Renzeril olid must, suhteliselt uus Volga ja autojuht, mis ja kes teda töölt koju ja tagasi ning paar korda nädalas ka turule sõidutasid. Kord tuli ta sealt tiheda maisiluuaga ja hakkas uhkustama: "Nii ilus luud ainult kahe rubla eest!"

Avaldasin siis talle arvamust, et proua Renzeril pole nüüd edaspidi ehk autot vajagi. Juta kangestus, seisis minuti liikumatult, tormas meie toast välja ja lõi ukse jubeda prõmakaga kinni.