Robert Kivi

[freiwilliger]

Võtsin vana info maha, sest ajalehest "Eesti Rada" nr.4, oktoober 2005 võib lugeda järgmist Robert Kivi artiklit. Tänud siinkohal ka Maie Kisis-Vainumäele artikli saatmise eest!

Mälestuste radadel

Minu nimi on Robert Kivi, sünd. 26.05.23.a. Eestis Valga linnas. On aastaid tagasi kui pidin lahkuma kodumaalt. Nüüd elan Saksamaal, katsun tükike oma eluloost paberile panna.
Minu sõjatee algas 3.aprillil 1943.a.
Sain kutse Eesti Leegionilt arsti komissioni ilmuda järelvaatusele, kas olen terve sõjaväeliseks väljaõppeks Eesti Leegioni jaoks. Tervis oli korras, ning käsk oli 3. aprillil 1943.a. ilmuda Tallinna Balti jaama sõiduks Poolasse Debica väljaõppe laagrisse. Tegin väljaõppe Debica « Heidelaagris ».
15. detsembril 1943.a. lahkusime väljaõppelaagrist – sõit idarindele, Neveli alla Drissa jõe äärde, seal olid meie esimesed lahingud. Meie kompaniil olid suured kaotused. Veebrusris 1944.a. sõitsime Eestisse Toila laagri. Seal saime täiendust oma kompaniile. Ja sõit läks Narva rindele. 23.veebruaril 1944 oli rünnak Riigiküla sillapeale, mille vallutasime. Järgnes Vaasa-Siiverdi sillapeade likvideerimine. 29. veebruaril 1944.a. algas uus rünnak Vepskülas. 1. märtsil 1944.a. lõppes lahing meie võiduga. Harald Nugiseks sai nende lahingute eest Rüütliristi. Tema oli meie rühma ülem. 3. märtsil langes Nugiseks rivist välja haiguse tõttu.
13.märtsi öine rünnak. Et rünnaku kohale jõe juurde ruttu ette jõuda, jooksime üle välja. Et see väli oli mineeritud, meie ei teadnud seda. Astusin mõlema jalaga miini otsa. Sidumise punktis opereeriti aluspoolne jalg ära. Kaotasin väga palju verd, siis viidi mind Rakvere lazaretti, seal tehti vereülekannekanne. Rakverest edasi Läti-Valka lazaretti. Seal lõi teise jalga luupõlendik. Amputeeriti ka teine jalg. Järgnes sõit Sauleni ja edasi Riiga. Sealt laevaga Danzigi. Saksamaal olin paljudes lazarettides. Tehti ka järelamputatsioon. Bad-Pyrmondis langesin ameeriklaste kätte sõjavangi. 10. jaanuaril 1946.a. sain sõjavangist lahti. Sain Detmoldi laagris elamise õiguse.
Olen Saksamaal elanud paljudes linnades Nüüd elame Bocholtis. 1952. aastal abiellusin, lapsi on meil 3 poega ja üks tütar. Oleme kõik Eesti Ühiskond Saksamaa Liiduvabariigis liikmed.
Bocholti laagris oli peale sõja sõjavangist vabanenud eesti sõdureid, kes vabanesid Belgiast, neid oli üle kahe tuhande mehe. Suurem jagu rändasid kõik välja ülemere maadesse. Ka Inglismaale rändas palju eestlasi. Nürnbergi Rahvusvaheline Kõrgem kohus mõistis eesti sõdurid vabaks sõjakurjategevusest, selletõttu oli väljarändamine vaba kõikidesse ülemeremaadesse.
Mis mulle on võõrastav, et Eestis ikka ei tunnustata meie võitlusi kodumaa eest. Nüüd ei tohi meie kodumaal isegi neid austada, kes langesid sõjas, ega neile ausambaid püstitada. See olevat meie rahvale kahjustav.
Loodan, et ka see mõtteviis muutub. Sellest on 61 aastat tagasi kui Narva rindel kodumaa kaitseks sõdisime ja ma oma tervise kaotasin.
Nüüd oleme kõik kahekasakümnendasse eluaastasse jõudnud. Mu mäletsused on loomulikult seotud isikliku elukäiguga.

Bocholtis 2005.a., Robert Kivi