Esimese pildi kohta pakuks, et ajavahemik mai 1948 kuni juuli algus 1949. Või ajavahemik 1944 sügis kuni 1945 sügis (sest siis on isand Saulep metsas). Kamraad Metssiga on juba parandanud
http://www.esm.ee/public/projektid/5/index.htm natukene kehvasti seal kirjeldatud foto allkirja.
Selle kamoriietusega oli sedapidi, et katsu sa külavahel vormis käia. Kusagil metsateel kamos kellegile silma jäädes võis ka hoobilt jamaks minna. Kohe jääb silma võõrastele või mõnele võõraks muutunud "omale".
Tuleb meelde üks RVL-i operatsioon, kus osalejad kandsid kas telkmantlitest või telgiriidest õmmeldud maskeerimiskeepe, koos käise-embleemiga. Üldjuhul aga siiski tavapärast riietust, et võimalikult vähe silma paista ja eristuda. Rumm ja Manivalde lasid endale õmmelda tollel ajal populaarse, taljesse võetud suusajaki / kostüümi. Voldemar Lurich eelistas kohati kanda hoopis naisteriideid, et seeläbi veelgi vähem kahtlust äratada ja tähelepanu tõmmata. Kuigi, piipu popsutav ja habemega naine
Eks enamus tegusid tehti siiski väljaspool metsi, kus oli vaja sulanduda keskkonda. Niikuinii keegi erilisi lootusi ei hellitanud selles suhtes, mis puudutas julgeoleku kätte langemist. Kuipaljud omasid teist komplekti riideid, metsas liikumiseks - vähe, ma usun. Eks erandeid on muidugi ka, kuid neid pigem siiski väga vähe. Täpselt samuti nagu on fotomaterjaliga selle kohta.
Lisan ka asja- ja teemakohase lõigu Tiit Noormetsa tekstist "Metsavennad
Eesti relvastatud vastupanuliikumise võitlejad Suvesõjas 1941 ja pärast Teist maailmasõda":
"Pärast Teist maailmasõda kasutasid metsavennad siia sõjategevuse käigus vaenuvägedest maha jäänud relvi (sealhulgas juba 1941. aastast) ja vaenlaselt võetud trofeesid, seega olid nende relvastuses pea kõik saksa ja vene käsitulirelvad püstolitest kuni raskekuulipildujate ja tankitõrje granaadiheitjateni (viimased olid küll olemas, kuid nende kasutamisest puuduvad andmed). Kuna Saksa sõjaväes võeti kasutusele kõik vallutatud Euroopas kättesaadud relvad, jõudis ka Eestisse ja metsavendade kätte väga erinevaid relvi (näiteks prantsuse 7,5 mm kergekuulipilduja Chatellerault M1924/29 või Tšehhi Škoda tehastes toodetud püstolkuulipilduja, mille mudel ongi saladuseks jäänud). 1950. aastate algul veel elus olev kogenud metsavend kandis üldjuhul kahte relva – püstolkuulipildujat ja püstolit. Esimene oli tolleks ajaks juba enamasti vene 7,62 mm PPS või PPŠ; taskurelvaks võis olla nii vene 7,62 mm TT või mõni paljudest Euroopa 7,65 mm püstolitest (üpris palju oli belgia FN Browning mitmeid mudeleid või saksa Walther PP/PPK, vähem aga 9 mm Para moonaga püstoleid nagu näiteks Parabellum või Browning HP). Leidus ka 6,35 mm “daamipüstoleid”, samuti revolvreid Nagaan (sealhulgas isegi mõni Eesti Arsenalis kaliibrile 9 mm ümber puuritud relv). Avalikult liikudes kanti ainult taskus püstolit, sageli ka kahte püstolit.
Metsavennad kandsid samasugust riietust nagu teisedki inimesed nende ümber oma tööl ja kodus (selles võib küll näha konspiratsiooni eesmärgil keskkonda sulandumist, kuid eks oli põhjuseks ikka see, et lihtsalt muid rõivaid ei olnud ega nähtud ka mingit vajadust vormi järele). Nõukogude julgeoleku dokumentides võib leida andmeid, et mõni metsavendade salk lasi endale poest võetud riidest õmmelda “ühtse vormi”, kuid see oli tollal moodne suusaülikond (mansettidega laiad püksid, klappidega rinnataskute ja värvliga jakk, mägiküti peakatte tüüpi pehme nokatsmüts). Mehe igapäevaseks rõivastuseks oli tollal pintsak ja rihmaga püksid ning kindlasti ka peakate (üldiselt soni, vähem ka ärakantud kaabulotu või barett); talvel lambanahkne kasukas ja kõrvikmüts, käes villasest lõngast kootud labakindad. 1950. aastate algul oli moodsaks riietuseks nn. kaheksanurkne läikiva nokaga autojuhimüts ja kummeeritud riidest mantel. Nõukogude julgeolek küsis metsavendade aktsioonide tunnistajatelt alati ka “bandiitide” tundemärke. Siin üks taoline 1949. aastast Läänemaalt: “1. bandiit – seljas hall ülikond ja saksa maskeerimiskeebi riidest õmmeldud nokamüts, relvastuseks automaat ja püstol; 2. bandiit – hall ülikond, hall sonimüts, säärsaapad, silmade ees mootorratturi prillid, relvastuseks automaat ja püstol; 3. bandiit - hall ülikond, säärsaapad, relvastuseks automaat ja püstol; 4. bandiit – must ülikond ja must sonimüts, säärsaapad, relvastuseks automaat ja püstol; 5. bandiit – relvastuseks vintpüss ja püstol; kõigil neil oli seljas seljakott ja selle küljes saksa telgiriie” (saksa telgiriie ehk telkmantel Zeltbahn31 oli Wehrmachti tabelvarustuses olnud kolmnurkne maskeerimisvärvides veekindel riidelaid mõõtudega 203x203x240-250 cm, mis oli universaalne vihmakate ja mitmekesi telgiks kokku pandav). Enam-vähem samal ajal on kirjeldatud Lõuna-Eesti metsavenda Voldemar Piho’t: “Riietus uus pruun ülikond, mustad kingad, autojuhi must kaheksanurkne müts. Relvastus saksa automaat, 2 püstolit TT ja Parabellum, 4 granaati F-1 rihmal kantavas kotikeses, automaadile neli magasini padrunitega. Kaasas maastikuvärvi saksa telkmantel, taskukell ja käekell, kompass, binokkel ja portfell, mille sisu pole teada”. Aktsioonidel kasutati sageli maskeerimise eesmärgil Nõukogude armee või miilitsa mundreid. Metsavennad võisid kanda ka üksikuid saksa vormiesemeid, kuid seda ainult tollase vaesuse ja viletsuse tõttu, kuna muid rõivaid ei olnud (siis olid kohrutatud alumiiniumnööbid riidega üle õmmeldud ja rõivaese ise saunakatlas mustaks värvitud). Kui keegi ka Kaitseliidu vormi kandis, siis need püksid-kuued lihtsalt kulusid aja jooksul ära. Teine asi on Kaitseliidu müts, mis kandmisest ei kulunud. Veel 1950. aastate algusest on arhiividokumentides teateid mõnel metsavennal sellise peas olemisest, mis tolleks ajaks oli juba kindlasti oma kuuluvuse ja meelsuse näitaja (kuid need olid ainult üksikud juhtumid).
Mõned aktiivsemad metsavendade üksused kasutasid ka eraldusmärke, kuigi see jäi harvaks erandiks. 1946. aastal alustas Virumaal Maidla ja Mäetaguse vallas opereerinud Aleksander Raud kõigi ümbruskonna metsavendade ühendamist üksusesse “Lendav surm”, mille tuumikuks olnud Raua enda salga mehed kandsid musta käesidet sini-must-valge embleemiga. Samal ajal Läänemaal loodud ja üle-eestilist tegevust alustanud Relvastatud Võitluse Liidu staabi mehed kandsid käisel valge kolba ja ristatud sääreluude embleemi mustal põhjal (mis oli ilmselt tehtud Kuperjanovi pataljoni tunnusmärgi eeskujul). 1953. aastal langes Valgamaal vangi metsavend Johannes Heeska, kelle käest saadi ka isetehtud märk – sinimustvalgel riidest kilbil metallist kolp, kolm lõvi ja kuusk; mis Heeska sõnul oli tema metsavendade salga märk. Rohkem teateid metsavendade eraldusmärkidest arhiividokumentides ei ole."