Major Andrei Ugand ...

Territoriaal- ja laskurkorpuses teeninud Eesti meestega seotud materjalid ...
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6275
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Major Andrei Ugand ...

PostitusPostitas uscha » L Veebr 25, 2012 8:45 pm

1915. aastal sündinud Andrei Ugand teenis Wabariigi ajal nooremallohvitserina 4. Üksikus jalaväepataljonis, 17. veebruaril 1939 ülendati ta lipnikuks. Tegi sõja läbi Punaarmee poole peal, kus tõusis majori auastmesse. Oli Eesti Laskurkorpuse, 7. Eesti Laskurdiviisi 27. Laskurpolgu staabiülem (polguülemaks oli Vabadusristi II/3 kavaler ja hilisem riigireetur Nikolai Trankmann). Võttis osa Velikije Luki lahingutest, Emajõe forsseerimisest, Avinurme tapatalgutest ja 1945. aasta kevadel Kuramaa lahingutest.
Ugandit autasustati Velikije Luki lahingute eest Vapruse medaliga, Isamaasõja ordeni 1. järguga Eesti pinnal peetud lahingute eest ning Kuramaa võitluste eest Punatähe ordeniga.

Fotol on A.Ugand nooremallohvitserina 4. Üksikus jalaväepataljonis.

ugand_foto.jpg


Velikije Luki lahingute eest saadud Vapruse medal (numbriga 294950) ja "Võit Saksamaa üle".

ugand_za_otvagu.JPG


Isamaasõja ordeni 1. järk, mis anti temale 1944. aasta septembris Eesti pinnal peetud lahingute järel, täpsemalt Emajõe forsseerimise ja Avinurme lahingute eest.

ugand_isamaa.jpg


Siin ka dokument, kus kirjas tema teod, mille eest Isamaasõja ordeniga autasustati.

isamaasõda.JPG


1944. aasta detsembris Parikaste fotoateljees tehtud foto - Andrei Ugand, 27. Laskurpolgu ülem Nikolai Trankmann ja 27. Laskurpolgu adjutant Juri Matulevitš.

trankmann_1.JPG
trankmann_1.JPG (45.46 KiB) Vaadatud 7121 korda


1945. aasta kevadel Kuramaal peetud lahingute eest autasustati Ugandit Punatähe ordeniga. Lisan ka dokumendi, kus kirjeldatud tema tema tegusid mille eest ta selle sai.

ugand_punatäht.jpg


ugand_dokument.jpg


Mõned pildid tema ordeniraamatust, kus kõik kolm aumärki sees.

9.JPG


10.JPG
10.JPG (60.4 KiB) Vaadatud 7121 korda


11.JPG
11.JPG (82.16 KiB) Vaadatud 7121 korda


Ning lõppu veel Ugandile antud Gvardija.

ugand_gvadija.JPG
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
Kriuks
Moderaator
Postitusi: 5094
Liitunud: T Aug 09, 2005 5:09 pm

Re: Major Andrei Ugand ...

PostitusPostitas Kriuks » L Veebr 25, 2012 10:12 pm

Tegelase hilisemast elukäigust miskit teada on?

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6275
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Major Andrei Ugand ...

PostitusPostitas uscha » L Veebr 25, 2012 10:42 pm

Peale sõda juhatas ta mitmeid asutusi, nende hulgas ka Liviko viinatehast.
Muideks mees on veel siiani elus ja veedab vanaduspäevi Hageri hooldekodus.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
Kriuks
Moderaator
Postitusi: 5094
Liitunud: T Aug 09, 2005 5:09 pm

Re: Major Andrei Ugand ...

PostitusPostitas Kriuks » P Veebr 26, 2012 8:48 am

uscha kirjutas:nende hulgas ka Liviko viinatehast.

Normaalne. 8)

Kasutaja avatar
LoCo
Moderaator
Postitusi: 1897
Liitunud: L Aug 05, 2006 10:03 am
Asukoht: Lindanise
Kontakt:

Re: Major Andrei Ugand ...

PostitusPostitas LoCo » P Veebr 26, 2012 9:30 am

Üks päev marssal Georgi Žukovi sideohvitserina
Maaleht, 07.05.2009. Peeter Ernits.

Erumajor Andrei Ugand (94) veedab vanaduspäevi Hageri hooldekodus. Laskurkorpuse 27. polgu kunagine staabiülem on kõrgele eale vaatamata jäänud ohvitseriks. Rühikaks, konkreetseks, stiilseks.

Andrei Ugand sündis Moskvas, kus raudteeinsenerist isa parasjagu töötas. Ta ristiti Kremlis Voznessenski kirikus. “Samas kirikus, kus krooniti Nikolai II,” naerab vana sõjamees.

Ugandite sugu on pärit Narva-Jõesuu lähedalt Merikülast. Vanaisa oli paepinnasesse arssina suurused augud lõhkunud, need sõnnikut, adrut ja meremuda täis vedanud ning sinna 100 õuna- ja kirsipuud istutanud. Kuurort nõudis värsket.

Pärast sõda juhatas Andrei Ugand mitmeid asutusi, nende seas Tallinna viinatehast. Muuseas just tema mõtles välja Liviko nime. Võttis kolmest sõnast – liköör, viin ja konjak – paar esimest tähte ning oligi tehtud.

Andrei Ugandi suurpäev saabus aga siis, kui ta Eesti diviisi sideohvitserina kolmanda löögiarmee staapi läkitati. Polkovnik Fedorenko – seesama mees, kes varem oli staabiülemana Nõukogude Liidu kangelastest kubisevat Panfilovi diviisi kamandanud – käsutas Ugandi enda juurde.

“Tuleb marssal Žukov, jääte tema juurde sideohvitseriks,” annab Ugand meile Fedorenko sõnad edasi.

Järgmisel hommikul kell kaheksa astuski muldonnist välja Nõukogude vägede kõrgeima ülemjuhataja asetäitja.

“Aa, estonets,” ütles marssal. “Räägid vene keelt hästi?”

“Siin ma räägin praegu teiega.”

“Tubli, läheme sõidame rinde läbi,” teatas Žukov. “Eesti korpuse ja diviisi vaatame ka läbi. Teed tunned?”

“Niipalju, kui vaja on, tunnen.”

“No tore.”

Terve pika päeva istus Andrei Ugand marssali autos ja tutvustas talle kolmanda löögiarmee rinnet.

Kaks momenti on sellest eriti eredalt meeles.

Esimene muutis marssali morniks, teine rõõmsaks.

Esimene oli seotud Eesti korpuse külastamisega.

7. diviisi vaatluspunktis juhtus järgmine lugu. Laual oli kaart.
Marssal palus diviisikomandör August Vassilil rinnet näidata.

“Vassil vedas pliiatsiga mööda kaarti,” jutustab Ugand.

“Ei, siin ei ole,” tõstis Žukov ühe koha peal häält. “See on juba tagasi sakslaste käes.”

Polkovnik Vassil hakkas vastu vaidlema.

“Enne Žukovi tulekut oli ta kaardile paranduse teinud, ühe osa rindest maha nühkinud,” seletab Ugand. Kuid marssalit ei saanud lollitada. Žukovil oli õige kaart silme ees.

“Vassil vaidles edasi,” naerab Ugand. “Žukov kargas püsti ja põrutas rusikaga vastu lauda. See lendas kildudeks. Tegelikult oli see trümoopeegel, mida lauana kasutati.”

Mõne aja pärast Žukovi tuju aga paranes.

Ühe koha peal jooksis kaks teed paralleelselt. Vahe oli vaevalt poolsada meetrit. Mööda teist teed venis tagala poole trofeevoor.

““Oo, kakoje tšudo (tõlkes: oo, milline ime)!” karjatas meie autojuht ja pani voori poole jooksma,” jutustab Ugand.

Kaks hobust vedas tuttuut Stoieri sõidumasinat. “See oli haruldane asi, uhiuus Stoier. Žukovi nägu läks naerule,” meenutab Ugand.

Žukov mõtles natuke, siis ütles adjutandile: “Napiši (tõlkes: kirjuta)!” Adjutant kirjutas korralduse, Žukov kirjutas alla.

Parajasti jõudis kohale vooriülem. Žukov ütles talle: võtke see korraldus ja saatke masin kohe Moskvasse.

“Ja mehe, kes 1945. aastal Saksamaa kapitulatsiooniaktile alla kirjutas, tuju muutus hoobilt teiseks,” muheleb Ugand. “Meie diviisis kaardiga juhtunu oli tal sootuks meelest läinud.”

Andrei Ugand saatis legendaarset väejuhti varjuna terve pika päeva. Hommikul kella kaheksast päikeseloojanguni välja. Tema jaoks oli tegu vaieldamatu suurmehega ning see päev elu lõpuni meelde jääv sündmus.


Mine “Isikud/People”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist