohwitser on üks Eesti kõrgemaid sõjawäelasi praegu, kindral Orasmaa (sellel ajal kandis ta veel nime Roska ning oli Eestisse tagasiteel Pihkvast, kus teenis kaptenina sealses Vene valgete formeeringus soomusrongil).
Wana-Irboska lahing
Õhtu lähenes. Videvik langes. Ruttasime edasi. Tahtsime ilmtingimata enne pimedat jõuda Pihkwa-Walga maanteele. Jõudsime ka sinna umbes 2 km Wana-Irboskast ida poole. Saatsime kohe luure Wana-Irboska suunas ja saime teateid, et maanteel seisab kaks soomusautot ja alevik ise on punaseid madruseid täis. Balahhovitsh otsustas niikaua oodata, kuni pimedus on täielik ja siis öösel teha katset Wana-Irboskast läbi murda. Rügement jäi seisma. Kell 19 umbes äkki kuuldus Irboska poolt wankrirataste mürinat ja warsti oligi näha wanker, millel kahe relwastatud mehe wahel istus wene preester. „Pea kinni!” käsutas Balahhovitsh. Wanker seisatas. Üks relwastatud meestest oli punasete rügemendi komissar ja teine lihtne madrus. Preestri käed olid nööriga kinni seotud. Rügemendikomissar ei pannud tähele, et maantee ääres ja kraawis istub palju sõdureid ning arwas, et tal tegu wäikese grupiga ja pöördus Balahhovitshi poole küsimusega: „misukesest rügemendist te olete?”.
Balahhovitsh wastas: „olen Nowgorodi ratsarügemendi ülem” ning omaltpoolt küsis punakomissarilt: „kas on kusagil walgeid wõi sakslasi näha?”.
Komissari uhke wastus oli: „meie lõime kõik nad laiali!” ja et tema madruste rügement seisab Wana-Irboskas, kuid soomusautod, mis olid ühes temaga, olid ära sõitnud Irboska jaama poole. Nüüd oli pilt selge. Meil oli tegemist ainult 150 madruse salgaga, kes oma võidust olid uhked ja wõis arwata, et puhkavad kindlasti oma loorberitel.
Komissari küsimusele: „Kuhu teie lähete?”, järgnes lihtne wastus – pauk mauserist küsijale näkku. Madrus, kes istus weel wankris preestri kõrwal, hüppas maha ja tahtis üle kraawi wäljale joosta. Järgnes teine pauk ja jumalasulane oli waba...
Esialgu wana preester ei taibanud, mis üldse on lahti. Kui aga talle seletati, et ta nüüd on waba ja wõib koos meiega kodu poole tagasi sõita, puhkes nutma ja jutustas, et sama päewa lõunal madrused tulid Wana-Irboskasse ja lasid maha paarkümmend inimest. Kuid teda oli otsustatud wiia Pihkwasse ülekuulamisele. Ta seletuse järele selgus, et madrused on niiwõrd oma wõidus kindlad, et waewalt on neil tunnimehed wälja pandud. Ka meie luure, kolm meest, tuli wahepeal tagasi ja seletas, et Wana-Irboskas on jooming lahti.
Nüüd meie ülesanne osutus weel kergemaks. Balahhovitshi komando peale rügement liikus kohalt Wana-Irboska peale. Sellest umbes pool kilomeetrit eemal peatusime. Jalawäe ahelikud saadeti paremale ja wasakule. 1.eskadron rttm.Melgunowi juhatusel walmistus ratsawäe-ataagile. Järgnes komando ja eskadron kihutas galopis Wana-Irboskasse, sellel waatamata, et oli pime. Patarei esimene kahur andis paugu, mis pidi psühholoogilist mõju awaldama.
Balahhowitsh käskis ka wange mitte wõtta, sest oli selge, et madrused on kõik kommunistid. Wana-Irboskas siis kujunes kujunes wähem lahinguks, kui massiliseks tapmiseks. Ühe tunni kestes oli kõik läbi ja meil oli vaid neli meest haawatud. Wangi sai wõetud vaid kaks madrust, üks wanem, umbes 40 aastane ja teine päris noor poisike. Balahhovitsh teatas neile, et esialgu ta kingib neile elu. Aga kui keegi neist teeb katset põgeneda, siis teine wastutab oma eluga kaaslase tegude eest. Meie tee Eesti Wabariigi piiridesse oli nüüd waba. Umbes 3-4 kilomeetrit Wana-Irboska taha jäime ühes külas öökorterisse, kusjuures lasime õhku oma seljataga ühe betoonsilla, mistõttu soomusautode ja suurtükkide pääs järele sai takistatud. See oli 27.novembril.
Järgmise päewa warahommikul, juba kell 7 olime liikumiswalmis põhja-lääne (ehk siis loode) poole.
Ennekõike korrapidaja ohwitser aga raporteeris mulle, et wanem madrus on põgenenud. Kõnelesin juhtunust Balhhovitshile. Ta lasi kutsuda noorema madruse oma juurde ja lausus: „kas mäletad misuke kokkulepe meil oli? Nüüd lastakse sind maha.” Paistis, et poiss olukorrast ei saa aru. Kuid lõpuks ta tõmbas wälja oma kaelaristi ja ütles: „ma olen ka ristiinimene ja peale selle oma ema ainukene poeg. Teie ei wõi mind maha lasta, mis ta waeneke minuta peale hakkaks?”.
Mul olid pisarad silmas, ma olin ka oma ema ainuke poeg, ja ma laususin Balahhovitshile: „wõtan poisi oma wastutuse peale.” Ülemuse wastus oli lihtne: „Palun. Aga kui ta ära jookseb, lastakse sind maha.”
Nõustusin sellega. Ja sellest silmapilgust peale oli seitsmeteist aastane Arhangelski kubermangust mobiliseeritud poisike Wolodja Grigorjew minu kõige truim kaaswõitleja. Wõtsin ta ka oma käskjalaks.
Asusime teele. Parikowitsa (?) mõisas tulid meile wastu kaks sakslaste eskadroni kahe kahuriga. Saksa ohwitserid imestasid naiivselt, kui neile seletasime, et Pihkwa linn on juba punaste käes, ja weel rohkem kui kuulsid, et meil oli Wana-Irboskas lahing punaste madrustega. Eskadroni ülem, uhle saksa rittemeister monokliga, ütles lihtsalt: „Mu härrased, siin ei wõi kõik klappida. Kuhu jäid siis diplomaatlikud läbirääkimised ja Brest-Litowskis sõlmitud rahuleping? Wenelased on ju alati olnud korrektsed waenlased”. Waewu õnnestus meil selgeks teha, et wenelaste ja internatsionalistide-kommunistide wahel on suur wahe.
Samal hetkel saksa rittmeistri juurde ruttas üks ta allohwitsere, kutsus ta kõrwale ja asus ärritatult midagi seletama. Oli huwitaw näha, kuidas see uhke ohwitser kahe minuti jooksul kaotas oma kindla enesewalitsemise, läks näost walgeks, ei lausunud enam ühtegi sõna ja ruttas mõisamajade poole. Kümne minuti pärast saime teada, et talle on saabunud käsk Panikowitsast wiibimatult Wõru linna oma salgaga lahkuda.
Panikowitsa mõisas olid suured kaera ja rukki tagawarad, kokkukäsutatud eesti talupoegadelt. Balahhovitsh otsustas need wiljatagawarad talumeestele tagasi anda, et need ei satuks punaste kätte. Seda ülesannet ta saatis täitma ritm.Melgunowi koos 1.eskadroniga. Ülejäänud wäekoondis peale lõunatamist liikus Wõru peale. Teel tulid wastu mõned külamehed ja oskasid seletada, et punased juba Räpinas, kes nähtawasti liiguwad Tartu peale. Meie olime suures mures oma Talabski salga pärast, kuigi me teadsime, et selle juht rittmeister Permõkin on tubli ohwitser ja saab üle igast raskusest. Meie lahkumine Pihkwast oli nii ootamata, et meie ei saanud teda sellest aegsasti informeerida.
Kuid siis juhtus midagi... Oli õhtu, oli päris pime. Taewas oli pilwes, äkki kõik mehed kuni wiimaseni nägid selgesti taewas säramas walget risti! Selle järele põhjaarmeelased kandsid käel walget risti.
See oli nii ootamata ja nii mõjuw, et isegi kõige uskmatumad ateistid pidid uskuma, et meie wõitleme õige asja eest.
Kella kümne paiku jõudsime Wastseliina mõisa, kus pidime jääma kaheks päewaks puhkusele. Rügemendi staabiülem ritm. W. (rittmeister Jefremov ei olnud veel sel hetkel Balahhovitshi staabiülem) koos ühe teise ohwitseriga ruttas Wõrru, et sealt katsuda Tallinaga ühendust wõtta ja Eesti Wabariigi Valitsuselt hankida nõusolek meie salga sissemarssimiseks wabariigi piiridesse.
Igaksjuhuks üks teine ohwitser sõitis Walka ja sealt Riia peale sama eesmärgiga Läti walitsuse poole pöörduma.
27.novembril juba saabus Võrust teade, et Eesti Vabariigi valitsus ja ülemjuhatus on nõus lubama meil asuda Eestisse. Tulid ka teated, et Narwas on juba käimas eesti ja saksa wägedel rasked lahingud enamlaste wasta. Oli selge, et enamlased on otsustanud Brest-Litowski rahulepingu Saksamaaga murda.
Viimati muutis Vares, R Mär 26, 2021 10:29 pm, muudetud 1 kord kokku.
Re: Bułak-Bałachowiczi algse staabiülema rittmeister Jefremowi mälestusi
Ööl wastu 30-ndat kogu meie staapi ähwardas kuulsuseta surm: kohalik postiagentuuri ülem jutustas mulle palju aastaid hiljem, et Wastseliina mõisa kommunistlik rakuke oli otsustanud läbi akna wisatwa käsigranaadiga Balahhovitshi kogu staabiga hukata, ja korda saatmast takistanud, kuna nad olid käinud isegi staabi akende all, kusjuures nende õnneks tunnimees oli rahulikult maganud.
30.novembri warahommikul, enne rügemendi lahkumist Wastseliinast, juhtus midagi, mis mõjus wäga kurwalt meeleolule. Kui kogu wäeüksus oli riwistatud, paistis, et jalgwäelaste seas üks sõdur on paljajalu. Balahhovitshi järelepärimise peale selgus, et sõdur oli kogu öö löönud omarühma meestega kaarte, kusjuures oli kaotanud kõik, ka saapad. „Kes oli wõitja?“ küsib Balahhovitsh. Selgus, et õnnelik wõitja oli rühmaülem ltn. N. Järgnes komando: „Leitnant N.rivist wälja, kümme sammu metsa poole, ümberpöörd!“. Ja edasi: „Teine rühm, püssid laskewalmis, palge, tuld!“. Leitnant N. Lõpetas oma arwed eluga. Rügement liikus rahulikult edasi Wõru suunas. Õnnetuseks – saapad mahamängija pidi maha jääma, sest et Balahhovitshi otsusel säärased sõdurid ei kõlba meie perre.
Õhtupoole olime juba Võru linnas. Võru wiinavabriku hoones leidsime eest meie suureks õnnelikuks üllatuseks ritm.Permõkini oma Talabski salgaga. Kuid nüüd oli mure teise kaaswõitleja pärast. Meie 1.eskadron jäi ikka Panikowitsa mõisast tulemata ja linnas liikusid juba kuuldused, et suured punaste massid tungiwad Võru ja Tartu peale. Sakslased olid Võrust juba lahkunud ja kogu linnas oli kõigest 50-60 eesti kaitseliitlast. Nende ülem kapten Wreeman andis üle Balhhovitshile Eesti wäejuhatuse esimese käsu: sel liikuda Tartu poole ja asuda Tartu garnisoniülema kol.Limbergi käsutusse (siis veel muidugi polkovniku auastmes). Meie korteriks oli määratud Wäike-Kambja ja Wastse-Kuuste mõisad. Samas Võrus lugesime üle ka oma rahad. Selgus, et rügemendi kassa on hoopis tühi, ohwitseride taskutes leidus waewalt kolm tuhat rubla. Pöördusime kpt.Wreemani poole küsimusega, et kas ja kuidas saame omale toitu muretseda? Tema arwamuse järele meie olime juba Eesti Wabariigi teenistuses ja ta pakkus meile rekwisitsiooni kwiitungeid, milledele pidime wäljaandmisel talumeestele oma allkirjad andma.
Need warustasimegi kahe allkirjaga (neid leidub ka Sõjamuuseumis), alla kirjutasid Balahhovitsh ja staabiülema kohustetäitja alamrittemeister Jefremov.
Järgmisel hommikul liikusime kohalt Tartu sihis. Lõunaks peatusime Warbuse mõisas, kus meid ähwardas suur õnnetus, nimelt meie hobuseid, sest paar päewa tagasi kolm mõisa hobust olid nälga surnud (pigem on siiski vist silmas peetud mingit seletamatut või seletetavat äkksurma, mis hobuseomanikke kohutas). Oli selge, et kõik tallid olid nakatavad – ja oleks hobused haigestunud, poleks meil hiljemalt 48 tunni järele ühtki hobust enam olnud. Sellest kuuldes lõunasöök jäi pooleli ja me ruttasime edasi. Umbes 10 kilomeetrit edasi põhjapoole, peatusime ühes mõisakõrtsis (vist Karilaitsis), kus otsustasime ööbida. Siin elasime üle wäikese wahejuhtumi, mis oleks wõinud aga ka wäga traagiliselt lõppeda. Umbes kell 8 õhtul Tartu poolt lähenes uhke saan, kaks mõsiahobust ees ja sees istus keegi tundmata wene ohwitser meie 2.tragunite rügemendi wormis ja rittmeistri aukraadis. Ta esitas end ritm.Rosenbergina ja seletas, et tuleb Riiast Läti wõimude poolt meile wastu, toob rügemendi jaoks raha, paguneid ja Läti walitsuse nõusoleku meid Lätimaal wastu wõtta. Ühtlasi ta andis üle Wastseliinast Riiga saadetud alamritm.Pawlowski tervitusi, kes ootavat meid Tartus.
Balahhovitsh lasi pakkuda talle õhtusööki, mispeale hargnes sõbralik jutuajamine. Wõis mööduda sõbralikus tujus tund, paar, kui äkki Balahhovitsh tõmbas wälja rewolwri, surus selle külalise nina ette ja karjus: „Käed üles!“. Arwasime, et meie ülemus läks hulluks, kuid Balahhovitsh käsutas oma ordonantsid „rittmeistrit“ põhjalikult läbi otsima. Selle kasuka sabast leitigi kommunistliku partei liikmekaart Karawajewi nimele ja punawäe ülemuse poolt antud tunnistus, et kõik wõimud on kohustatud selle etteesitajele wastu tulema, ja et tal on waba läbipääs frondist.
„Kui tahate piinamisteta surra, siis seletage kõik, milles asi“, lausus Balahhovitsh. Nüüd me kuulsime, et kõik Balahhovitshi ja Pawlowski wahel peetud kõned Wastseliinas kohapealsed punased olid edasi andnud wiiwitamatult punawägede staapi. Karavajewile oli siis tehtud ülesandeks: kogu Balahhovitshi wäesalk kas juhtida Lätti, wõi kui see ei õnnestu, siis Balahhovitsh maha lasta. Nähtavasti punastel oli kiire Eesti wallutamisega ja sel asuvaid wõimalikke sõjajõudusid oldi walmis igati likwideerima. Meie ülemuse otsus oli jälle päris lühike: „Ülesse puua!“. Karavajew pesueht kommunistina ja salaluure mehena el lasknud end sellest põrmugi heidutada, ta ise asetas omale silmuse kaela.
Kerkib otsekohe küsimus, millest Balahhovitsh tundis ära, et siin tegu polnud õige mehega? Kahekesi westeldes külaline Balahhovitshi ees asetab oma ühe jala teisele. Ühel hetkel Balahhovitsh märkab, et selle teise kannuserihma pannal on jala seespool walesti. See on küll pisiasi, kuid ühe ratsawäelase, pealegi rittmeistri juures ei wõi see ealeski juhtuda. „Kui kannusepannal on wlaesti, siis on ka selle rittmeistriga midagi wale!“, oli sähwatanud Balahhovitshi peast läbi ja ta lasi selle läbiotsida.
Hommikupoole liikusime edasi. Tartust saime käskjala kaudu kol.Limbergi korralduse seisma jäärda Wastse-Kuuste ja Kambja mõisas. Panime wälja eelpostid Wana-Prangli mõisa ja Puigu tallu (?). 1.eskadron, mis wahepeal jõudis järele, koos kuulipildujakomandoga, asus öökorterisse Wastse-Kuuste mõisa; suurtükipatarei, mis oli wahepeal täienenud kolme toru wõrra - nüüd oli suurtükke kokku viis, juurdetulnud olid kuulunud warem Põhja-Lääne korpusele ja koos sakslastega olid toodud Pihkwast - koos 2.eskadroniga jäi Kambja mõisa. Järgnesid wõrdlemisi rahulikud päewad. Waid üks närweeris meid ja nimelt olukord, et meil puudusid waenlase kohta andmed. Luure, mille saatsime ringi, ei saanud palju teada. Niipalju oli kindel, et sakslased lahkuwad Eestist ja punased tungivad kahel frondil, Pihkwa ja Narwa poolt, sisse.
Umbes kümne päewa möödusid rahulikult, kui äkki ühel hommikul meie eelpostist Puigu talust ajas galopis üks meie ratsanikke, noorem allohwitser Humosow, kes oli raskesti haawatud ja raporteeris, et kaks eskadroni punaste ratsanikke olid langenud neile peale, et meie walverühmast on peaaegu kõik surma saanud, haavatud on wangi langenud ja ainult temal õnnestunud pääseda põgenema.
Telefoni kaudu informeeriti wahejuhtumist Kambjasse ja Tartu. Kol.Limberg teatas ühtlasi, et olukord üldse on kujunenud wäga tõsiseks; tal olewat andmeid, et enamlased on tulnud ka üle järwe Mustwee kohalt ja kavatsevad Tartu ära lõigata Tapa-Tamsalu jaamade kohalt. Balahhovitshile ta teeb ülesandeks iseseiswalt olukorra kohaselt otsustada, kas ta wõtab wastu lahingu, wõi leiab kasulikuma taanduda, miskorral määrab Elwa jaama rajooni järgmiseks koondumiskohaks. Peale selle kol.Limberg kriipsutab alla, et iga sõdur on Eesti Wabariigile kallim kui kuld ja ta palub Balahhovisthi asjatult oma sõdurite eluga mitte riskeerida.
Pilt wähemalt muutus selgemaks, punaste wäe suuruse üle aga puudusid ikka lähemad andmed. Jäime ootama hommikut.
Umbes nädal tagasi kõik meie haiged ja haawatud Kambjast ja Kuustest said Tartu saadetud, neid oli kokku umbes 60 ohwitseri ja sõdurit. Selle invaliidide komando ülemaks sai määratud endine 1.eskadroni ülem podjessauul (eelpool tekstis rittmeister) Permõkin. See helistab telefonil suures paanikas nüüd meile, et Eesti wõimud asuwad ewakueerima Tartut, aga kuna temal puuduwad liikumiswahendid, siis ei tea ta, mida oma komandoga peale hakata.
Balahhovitsh kutsus mind ja andis ülesande:
„Äärmusliku kiirusega Tartu rutata, laske minu nimel Permõkin maha ja päästke meie sõbrad!“. See oli kõik. Kolme tunni pärast olin Tartus. Läksin wiibimatult kol.Limbergi juure. Selgitasin olukorra ja küsisin temalt, kust ma wõiksin saada wankreid ja saane.
Kol. Limberg soowitas mul järele pärida Tähtwere mõisast, kusjuures lubas tarbekorral ka jõudu tarwitada. Olin kahekesi oma käskjalaga ja ma ei teadnud, kus asub Tähtwere mõis ja kuidas ma saan jõudu tarwitada. Meeleolu staabis oli küllalt närwiline ja staabiadjutant kpt.Johanson seletas mulle salajaselt, et nende andmete järele raudtee Tapa poole Tamsalu kohalt on juba enamlaste poolt läbi lõigatud ja soowitas mulle taanduda oma inwaliidide komandoga Wirtsu järwe suunas. Tegin katset saada telefoniühendust Wastse-Kuuste mõisaga. Suure waewa järele oli lõpuks ühendus käes, kusjuures oli kuulda telefoni kaudu suurtükipauke ja kuulipildujate töötamist. Sealpool kõneles 1.eskadroni ülem rittm.Melgunow, kes teatas: „Olukord on wäga tõsine, lahing on käimas..“, wahele kuuldus ühe mürsu plahwatus. Melgunowi wiimased sõnad olid: „Staap lahkub, teadmata mis suunas.“ Seepeale oli ka ühendus läbi. Raporteerisin kõigest sellest otsekohe kol.Limbergile ja ruttasin „Liwonia“ wõõrastemajja, kuhu olid paigutatud meie haawatud ja haiged sõdurid. Esimene, kellega ma trepil kohtasin, oli Permõkin, silmad täis pisaraid, kes karjus: „Kõik on kadunud, kõik on kadunud!“ Ähwardades rewolwriga käskisin teda, kuigi olin noorem, kõik minu käsud täpselt täita. Seejärel waatasin üle kohe kõik kambrid ja selgus, et kaks ohwitseri ja umbes 30 sõdurit wõiksid kanda relwi, kuid ülejäänud 30 lamasid woodis. Wõtsin kaasa kaks ohwitseri ja kahel woorimehel, keda pidin lihtsalt rekwireerima, ruttasin Tähtwere mõisa.
Mõisawalitseja sakslane wastas mulle, et kuigi tal on umbes 20 wankrit ja rege, ta neid anda ei saa, kuna need on walmis mõisaomaniku waranduse ja wiljatagawara ärawiimiseks. Pakkusin talle lahkesti kokkuleppida poolte hobuste peale. Ta ei nõustunud. Jõudis wist silmapilk jõudu tarwitada. Aga nüüd ma olin ka kange, meid oli ju ka neli. Kabuurist wälja tõmmatud nagaan ja minu sõnad: „Siis wõtan kõik kakskümmend sõidukit!“, mõjusid härra peale. Ja weerandtunni pärast ma sain kwiitungi wastu wiis wankert ja wiis rege. Järgnew töö oli juba kergem. Sõitsin oma wooriga „Liwonia“ ukse ette, neile kes suutsid kanda andsin kätte relwad, püssid ja tahtsin lahkuda Tartust.
Nüüd osutus olukord teisest kandist raskeks: minul puudusid kaardid (ja mitte ainult tema tundis puudust topograafilistest kaartidest ning kaartidest üldse), eesti keelt ma ka ei kõnelenud sõnagi, ja Tähtwere mehed ei tahtnud jälle ei wene ega saksa keelt osata. Püüdsin neile selgitada, et tahan wälja sõita Viljandi suunas. Kuid kõik kümme meest tegid säärased näod, nagu kuuleksid nad esimest korda sõna Fellin.
Jälle tuli awada rewolweri kabuur, ja siis järsku kõik kümme meest said küsida wene keeles: „Härra, kas wiinaraha saab?“
Lubasin igale mehele kümme rubla – sada rubla oli minu wiimane raha taskus, ja siis minu tublid küüdimehed lahkusid säärase allüüriga, et waewalt jõudsin oma hobusega neile järele. Tunni aja pärast oli Tartu kadunud seljataha. Terwe öö sõitsimerahulikult, kuigi maantee oli päris paljas ja mul oli kahju, et ma ei wõtnud Tähtwerest ainuüksi wankreid – reed liikusid suure waewaga. Warahommikul jäime seisma umbes 20 ilomeetrit Tartust kaugel. Jessauul Permõkin, kellel oli selge et hädaoht on möödas, pöördus mu poole ja lausus: „nüüd ma wõtan komando jälle üle.“ Waewalt jõudis ta oma soowi awaldada, kui äkki lõuna poolt paistis salk jalgwäe sõdureid, kes ruttasid maantee poole. „Ei komandeerige siiski parem teie“, ütles Permõkin ja oli jälle kadunud.
Käskisin oma kolmkümmend püssidega meest kraawi hüpata ja mulle oli selge, et nüüd tuleb elu nii kallilt müüa kui see wõimalik. See juhtus umbes Rõhu küla kohal. Asusime laskewalmis, kui järsku tõusis päike pilwede tagant ja siis oli selgesti näha, et osa meie waenlastest kannab kuldpaguneid. Oli selge, et lähenewad omad. Niis see ka oli, saabus Kambjast üle Nõo kpt. Mikoša georgikavaleride pataljon, samuti Viljandi suunas. Nüüd jessauul Permõkin oli päris uhke ja asus komandeerima, kuid tal ei wedanud. Kpt. Mikoša oli temast wanem, ma andsin wiibimata talle üle komando. Mikoša jutustas, et Kuuste ja Kambja juures oli olnud kaunis äge lahing. Kuna punaseid olnud 5-6 korda meist rohkem, andnud Balahhovitsh käsu taganeda, jalawäel Nõo peale, ratsa ja suurtükiwäe osad olid taandunud Elwa poole. Lahing kestnud waid pool tundi...
Juba kuuldus, et Tartus on punased sees. Pidasime paremaks rutata Emajõe teisele kaldale. Suundusime oma marsil lääne poole. Kui jõudsime Wõrtsjärwe ees üle Emajõe asuwa nahksilla juure, tuli meile wastu üks Eesti 3.rügemendi ohwitser - seda rügementi juhatas kol.Kubbo – kes rõõmustas wäga meie tuleku üle ja kõneles: „oleme täiesti wäsinud, oleme kolm ööd päewa järgimööda wahetuseta silla walwes olnud..“, ja ta palus, et kui wähegi wõimalik, üht roodu ta asemel silla kaitseks jätta. Ta wõttis ka kohe ühenduse oma ülemuse kol.Kubboga , kes oma staabiga asus Waibla külas, raporteeris sellele meie ilmumisest ja palus luba silla kaitsmise meile üle anda. Kol. Kubbo nõustus sellega ja andis käsu meile minna öökorterisse Kadrina klaasiwabrikusse, salga ülemal aga wiiwitamatult tema juure Waiblasse ilmuda üldise olukorra läbiarutamiseks.
30.novembri warahommikul, enne rügemendi lahkumist Wastseliinast, juhtus midagi, mis mõjus wäga kurwalt meeleolule. Kui kogu wäeüksus oli riwistatud, paistis, et jalgwäelaste seas üks sõdur on paljajalu. Balahhovitshi järelepärimise peale selgus, et sõdur oli kogu öö löönud omarühma meestega kaarte, kusjuures oli kaotanud kõik, ka saapad. „Kes oli wõitja?“ küsib Balahhovitsh. Selgus, et õnnelik wõitja oli rühmaülem ltn. N. Järgnes komando: „Leitnant N.rivist wälja, kümme sammu metsa poole, ümberpöörd!“. Ja edasi: „Teine rühm, püssid laskewalmis, palge, tuld!“. Leitnant N. Lõpetas oma arwed eluga. Rügement liikus rahulikult edasi Wõru suunas. Õnnetuseks – saapad mahamängija pidi maha jääma, sest et Balahhovitshi otsusel säärased sõdurid ei kõlba meie perre.
Õhtupoole olime juba Võru linnas. Võru wiinavabriku hoones leidsime eest meie suureks õnnelikuks üllatuseks ritm.Permõkini oma Talabski salgaga. Kuid nüüd oli mure teise kaaswõitleja pärast. Meie 1.eskadron jäi ikka Panikowitsa mõisast tulemata ja linnas liikusid juba kuuldused, et suured punaste massid tungiwad Võru ja Tartu peale. Sakslased olid Võrust juba lahkunud ja kogu linnas oli kõigest 50-60 eesti kaitseliitlast. Nende ülem kapten Wreeman andis üle Balhhovitshile Eesti wäejuhatuse esimese käsu: sel liikuda Tartu poole ja asuda Tartu garnisoniülema kol.Limbergi käsutusse (siis veel muidugi polkovniku auastmes). Meie korteriks oli määratud Wäike-Kambja ja Wastse-Kuuste mõisad. Samas Võrus lugesime üle ka oma rahad. Selgus, et rügemendi kassa on hoopis tühi, ohwitseride taskutes leidus waewalt kolm tuhat rubla. Pöördusime kpt.Wreemani poole küsimusega, et kas ja kuidas saame omale toitu muretseda? Tema arwamuse järele meie olime juba Eesti Wabariigi teenistuses ja ta pakkus meile rekwisitsiooni kwiitungeid, milledele pidime wäljaandmisel talumeestele oma allkirjad andma.
Need warustasimegi kahe allkirjaga (neid leidub ka Sõjamuuseumis), alla kirjutasid Balahhovitsh ja staabiülema kohustetäitja alamrittemeister Jefremov.
Järgmisel hommikul liikusime kohalt Tartu sihis. Lõunaks peatusime Warbuse mõisas, kus meid ähwardas suur õnnetus, nimelt meie hobuseid, sest paar päewa tagasi kolm mõisa hobust olid nälga surnud (pigem on siiski vist silmas peetud mingit seletamatut või seletetavat äkksurma, mis hobuseomanikke kohutas). Oli selge, et kõik tallid olid nakatavad – ja oleks hobused haigestunud, poleks meil hiljemalt 48 tunni järele ühtki hobust enam olnud. Sellest kuuldes lõunasöök jäi pooleli ja me ruttasime edasi. Umbes 10 kilomeetrit edasi põhjapoole, peatusime ühes mõisakõrtsis (vist Karilaitsis), kus otsustasime ööbida. Siin elasime üle wäikese wahejuhtumi, mis oleks wõinud aga ka wäga traagiliselt lõppeda. Umbes kell 8 õhtul Tartu poolt lähenes uhke saan, kaks mõsiahobust ees ja sees istus keegi tundmata wene ohwitser meie 2.tragunite rügemendi wormis ja rittmeistri aukraadis. Ta esitas end ritm.Rosenbergina ja seletas, et tuleb Riiast Läti wõimude poolt meile wastu, toob rügemendi jaoks raha, paguneid ja Läti walitsuse nõusoleku meid Lätimaal wastu wõtta. Ühtlasi ta andis üle Wastseliinast Riiga saadetud alamritm.Pawlowski tervitusi, kes ootavat meid Tartus.
Balahhovitsh lasi pakkuda talle õhtusööki, mispeale hargnes sõbralik jutuajamine. Wõis mööduda sõbralikus tujus tund, paar, kui äkki Balahhovitsh tõmbas wälja rewolwri, surus selle külalise nina ette ja karjus: „Käed üles!“. Arwasime, et meie ülemus läks hulluks, kuid Balahhovitsh käsutas oma ordonantsid „rittmeistrit“ põhjalikult läbi otsima. Selle kasuka sabast leitigi kommunistliku partei liikmekaart Karawajewi nimele ja punawäe ülemuse poolt antud tunnistus, et kõik wõimud on kohustatud selle etteesitajele wastu tulema, ja et tal on waba läbipääs frondist.
„Kui tahate piinamisteta surra, siis seletage kõik, milles asi“, lausus Balahhovitsh. Nüüd me kuulsime, et kõik Balahhovitshi ja Pawlowski wahel peetud kõned Wastseliinas kohapealsed punased olid edasi andnud wiiwitamatult punawägede staapi. Karavajewile oli siis tehtud ülesandeks: kogu Balahhovitshi wäesalk kas juhtida Lätti, wõi kui see ei õnnestu, siis Balahhovitsh maha lasta. Nähtavasti punastel oli kiire Eesti wallutamisega ja sel asuvaid wõimalikke sõjajõudusid oldi walmis igati likwideerima. Meie ülemuse otsus oli jälle päris lühike: „Ülesse puua!“. Karavajew pesueht kommunistina ja salaluure mehena el lasknud end sellest põrmugi heidutada, ta ise asetas omale silmuse kaela.
Kerkib otsekohe küsimus, millest Balahhovitsh tundis ära, et siin tegu polnud õige mehega? Kahekesi westeldes külaline Balahhovitshi ees asetab oma ühe jala teisele. Ühel hetkel Balahhovitsh märkab, et selle teise kannuserihma pannal on jala seespool walesti. See on küll pisiasi, kuid ühe ratsawäelase, pealegi rittmeistri juures ei wõi see ealeski juhtuda. „Kui kannusepannal on wlaesti, siis on ka selle rittmeistriga midagi wale!“, oli sähwatanud Balahhovitshi peast läbi ja ta lasi selle läbiotsida.
Hommikupoole liikusime edasi. Tartust saime käskjala kaudu kol.Limbergi korralduse seisma jäärda Wastse-Kuuste ja Kambja mõisas. Panime wälja eelpostid Wana-Prangli mõisa ja Puigu tallu (?). 1.eskadron, mis wahepeal jõudis järele, koos kuulipildujakomandoga, asus öökorterisse Wastse-Kuuste mõisa; suurtükipatarei, mis oli wahepeal täienenud kolme toru wõrra - nüüd oli suurtükke kokku viis, juurdetulnud olid kuulunud warem Põhja-Lääne korpusele ja koos sakslastega olid toodud Pihkwast - koos 2.eskadroniga jäi Kambja mõisa. Järgnesid wõrdlemisi rahulikud päewad. Waid üks närweeris meid ja nimelt olukord, et meil puudusid waenlase kohta andmed. Luure, mille saatsime ringi, ei saanud palju teada. Niipalju oli kindel, et sakslased lahkuwad Eestist ja punased tungivad kahel frondil, Pihkwa ja Narwa poolt, sisse.
Umbes kümne päewa möödusid rahulikult, kui äkki ühel hommikul meie eelpostist Puigu talust ajas galopis üks meie ratsanikke, noorem allohwitser Humosow, kes oli raskesti haawatud ja raporteeris, et kaks eskadroni punaste ratsanikke olid langenud neile peale, et meie walverühmast on peaaegu kõik surma saanud, haavatud on wangi langenud ja ainult temal õnnestunud pääseda põgenema.
Telefoni kaudu informeeriti wahejuhtumist Kambjasse ja Tartu. Kol.Limberg teatas ühtlasi, et olukord üldse on kujunenud wäga tõsiseks; tal olewat andmeid, et enamlased on tulnud ka üle järwe Mustwee kohalt ja kavatsevad Tartu ära lõigata Tapa-Tamsalu jaamade kohalt. Balahhovitshile ta teeb ülesandeks iseseiswalt olukorra kohaselt otsustada, kas ta wõtab wastu lahingu, wõi leiab kasulikuma taanduda, miskorral määrab Elwa jaama rajooni järgmiseks koondumiskohaks. Peale selle kol.Limberg kriipsutab alla, et iga sõdur on Eesti Wabariigile kallim kui kuld ja ta palub Balahhovisthi asjatult oma sõdurite eluga mitte riskeerida.
Pilt wähemalt muutus selgemaks, punaste wäe suuruse üle aga puudusid ikka lähemad andmed. Jäime ootama hommikut.
Umbes nädal tagasi kõik meie haiged ja haawatud Kambjast ja Kuustest said Tartu saadetud, neid oli kokku umbes 60 ohwitseri ja sõdurit. Selle invaliidide komando ülemaks sai määratud endine 1.eskadroni ülem podjessauul (eelpool tekstis rittmeister) Permõkin. See helistab telefonil suures paanikas nüüd meile, et Eesti wõimud asuwad ewakueerima Tartut, aga kuna temal puuduwad liikumiswahendid, siis ei tea ta, mida oma komandoga peale hakata.
Balahhovitsh kutsus mind ja andis ülesande:
„Äärmusliku kiirusega Tartu rutata, laske minu nimel Permõkin maha ja päästke meie sõbrad!“. See oli kõik. Kolme tunni pärast olin Tartus. Läksin wiibimatult kol.Limbergi juure. Selgitasin olukorra ja küsisin temalt, kust ma wõiksin saada wankreid ja saane.
Kol. Limberg soowitas mul järele pärida Tähtwere mõisast, kusjuures lubas tarbekorral ka jõudu tarwitada. Olin kahekesi oma käskjalaga ja ma ei teadnud, kus asub Tähtwere mõis ja kuidas ma saan jõudu tarwitada. Meeleolu staabis oli küllalt närwiline ja staabiadjutant kpt.Johanson seletas mulle salajaselt, et nende andmete järele raudtee Tapa poole Tamsalu kohalt on juba enamlaste poolt läbi lõigatud ja soowitas mulle taanduda oma inwaliidide komandoga Wirtsu järwe suunas. Tegin katset saada telefoniühendust Wastse-Kuuste mõisaga. Suure waewa järele oli lõpuks ühendus käes, kusjuures oli kuulda telefoni kaudu suurtükipauke ja kuulipildujate töötamist. Sealpool kõneles 1.eskadroni ülem rittm.Melgunow, kes teatas: „Olukord on wäga tõsine, lahing on käimas..“, wahele kuuldus ühe mürsu plahwatus. Melgunowi wiimased sõnad olid: „Staap lahkub, teadmata mis suunas.“ Seepeale oli ka ühendus läbi. Raporteerisin kõigest sellest otsekohe kol.Limbergile ja ruttasin „Liwonia“ wõõrastemajja, kuhu olid paigutatud meie haawatud ja haiged sõdurid. Esimene, kellega ma trepil kohtasin, oli Permõkin, silmad täis pisaraid, kes karjus: „Kõik on kadunud, kõik on kadunud!“ Ähwardades rewolwriga käskisin teda, kuigi olin noorem, kõik minu käsud täpselt täita. Seejärel waatasin üle kohe kõik kambrid ja selgus, et kaks ohwitseri ja umbes 30 sõdurit wõiksid kanda relwi, kuid ülejäänud 30 lamasid woodis. Wõtsin kaasa kaks ohwitseri ja kahel woorimehel, keda pidin lihtsalt rekwireerima, ruttasin Tähtwere mõisa.
Mõisawalitseja sakslane wastas mulle, et kuigi tal on umbes 20 wankrit ja rege, ta neid anda ei saa, kuna need on walmis mõisaomaniku waranduse ja wiljatagawara ärawiimiseks. Pakkusin talle lahkesti kokkuleppida poolte hobuste peale. Ta ei nõustunud. Jõudis wist silmapilk jõudu tarwitada. Aga nüüd ma olin ka kange, meid oli ju ka neli. Kabuurist wälja tõmmatud nagaan ja minu sõnad: „Siis wõtan kõik kakskümmend sõidukit!“, mõjusid härra peale. Ja weerandtunni pärast ma sain kwiitungi wastu wiis wankert ja wiis rege. Järgnew töö oli juba kergem. Sõitsin oma wooriga „Liwonia“ ukse ette, neile kes suutsid kanda andsin kätte relwad, püssid ja tahtsin lahkuda Tartust.
Nüüd osutus olukord teisest kandist raskeks: minul puudusid kaardid (ja mitte ainult tema tundis puudust topograafilistest kaartidest ning kaartidest üldse), eesti keelt ma ka ei kõnelenud sõnagi, ja Tähtwere mehed ei tahtnud jälle ei wene ega saksa keelt osata. Püüdsin neile selgitada, et tahan wälja sõita Viljandi suunas. Kuid kõik kümme meest tegid säärased näod, nagu kuuleksid nad esimest korda sõna Fellin.
Jälle tuli awada rewolweri kabuur, ja siis järsku kõik kümme meest said küsida wene keeles: „Härra, kas wiinaraha saab?“
Lubasin igale mehele kümme rubla – sada rubla oli minu wiimane raha taskus, ja siis minu tublid küüdimehed lahkusid säärase allüüriga, et waewalt jõudsin oma hobusega neile järele. Tunni aja pärast oli Tartu kadunud seljataha. Terwe öö sõitsimerahulikult, kuigi maantee oli päris paljas ja mul oli kahju, et ma ei wõtnud Tähtwerest ainuüksi wankreid – reed liikusid suure waewaga. Warahommikul jäime seisma umbes 20 ilomeetrit Tartust kaugel. Jessauul Permõkin, kellel oli selge et hädaoht on möödas, pöördus mu poole ja lausus: „nüüd ma wõtan komando jälle üle.“ Waewalt jõudis ta oma soowi awaldada, kui äkki lõuna poolt paistis salk jalgwäe sõdureid, kes ruttasid maantee poole. „Ei komandeerige siiski parem teie“, ütles Permõkin ja oli jälle kadunud.
Käskisin oma kolmkümmend püssidega meest kraawi hüpata ja mulle oli selge, et nüüd tuleb elu nii kallilt müüa kui see wõimalik. See juhtus umbes Rõhu küla kohal. Asusime laskewalmis, kui järsku tõusis päike pilwede tagant ja siis oli selgesti näha, et osa meie waenlastest kannab kuldpaguneid. Oli selge, et lähenewad omad. Niis see ka oli, saabus Kambjast üle Nõo kpt. Mikoša georgikavaleride pataljon, samuti Viljandi suunas. Nüüd jessauul Permõkin oli päris uhke ja asus komandeerima, kuid tal ei wedanud. Kpt. Mikoša oli temast wanem, ma andsin wiibimata talle üle komando. Mikoša jutustas, et Kuuste ja Kambja juures oli olnud kaunis äge lahing. Kuna punaseid olnud 5-6 korda meist rohkem, andnud Balahhovitsh käsu taganeda, jalawäel Nõo peale, ratsa ja suurtükiwäe osad olid taandunud Elwa poole. Lahing kestnud waid pool tundi...
Juba kuuldus, et Tartus on punased sees. Pidasime paremaks rutata Emajõe teisele kaldale. Suundusime oma marsil lääne poole. Kui jõudsime Wõrtsjärwe ees üle Emajõe asuwa nahksilla juure, tuli meile wastu üks Eesti 3.rügemendi ohwitser - seda rügementi juhatas kol.Kubbo – kes rõõmustas wäga meie tuleku üle ja kõneles: „oleme täiesti wäsinud, oleme kolm ööd päewa järgimööda wahetuseta silla walwes olnud..“, ja ta palus, et kui wähegi wõimalik, üht roodu ta asemel silla kaitseks jätta. Ta wõttis ka kohe ühenduse oma ülemuse kol.Kubboga , kes oma staabiga asus Waibla külas, raporteeris sellele meie ilmumisest ja palus luba silla kaitsmise meile üle anda. Kol. Kubbo nõustus sellega ja andis käsu meile minna öökorterisse Kadrina klaasiwabrikusse, salga ülemal aga wiiwitamatult tema juure Waiblasse ilmuda üldise olukorra läbiarutamiseks.
Re: Bułak-Bałachowiczi staabiülema rittmeister Jefremowi mälestusi
Kpt. Mikoša, kes wahepeal enese wist ära külmetas ja oli päris haige, andis komando mulle üle ja käskis mind kol. Kubbo juure sõita. 3.polgu staabis kol.Kubbo wõttis mind wastu, imestas, et Balahhovitsh ikka weel ei ole siin ja seletas, et Tallinnast on saabunud Viljandi kaudu, kus sellel ajal asus 2.diwiisi staap kol.Puskariga eesotsas, käsk meid wiibimata Tallinna poole üle Viljandi ära saata, sest punased tungiwad Narwa poolt pealinna peale ja iga mees põhjafrondil on enam kui tarwilik. Raporteerisin kolonelile, et kahjuks mul puuduwad oma ülemuse asukoha üle andmed ja et praegu on mul umbes 150 wäsinud ja osalt haawatud ning haiget sõdurit. Kol.Kubbo wõttis telefoniühenduse Viljandiga ja andis siis edasi mulle diiwisiülema korralduse: 48 tunni kestel puhata ja siis kõik mehed, kes kannavad relwi, Viljandisse ära saata. Warahommikul olime juba klaasivabrikus ja wedasime kohe telefonitraadi Warblani.
Meeleolu oli halb. Misuke saatus meid ootab, oli tume. Oma sõprade üle puudusid teated. Kpt. Mikoša oli päris haige ja Permõkin närweeris kõiki niiwõrd, et lõppude lõpuks palusin ta wiibimatult Wiljandisse ära sõita. Ta oli sellega päri, kuid nõudis, et andke temale kaasa kümnemeheline eskort, ja ainult kui kol. Kubbo wõttis waewaks telefoni kaudu talle selgeks teha, et tee Viljandisse on täiesti hädaohuta, oli minu wahwa kaaswõitleja nõus rügemendist lahkuma. Õhk oli nüüd puhtam. Kuid samal päewal pidi juhtuma suur õnnetus. Meie 2.eskadron, mis liikus õhtu poole, jõudis Wõrtsjärwe ette nahksilla juure wälja. Nähes, et silda kaitseb kuulipilduja, tahtis see ratsawäe ataagiga murda omale tee läbi punaste wabaks. Georgikawaleride rood, kah wahwad mehed, pidades meeles kol. Kubbo ja oma ülemuse käsku, et silda tuleb wiimase wõimaluseni kaitsta, arwasid, et saabus soodus hetk näidata kogu maailmale, mis tähendab olla georgikawaler. Eskadron saadeti juba ataagiks laiali, wäheke weel ja wennad oleks walanud wendade werd, kui ohwitseride seas oli üks nii tark olnud ja tulnud lihtsale mõttele, et silla kaitsjad wõiwad olla ka eestlased wõi isegi omad. Luure oli wälja saadetud ette, ja siis juba ataagist ei tulnud midagi wälja. Paari tunni pärast jõudis ka Balahhovitsh 1.eskadroni ja kahuritega kohale. Nüüd olime jälle kõik koos, jälle tugewad, ja jälle meie südamed olid täis häid lootusi.
Meie lahkumine siit Wiljandisse oli määratud teise hommiku peale. Öösel aga saabus kol.Puskari käsk klaasiwabriku rajoonis seisma jääda, kusjuures meie rügement allutati 3.rügemendi ülemale kol.Kubbole. meie ülesandeks oli toetada 3.rügementi juhul, kui enamlased peaksid katsuma Emajõge forsseerida.
Möödusid mõned igawad päewad. Peame jänesejahti, korraldame ratsawõistlusi ja sõjaõhku pole tunda üldse. Kui ühel päewal saabub käsk wiibimata ja kiires korras Viljandi poole lahkuda. Järgmiseks päewaks jõudsime Viljandisse, kust meie jalgwägi sõitis rongiga ja ratsa- ning suurtükiwägi hobustel edasi põhja poole, kusjuures rügemendi salkade koondumiseks oli määratud Rapla alew.
Esimese öö saatsime mööda Vastemõsias, kus saime teada, et olukord põhjafrondil on wäga tõsine, et kõik sakslaste wäed on Eestist lahkunud ja et oodatakse peatselt abiks Inglise laewastikku. Saime ka teada, et soomest on saabunud abiwägesid, kõneldi 3000 mehest, ja et meid oodatakse kiires korras määratud kohale. Lahkusime Vastemõisast ja liikusime wahetpidamata ööpäewa läbi kuni Vana-Wändrani. Balahhovitsh oli walmis seal ka mitte peatuma, kuid hobused ja mehed olid niiwõrd wäsinud, et meie palusime mõneks tunniks lubada puhkust.
Ootamatult meie sealwiibimine wenis terweks päevaks. Õhtupoole Balahhovitshi juurde ilmus vallawanem kahe vallavalitsuse liikmega ja põlwedel palus Wana-Wändra enamlaste agentidest puhastada. Nende seletuse järele siia oli koondunud suur arw kommuniste, kes kõik hästi relwastatud, kes ähwardavad kõiki suuremate talude omanikke maha lasta ja ootawad waid silmapilku, et punased wäed läheneksid.
Balahhovitshi wastuse peale, et ta ei tohi wõõras kohas midagi ette wõtta, kõik kolm wanemat meest hakkasid nutma ja kisama, et nad ei julge enam mõisa õuest lahkuda, sest kindlasti neid tapetakse maha juba selle eest, et nad julgenud Balahhovitshiga isiklikult ühendusse astuda.
Balahhovitshi ülesandel mina ta staabiülema asetäitjana katsusin Viljandi ja Tallinnaga telefonil ühendusse astuda ja wõimusid olukorrast informeerida. Kõik telefoniühendused olid aga rikkis. Pidasime sõjanõu. Wallawanem seletas, et samal ööl ühes majas alewiku äärel peawad punased oma koosolekut, siis meie riskeerisime oma silma ja kõrwaga weenduda, kas kõik jutud wastawad tõele. Päälegi meist mõned tulid mõttele, et siin wõib tegu olla ka kättemaksuga ja et ehk wallawanem püüab meie kaudu oma wanu arweid õiendada.
Balahhovitsh käskis mind 20 wabatahtlikku wälja walida ja kell 9 õhtul, mil koosolek pidi olema, vallavanemaga eesotsas, kes pidi teed näitama, ümber piirama mainitud maja ja kohapeal püüdma selgitada, kuiwõrd kuuldud kaebus wastab tõele. Ilm oli kole. Sadas märga lund segi wihmaga. Oli niiwõrd pime, et ühe sammu kaugusele polnud wõimalik midagi näha, ja kuna me pidime walgustuseta sinna pääsema, siis ma keelasin oma meestel igaks juhuks ka laskmise, sest oli selge, et säärases pimeduses me wõime kergesti üksteist tabada. Umbes pool tundi kulus meil jalutuskäiguks, mille kestel mõned minu mehed kukkusid vette, kisasid ja ma arwasin, et minu salajasest ettewõttest midagi ei tule wälja.
Jõudsime salapärase maja juure. Kõik aknad olid pimedad, ainult teise korra akna kaudu paistis nõrk walgus, kui järsku kõlas hele wile, sellele wastas teine, maja uks läks lahti ja hulk inimesi jooksis sellest wälja laiali. Kõlasid mõned rewolwripaugud. Kuna meie ei teadnud, kellega siin tegu, ja minu käsku meeles pidades – minu sõdurid tulega ei wastanud. Otsustasin siiski majja sisse minna. Rewolwer ühes ja elektrilamp teises käes, astusin uksest sisse. Esimene tuba oli tühi. Teises aga tuli meile wastu üks wana naine, kes hakkas nutma ja rääkima, et ta on waene inimene, et tal majas midagi ei ole, ka peremees polewat kodus. Imestasin, kuidas see naine kõneleb nii selgesti ja õigesti wene keelt ja kust ta üldse teadis, et tal tegu wene ohwitseriga. Minu seljatagant tuli wälja wallawanem ja ütles: „Härra ohwitser, see on punaste rakukese esimehe naine ja ta teab ilmtingimata, kus on ta mees.“ Pöördusin naise poole küsimusega: „Kus on teie mees?“, sain wastuseks „Sõitis nädala eest kodust, on praegu Viljandis kaitseväes.“ Mulle oli selge, et naine waletab ja seepärast ma küsisin teda ka: „Kes olid need mehed, kes jooksid majast wälja?“ Nüüd naine seletas, et ta sellest midagi ei tea, siin pidavat olema arusaamatus, sest ta maganud rahulikult ja kedagi pole oma maja läheduses näinud. Nüüd oli mulle päris selge, et ta waletab. Läksin wälja. Asetasin kolm wõi neli meest wahti maja ümber ja teistega asusin maja läbi otsima. Nõudsin lampi. Naine asus jälle kisama ja kinnitas, et tal pole üldse tuld majas.
See oli jälle wale, sest nagu mainitud, teise korra aknast paistis tuli. Mõistsin, et nii lihtsalt ma sellest majast ei pääse. Areteerisin naise, panin ta kõrwale tunnimehe ja riskeerisin üks taskulambiga, kuigi selle tuli üha nõrgenes, asudes maja läbiotsima. Järgmine tuba oli ka tühi. Ja sellest wiis trepp üles. Wõtsin ühe sõduri kaasa ja hakkasin ronima üles. Uks oli lukus. Püüdsin teda awada, kuid asjatult. Läkitasin oma saatja perenaiselt alt wõtit küsima. Sel hetkel kuulsin selgesti, et keegi hingab otsekohe ukse taga. Nõudsin, et uks saaks awatud. Märkasin samal ajal, et wõti on wõtmeaugus seespool. Oma nõdumise peale wastust ma ei saanud. Otsustasin juba rewolwrist ukse läbi tulistada, kui minu sõdur koos wallawanemaga tulid tagasi ja tõid wõtme asemel suure kirwe. „See on kõige parem wõti“, ütles sõdur, ja tõesti, paari minuti pärast oli uks lahti. Rewolwer käes tormasin tuppa, aga see oli ka juba tühi. Samal silmapilgul kuulsin wäljast hüüet „Seisa!“, siis järgnes tunnimehe hoiatuspauk. Poollahtise akna kaudu küsisin alla: „Mis juhtus?“. Sain pimedusest wastuse: „Keegi mees hüppas teiselt korralt aknast wälja, tahtis ära joosta, kuid siiski wõtsime ta kinni.“ Käskisin teda kõwasti hoida ja jätkasin toas ringiwaatamist. Woodi alt nurgast leidsime paarkümmend wene wintpüssi, paar saksa parabellum-rewolwrit, paar käsigranaati ja suure hulga wintpüssi padruneid. Kuigi peremehe isik oli esialgu selgitamata, oli siiski näha, et meie ees on relwaladu. Meie kätte sattus weel eesti keelseid lendlehti. Wallawanema seletuse järele olid need kommunistide proklamatsioonid Eesti Kommunistliku Partei Täidesaatwa Komitee allkirjadega. Nüüdki kindel, et wallawanema jutt wastab tõele. Käskisin oma meestel arsenal ja lendlehed kaasa wõtta ja ruttasin alla. Naisterahwas, kes lähemal waatlusel osutus palju nooremaks kui tahtis näida, närweeris õudselt. Ja mind nähes karjus: „Nii kui nii warsti tulewad meie omad ja kõik koerad leiawad teenitud surma!“
Wäljusin majast. Minu pooleldi kustunud lambi walgel seisis mu ees pikk mees wene sõduri mundris. Minu järelepärimisele, kuidas on ta nimi, ta wastas mulle eesti keeles: „Ei saa aru, ei kõnele wene keelt...“ Ta sõnad tõlkis wallawanem. Olin wihane ja laususin: „Küll me õpetame sind ruttu wene keelt mõistma!“
Seejärel lahkusime wangistatutega mõsiamaja poole. Kell oli juba 3 hommikul, kui jõudsime tagasi. Balahhovitsh ei maganud, wõttis mu suure rõõmuga wastu ja kõneles, et ta närweerinud wäga minu saatuse pärast, sest me jäime kauaks ära, päälegi ta oli kuulnud paukusid. Minu seletuse peale ta otsustas otsekohe määrata sõjawäljakohtu istungi, mille koosseisu said määratud kolm wanemat ohwitseri, meie suutükiwäe ülema kol. Issajewi eesistumisel. Wana-Wändra wallawanem ja vallavalitsuse liikmed, kes kogu aja mõisamajas wiibisid kui ka mina pidime tunnistajaiks olema. Asitõenditeks olid relwad ja lendlehed. Üks oli selge, ka kohtule, siin on tegemist puhastwerd kommunistiga, ja kohtu otsus oli juba ette walmis: surma.
Naise kohta tähendas Balahhovitsh, et ta ei saa oma mehe tegude eest wastutada, seda enam et wallawalitsuse esindajad ta peale ei kaebanud. Siiski ta otsustas naise wallawalitsusele üle anda soowitusega, et see kõigest wõimudele teeks ettekande. Kell kuus hommikul kohtuotsus wiidi täide, meeskommunist sai üles poodud. Halwas meeleolus lahkusime Wana-Wändrast Järwa-Jaani poole, kus wiibisime ühe öö ja paari päewa pärast olime Raplas.
Balahhovitsh andis üle juhtimise kol.Issajewile ja lahkus rongil Tallinna, eesmärgiga end kindr.Laidonerile ja Eesti Wabariigi wõimudele esitada. Sain käsu oodata ta korraldusi telefonil Tallinnast. Oli jõululaupäew (huvitav märge õigeusklikku poolt). Sääraseid kurbi jõulupühi wist keegi meist polnud seni läbi elanud. Mis ootas meid ees? Oli päris tume. Tahtmatult mõtted pöördusid mahajäetud minewiku koju poole...
Poolteist kilomeetrit Raplast ühes uhkes mõisamajas oli korteris meie ritm.Permõkini Talabski salk, mis rongil Viljandist saabus Raplasse. Kpt.Mikoša georgikavaleride pataljon sõitis aga otsekohe Tallinna, kus nagu me saime teada, jatkus põhja-lääne korpuse formeerimine, mis Pihkwa-tragöödia tõttu wahepeal sai katkestatud. Saime ka teada, et Eesti Vabariigi valitsus waatab meie kui hea liitlase peale, et meile on lubatud rahaline ja toidustamise warustus Eesti walitsuse poolt; et wene korpuse eesotsas seisawad uued mehed, ja et kuigi põhja frondi olukord ikka weel wäga tõsine, on meeleolu Tallinnas ikkagi kindel.
Ootasime igapäew käsku ka oma jõudu uuele peremehele näidata, kuid mulje oli säärane, et suured härrad olid meid üldse unustanud. Päewad möödusid, algas uus 1919.aasta, aga meie olukorda muutusi ei ulatunud. Üheltpoolt säärane puhkus oli vajalik ja kasulik, teisalt aga sõdurid, kel midagi polnud teha, hakkasid jooma ja kaarte mängima, mis mõjus halwasti moraalile. Otsustasime nende meeleolu tõstmiseks midagi ette wõtta ja selleks sõitsin salga ülema asetäitja kol.Issajewi juure, kes oma patareiga asus kolme kilomeetri kaugusel Raplast. Suur aga oli minu imestus, kui koloneli asemel leidsin ainult patareiülema kpt.Smirnowi, kes esitas mulle kol.Issajewi päewakäsu, et haiguse tõttu ta lahkub Tallinna ja kogu komando annab mulle üle.Balahhovitshi käest polnud ikka teateid, kuhu telefoneerida ja kust ta üle sõnumeid saada, ma ka ei teadnud.
Meeleolu oli halb. Misuke saatus meid ootab, oli tume. Oma sõprade üle puudusid teated. Kpt. Mikoša oli päris haige ja Permõkin närweeris kõiki niiwõrd, et lõppude lõpuks palusin ta wiibimatult Wiljandisse ära sõita. Ta oli sellega päri, kuid nõudis, et andke temale kaasa kümnemeheline eskort, ja ainult kui kol. Kubbo wõttis waewaks telefoni kaudu talle selgeks teha, et tee Viljandisse on täiesti hädaohuta, oli minu wahwa kaaswõitleja nõus rügemendist lahkuma. Õhk oli nüüd puhtam. Kuid samal päewal pidi juhtuma suur õnnetus. Meie 2.eskadron, mis liikus õhtu poole, jõudis Wõrtsjärwe ette nahksilla juure wälja. Nähes, et silda kaitseb kuulipilduja, tahtis see ratsawäe ataagiga murda omale tee läbi punaste wabaks. Georgikawaleride rood, kah wahwad mehed, pidades meeles kol. Kubbo ja oma ülemuse käsku, et silda tuleb wiimase wõimaluseni kaitsta, arwasid, et saabus soodus hetk näidata kogu maailmale, mis tähendab olla georgikawaler. Eskadron saadeti juba ataagiks laiali, wäheke weel ja wennad oleks walanud wendade werd, kui ohwitseride seas oli üks nii tark olnud ja tulnud lihtsale mõttele, et silla kaitsjad wõiwad olla ka eestlased wõi isegi omad. Luure oli wälja saadetud ette, ja siis juba ataagist ei tulnud midagi wälja. Paari tunni pärast jõudis ka Balahhovitsh 1.eskadroni ja kahuritega kohale. Nüüd olime jälle kõik koos, jälle tugewad, ja jälle meie südamed olid täis häid lootusi.
Meie lahkumine siit Wiljandisse oli määratud teise hommiku peale. Öösel aga saabus kol.Puskari käsk klaasiwabriku rajoonis seisma jääda, kusjuures meie rügement allutati 3.rügemendi ülemale kol.Kubbole. meie ülesandeks oli toetada 3.rügementi juhul, kui enamlased peaksid katsuma Emajõge forsseerida.
Möödusid mõned igawad päewad. Peame jänesejahti, korraldame ratsawõistlusi ja sõjaõhku pole tunda üldse. Kui ühel päewal saabub käsk wiibimata ja kiires korras Viljandi poole lahkuda. Järgmiseks päewaks jõudsime Viljandisse, kust meie jalgwägi sõitis rongiga ja ratsa- ning suurtükiwägi hobustel edasi põhja poole, kusjuures rügemendi salkade koondumiseks oli määratud Rapla alew.
Esimese öö saatsime mööda Vastemõsias, kus saime teada, et olukord põhjafrondil on wäga tõsine, et kõik sakslaste wäed on Eestist lahkunud ja et oodatakse peatselt abiks Inglise laewastikku. Saime ka teada, et soomest on saabunud abiwägesid, kõneldi 3000 mehest, ja et meid oodatakse kiires korras määratud kohale. Lahkusime Vastemõisast ja liikusime wahetpidamata ööpäewa läbi kuni Vana-Wändrani. Balahhovitsh oli walmis seal ka mitte peatuma, kuid hobused ja mehed olid niiwõrd wäsinud, et meie palusime mõneks tunniks lubada puhkust.
Ootamatult meie sealwiibimine wenis terweks päevaks. Õhtupoole Balahhovitshi juurde ilmus vallawanem kahe vallavalitsuse liikmega ja põlwedel palus Wana-Wändra enamlaste agentidest puhastada. Nende seletuse järele siia oli koondunud suur arw kommuniste, kes kõik hästi relwastatud, kes ähwardavad kõiki suuremate talude omanikke maha lasta ja ootawad waid silmapilku, et punased wäed läheneksid.
Balahhovitshi wastuse peale, et ta ei tohi wõõras kohas midagi ette wõtta, kõik kolm wanemat meest hakkasid nutma ja kisama, et nad ei julge enam mõisa õuest lahkuda, sest kindlasti neid tapetakse maha juba selle eest, et nad julgenud Balahhovitshiga isiklikult ühendusse astuda.
Balahhovitshi ülesandel mina ta staabiülema asetäitjana katsusin Viljandi ja Tallinnaga telefonil ühendusse astuda ja wõimusid olukorrast informeerida. Kõik telefoniühendused olid aga rikkis. Pidasime sõjanõu. Wallawanem seletas, et samal ööl ühes majas alewiku äärel peawad punased oma koosolekut, siis meie riskeerisime oma silma ja kõrwaga weenduda, kas kõik jutud wastawad tõele. Päälegi meist mõned tulid mõttele, et siin wõib tegu olla ka kättemaksuga ja et ehk wallawanem püüab meie kaudu oma wanu arweid õiendada.
Balahhovitsh käskis mind 20 wabatahtlikku wälja walida ja kell 9 õhtul, mil koosolek pidi olema, vallavanemaga eesotsas, kes pidi teed näitama, ümber piirama mainitud maja ja kohapeal püüdma selgitada, kuiwõrd kuuldud kaebus wastab tõele. Ilm oli kole. Sadas märga lund segi wihmaga. Oli niiwõrd pime, et ühe sammu kaugusele polnud wõimalik midagi näha, ja kuna me pidime walgustuseta sinna pääsema, siis ma keelasin oma meestel igaks juhuks ka laskmise, sest oli selge, et säärases pimeduses me wõime kergesti üksteist tabada. Umbes pool tundi kulus meil jalutuskäiguks, mille kestel mõned minu mehed kukkusid vette, kisasid ja ma arwasin, et minu salajasest ettewõttest midagi ei tule wälja.
Jõudsime salapärase maja juure. Kõik aknad olid pimedad, ainult teise korra akna kaudu paistis nõrk walgus, kui järsku kõlas hele wile, sellele wastas teine, maja uks läks lahti ja hulk inimesi jooksis sellest wälja laiali. Kõlasid mõned rewolwripaugud. Kuna meie ei teadnud, kellega siin tegu, ja minu käsku meeles pidades – minu sõdurid tulega ei wastanud. Otsustasin siiski majja sisse minna. Rewolwer ühes ja elektrilamp teises käes, astusin uksest sisse. Esimene tuba oli tühi. Teises aga tuli meile wastu üks wana naine, kes hakkas nutma ja rääkima, et ta on waene inimene, et tal majas midagi ei ole, ka peremees polewat kodus. Imestasin, kuidas see naine kõneleb nii selgesti ja õigesti wene keelt ja kust ta üldse teadis, et tal tegu wene ohwitseriga. Minu seljatagant tuli wälja wallawanem ja ütles: „Härra ohwitser, see on punaste rakukese esimehe naine ja ta teab ilmtingimata, kus on ta mees.“ Pöördusin naise poole küsimusega: „Kus on teie mees?“, sain wastuseks „Sõitis nädala eest kodust, on praegu Viljandis kaitseväes.“ Mulle oli selge, et naine waletab ja seepärast ma küsisin teda ka: „Kes olid need mehed, kes jooksid majast wälja?“ Nüüd naine seletas, et ta sellest midagi ei tea, siin pidavat olema arusaamatus, sest ta maganud rahulikult ja kedagi pole oma maja läheduses näinud. Nüüd oli mulle päris selge, et ta waletab. Läksin wälja. Asetasin kolm wõi neli meest wahti maja ümber ja teistega asusin maja läbi otsima. Nõudsin lampi. Naine asus jälle kisama ja kinnitas, et tal pole üldse tuld majas.
See oli jälle wale, sest nagu mainitud, teise korra aknast paistis tuli. Mõistsin, et nii lihtsalt ma sellest majast ei pääse. Areteerisin naise, panin ta kõrwale tunnimehe ja riskeerisin üks taskulambiga, kuigi selle tuli üha nõrgenes, asudes maja läbiotsima. Järgmine tuba oli ka tühi. Ja sellest wiis trepp üles. Wõtsin ühe sõduri kaasa ja hakkasin ronima üles. Uks oli lukus. Püüdsin teda awada, kuid asjatult. Läkitasin oma saatja perenaiselt alt wõtit küsima. Sel hetkel kuulsin selgesti, et keegi hingab otsekohe ukse taga. Nõudsin, et uks saaks awatud. Märkasin samal ajal, et wõti on wõtmeaugus seespool. Oma nõdumise peale wastust ma ei saanud. Otsustasin juba rewolwrist ukse läbi tulistada, kui minu sõdur koos wallawanemaga tulid tagasi ja tõid wõtme asemel suure kirwe. „See on kõige parem wõti“, ütles sõdur, ja tõesti, paari minuti pärast oli uks lahti. Rewolwer käes tormasin tuppa, aga see oli ka juba tühi. Samal silmapilgul kuulsin wäljast hüüet „Seisa!“, siis järgnes tunnimehe hoiatuspauk. Poollahtise akna kaudu küsisin alla: „Mis juhtus?“. Sain pimedusest wastuse: „Keegi mees hüppas teiselt korralt aknast wälja, tahtis ära joosta, kuid siiski wõtsime ta kinni.“ Käskisin teda kõwasti hoida ja jätkasin toas ringiwaatamist. Woodi alt nurgast leidsime paarkümmend wene wintpüssi, paar saksa parabellum-rewolwrit, paar käsigranaati ja suure hulga wintpüssi padruneid. Kuigi peremehe isik oli esialgu selgitamata, oli siiski näha, et meie ees on relwaladu. Meie kätte sattus weel eesti keelseid lendlehti. Wallawanema seletuse järele olid need kommunistide proklamatsioonid Eesti Kommunistliku Partei Täidesaatwa Komitee allkirjadega. Nüüdki kindel, et wallawanema jutt wastab tõele. Käskisin oma meestel arsenal ja lendlehed kaasa wõtta ja ruttasin alla. Naisterahwas, kes lähemal waatlusel osutus palju nooremaks kui tahtis näida, närweeris õudselt. Ja mind nähes karjus: „Nii kui nii warsti tulewad meie omad ja kõik koerad leiawad teenitud surma!“
Wäljusin majast. Minu pooleldi kustunud lambi walgel seisis mu ees pikk mees wene sõduri mundris. Minu järelepärimisele, kuidas on ta nimi, ta wastas mulle eesti keeles: „Ei saa aru, ei kõnele wene keelt...“ Ta sõnad tõlkis wallawanem. Olin wihane ja laususin: „Küll me õpetame sind ruttu wene keelt mõistma!“
Seejärel lahkusime wangistatutega mõsiamaja poole. Kell oli juba 3 hommikul, kui jõudsime tagasi. Balahhovitsh ei maganud, wõttis mu suure rõõmuga wastu ja kõneles, et ta närweerinud wäga minu saatuse pärast, sest me jäime kauaks ära, päälegi ta oli kuulnud paukusid. Minu seletuse peale ta otsustas otsekohe määrata sõjawäljakohtu istungi, mille koosseisu said määratud kolm wanemat ohwitseri, meie suutükiwäe ülema kol. Issajewi eesistumisel. Wana-Wändra wallawanem ja vallavalitsuse liikmed, kes kogu aja mõisamajas wiibisid kui ka mina pidime tunnistajaiks olema. Asitõenditeks olid relwad ja lendlehed. Üks oli selge, ka kohtule, siin on tegemist puhastwerd kommunistiga, ja kohtu otsus oli juba ette walmis: surma.
Naise kohta tähendas Balahhovitsh, et ta ei saa oma mehe tegude eest wastutada, seda enam et wallawalitsuse esindajad ta peale ei kaebanud. Siiski ta otsustas naise wallawalitsusele üle anda soowitusega, et see kõigest wõimudele teeks ettekande. Kell kuus hommikul kohtuotsus wiidi täide, meeskommunist sai üles poodud. Halwas meeleolus lahkusime Wana-Wändrast Järwa-Jaani poole, kus wiibisime ühe öö ja paari päewa pärast olime Raplas.
Balahhovitsh andis üle juhtimise kol.Issajewile ja lahkus rongil Tallinna, eesmärgiga end kindr.Laidonerile ja Eesti Wabariigi wõimudele esitada. Sain käsu oodata ta korraldusi telefonil Tallinnast. Oli jõululaupäew (huvitav märge õigeusklikku poolt). Sääraseid kurbi jõulupühi wist keegi meist polnud seni läbi elanud. Mis ootas meid ees? Oli päris tume. Tahtmatult mõtted pöördusid mahajäetud minewiku koju poole...
Poolteist kilomeetrit Raplast ühes uhkes mõisamajas oli korteris meie ritm.Permõkini Talabski salk, mis rongil Viljandist saabus Raplasse. Kpt.Mikoša georgikavaleride pataljon sõitis aga otsekohe Tallinna, kus nagu me saime teada, jatkus põhja-lääne korpuse formeerimine, mis Pihkwa-tragöödia tõttu wahepeal sai katkestatud. Saime ka teada, et Eesti Vabariigi valitsus waatab meie kui hea liitlase peale, et meile on lubatud rahaline ja toidustamise warustus Eesti walitsuse poolt; et wene korpuse eesotsas seisawad uued mehed, ja et kuigi põhja frondi olukord ikka weel wäga tõsine, on meeleolu Tallinnas ikkagi kindel.
Ootasime igapäew käsku ka oma jõudu uuele peremehele näidata, kuid mulje oli säärane, et suured härrad olid meid üldse unustanud. Päewad möödusid, algas uus 1919.aasta, aga meie olukorda muutusi ei ulatunud. Üheltpoolt säärane puhkus oli vajalik ja kasulik, teisalt aga sõdurid, kel midagi polnud teha, hakkasid jooma ja kaarte mängima, mis mõjus halwasti moraalile. Otsustasime nende meeleolu tõstmiseks midagi ette wõtta ja selleks sõitsin salga ülema asetäitja kol.Issajewi juure, kes oma patareiga asus kolme kilomeetri kaugusel Raplast. Suur aga oli minu imestus, kui koloneli asemel leidsin ainult patareiülema kpt.Smirnowi, kes esitas mulle kol.Issajewi päewakäsu, et haiguse tõttu ta lahkub Tallinna ja kogu komando annab mulle üle.Balahhovitshi käest polnud ikka teateid, kuhu telefoneerida ja kust ta üle sõnumeid saada, ma ka ei teadnud.
Re: Bułak-Bałachowiczi staabiülema rittmeister Jefremowi mälestusi
Raplasse tagasi jõudes otsustasin pöörduda telefonil otsekohe Eesti peastaapi ja sealt pärida, mida teha. Sain õnnelikult ühenduse otsekohe staabiülema kol.Rinkiga (tundub, et siin Jefremov eksib ning ka ülesse tähendaja ei paranda teda. Polkovnik Rink oli sellel ajal ehk peale jõule 1918.aastal 1.diviisi staabiülem ning Operatiivstaabi poolt võis telefoni otsas olla Paul Lill või Soots ise või hoopis keegi kolmas staabiohvitseridest-ametnikest. Võimalik, et Jefremov ühendati hoopis Peastaabiga ning vestluspartneriks oli A.Larka), kes mulle wastas, et jääge aga rahulikult Raplasse ja puhake. Balahhovitshi üle ta teadis niipalju, et kindral.Laidoneri käsukirja järele on ta ka puhkusel. Puhkust wajavat meie üle kõige, sest meil olewat ees raske, wastutusrikas töö. Tuli end sellega rahustada, kuid igaw oli ikka ja sõdurite meeleolu tegi suurt muret. Otsustasin korraldada järgmisel päewal ratsawäele wäikese wäljasõidu ja jalgwäele wõistluslaskimse. Selleks sõitsin ratsa Talabski salga juure, kuhu jõudsin parajasti uue aasta wastuwõtuks. Laskewõistlus – ei tulnud siin enam kõne alla, niiwõrd heas tujus oli nii ohwitseride kogu kui ka sõdurid. Minu ettepaneku üle ohwitserid pahwatasid lihtsalt naerma.
Ei tahtnud enam nende tuju rikkuda, olin walmis pöörduma tagasi staapi, kui sel hetkel helises telefon, mind paluti aparaadi juure ja korrapidaja ohwitser kõneles:
„Meil on suur õnnetus, hobusetallid põlewad. Tulekahi on täies hoos, kustutamiswahendid puuduvad üldse...“
Ruttasin staapi. Oli õhtupoole. Selgesti paistsid suured tuleleegid. Hobuste saatus tegi muret, sest wäikesesse talli oli koondatud meie ratsaväe kogu rikkus.
Wiie minuti pärast olin kohal ja weendusin, et noored ohwitserid osutusid headeks korraldajateks ja kuigi mõned sõdurid said tules kannatada, olid hobused wiimaseni päästetud. Weerand tundi hiljem tulid joostes Talabski salga kaks roodu, kes oskasid omalt poolt ka põlewa hoone kustutada. Sel ajal, kui me kõik olime wäljas, helises telefon, Tallinnast kõneles Balahhovitsh, kes teatas, et järgmisel hommikul ta saabub Raplasse ülesandega kogu oma wäeüksus wiia frondile. Hommikuse rongiga ta ka jõudis kohale. Tal oli wastas Rapla jaamas aukompanii. Teel ta seletas mulle: „Meie ülesandeks on ootamatult lüüa enamlaste wasakule tiiwale Tapa ja Aegwiidu wahel. Homme hommikul alustame pealetungi.“
Selleks olime walmis, kuid juba samal päewal muudeti see operatiiwkäsk. Wahepeal olukord oli muutunud eesti wägede kasuks, enamlased põgenesid ida poole. Balahhovitsh sai käsu oma salgaga rongil Tallinna sõita, seal warustus wastu võtta, haavatud ja haiged haiglasse paigutada ja ülemjuhataja käsku oodata. Paistis, et meie salk oli määratud strateegiliseks reserwiks. Isiklikult sain Balahhovitshi käest kolepäevase puhkuse, kuna olin wanemate ohwitseride seas ainuke, kel seni wõimalus puudus saunaski käia.
13.jaanuaril tulin esmakordselt Tallinna. Minu suureks üllatuseks leidsin siin ees jessaul Permõkini kõrge wõimukandjana, mis puutus meie salga huvisid, ta oli wahepeal meie majandusülemaks määratud. Sõitsin rügemendi majanduskantseleisse, mis asus Tõnismäel majas nr.5A. Permõkin tuli mulle wastu ja ta esimeseks lauseks oli: „Leitnant Jefremov, miks te mulle ei raporteeri oma tulekust?“ Säärane wastuwõtt oli mulle wäheke piinlik, aga kuna kõrwal seisid sõdurid, ma pidin distsiplineeritud ohwitseri osa mängima. Tõstsin käe kõrwa äärde ja raporteerisin wormi järele. Permõkinil oli kohe hea meel. Ta palus mind oma kabinetti, kus kõneles: „Kallis sõber, ma loodan, et wäikesed wahejuhtumid, mis meie wahel aset leidsid, on sinu poolt unustatud. Ära unusta, et meid ootab suur ülesanne ja meie oleme oma waese isamma wiimane lootus.“
„Waene Venemaa“, mõtlesin, „kui Wsewold Permõkin on sinu wiimane lootus!“
Öösi olin „Kuld Lõvis“ ja „Grand Marinas“ wana kalendri järele uueaasta wastuwõtul ja kuigi olin weel noor, jäi mulle wäga kurb mulje sellest, kuidas minu isamaa „wiimased lootused“ end wõõras pealinnas ülal pidasid. Raske oli uskuda, kuigi oleks tahtnud, et säärasel wiisil wastuwõetud uus aasta wõiks meile õnneks olla.
Järgmisel hommikul esitlesin end põhja-lääne korpuse uuele ülemale kol. Ažeružinskile (polkovnik Anton Dzerožinski) ja staabiülemale kol.Wahlile (siis polkovnik). Wiimane võttis mu wastu järmiste sõnadega: „Olete ka Balahhovitshi salgast? Imestan, sest et paistate päris distsiplineeritud ohwitser olewat..“ Säärane wastuvõtt pani järele mõtlema, ei siin kõik ei wõi päris korras olla. Jälle oli paha eelaimdus, kuigi ise weel ei mõistnud, mis ja kus on wiga.
Sama päewa kestel kohtasin mõnd sõpra, kes mind informeerisid et kuigi põhja-lääne korpuse formeerimine saksa wõimude abiga nurjus, on meie endised liitlased, inglased ja prantslased nõus wene walge armee formeerimist toetama.
Esialgu nende andmete järele oli sõlmitud leping Eesti Vabariigi valitsusega ja põhja-lääne korpuse juhatuse wahel, mille alusel meie allume Eesti ülemjuhatajale seni, kui jääme Eesti piiridesse.
Sain ka teada, et lõunas ja idas on juba walgete armeed olemas ja isamaa wabastamine punaste käest on vaid aja küsimus. Meeleolu tõusis. Otsustasin oma kolmepäevase puhkuse lõpul juba tagasi Raplasse sõita, kui juhuslikult kohtasin „Kuld Lõwi“ ees kol.Rodzjankot (Siin on midagi viltu Reigo Roshentali arvates. Olemasolevail andmeil jõudis Rodzjanko Kuramaalt Eestisse alles veebruari alguses (meritsi). Rozjanko oli sügisel 1918 liitunud Pihkva korpusega), kes mind tundis Peterburist saadik.
Rodzjanko kutsus mind oma poole ja kõneles: „Ma tulin siia, arwasin küll, et saan ülemjuhatajaks, sest minu seljataga on inglased ja seepärast rõõmustan wäga, et kohtasin teid, sest loodan, et te selgitate mulle kogu olukorra ja wahekorra eestlastega.“ Wastasin kolonelile: „Kahjuks olen ise päris wärske siin pealinnas ja tean ainult niipalju, et pean õhtul oma rügemendi juure tagasi sõitma.“ Jälle oli midagi, mis mõjus wäga sandisti meeleolule. Rodzjanko..., keda tundsin tubli ratsawäe ohvitserina ja paljude auhindadega wõidusõitjat, peab nüüd meie walget malewat juhtima..? (Võimalik, et just tuvus Rodzjankoga viis Jefremovi 1919.aastal Loodearmeesse, või oli üheks teguriks tema valikul...)
Minu tagasisõidust rügementi Rapla midagi ei tulnud wälja. Üldine olukord muutus wahepeal ja Eesti ülemjuhataja poolt oli Balahhovitshile ülesandeks tehtud enamlaste ründamine Viljandi ja Walga wahel, kus nad olid koondanud end suurel arwul.
(Planeeriti Taru vabastamist ning selleks hetkeks oli operatiivstaabil võimalus reservina opereerida järgmiste väeosadega: Tartu saksa kaitserood (kaitsekompanii) ja Bulak-Balahhovitsi väeosa (c.1100 meest ja 5 kahurit) ning Tallinna kaitsepataljon (900 meest ja 2 kahurit). 2. diviisi ülem Viktor Puskar ja tema staabiülem Konrad Rotschild töötasid välja direktiivid Tartu vallutamiseks, mille puhul rünnak pidi lähtuma Pärnu lahe ja Võrtsjärve vaheliselt alalt, kuid elu tegi omad korrektiivid)
Põhjarindel oli juba olukord paranenud, enamlaste pealetung Tallinna peale oli tagasi löödud ja selles suunas meie abi rohkem polnud waja. Meie pidime rongidega Viljandi taha niikaugele sõitma, kui seisukord seda wõimaldas.
Balahhovitshi salga üksused, georgikavaleride salk (hiljem rügement), osa Talabski salgast (hiljem rügement) ja wärske ohwitseride rühm, mis äsja Tallinnas wabatahtlikest oli formeeritud, jaanuari teise poole ühel hommikul 1919 olid koondatud Tallinnas Peetri platsile Balahhovitshiga eesotsas. Peale kindr.Laidoneri poolt ülewaatust pidid need koondised otsekohe lahkuma linnast Tallinn-Wäikese jaama kaudu ešelonides Viljandi poole. (Kindlasti jäädvustati ülevaatus fotokaameraga, kuid mina ei ole kahjuks neid pilte kunagi kohanud v.a. vist üks üldpilt Reigo Roshentali "Loodearmee"?).
Teised Balahhovitshi üksused, ratsaeskadronid, suurtükipatareid ja ülejäänud Talabski salga osad pidid eelmärgitutega ühinema Rapla jaamas.
Sealt edasi sõitsimegi kolme rongiga Viljandist läbi, kus seal asuwa 2.diviisi ülema poolt saime korralduse oma suurtüki- ja jalawäe maha laadida Halliste jaamas. Eskadronid aga pidid sõitma kuni Abjani. Tegutsemissuunaks oli antud Nuia-Taagepera-Tõrwa. Olemasolewate luureandmete järele punaste peajõud pidid olema koondatud Tõrwa ja Helme wahele, samal ajal kui nende ratsaluure oli tunginud juba Karksi mõisani.
Warahommikul kella 4 paiku jätsime oma jalawäe Halistesse, kusjuures Balahhovitsh määras kpt.Mikoša selle salga ülemaks. Staap ja ratsawäelased sõitsid rongiga Abjani edasi. Meeleolu oli suurepärane, igaüks oli kindel, et wõit on kahtlematult meie, ainult et kõle pakane tõusis kuni -30*C ja meie olime riietatud kõik kergelt. Kuni Taageperani, kus kohtasime jälle oma jalawäge, me ei näinud ühtki waenlast, kuigi kuuldus, et selle luure oli möödunud ööl Nuia alewikus käinud ja oli lubanud mõne päewapärast kogu punaste jõuga tagasi olla. Punaste ülemjuhatuse poolt oli Nuia suuremate talude pidajatele ja majaomanikele peale pandud suur kontributsioon, mille nad pidid tasuma kolme päewa jooksul, wastasel korral ähwardasid maha lasta umbes 40 kohalikku tegelast, kellede nimed olid ka ära toodud wastawate lendlehtede nimestikes. Ses nimestikus ühe esimesena oli kohaliku preestri, praeguse mitropoliit Aleksandri nimi. Nuia elanikud wõtsid wastu meid tõesti suurepäraselt. Igas majas pakuti süüa ja juua. Oli otsekohe näha, kuidas elanikud rõõmustasid, et punaste ähwardus on meie ilmumise tõttu eemaldatud.
Tahtamtult tuli meele wõrdlus wastupidise wastuwõtuga Wana-Wändras. Selle puhul üks majaperemees seletas, et siin ümbruskonnas waid üksikud on punased, sest maapind on rikas ja ringi talupidajad kui ka alewiku elanikud on enamwähem jõukad.
Saime ka informatsiooni, et enamlased olid lahkunud kiiresti Nuiast, kui olid saanud teateid, et Hallastes ja Abjas teostub meie rügemendi mahalaadimine.
Saatsime wälja igale poole luure ja kahte teed mööda hakkasime liikuma Taagepera poole.
Meil oli ka informatsiooni, et Mõisaküla poolt Walga suunas liiguvad edasi eesti soomusrongid, sel ajal kui Virtsjärwe poolt Tõrwa suunas liigub eesti 3.rügement.
Ei tahtnud enam nende tuju rikkuda, olin walmis pöörduma tagasi staapi, kui sel hetkel helises telefon, mind paluti aparaadi juure ja korrapidaja ohwitser kõneles:
„Meil on suur õnnetus, hobusetallid põlewad. Tulekahi on täies hoos, kustutamiswahendid puuduvad üldse...“
Ruttasin staapi. Oli õhtupoole. Selgesti paistsid suured tuleleegid. Hobuste saatus tegi muret, sest wäikesesse talli oli koondatud meie ratsaväe kogu rikkus.
Wiie minuti pärast olin kohal ja weendusin, et noored ohwitserid osutusid headeks korraldajateks ja kuigi mõned sõdurid said tules kannatada, olid hobused wiimaseni päästetud. Weerand tundi hiljem tulid joostes Talabski salga kaks roodu, kes oskasid omalt poolt ka põlewa hoone kustutada. Sel ajal, kui me kõik olime wäljas, helises telefon, Tallinnast kõneles Balahhovitsh, kes teatas, et järgmisel hommikul ta saabub Raplasse ülesandega kogu oma wäeüksus wiia frondile. Hommikuse rongiga ta ka jõudis kohale. Tal oli wastas Rapla jaamas aukompanii. Teel ta seletas mulle: „Meie ülesandeks on ootamatult lüüa enamlaste wasakule tiiwale Tapa ja Aegwiidu wahel. Homme hommikul alustame pealetungi.“
Selleks olime walmis, kuid juba samal päewal muudeti see operatiiwkäsk. Wahepeal olukord oli muutunud eesti wägede kasuks, enamlased põgenesid ida poole. Balahhovitsh sai käsu oma salgaga rongil Tallinna sõita, seal warustus wastu võtta, haavatud ja haiged haiglasse paigutada ja ülemjuhataja käsku oodata. Paistis, et meie salk oli määratud strateegiliseks reserwiks. Isiklikult sain Balahhovitshi käest kolepäevase puhkuse, kuna olin wanemate ohwitseride seas ainuke, kel seni wõimalus puudus saunaski käia.
13.jaanuaril tulin esmakordselt Tallinna. Minu suureks üllatuseks leidsin siin ees jessaul Permõkini kõrge wõimukandjana, mis puutus meie salga huvisid, ta oli wahepeal meie majandusülemaks määratud. Sõitsin rügemendi majanduskantseleisse, mis asus Tõnismäel majas nr.5A. Permõkin tuli mulle wastu ja ta esimeseks lauseks oli: „Leitnant Jefremov, miks te mulle ei raporteeri oma tulekust?“ Säärane wastuwõtt oli mulle wäheke piinlik, aga kuna kõrwal seisid sõdurid, ma pidin distsiplineeritud ohwitseri osa mängima. Tõstsin käe kõrwa äärde ja raporteerisin wormi järele. Permõkinil oli kohe hea meel. Ta palus mind oma kabinetti, kus kõneles: „Kallis sõber, ma loodan, et wäikesed wahejuhtumid, mis meie wahel aset leidsid, on sinu poolt unustatud. Ära unusta, et meid ootab suur ülesanne ja meie oleme oma waese isamma wiimane lootus.“
„Waene Venemaa“, mõtlesin, „kui Wsewold Permõkin on sinu wiimane lootus!“
Öösi olin „Kuld Lõvis“ ja „Grand Marinas“ wana kalendri järele uueaasta wastuwõtul ja kuigi olin weel noor, jäi mulle wäga kurb mulje sellest, kuidas minu isamaa „wiimased lootused“ end wõõras pealinnas ülal pidasid. Raske oli uskuda, kuigi oleks tahtnud, et säärasel wiisil wastuwõetud uus aasta wõiks meile õnneks olla.
Järgmisel hommikul esitlesin end põhja-lääne korpuse uuele ülemale kol. Ažeružinskile (polkovnik Anton Dzerožinski) ja staabiülemale kol.Wahlile (siis polkovnik). Wiimane võttis mu wastu järmiste sõnadega: „Olete ka Balahhovitshi salgast? Imestan, sest et paistate päris distsiplineeritud ohwitser olewat..“ Säärane wastuvõtt pani järele mõtlema, ei siin kõik ei wõi päris korras olla. Jälle oli paha eelaimdus, kuigi ise weel ei mõistnud, mis ja kus on wiga.
Sama päewa kestel kohtasin mõnd sõpra, kes mind informeerisid et kuigi põhja-lääne korpuse formeerimine saksa wõimude abiga nurjus, on meie endised liitlased, inglased ja prantslased nõus wene walge armee formeerimist toetama.
Esialgu nende andmete järele oli sõlmitud leping Eesti Vabariigi valitsusega ja põhja-lääne korpuse juhatuse wahel, mille alusel meie allume Eesti ülemjuhatajale seni, kui jääme Eesti piiridesse.
Sain ka teada, et lõunas ja idas on juba walgete armeed olemas ja isamaa wabastamine punaste käest on vaid aja küsimus. Meeleolu tõusis. Otsustasin oma kolmepäevase puhkuse lõpul juba tagasi Raplasse sõita, kui juhuslikult kohtasin „Kuld Lõwi“ ees kol.Rodzjankot (Siin on midagi viltu Reigo Roshentali arvates. Olemasolevail andmeil jõudis Rodzjanko Kuramaalt Eestisse alles veebruari alguses (meritsi). Rozjanko oli sügisel 1918 liitunud Pihkva korpusega), kes mind tundis Peterburist saadik.
Rodzjanko kutsus mind oma poole ja kõneles: „Ma tulin siia, arwasin küll, et saan ülemjuhatajaks, sest minu seljataga on inglased ja seepärast rõõmustan wäga, et kohtasin teid, sest loodan, et te selgitate mulle kogu olukorra ja wahekorra eestlastega.“ Wastasin kolonelile: „Kahjuks olen ise päris wärske siin pealinnas ja tean ainult niipalju, et pean õhtul oma rügemendi juure tagasi sõitma.“ Jälle oli midagi, mis mõjus wäga sandisti meeleolule. Rodzjanko..., keda tundsin tubli ratsawäe ohvitserina ja paljude auhindadega wõidusõitjat, peab nüüd meie walget malewat juhtima..? (Võimalik, et just tuvus Rodzjankoga viis Jefremovi 1919.aastal Loodearmeesse, või oli üheks teguriks tema valikul...)
Minu tagasisõidust rügementi Rapla midagi ei tulnud wälja. Üldine olukord muutus wahepeal ja Eesti ülemjuhataja poolt oli Balahhovitshile ülesandeks tehtud enamlaste ründamine Viljandi ja Walga wahel, kus nad olid koondanud end suurel arwul.
(Planeeriti Taru vabastamist ning selleks hetkeks oli operatiivstaabil võimalus reservina opereerida järgmiste väeosadega: Tartu saksa kaitserood (kaitsekompanii) ja Bulak-Balahhovitsi väeosa (c.1100 meest ja 5 kahurit) ning Tallinna kaitsepataljon (900 meest ja 2 kahurit). 2. diviisi ülem Viktor Puskar ja tema staabiülem Konrad Rotschild töötasid välja direktiivid Tartu vallutamiseks, mille puhul rünnak pidi lähtuma Pärnu lahe ja Võrtsjärve vaheliselt alalt, kuid elu tegi omad korrektiivid)
Põhjarindel oli juba olukord paranenud, enamlaste pealetung Tallinna peale oli tagasi löödud ja selles suunas meie abi rohkem polnud waja. Meie pidime rongidega Viljandi taha niikaugele sõitma, kui seisukord seda wõimaldas.
Balahhovitshi salga üksused, georgikavaleride salk (hiljem rügement), osa Talabski salgast (hiljem rügement) ja wärske ohwitseride rühm, mis äsja Tallinnas wabatahtlikest oli formeeritud, jaanuari teise poole ühel hommikul 1919 olid koondatud Tallinnas Peetri platsile Balahhovitshiga eesotsas. Peale kindr.Laidoneri poolt ülewaatust pidid need koondised otsekohe lahkuma linnast Tallinn-Wäikese jaama kaudu ešelonides Viljandi poole. (Kindlasti jäädvustati ülevaatus fotokaameraga, kuid mina ei ole kahjuks neid pilte kunagi kohanud v.a. vist üks üldpilt Reigo Roshentali "Loodearmee"?).
Teised Balahhovitshi üksused, ratsaeskadronid, suurtükipatareid ja ülejäänud Talabski salga osad pidid eelmärgitutega ühinema Rapla jaamas.
Sealt edasi sõitsimegi kolme rongiga Viljandist läbi, kus seal asuwa 2.diviisi ülema poolt saime korralduse oma suurtüki- ja jalawäe maha laadida Halliste jaamas. Eskadronid aga pidid sõitma kuni Abjani. Tegutsemissuunaks oli antud Nuia-Taagepera-Tõrwa. Olemasolewate luureandmete järele punaste peajõud pidid olema koondatud Tõrwa ja Helme wahele, samal ajal kui nende ratsaluure oli tunginud juba Karksi mõisani.
Warahommikul kella 4 paiku jätsime oma jalawäe Halistesse, kusjuures Balahhovitsh määras kpt.Mikoša selle salga ülemaks. Staap ja ratsawäelased sõitsid rongiga Abjani edasi. Meeleolu oli suurepärane, igaüks oli kindel, et wõit on kahtlematult meie, ainult et kõle pakane tõusis kuni -30*C ja meie olime riietatud kõik kergelt. Kuni Taageperani, kus kohtasime jälle oma jalawäge, me ei näinud ühtki waenlast, kuigi kuuldus, et selle luure oli möödunud ööl Nuia alewikus käinud ja oli lubanud mõne päewapärast kogu punaste jõuga tagasi olla. Punaste ülemjuhatuse poolt oli Nuia suuremate talude pidajatele ja majaomanikele peale pandud suur kontributsioon, mille nad pidid tasuma kolme päewa jooksul, wastasel korral ähwardasid maha lasta umbes 40 kohalikku tegelast, kellede nimed olid ka ära toodud wastawate lendlehtede nimestikes. Ses nimestikus ühe esimesena oli kohaliku preestri, praeguse mitropoliit Aleksandri nimi. Nuia elanikud wõtsid wastu meid tõesti suurepäraselt. Igas majas pakuti süüa ja juua. Oli otsekohe näha, kuidas elanikud rõõmustasid, et punaste ähwardus on meie ilmumise tõttu eemaldatud.
Tahtamtult tuli meele wõrdlus wastupidise wastuwõtuga Wana-Wändras. Selle puhul üks majaperemees seletas, et siin ümbruskonnas waid üksikud on punased, sest maapind on rikas ja ringi talupidajad kui ka alewiku elanikud on enamwähem jõukad.
Saime ka informatsiooni, et enamlased olid lahkunud kiiresti Nuiast, kui olid saanud teateid, et Hallastes ja Abjas teostub meie rügemendi mahalaadimine.
Saatsime wälja igale poole luure ja kahte teed mööda hakkasime liikuma Taagepera poole.
Meil oli ka informatsiooni, et Mõisaküla poolt Walga suunas liiguvad edasi eesti soomusrongid, sel ajal kui Virtsjärwe poolt Tõrwa suunas liigub eesti 3.rügement.
Viimati muutis Vares, R Mär 26, 2021 10:54 pm, muudetud 1 kord kokku.
Re: Bułak-Bałachowiczi staabiülema rittmeister Jefremowi mälestusi
Umbes 1 1/2 kilomeetri kaugusel Taageperast saime oma eelwäe juhataja käest teateid, et luure jõudmisel Taageperasse see oli wastu wõetud kuulipilduja ja püssitulega, aga juba kogu eelwäe lähenemisel oli Taagepera mõis waikinud. Mõisawalitseja andmete järele kuni Tõrwani suuremaid punaste salku ei ole oodata.
Liikusime edasi. Luure tegi warsti kindlaks, et punaste suuremad jõud on end kindlustanud Tõrwa ja Helme wahel. Helme kirikutornist on vististi kuulipildujad, kust meie luure oli saanud tuld. Helme kirikumõisas seisawad kahurit, samal ajal kui Tõrwa tänawail oli näha kaht soomusautot. Ühe ülejooksiku käest, kes osutus ohwitseriks, saime andmeid, et meie ees on umbes 1200 meest nelja kahuriga, kümne kuulipildujaga ja kahe soomusautoga. Edasi see ohwitser seletas, et meeleolu punaste wägedes on wäga mahasurutud, et sõdurid ei taha sõdida, et meie salga kohta räägitakse: see on kolmtuhat meest suur ja et Eesti armee on kolm korda tugewam kogu punaste wäest.
Ta jutustas weel, et wõime kindlasti arwestada sellega, et suur osa mobiliseeritud sõdureid meie esimeste paukude järele annab end wangi ja et meile hädaohtlik on ainult madruste salk, mis koos hiinlastega kokku on umbes kolmsada meest suur, kes on weendunud kommunistid.
Pealetung määrati järgmiseks hommikuks. Kpt. Mikoša pidi wallutama Tõrwa alewi, 2.eskadron ühe kahuri ja ohwitseride rühmaga pidi küljelt mööduma punaste wasakust tiiwast Helme kohale, sel ajal kui 1.eskadron ühe kahuriga ja Tabalski salgaga pidi lööma tsentrumi wastu, Helme ja Tõrwa wahel otsejoones. Öösel saime teateid, et 3.rügement on ootamatult ees leidnud takistusi ja peab enamlastega lahingut Tõrwast põhja pool.
Mahatõmmatud tekst [Seetõttu meil tuli arwestada esialgu ainult oma jõuga, kuna lõunas Ruhja linna kohal on lahingus seotud soomusrongide dessant.]
Täies pimeduses, umbes kella 5 paiku hommikul, meie wäeüksused asusid lahinguplaani teostama. Kell 7, kui juba hakkas koitma, meie kahurid algasid kõnet. Kohe järgnes sellele wastus ja tunni aja pärast oli lahing täies hoos.
Kuid üle jooksid meie poole ainult üksikud sõdurid. Need seletasid, et esireas on mobiliseeritud, sel ajal kui madrused ja hiinlased on nende seljataga, kes halastamatult lasevad maha igaühe, kes ei taha meie wastu lasta, wõi kavatseb alla anda.
Kell 1/2 9 saabus kpt. Mikošalt teade, et kuigi ta on raskesti haavatud, on talle antud ülesanne täidetud: punased on Tõrwast wälja löödud, mõlemad nende soomusautod on kõlbamtuks tehtud ja ta sõjasaak koosneb sajakahekümnest punasest ja neljast kuulipildujast. Ta salk oli kaotanud kaks ohwitseri ja 30 sõdurit langenutena ja umbes 25 meest haavatutena.
Kõige raskemaks osutus meie parema tiiva olukord Helme kiriku juures, kus kirikumõisa oli koondatud madrused ja hiinlased. Helme kirikumõisa wallutamisel juhtus ka ränk õnnetus, mis mõjus meie meeleolule wäga rusuwalt. Ja nimelt, üks meie shrapnellidest lõhkes enneaegselt just meie ohwitseride rühma kohal, kusjuures neli ohwitseri said silmapilkselt surma 12 haawata. Meie patareiülem kpt.Smirnowi meeleolu seejärel oli niivõrd löödud, et suure waewaga meil õnnestus teda tagasi hoida enda surmamisest.
(Lahingud Tõrva piirkonnas on kirja pandud puhtalt mälu järgi ning sisaldavad ebatäpsusi, sündmuste järjekord kah segi. Nt Mikoša ei saanud haavata mitte Tõrva vallutamisel, vaid hiljem Riidaja mõisa all. Sama lugu ratsapatarei õnnetusega, kui see oma mehi tappis - see samuti Riidaja all. Lahingute kohta on täpsem kirjeldus R.R. "Loodearmees")
Lahing kestis edasi ja kui peale Tõrwa wallutamist punaste rinde tsentrum pidi end ka tagasi tõmbama, ei tahtnud punaste wäejuhid lahingut pidada kaotatuks ja seda ägedam oli wastupanu Helme kohal.
Nüüd Balahhovitsh otsustas punaste wastupanule teha kiire lõpu. Parema tiiwa ülemale ritm.Balahhovitsh 2-le (Josif Bulak-Balahhovitš ehk "batka" noorem vend), niisamuti kui 1.eskadroni ülemale ritm.Melgunovile sai antud käsk ratsariwis ratsawäe ataagiga wastupanu murda.
Sellele järgnew pilt ei unune kunagi. Mõlemad eskadronid, saanud käsu, hargnesid ja siis oma ohwitseridega eesotsas kihutasid umbnelja otsekohe punaste karteši ja kuulipilduja tulele wastu. Armuandmist ei tulnud kõne alla. Iga madrus, iga hiinlane, kes pani weel wastu, raiuti mõõkadega maha, nii et Helme kirikumõisa ümber kogu lumi oli punane. Säärast lööki ei kannatanud wälja punased ja terwe nende rinne umbes 1 1/2; kilomeetri laiuselt hakkas paanikas põgenema. Üle kahesaja mehe, kaheksa kuulipildujat ja kaks kahurit jäid meile sõjasaagiks.
Punaste paanika oli niivõrd suur, et meie ei jõudnud neid jälitada ja ainult meie kahurid, kui ka need, mis nende endi käest said wõetud, saatsid neile järele wiimaseid terwitusi.
Kuigi meie kaotused olid wõrdlemisi suured, pakkus meile rahuldust teadmine, et antud ülesanne sai täidetud täies ulatuses. Meie järgmine ülesanne oli oma surmasaanud kaaswõitlejaid ja haawatuid Halliste jaama tagasi transporteerida. Juba Nuias saime ka kol.Puskari kaudu ülemjuhataja kinr.Laidoneri tänuawalduse.
(Mina sain tekstist kokku 34 langenut ja 37 haavatut, kuid kui eeldame, et paremal tiival ning keskel nagu ka ratsaväe otserünnakus oli surmasaanuid ja haavatuid veelgi, kasvõi umbes sama palju, siis on see küllaltki märkimisväärne arv, lähenedes juba meie Paju lahingu inimkaotustele!)
Liikusime edasi. Luure tegi warsti kindlaks, et punaste suuremad jõud on end kindlustanud Tõrwa ja Helme wahel. Helme kirikutornist on vististi kuulipildujad, kust meie luure oli saanud tuld. Helme kirikumõisas seisawad kahurit, samal ajal kui Tõrwa tänawail oli näha kaht soomusautot. Ühe ülejooksiku käest, kes osutus ohwitseriks, saime andmeid, et meie ees on umbes 1200 meest nelja kahuriga, kümne kuulipildujaga ja kahe soomusautoga. Edasi see ohwitser seletas, et meeleolu punaste wägedes on wäga mahasurutud, et sõdurid ei taha sõdida, et meie salga kohta räägitakse: see on kolmtuhat meest suur ja et Eesti armee on kolm korda tugewam kogu punaste wäest.
Ta jutustas weel, et wõime kindlasti arwestada sellega, et suur osa mobiliseeritud sõdureid meie esimeste paukude järele annab end wangi ja et meile hädaohtlik on ainult madruste salk, mis koos hiinlastega kokku on umbes kolmsada meest suur, kes on weendunud kommunistid.
Pealetung määrati järgmiseks hommikuks. Kpt. Mikoša pidi wallutama Tõrwa alewi, 2.eskadron ühe kahuri ja ohwitseride rühmaga pidi küljelt mööduma punaste wasakust tiiwast Helme kohale, sel ajal kui 1.eskadron ühe kahuriga ja Tabalski salgaga pidi lööma tsentrumi wastu, Helme ja Tõrwa wahel otsejoones. Öösel saime teateid, et 3.rügement on ootamatult ees leidnud takistusi ja peab enamlastega lahingut Tõrwast põhja pool.
Mahatõmmatud tekst [Seetõttu meil tuli arwestada esialgu ainult oma jõuga, kuna lõunas Ruhja linna kohal on lahingus seotud soomusrongide dessant.]
Täies pimeduses, umbes kella 5 paiku hommikul, meie wäeüksused asusid lahinguplaani teostama. Kell 7, kui juba hakkas koitma, meie kahurid algasid kõnet. Kohe järgnes sellele wastus ja tunni aja pärast oli lahing täies hoos.
Kuid üle jooksid meie poole ainult üksikud sõdurid. Need seletasid, et esireas on mobiliseeritud, sel ajal kui madrused ja hiinlased on nende seljataga, kes halastamatult lasevad maha igaühe, kes ei taha meie wastu lasta, wõi kavatseb alla anda.
Kell 1/2 9 saabus kpt. Mikošalt teade, et kuigi ta on raskesti haavatud, on talle antud ülesanne täidetud: punased on Tõrwast wälja löödud, mõlemad nende soomusautod on kõlbamtuks tehtud ja ta sõjasaak koosneb sajakahekümnest punasest ja neljast kuulipildujast. Ta salk oli kaotanud kaks ohwitseri ja 30 sõdurit langenutena ja umbes 25 meest haavatutena.
Kõige raskemaks osutus meie parema tiiva olukord Helme kiriku juures, kus kirikumõisa oli koondatud madrused ja hiinlased. Helme kirikumõisa wallutamisel juhtus ka ränk õnnetus, mis mõjus meie meeleolule wäga rusuwalt. Ja nimelt, üks meie shrapnellidest lõhkes enneaegselt just meie ohwitseride rühma kohal, kusjuures neli ohwitseri said silmapilkselt surma 12 haawata. Meie patareiülem kpt.Smirnowi meeleolu seejärel oli niivõrd löödud, et suure waewaga meil õnnestus teda tagasi hoida enda surmamisest.
(Lahingud Tõrva piirkonnas on kirja pandud puhtalt mälu järgi ning sisaldavad ebatäpsusi, sündmuste järjekord kah segi. Nt Mikoša ei saanud haavata mitte Tõrva vallutamisel, vaid hiljem Riidaja mõisa all. Sama lugu ratsapatarei õnnetusega, kui see oma mehi tappis - see samuti Riidaja all. Lahingute kohta on täpsem kirjeldus R.R. "Loodearmees")
Lahing kestis edasi ja kui peale Tõrwa wallutamist punaste rinde tsentrum pidi end ka tagasi tõmbama, ei tahtnud punaste wäejuhid lahingut pidada kaotatuks ja seda ägedam oli wastupanu Helme kohal.
Nüüd Balahhovitsh otsustas punaste wastupanule teha kiire lõpu. Parema tiiwa ülemale ritm.Balahhovitsh 2-le (Josif Bulak-Balahhovitš ehk "batka" noorem vend), niisamuti kui 1.eskadroni ülemale ritm.Melgunovile sai antud käsk ratsariwis ratsawäe ataagiga wastupanu murda.
Sellele järgnew pilt ei unune kunagi. Mõlemad eskadronid, saanud käsu, hargnesid ja siis oma ohwitseridega eesotsas kihutasid umbnelja otsekohe punaste karteši ja kuulipilduja tulele wastu. Armuandmist ei tulnud kõne alla. Iga madrus, iga hiinlane, kes pani weel wastu, raiuti mõõkadega maha, nii et Helme kirikumõisa ümber kogu lumi oli punane. Säärast lööki ei kannatanud wälja punased ja terwe nende rinne umbes 1 1/2; kilomeetri laiuselt hakkas paanikas põgenema. Üle kahesaja mehe, kaheksa kuulipildujat ja kaks kahurit jäid meile sõjasaagiks.
Punaste paanika oli niivõrd suur, et meie ei jõudnud neid jälitada ja ainult meie kahurid, kui ka need, mis nende endi käest said wõetud, saatsid neile järele wiimaseid terwitusi.
Kuigi meie kaotused olid wõrdlemisi suured, pakkus meile rahuldust teadmine, et antud ülesanne sai täidetud täies ulatuses. Meie järgmine ülesanne oli oma surmasaanud kaaswõitlejaid ja haawatuid Halliste jaama tagasi transporteerida. Juba Nuias saime ka kol.Puskari kaudu ülemjuhataja kinr.Laidoneri tänuawalduse.
(Mina sain tekstist kokku 34 langenut ja 37 haavatut, kuid kui eeldame, et paremal tiival ning keskel nagu ka ratsaväe otserünnakus oli surmasaanuid ja haavatuid veelgi, kasvõi umbes sama palju, siis on see küllaltki märkimisväärne arv, lähenedes juba meie Paju lahingu inimkaotustele!)
Re: Bułak-Bałachowiczi staabiülema rittmeister Jefremowi mälestusi
Oluline on kindlasti märkida, et Vabadusõja algses etapis olid Balahhovitšiga seotud "valged" näiteks kasvõi Tartu kaitsmise juures detsembris 1918 üks võitlusvõimeliseimaid üksusi.
Sel hetkel kindlasti enamus eestlasi eriti võitlustahtest ei pakatanud. Ka muud Vene valged olid sel hetkel kindlasti sõjakamad, ehkki nendegi meeleolu just kõrge polnud.
Parafraseerides Reigo Roshhentali, siis 1920-30 üritati Balahhovitši koondsalka eestikeelses kirjanduses suhteliselt marginaalse ja isegi demoraliseerunud bandena näidata, keda taheti Tartu langemises kaassüüdlasteks teha.
Seda kõike siiski kuigi tõeseks ei saa lugeda. Reigo on sellest kirjutanud ka "Loodearmees", kusjuures juba raamatu trükkimisel leidis ta näiteks, et kaks Eesti 2. polgu roodu (Tannebaumi grupp) jooksid suuresti laiali veel enne Tartu mahajätmist. Samas Vene valgete puhul nii massilist laialijooksmist kui sellist ei esinenud.
Muidugi vaikib Jefremov batka meeste kalduvusest röövimistele ja omavolilistele rekvireerimistele. Osalt oli tegu niiöelda sõja vajadustest lähtuva tegevusega, kuid sageli oli esikohal ikkagi isikliku rikastumise huvi. Aususe nimel mainime, et polnud sellest patust vabad ka soomlased.
Lõpetuseks ka veel niipalju, et olen üritanud ajada Jefremovi hilisemaid jälgi, kuid kahjuks ei ole eriti midagi leida. Nimi puudub represseeritute nimekirjadest (kuid see ei pruugi tähendada, et ta seda ei olnud) ning selgusetu on ka tema tegevus või saatus Eestis peale Vabadussõda. Selge ei ole ka kus täpselt üldse mälestused kirja pandi ning miks mälestusted jäid poolikuks. Samuti tasub vast äramärkimist, see et mälestused tunduvad olevat lõpetatud 20.jaanuaril 1938.aastal (vähemalt väidab seda viimane rida)...
Kõik võimalikud siinsed hilisemad Jefremovid ei tundu sobivat meie Jefremovi poegadeks..kes on tulnud Leningradist, kes ei sobi vanuse tõttu.
On küll üks veel üks noorem (Fjodor ?)Jefremov, kelle andmed säilikus 495-7-1246, kuid mul ei ole kahjuks olnu võimalust arhiivist läbi põigata... Ehk ongi tegu meie Jefremovi järglasega?
Veel üks märkus: tekstis kohatav Bulaki noorem vend Jossif Bulak-Balahhivitš, peale seda kui ta vanem vend augusti lõpus 1919.aastal sisuliselt Loodearmee ridadest välja heideti, jäi armeesse endiselt edasi ning juhtis vähemalt kuni novembrini Ratsapolku (endine Bulak-Balahhovitši nimeline ratsapolk).
Sel hetkel kindlasti enamus eestlasi eriti võitlustahtest ei pakatanud. Ka muud Vene valged olid sel hetkel kindlasti sõjakamad, ehkki nendegi meeleolu just kõrge polnud.
Parafraseerides Reigo Roshhentali, siis 1920-30 üritati Balahhovitši koondsalka eestikeelses kirjanduses suhteliselt marginaalse ja isegi demoraliseerunud bandena näidata, keda taheti Tartu langemises kaassüüdlasteks teha.
Seda kõike siiski kuigi tõeseks ei saa lugeda. Reigo on sellest kirjutanud ka "Loodearmees", kusjuures juba raamatu trükkimisel leidis ta näiteks, et kaks Eesti 2. polgu roodu (Tannebaumi grupp) jooksid suuresti laiali veel enne Tartu mahajätmist. Samas Vene valgete puhul nii massilist laialijooksmist kui sellist ei esinenud.
Muidugi vaikib Jefremov batka meeste kalduvusest röövimistele ja omavolilistele rekvireerimistele. Osalt oli tegu niiöelda sõja vajadustest lähtuva tegevusega, kuid sageli oli esikohal ikkagi isikliku rikastumise huvi. Aususe nimel mainime, et polnud sellest patust vabad ka soomlased.
Lõpetuseks ka veel niipalju, et olen üritanud ajada Jefremovi hilisemaid jälgi, kuid kahjuks ei ole eriti midagi leida. Nimi puudub represseeritute nimekirjadest (kuid see ei pruugi tähendada, et ta seda ei olnud) ning selgusetu on ka tema tegevus või saatus Eestis peale Vabadussõda. Selge ei ole ka kus täpselt üldse mälestused kirja pandi ning miks mälestusted jäid poolikuks. Samuti tasub vast äramärkimist, see et mälestused tunduvad olevat lõpetatud 20.jaanuaril 1938.aastal (vähemalt väidab seda viimane rida)...
Kõik võimalikud siinsed hilisemad Jefremovid ei tundu sobivat meie Jefremovi poegadeks..kes on tulnud Leningradist, kes ei sobi vanuse tõttu.
On küll üks veel üks noorem (Fjodor ?)Jefremov, kelle andmed säilikus 495-7-1246, kuid mul ei ole kahjuks olnu võimalust arhiivist läbi põigata... Ehk ongi tegu meie Jefremovi järglasega?
Veel üks märkus: tekstis kohatav Bulaki noorem vend Jossif Bulak-Balahhivitš, peale seda kui ta vanem vend augusti lõpus 1919.aastal sisuliselt Loodearmee ridadest välja heideti, jäi armeesse endiselt edasi ning juhtis vähemalt kuni novembrini Ratsapolku (endine Bulak-Balahhovitši nimeline ratsapolk).
Re: Bułak-Bałachowiczi staabiülema rittmeister Jefremowi mälestusi
Olen Venelane, pole Nõukogude.
Re: Bułak-Bałachowiczi staabiülema rittmeister Jefremowi mälestusi
Super, tänud Venepoeg!
Tundub, et info tema kohta "venelased Eestis" saidile on ilmunud suhteliselt hiljuti ehk alles sellel aastal? Ennem pole ma seal seda trehvanud.
Tõlgin siis Jefremovi biograafia siiagi:
Aleksander Venjamini poeg Jefremov, sündis 17.02.1896 Peterburgis ja suri vägivaldelt 27.07.1941 Moskvas
Isa Venjamin Nikolajevitš Jefremov (Вениамина Николаевича Ефремов)
Õigeusklik, aadlik. Rottmeister.
Militaarne karjäär teada alates sellest hetkest kui arvati 3.Petrogradi ratsaväe polku, mida siis käsutas Bulak- Balahhovitš.
Sügisest 1918.aastal arvati Põhjaarmee koosseisus oleva Üksiku Pihkva Vabatahtlike Korpuse ridadesse.
Hiljem arvati Loodearmee ridades ratsaväe inspektoraadi reservi.
Viidi üle väliasjade osakonda (Пр. Северо-Западной армии № 160, 24.07.1919, Нарва). Sel hetkel oli ta kindlasti rottmeister (kapten), sest seda tähendab arvamine nn ober- ehk vanemohvitseride nimekirja. Juhtis seal sõjaväe-propaganda jaoskonda(osakonda).
Arvati hiljem Narva 13.jalaväepolgu ridadesse ning osales ka asjaajana (Looderarmee) likvideerimiskomisjonis.
Jäi elama Eestisse. Oli Vene Invaliidid Päeva nimelise komitee revisjoni komisjoni liige. Kuulus Revali (Tallinna) vene klubisse.
Oli tööl ettevõttes "Import-Eksport".
Arreteeriti 12.07.1940.aastal (sisuliselt kohe kõige-kõige esimese laine hulgas).
NSVL Ülemkohtu sõjaväe kolleegium (mille esimees oli kurikuulus Vassili Vassili poeg Ulrich) mõistis talle 9.07.1941 kõrgeima karistusmäära. Hukati 27.07.1941 (ja on ka seal arvatavasti maetud) Moskva kurikuulsal Kommunarka platsil. Rehabiliteeriti 1991.aastal.
Perekond:
naine Jelena Pavlovna Jefremova (s.1899)
poeg Kirill Jevremov (s.1920)
tütar Natalja (s.17.03.1923 Tallinnas)
Foto Jefremovist aastast 1921.
Tundub, et info tema kohta "venelased Eestis" saidile on ilmunud suhteliselt hiljuti ehk alles sellel aastal? Ennem pole ma seal seda trehvanud.
Tõlgin siis Jefremovi biograafia siiagi:
Aleksander Venjamini poeg Jefremov, sündis 17.02.1896 Peterburgis ja suri vägivaldelt 27.07.1941 Moskvas
Isa Venjamin Nikolajevitš Jefremov (Вениамина Николаевича Ефремов)
Õigeusklik, aadlik. Rottmeister.
Militaarne karjäär teada alates sellest hetkest kui arvati 3.Petrogradi ratsaväe polku, mida siis käsutas Bulak- Balahhovitš.
Sügisest 1918.aastal arvati Põhjaarmee koosseisus oleva Üksiku Pihkva Vabatahtlike Korpuse ridadesse.
Hiljem arvati Loodearmee ridades ratsaväe inspektoraadi reservi.
Viidi üle väliasjade osakonda (Пр. Северо-Западной армии № 160, 24.07.1919, Нарва). Sel hetkel oli ta kindlasti rottmeister (kapten), sest seda tähendab arvamine nn ober- ehk vanemohvitseride nimekirja. Juhtis seal sõjaväe-propaganda jaoskonda(osakonda).
Arvati hiljem Narva 13.jalaväepolgu ridadesse ning osales ka asjaajana (Looderarmee) likvideerimiskomisjonis.
Jäi elama Eestisse. Oli Vene Invaliidid Päeva nimelise komitee revisjoni komisjoni liige. Kuulus Revali (Tallinna) vene klubisse.
Oli tööl ettevõttes "Import-Eksport".
Arreteeriti 12.07.1940.aastal (sisuliselt kohe kõige-kõige esimese laine hulgas).
NSVL Ülemkohtu sõjaväe kolleegium (mille esimees oli kurikuulus Vassili Vassili poeg Ulrich) mõistis talle 9.07.1941 kõrgeima karistusmäära. Hukati 27.07.1941 (ja on ka seal arvatavasti maetud) Moskva kurikuulsal Kommunarka platsil. Rehabiliteeriti 1991.aastal.
Perekond:
naine Jelena Pavlovna Jefremova (s.1899)
poeg Kirill Jevremov (s.1920)
tütar Natalja (s.17.03.1923 Tallinnas)
Foto Jefremovist aastast 1921.