Porkuni lahing ...
Porkuni lahing ...
Kas kellelgi on Porkuni lahingu kohta fotosid v.m. materjali?
-
Kuperjanov
- Huviline
- Postitusi: 879
- Liitunud: P Jaan 15, 2006 9:46 pm
Porkuni lahing toimus 21. septembril 1944 Loksa-Porkuni-Sauevälja kolmnurgas.
21. septembri pärastlõunal jõudsid Loksa külla Punaarmee 8. laskurkorpuse ja 249. laskurdiviisi osad, kes kohtusid seal Sinimägedest taandunud 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi ja eesti piirikaitse rügementide võitlejatega, kelle eesmärgiks oli luua endale taandumistee läände. Punaarmee 249. laskurdiviis aga valmistus pealetungiks Tallinnale.
Võitlus kujunes ebavõrdseks. Punaväelased olid relvastatud kuulipildujate ja miiniheitjatega ning neid toetasid kahurvägi ja tankid. Taanduvate eestlaste relvadeks olid vaid käsirelvad ja „tankirusikad”.
Lahing kujunes julmaks vennatapusõjaks, kus eesti mees sõdis eesti mehe, vend venna ja isa poja vastu. Lahing kestis vaid mõne tunni ja nõudis ohvriks ligi 400 inimelus. Lahingu algusest peale oli initsiatiiv punavägede poolel, kuna need olid tugevasti relvastatud raskerelvadega.
Selles kättemaksu ja tapakirge täis lahingus ei halastatud elavatele ega haavatutele. Kohalik elanik Peeter Uduste kirjutab oma mälestustes, et nägi oma silmaga pealt, kuidas maanteel lamas kuus Saksa mundris haavatud eesti noorukit, kes palusid laskurkorpuse meestelt, et neid maha ei lastaks. Palve ei aidanud…
On ka fakte, mis räägivad, et kahe vaenupoole vahel püüti ka kontakte luua. Saueväljal oli keegi laskurkorpuse mees kutsunud ruuporiga eestlasi omavahel vastupanu lõpetama. Kuid kokkuleppe saavutamine oli venelastest punaväelaste vastuseisu tõttu välistatud.
Järgmisel päeval anti kohalikele elanikele käsk, minna hobustega lahinguväljale langenuid matma. Loksa küla Aaduvere talu maadele kaevatud ühishauda maeti 75 eesti sõjameest. Laipade vedamiseks kasutati konkse, mille üks ots kinnitati laiba, teine ots ree külge. Teine matmispaik oli Porkuni-Sauevälja tee ääres, Rebase talu maadel. Sinna maeti 125 langenut. Kolmas matmispaik asus veidi maad Sauevälja poole, kuhu maeti 73 langenut. Kokku maeti külarahva poolt 273 Porkuni lahingus langenud sõdurit, kes kõik olid eestlased. Hiljem leiti põldudelt veel haavadesse surnuid, kes maeti samasse kohta, kus nad lamasid.
Tamsalu küla elanik Asta Lepik, kes osales langenute matmisel, on kirjeldanud seda nii:
„Vistla ühishauda maeti langenud viies kihis, igasse kihti 25 langenut. Kihtide vahele pandi kuuseoksad. Mina käisin laipu vedava ree järel ja panin langenute dokumentidelt kirja nende nimed, mille aga ema küüditamise kartusel hiljem ära põletas. Nimekirjast on naabritüdruku poolt tehtud osaline ümberkirjutus, mis asub Väike-Maarja muuseumis.”
Laskurkorpuse poolel langes 73 meest, kes maeti Väike-Maarja – Tamsalu tee äärde ühishauda. Hiljem püstitati sinna mälestussammas ning tahvlid langenute nimedega, kus 57-el neist olid eesti nimed.
Jutustab 6.piirikaitserügemendi siderühma ülem leitnant Jaan Juuriksoo:
Kui oli selgunud, et Avinurmest enam teed mööda edasi minna ei saa, siis läksid väed juba hajutatult ja kahjuks segiläinud gruppidena läbi metsade loode suunas. Läbides Peresaare ja Tudu jõudsime Viru- Jaagupisse. Pikast rännakust ja magamata öödest olime kõik liiga väsinud. Ei saanud teisiti, kui pidin veidi puhkama. Uni jäi väga lühikeseks. Mehed äratasid, kuna tahtsid edasi rutata. Lühike uni oli teinud pea hästi värskeks. Mõte töötas erksalt, kadunud oli tülpimus.
Võtsime nüüd suuna Tamsalu poole. Pidime peatuma metsas, mis oli Kullengast ida pool. Eesolev Rakvere- Väike- Maarja tee oli vaenlase poolt läbi lõigatud. Vahetevahel liikus teel vene soomusväge. Metsas oli umbes 3- 4 tuhat saksa mundris meest koos vooridega.
Kui mina oma meestega sinna jõudsin, hakkasime kohe organiseerima kiiret edasiminekut, sest karta oli, et vene tankid võivad meile peale tungida. Masendav oli väsinud meeste meeleolu ja see nagu halvas valmidust midagi ette võtta. Nägin seal meeste hulgas 6.piirikaitserügemendi II pataljoni ülemat major Taalderit. Püüdsin teda kui kõrgemat ülemust veenda, et ta võtaks oma peale meeste edasimineku organiseerimise. Ta ei olnud nõus seda tegema. Samas kohatsin 6.piirikaitserügemendi adjutanti kapten Kongast. Minu ettepanekul hakkasime hüüdma ja kokku kutsuma 6.piirikaitserügemendi mehi, et edasi minna. Koondasime enda ümber päris suure hulga mehi. Läksime nendega metsa äärde ja andsime käsu eadsi minekuks.
Panime kõige ette mõned mehed tankirusikatega. Kohe meie järel hakkasid metsast väljunud sõjamehed üle põldude lääne poole liikuma. Voorid kihutasid mööda teed kõigist ette. Ei saanud juttugi olla mingist lahingukorrast.
Selle meeste massi kohale ilmus üks vene lennuk. See jäi meie tugeva tule alla. Maha ta ei kukkunud, kuid kadus kiiresti. Teele oli jäänud üks põlenud tank. Meie ees teel sõitis veel üks tank. Tuld ta ei avanud, kuid meie poolt tervitati teda kuulirahega.
Väike- Maarja- Rakvere tee ületasime eriliste raskusteta. Püüdsime hoida oma rügemendi mehi ühes grupis. Liikusime Porkuni suunas. Mõned kilomeetrid enne Porkunit andis leitnant Riipulk mulle täpse topograafilise kaardi selle ümbruskonna kohta. Ma ei tahtnud seda võtta, öeldes, et las see olla tema käes, me ju läheme ühes koos. Ta oli väga mures, masendatud meeleolus ja ütles: “Sina lähed, aga mina ei lähe!”
Võtsin kaardi ja heitnud sellele pilgu, tekkis arvamine, et vast Porkuni juures enne Väike- Maarja- Tapa teed võib tulla kokkupõrge punaarmeega. Seda oletades ütlesin, et kui peaks Porkuni all löömaks minema, siis tuleb rügemendi meestel minna Porkunist mööda, kasutades selleks teed, mis keerab enne Porkuni tuuleveski juurest paremale. Ja nii juhtuski. Suure kiirusega etterutanud väeosad läksid Porkunis lahingusse. Arvatavsti oli nende hulgas ka leitnant Riipulk. Ta sai seal surma.
Meie grupp, umbes 60 meest, aga suundus kohe tuuleveski juurest paremale viivele teele. Lahingumöll jäi meist vasakule. Mina läksin luuremehena kõige ees. Jõudnud Väike- Maarja- Tapa teele, kuulsin käänaku taga sõitvaid jalgrattureid, kes kõnelesid eesti keeles. Ettevaatuse mõttes hüppasin kraavi, minust sõitsid mööda kaks vene sõjaväevormis jalgratturit.
Andsin korralduse järele tulevatele meestele, et nad kõik võtaksid ahelikku tee äärde, millist tahame ületada, end varjates võsa ja tee ääres oleva aia taha, et siis käskluse järele kõigil joosta korraga üle tee.
Punaarmeelased läksid väiksemate gruppidena Porkuni lahingu suunas. Kui tuli väiksem vaheaeg, andisn käskluse: “Marss, marss üle tee!” Ometi märgati meid ja jõudnud üle tee sügavasse metsa, avati meie peale tuli käkipildujast. Meist keegi pihta ei saanud, sest olime jõudnud küllalt kaugele metsa joosta.
Nii liikusime takistamatult Tamsalu- Tapa raudtee suunas. Raudtee ääres võtsime jälle sama taktika, et ühe hüppega ületada raudtee. Kartsime, et raudteliin on vaenlase tule all. See oli Tamsalu ja Nõmmküla raudtejaamade vahe, selles kohas, kus raudtee tamm oli väga kõrge. Saime siiski õnnelikult üle raudtee tammi, meid oli 34 meest, ka paar- kolm sakslast. Olime Porkuni möllust mööda tulnud ja arvasime, et oleme vaenlase haardest pääsenud.
Väljavõte veltveebel Albert Veesalu memuaaridest:
Meile anti diviisist kõrgemalt poolt 18. septembril käsk jätta maha lahingupositsioon ja minna välja Krivasoost. Tulime oma 9. kompanii ja raskerühmaga jala välja Krivasoost läbi Varesmetsa küla Iisakule. Sääl ühinesime Eesti piirikaitserügemendiga. Sinna oli koondunud ka meie ja kogu rügemendi hobumoonavoor. Kõik koos ja iga väeüksus oma moonavooriga hakkasime jala maanteed mööda liikuma edasi, mille pikkus oli sirgel teelõigul nähtav üle 2 km, läbi Tudulinna ja edasi läbi Avinurme.
Poole öö ajal jõudsime Porkuni mõisa lähedale hõredasse metsa, kus hobused said pikemalt puhata ja kaasas olevat heina süüa, ise sõime ka moonavoorist ning tukkusime kus keegi sai, kas vankri pääl või maas selpani peal.
Öösel tegi meie luure kindlaks, et Porkuni mõisas on üks väiksem Vene väeüksus sees. Seepärast meie väeosa kõrged ülemused arutasid omavahel, kuidas minna edasi üle lageda Porkuni mõisa põllu, mis on umbes 2 km pikk. Siiski otsustati järgmisel hommikul kell 11-12 ajal minna, rügement terves koosseisus ja terves pikkuses, ning moonavoor järel, üle lageda mõisa põllu lootusega, et väiksem vastane nii suurt väge nähes ei julge rünnata. Nii oligi. Meie 9. kompanii ja raskerühm oli meie väeosa kolonni tagumises otsas, meie järel hobumoonavoor.
Kui meie jõudsime umbes poolde mõisa põldu siis alles hakkasid Porkuni mõisa pool paugud käima, meie väeosa kolonni eesotsa ja Vene väeosa vahel. Kui meie jõudsime oma väeosa kolonni lõpus Porkuni sillani, ei läinud meie üle silla venelastega sõdima, vaid läksime paremat kätt jõe kallast mööda väiksemat teed pidi edasi koos paljude meie rügemendi sõdurite ja ülemustega. Õhtul jõudsime ühte metsa, kus ülemused kutsusid meid oma ümbere kokku ja ütlesid, et nüüd on meie missioon lõppenud. Katsuge igaüks ise õnnelikult koju saada.
Tamsalu Muuseumisõprade Seltsi esimees Aadu Uudmäe, kes tegeleb Porkuni lahingu uurimisega, rääkis, et tegemist oli raevuka heitlusega.
Teenekas koduuurija Helju Lepp, kes on koostanud kaheksa vihikut Loksa küla ajaloost, oli noore neiuna selle lahingu pealtnägija. Peale hukkunute mäletab ta paljusid haavatuid. Lisaks inimestele hävis piirkonnas ka palju ehitusi.
Aadu Uudmäe kiitis Tamsalu gümnaasiumi õpetajat Maie Nõmmikut, kelle juhendamisel tegelevad Tamsalu koolinoored Porkuni lahingu ajaloo uurimisega. Valminud on stend, kus see verine lahing on kajastatud.
Tamsalu Muuseumisõprade Seltsi poolt on minuteada valminud ka Porkuni lahingust ülevaate andev infovoldik
Võimaluse korral võiks ülalnimetatud isikutega ühendust võtta ja kindlasti tasuks külastada Tamsalu Muuseumit. Ville Dreving tegeles Porkuni lahingu ohvrite ühishaudade lahtikaevamisega ning sealt leidud esemed viidi Tamsalu Muuseumisse
Artikkleid:
http://www.virumaateataja.ee/090107/esi ... 035447.php
http://www.postimees.ee/120904/esileht/ ... 144273.php
Lisaks on Porkuni lahingust kirjutanud ka härra Mart Laar oma raamatus "September 1944. Otto Tiefi valitsus". Nii imelik, kui see ka pole, siis raamatust "Sinimäed 1944", mina sealt Porkuni kohta midagi ei leidnud
21. septembri pärastlõunal jõudsid Loksa külla Punaarmee 8. laskurkorpuse ja 249. laskurdiviisi osad, kes kohtusid seal Sinimägedest taandunud 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi ja eesti piirikaitse rügementide võitlejatega, kelle eesmärgiks oli luua endale taandumistee läände. Punaarmee 249. laskurdiviis aga valmistus pealetungiks Tallinnale.
Võitlus kujunes ebavõrdseks. Punaväelased olid relvastatud kuulipildujate ja miiniheitjatega ning neid toetasid kahurvägi ja tankid. Taanduvate eestlaste relvadeks olid vaid käsirelvad ja „tankirusikad”.
Lahing kujunes julmaks vennatapusõjaks, kus eesti mees sõdis eesti mehe, vend venna ja isa poja vastu. Lahing kestis vaid mõne tunni ja nõudis ohvriks ligi 400 inimelus. Lahingu algusest peale oli initsiatiiv punavägede poolel, kuna need olid tugevasti relvastatud raskerelvadega.
Selles kättemaksu ja tapakirge täis lahingus ei halastatud elavatele ega haavatutele. Kohalik elanik Peeter Uduste kirjutab oma mälestustes, et nägi oma silmaga pealt, kuidas maanteel lamas kuus Saksa mundris haavatud eesti noorukit, kes palusid laskurkorpuse meestelt, et neid maha ei lastaks. Palve ei aidanud…
On ka fakte, mis räägivad, et kahe vaenupoole vahel püüti ka kontakte luua. Saueväljal oli keegi laskurkorpuse mees kutsunud ruuporiga eestlasi omavahel vastupanu lõpetama. Kuid kokkuleppe saavutamine oli venelastest punaväelaste vastuseisu tõttu välistatud.
Järgmisel päeval anti kohalikele elanikele käsk, minna hobustega lahinguväljale langenuid matma. Loksa küla Aaduvere talu maadele kaevatud ühishauda maeti 75 eesti sõjameest. Laipade vedamiseks kasutati konkse, mille üks ots kinnitati laiba, teine ots ree külge. Teine matmispaik oli Porkuni-Sauevälja tee ääres, Rebase talu maadel. Sinna maeti 125 langenut. Kolmas matmispaik asus veidi maad Sauevälja poole, kuhu maeti 73 langenut. Kokku maeti külarahva poolt 273 Porkuni lahingus langenud sõdurit, kes kõik olid eestlased. Hiljem leiti põldudelt veel haavadesse surnuid, kes maeti samasse kohta, kus nad lamasid.
Tamsalu küla elanik Asta Lepik, kes osales langenute matmisel, on kirjeldanud seda nii:
„Vistla ühishauda maeti langenud viies kihis, igasse kihti 25 langenut. Kihtide vahele pandi kuuseoksad. Mina käisin laipu vedava ree järel ja panin langenute dokumentidelt kirja nende nimed, mille aga ema küüditamise kartusel hiljem ära põletas. Nimekirjast on naabritüdruku poolt tehtud osaline ümberkirjutus, mis asub Väike-Maarja muuseumis.”
Laskurkorpuse poolel langes 73 meest, kes maeti Väike-Maarja – Tamsalu tee äärde ühishauda. Hiljem püstitati sinna mälestussammas ning tahvlid langenute nimedega, kus 57-el neist olid eesti nimed.
Jutustab 6.piirikaitserügemendi siderühma ülem leitnant Jaan Juuriksoo:
Kui oli selgunud, et Avinurmest enam teed mööda edasi minna ei saa, siis läksid väed juba hajutatult ja kahjuks segiläinud gruppidena läbi metsade loode suunas. Läbides Peresaare ja Tudu jõudsime Viru- Jaagupisse. Pikast rännakust ja magamata öödest olime kõik liiga väsinud. Ei saanud teisiti, kui pidin veidi puhkama. Uni jäi väga lühikeseks. Mehed äratasid, kuna tahtsid edasi rutata. Lühike uni oli teinud pea hästi värskeks. Mõte töötas erksalt, kadunud oli tülpimus.
Võtsime nüüd suuna Tamsalu poole. Pidime peatuma metsas, mis oli Kullengast ida pool. Eesolev Rakvere- Väike- Maarja tee oli vaenlase poolt läbi lõigatud. Vahetevahel liikus teel vene soomusväge. Metsas oli umbes 3- 4 tuhat saksa mundris meest koos vooridega.
Kui mina oma meestega sinna jõudsin, hakkasime kohe organiseerima kiiret edasiminekut, sest karta oli, et vene tankid võivad meile peale tungida. Masendav oli väsinud meeste meeleolu ja see nagu halvas valmidust midagi ette võtta. Nägin seal meeste hulgas 6.piirikaitserügemendi II pataljoni ülemat major Taalderit. Püüdsin teda kui kõrgemat ülemust veenda, et ta võtaks oma peale meeste edasimineku organiseerimise. Ta ei olnud nõus seda tegema. Samas kohatsin 6.piirikaitserügemendi adjutanti kapten Kongast. Minu ettepanekul hakkasime hüüdma ja kokku kutsuma 6.piirikaitserügemendi mehi, et edasi minna. Koondasime enda ümber päris suure hulga mehi. Läksime nendega metsa äärde ja andsime käsu eadsi minekuks.
Panime kõige ette mõned mehed tankirusikatega. Kohe meie järel hakkasid metsast väljunud sõjamehed üle põldude lääne poole liikuma. Voorid kihutasid mööda teed kõigist ette. Ei saanud juttugi olla mingist lahingukorrast.
Selle meeste massi kohale ilmus üks vene lennuk. See jäi meie tugeva tule alla. Maha ta ei kukkunud, kuid kadus kiiresti. Teele oli jäänud üks põlenud tank. Meie ees teel sõitis veel üks tank. Tuld ta ei avanud, kuid meie poolt tervitati teda kuulirahega.
Väike- Maarja- Rakvere tee ületasime eriliste raskusteta. Püüdsime hoida oma rügemendi mehi ühes grupis. Liikusime Porkuni suunas. Mõned kilomeetrid enne Porkunit andis leitnant Riipulk mulle täpse topograafilise kaardi selle ümbruskonna kohta. Ma ei tahtnud seda võtta, öeldes, et las see olla tema käes, me ju läheme ühes koos. Ta oli väga mures, masendatud meeleolus ja ütles: “Sina lähed, aga mina ei lähe!”
Võtsin kaardi ja heitnud sellele pilgu, tekkis arvamine, et vast Porkuni juures enne Väike- Maarja- Tapa teed võib tulla kokkupõrge punaarmeega. Seda oletades ütlesin, et kui peaks Porkuni all löömaks minema, siis tuleb rügemendi meestel minna Porkunist mööda, kasutades selleks teed, mis keerab enne Porkuni tuuleveski juurest paremale. Ja nii juhtuski. Suure kiirusega etterutanud väeosad läksid Porkunis lahingusse. Arvatavsti oli nende hulgas ka leitnant Riipulk. Ta sai seal surma.
Meie grupp, umbes 60 meest, aga suundus kohe tuuleveski juurest paremale viivele teele. Lahingumöll jäi meist vasakule. Mina läksin luuremehena kõige ees. Jõudnud Väike- Maarja- Tapa teele, kuulsin käänaku taga sõitvaid jalgrattureid, kes kõnelesid eesti keeles. Ettevaatuse mõttes hüppasin kraavi, minust sõitsid mööda kaks vene sõjaväevormis jalgratturit.
Andsin korralduse järele tulevatele meestele, et nad kõik võtaksid ahelikku tee äärde, millist tahame ületada, end varjates võsa ja tee ääres oleva aia taha, et siis käskluse järele kõigil joosta korraga üle tee.
Punaarmeelased läksid väiksemate gruppidena Porkuni lahingu suunas. Kui tuli väiksem vaheaeg, andisn käskluse: “Marss, marss üle tee!” Ometi märgati meid ja jõudnud üle tee sügavasse metsa, avati meie peale tuli käkipildujast. Meist keegi pihta ei saanud, sest olime jõudnud küllalt kaugele metsa joosta.
Nii liikusime takistamatult Tamsalu- Tapa raudtee suunas. Raudtee ääres võtsime jälle sama taktika, et ühe hüppega ületada raudtee. Kartsime, et raudteliin on vaenlase tule all. See oli Tamsalu ja Nõmmküla raudtejaamade vahe, selles kohas, kus raudtee tamm oli väga kõrge. Saime siiski õnnelikult üle raudtee tammi, meid oli 34 meest, ka paar- kolm sakslast. Olime Porkuni möllust mööda tulnud ja arvasime, et oleme vaenlase haardest pääsenud.
Väljavõte veltveebel Albert Veesalu memuaaridest:
Meile anti diviisist kõrgemalt poolt 18. septembril käsk jätta maha lahingupositsioon ja minna välja Krivasoost. Tulime oma 9. kompanii ja raskerühmaga jala välja Krivasoost läbi Varesmetsa küla Iisakule. Sääl ühinesime Eesti piirikaitserügemendiga. Sinna oli koondunud ka meie ja kogu rügemendi hobumoonavoor. Kõik koos ja iga väeüksus oma moonavooriga hakkasime jala maanteed mööda liikuma edasi, mille pikkus oli sirgel teelõigul nähtav üle 2 km, läbi Tudulinna ja edasi läbi Avinurme.
Poole öö ajal jõudsime Porkuni mõisa lähedale hõredasse metsa, kus hobused said pikemalt puhata ja kaasas olevat heina süüa, ise sõime ka moonavoorist ning tukkusime kus keegi sai, kas vankri pääl või maas selpani peal.
Öösel tegi meie luure kindlaks, et Porkuni mõisas on üks väiksem Vene väeüksus sees. Seepärast meie väeosa kõrged ülemused arutasid omavahel, kuidas minna edasi üle lageda Porkuni mõisa põllu, mis on umbes 2 km pikk. Siiski otsustati järgmisel hommikul kell 11-12 ajal minna, rügement terves koosseisus ja terves pikkuses, ning moonavoor järel, üle lageda mõisa põllu lootusega, et väiksem vastane nii suurt väge nähes ei julge rünnata. Nii oligi. Meie 9. kompanii ja raskerühm oli meie väeosa kolonni tagumises otsas, meie järel hobumoonavoor.
Kui meie jõudsime umbes poolde mõisa põldu siis alles hakkasid Porkuni mõisa pool paugud käima, meie väeosa kolonni eesotsa ja Vene väeosa vahel. Kui meie jõudsime oma väeosa kolonni lõpus Porkuni sillani, ei läinud meie üle silla venelastega sõdima, vaid läksime paremat kätt jõe kallast mööda väiksemat teed pidi edasi koos paljude meie rügemendi sõdurite ja ülemustega. Õhtul jõudsime ühte metsa, kus ülemused kutsusid meid oma ümbere kokku ja ütlesid, et nüüd on meie missioon lõppenud. Katsuge igaüks ise õnnelikult koju saada.
Tamsalu Muuseumisõprade Seltsi esimees Aadu Uudmäe, kes tegeleb Porkuni lahingu uurimisega, rääkis, et tegemist oli raevuka heitlusega.
Teenekas koduuurija Helju Lepp, kes on koostanud kaheksa vihikut Loksa küla ajaloost, oli noore neiuna selle lahingu pealtnägija. Peale hukkunute mäletab ta paljusid haavatuid. Lisaks inimestele hävis piirkonnas ka palju ehitusi.
Aadu Uudmäe kiitis Tamsalu gümnaasiumi õpetajat Maie Nõmmikut, kelle juhendamisel tegelevad Tamsalu koolinoored Porkuni lahingu ajaloo uurimisega. Valminud on stend, kus see verine lahing on kajastatud.
Tamsalu Muuseumisõprade Seltsi poolt on minuteada valminud ka Porkuni lahingust ülevaate andev infovoldik
Võimaluse korral võiks ülalnimetatud isikutega ühendust võtta ja kindlasti tasuks külastada Tamsalu Muuseumit. Ville Dreving tegeles Porkuni lahingu ohvrite ühishaudade lahtikaevamisega ning sealt leidud esemed viidi Tamsalu MuuseumisseArtikkleid:
http://www.virumaateataja.ee/090107/esi ... 035447.php
http://www.postimees.ee/120904/esileht/ ... 144273.php
Lisaks on Porkuni lahingust kirjutanud ka härra Mart Laar oma raamatus "September 1944. Otto Tiefi valitsus". Nii imelik, kui see ka pole, siis raamatust "Sinimäed 1944", mina sealt Porkuni kohta midagi ei leidnud
Vabadus on habras aare, mida oleme valmis kindlalt kaitsma!
-
Hall Kardinal
- Huviline
- Postitusi: 641
- Liitunud: T Apr 17, 2007 11:21 pm
-
freiwilliger
- Huviline
- Postitusi: 605
- Liitunud: E Sept 11, 2006 5:55 pm
- Asukoht: Tallinn
foto
Kas antud foto on seotud konkreetselt Porkuni lahinguga või näitab ainult laipade transportimist talupojavankril mistahes lahingu järgselt?
-
freiwilliger
- Huviline
- Postitusi: 605
- Liitunud: E Sept 11, 2006 5:55 pm
- Asukoht: Tallinn
porkuni
Tänud viite eest!
Nagu sealt näha siis Porkuni lahing ka Wikipeediasse jõudnud. Huvitav, kuidas selliseid adekvaatseid allikaid (nagu artikli lõpus näha) kasutades on võimalik nii vigaderohke kokkuvõte kirjutada?
Ei hakka pikalt analüüsima, sest tegijal ikka juhtub aga ei saa jätta küsimast et mis imeüksus on näiteks 45. Relva-SS Vabatahtlike Rügement "Estland"?
Nagu sealt näha siis Porkuni lahing ka Wikipeediasse jõudnud. Huvitav, kuidas selliseid adekvaatseid allikaid (nagu artikli lõpus näha) kasutades on võimalik nii vigaderohke kokkuvõte kirjutada?
Ei hakka pikalt analüüsima, sest tegijal ikka juhtub aga ei saa jätta küsimast et mis imeüksus on näiteks 45. Relva-SS Vabatahtlike Rügement "Estland"?
-
freiwilliger
- Huviline
- Postitusi: 605
- Liitunud: E Sept 11, 2006 5:55 pm
- Asukoht: Tallinn
porkuni
Teadupärast sattus ühena saksa üksustest Porkuni piirkonnas lahingusse ED II/45.rüg