Hugo Priske / agent "Leo" ...

Territoriaal- ja laskurkorpuses teeninud Eesti meestega seotud materjalid ...
Vasta
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6864
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Hugo Priske / agent "Leo" ...

Postitus Postitas uscha » L Nov 30, 2019 6:04 pm

Artikli autori nõusolekul postitan siia selle aasta juulis ajalehes "Saarte Hääl" ilmunud artikli Saaremaal tegutsenud luuregrupist.

SUURE SÕJA LÕPP SAARTEL 1944
Andres Sepp

Luuraja "Leo" lend Saaremaale. Täpselt 75 aastat tagasi alustati Leningradis ettevalmistusi luuregrupi lennutamiseks sakslastele strateegiliselt üliolulisse piirkonda, Saaremaale.

"Grupp toimetatakse lennukil vaenlase tagalasse Saaremaale. Maandumine langevarjudel," kirjutas Eesti Partisani Liikumise (EPL) ülem Nikolai Karotamm lahingukäsus 20. juulil 1944. Sellega andis ta juhtnöörid EPL staabi luure ja organisaatorite grupi nr 528 ülemale Hugo Jaani poeg Priskele hüüdnimega "Leo".
Hugo Priske (1916–1978) sündis Tõrisel saarlase Jaen Priske ja Raplamaalt pärit Adele Caroline Albertine Priske teise pojana. 1941. aastal mobiliseeriti 25-aastane Hugo Nõukogude armeesse.
1944. aasta hakul valmistus Punaarmee vallutama kogu Eestit. Esimene suurem edu tuli 25. juulil, kui pärast mitut edutut katset õnnestus sakslastelt võtta Narva. Venelastele oli teada, et Lääne-Eesti saarte enda käes hoidmine on sakslastele ülioluline. Saartelt oli võimalik kontrollida Riia lahte, varustada Kuramaa väegruppi ja evakueeruda mere kaudu. Saarte hoidmine kergendas ka Vene laevastiku blokeerimist Soome lahes.
Juba Mandri-Eesti lahingute ajal andis Nõukogude armee ülemjuhatus käsu kohe pärast Läänemere rannikule jõudmist alustada ka saarte hõivamist. Leningradi rinde vägede juhataja marssal Leonid Govorovi plaani järgi tuli kõigepealt võtta Muhu- ja Hiiumaa ja seejärel rünnata saartelt korraga Saaremaad. Plaani üks olulistest osadest oli luuregrupp "Leo", kuhu lisaks komandör Hugo Priskele kuulusid luuraja Aleksander Jõgi ja luuraja-radist Edmund Jürgenson.
Eesti Rahvusarhiivis säilitatava toimiku andmetel valmistati luuregrupi tegevust ette Leningradis 1944. aasta 4. juunist. Alates 5. juulist on dateeritud mitu Hugo Priske käsikirjalist "tegevuskava". Neist esimene algab sõnadega "Maabusime õnnelikult. Gordinaat 80-92 Eikla soos. Liigume asimuut 280 s.o maabumise paigast loodesse 15 km…"
Tegevuskavades on detailideni kirja pandud liikumised Saaremaal, kohalike elanikega sidemete loomine, nende meelsuse kindlakstegemise moodused ("teeme alguseks juttu ilmast ja maast, heinatööst ja viljakasvust …") jne. Järgneb salakorterite otsimise ja agentvõrgu värbamise võimaluste analüüs.
"Agentide üksteise mitte teadmine sissekukkumise korral ei saa hädaohtlikuks teistele liigetele. Omavahel liikmed võivad jällegi igaüks omale valida kaks liiget, mis niiviisi edasi minnes võib liikmete arvu tõsta kümnetesse ja sadadesse. Kõik see sünnib teadete hankimiseks," kirjutas Hugo Priske juulis 1944.
Kõik need olid alles plaanid. Luurajate tegelik töö vaenlase tagalas algas 11. septembril. Nõukogudeaegne Eesti ajakirjandus puudutas aastakümnete vältel luuregrupi "Leo" tegevust sisuliselt vaid üheainsa korra. 25. mail 1965 ilmus Priske, Jürgensoni ja neid Saaremaal abistanud Leili Maakeri mälestuste ainetel Rahva Hääles artikkel "tundmatust või vähe tuntud leheküljest suure võitluse kroonikas".
Muhulasest ajakirjanik Vassili Auväärt vahendas Rahva Hääle lugu 1983. aasta sügisel ka Saaremaa lehe Kommunismiehitaja lugejatele. Jutt algas ilukirjanduslikult, tolleaegsete spiooniromaanide vaimus.
"Ulgudes rebib võimas teraslind end maapinnalt lahti ja peagi on ta tiibade all Soome lahe sügiseselt hallsinine veepind. Kolm raskete seljakottide ja langevarjudega varustatud meest jälgivad pingsalt lennusuunda. Vahete-vahel vilguvad siin-seal rannal üksikud tulesilmad.
Veel pole toimunud see, mille õnnestumine jätaks seljataha esimese etapi ohtlikust lennust, nimelt rindejoonest ülelend. Lõpuks võtab lennuk järsult kõrgust ja eemaldub avamerele. Tähendab: rindejoon on ületatud. Minutid kuluvad mootorite monotoonses undamises.
All hakkavad paistma Saaremaa lahesopid ja rannakäärud. Ja siis süttib punane signaaltuli, märguanne peatselt toimuvaks hüppeks…"
Radist Edmund Jürgenson meenutas hiljem, et maanduti 11. septembril Haeska soos täpselt ettenähtud punktis. Vihmast läbivettinud mehed asusid teele Hugo Priske kodukoha Tõrise poole, 13. septembril jäädi laagrisse Tõrise ja Tuiu vahel asuvasse metsa.
Järgmisel päeval oli Jürgensonil esimene sideseanss Leningradiga. Teatati edukast maandumisest ja 16. septembril saadi ülesanne: "tehke kindlaks lennuväljade, rannakindlustuste, sadamate, laoruumide, väeosade ja staapide asukohad jne."
Vassili Auväärt maalis esimesest rännakust hoopis teistsuguse pildi, nagu nad oleksid Priske kodukülla sattunud puhtjuhuslikult. Meeste eesmärk olnud tegelikult Luulupe, kuid pilkases pimeduses ja tugevas vihmasajus oli orienteerumine peaaegu võimatu. Hommikuks jõuti üdini märgadena ja väsinuina Metsa külla Kaarma ja Mustjala piiril. "See avastus üllatab eriti grupiülem Prisket. Metsa küla on ju tema koduküla. Iga inimene on siin tuttav ja teatud," kirjutas Auväärt.
Staabilt saadud käsu järgi pidi Aleksander Jõgi nii ruttu kui võimalik jõudma kodukanti Salmele, looma kontakti ustavate inimestega ja asuma luureandmeid koguma. Hiljem selgus, et Jõgist ei olnud venelastele mitte mingisugust kasu. Radist Jürgenson oli mandrimees, kellel elas Saaremaal ainult tädi. Tema jäi Priskega koos Mustjala maile.
Pärast Jõgi lahkumist otsustas Priske kohtuda oma emaga. "Maksku, mis maksab," kirjutas Vassili Auväärt. Nagu meenutas hiljem radist Jürgenson, kindlustasid Priske vanemad luurajatele hiljem kogu hädavajaliku, tõid metsa nii toidu kui luureandmed.
"Priske vanemad kogusid neid ümberkaudsetelt talupoegadelt," meenutas Jürgenson. Auväärti andmetel aitas ema Hugo Priskel luua sidemeid tema õemehe Boriss Jupaševskiga Kuressaarest, Albert Rüütliga Iraselt, Bernhard Varikuga Tuiu külast ja Aleksander Õunapuuga Tõriselt.
Vastuoluline tegelane selles loos oli Albert Rüütel, kes varjas ennast "fašistide mobilisatsiooni eest üksikus metsatalus". Siiski julges mees minna Priske palvel Kuressaarde, eesmärgiga uurida välja vaenlase vägede paiknemine.
Hugo Priske olevat öelnud talle: "Hulga aega oled tegevusetult maha maganud. Tuleb tööle asuda. Nüüd pead meid abistama." Ja Rüütel vastanud kõhklematult: "Olen nõus igasugust ülesannet täitma."
"Ning pea meeles, et nüüdsest peale on su hüüdnimeks "Habe". Päris habe aga aja maha, sest luuraja peab korralik välja nägema," õpetas Priske veel.
"Rüütel oli luureoperatsioonil viis päeva, naastes täielike andmetega, mille grupp edastas staabile," meenutas Jürgenson. Samal ööl olevat Vene lennukid pommitanud Roomassaare sadamas asuvat "fašistide laevastikku, tekitades sellele tõsiseid kaotusi".
Pommitamise kõuekõminat kuulsid partisanid ka oma varjupaigas, väitis Vassili Auväärt: "Tulid meie kutse peale!" olevat nad rõõmustanud. Oli 22. september. Samal päeval vallutasid Nõukogude väed Tallinna.
Radisti sõnul oli neil regulaarne side staabiga ja anti edasi väärtuslikke luureandmeid. Samuti tegeles grupp Leningradist toodud lendlehtede levitamisega, koostas ise lendlehti ja jagas neid kohaliku elanikkonna hulgas.
"Grupp tegi vastupropagandat Saksa propagandale, kus räägiti, et Punaarmee tuleku korral saadetakse kogu elanikkond Siberisse." Muuseas, väitis Jürgenson, jäid teetulpadele kleebitud lendlehtede tulemusena kodupaikadesse elanikud, "kes kavatsesid sõita Rootsi, kartes nõukogude võimu repressioone".
Jürgensoni sõnul otsustasid nad enne Nõukogude vägede saarele jõudmist mitte mingeid suuri operatsioone korraldada. "Saar on piiratud territoorium, mis teeb manööverdamise raskeks. Kui saarel puhkevad lahingud – valvab rühm taganevat vastast teedel ning hävitab tema elavjõudu ja tehnikat," märkis ta.
Küll aga kasvas pärast Jõgi lahkumist vaid kahemeheliseks kokku kuivanud luuregrupp peagi 45-liikmeliseks. Lisaks Rüütlile liitus nendega Bernhard Varik, kes olevat metsa varjunud Saksa tunnimehe tapmise ja kuue vangistatud naisterahva vabastamise eest. Mandrilt põgenes samal ajal Saaremaale hulgaliselt Saksa armeest deserteerunud sõdureid. Juhuslikult kuulis ühest 40-liikmelisest grupist Priske, kes korraldas ühiste tuttavate kaudu Lussu metsas nende esindajatega kohtumise ja ärgitas oma grupiga liituma.
"See rühm oli olnud rindel Tartu lähedal, kus nad tegid endale võltsdokumendid, ühele rühma liikmetest õmmeldi peale ohvitseripagunid ning võtnud kaasa toiduvaru, laskemoona ja mundrid (mille nad laadisid kahele kuuetonnisele autole) ja võttes kaasa veel ühe sõiduauto – sõitsid Saaremaale," kirjeldas Edmund Jürgenson. Tema andmeil oli rühmal metsa peidetud kolm 80-mm miiniheitjat, viis käsikuulipildujat, ligi 200 granaati, 15 tankirusikat, 40 vintpüssi ja üle 10 000 padruni.
"Elada 45 inimesest koosneva grupina konspiratiivselt, seda enam, et kohalik elanikkond teadis grupi olemasolust, ühes ja endises kohas – oli ohtlik ning seepärast otsustas grupp jaguneda, mida ka tehti," meenutas Jürgenson.
Septembri lõpul, mõned päevad enne Punaarmee Saaremaale jõudmist said sakslased Priske grupist haisu ninna. Nad sõitsid Priske varjupaigaks olnud tallu, kuid kolmel seal varjunud partisanil õnnestus öö varjul pakku pääseda. Paar päeva hiljem tekkis siiski ka tulevahetus, milles Jürgensoni sõnul sai kaks sakslast surma. Suurema haarangu korraldamiseks tulid sakslased hiljem kohale kuuel autol.
"Sakslased sõitsid tallu, kus sel ajal viibisid neiud-partisanid Leili Maaker ja Tiia Kütt," kirjeldas Jürgenson. "Sakslased küsisid, kus on bandiidid, mille peale perenaine vastas, et olid siin, aga läksid minema."
Neiud jooksnud seejärel läbi metsa ja soo laagrisse ning hoiatasid haarangu eest. Priske käskis laagri maha jätta, kuid nagu järgmisel päeval selgus, polnud sakslased laagrit üles leidnud. 6. oktoobril otsustas grupp vanasse laagripaika tagasi pöörduda.
Jürgenson meenutas, et samal õhtul kuulsid partisanid tulistamist, ning selgesti oli äratuntav tulistamine kuulipildujast Maksim: "Partisanid taipasid kohe, et saarele on jõudnud Punaarmee väeosad. Meid haaras suur rõõm."


Karotami ülesanded luuregrupile "Leo"

1. Teie poolt loodud agentuurvõrgu kaudu hankida andmeid Saaremaal asuvate sõjaväeosade (paigutus, numeratsioon, koosseis) ja sõjaliste objektide: lennuväljade, merebaaside, kindlustuste ja ladude kohta.
2. Kontrollida laevade liiklemist Kuressaare sadamas.
3. Agentuur-luurega alaliselt valgustada sõjalist ja poliitilist olukorda Saaremaal (missugused baasid, staabid, karistussalgad jne, kus asuvad).
4. Koguda informatsiooni rahva meeleolust ja vastupanust okupatsioonivõimudele.
5. Organiseerida väikesi salajasi gruppe luure ja diversiooniaktide teostamiseks.
6. Punaarmee üleminekul pealetungile ENSV territooriumil aktiviseerida oma tegevusi, et kõikide vahenditega tekitada taanduvale vastasele maksimaalset kahju.
7. Kogutud andmed oma tegevusest teatada EPL Staapi raadio teel, vähemalt 2 korda nädalas.

Allikas: Nikolai Karotamme lahingukäsk 20. juulist 1944
foorum.rindeleht.ee

Vasta

Mine “Isikud/People”