Permisküla lahing, 11.08.1944 ...
Postitatud: T Aug 28, 2018 10:00 pm
Vaatasin, et foorumis ei olegi sellest lahingust omaette teemat. Oli see üsna märkimisväärne lahing, kus kaotati korraga kogu 6. Eesti Piirikaitserügemendi II pataljon - sõdurid / ohvitserid, kas langesid või langesid vangi ja saarelt pääsesid vaid üksikud mehed. Lisan siia mõned mälestused, mis võtsin Marek Nisuma raamatust "Eesti Piirikaitserügemendid ja Politseipataljonid Narva rindel 1944. aastal".
Permisküla saarel asunud 6. PKR II pataljoni ülem oli kapten Robert-Johannes Pärlist, 5. kompanii ülem oli leitnant Vladimir Kukk, 6. kompanii ülem leitnant Richard-Heinrich Avaro, 7. kompanii ülem leitnant Juko-Johannes Karjel ja 8. kompanii ülem leitnant Albert Sume.
Pataljoni staabis teenisid ohvitseridest veel leitnant Mihkel Maran, leitnant Eino Avarmaa, siderühmas leitnant Karl Kartau ja leitnant Enno Rannik.
Georg Iltal: "11. augustil 1944 tungis Punaarmee Permisküla saarele, purustas pärastlõunaks täielikult seal kaitses olnud 6. piirikaitserügemendi II pataljoni ning jõudis Permisküla saare vastas Narva jõe läänekaldale. Õhtul saadeti reservist vasturünnakule 4. piirikaitserügemendi I pataljon ja 292. politseipataljon, kes tõrjusid vastase Narva jõe läänekaldalt tagasi. Suurtükiväe õhuvaatlejad registreerisid järgmisel päeval 60 vangi viimise Permisküla saarelt Narva jõe idakaldale. Saart tagasi vallutada ei õnnestunud, Punaarmee alustas seal positsioonide rajamist, mida Saksa suurtükivägi üritas takistada.".
Jaan Juuriksoo: "Punaarmee alustas saare vallutamist hommikul. Minu mälestuse järgi oli see 12. augustil (tegelikult päev varem, 11. augustil). Kogu saar võeti tugeva tule alla. Sild hävis ning need, kes lahingutegevuses ellu jäid ja püüdsid taanduda, pidid seda tegema jõest üle ujumisega. Kohe lahingu alguses katkes telefoniside saarega. Oli ainult raadioside ja see jäi kestma, kuni lahingu lõpus saare raadiomeeste punker vallutati. Vahepeal pandi raadioside peale isegi segajad. Tuli üle minna varulainepikkusele, nii nagu varem oli kokku lepitud.
Punaarmee rünnaku alguses oleks kohe olnud vaja tugevat raskerelvade vastulööki. Rügemendi patarei üksida seda aga ei suutnud anda. Hädasti oli tarvis Saksa patareide tugevat tuld., kuid seda Saksa diviis ei andnud, kuigi nõudsime. Pole kahtlust, et kui sakslased oleks avanud kohe oma raskekahurväe vastutule, poleks Permisküla saar lanhenud. Aga saksa torud vaikisid.
Saksa ja eesti vägede vahel ei klappinud koostöö seepärast, et taanduvatel fritsudel ei olnud enam tahet aktiivseks vastupanuks. Nad olid juba harjunud taanduma ja mõtlesid aina sellele. Eestlased olid aga südid oma maad kaitsma ja innukad lahingus. Peab märkima, et Saksa kahurvägi oli Vene omast võrratult tugevam. Pealegi olid sakslastel kasutada rakettrelvad, lehmad. Varem kasutati neid ka meie rindelõigus. Ühel ööl lasti neid pooleldi huupi hulganisti jõekaldale, vaenlase poolele. Sellise öise ilutulestiku järel oli Narva jõe tagune maastik meie rindelõigu osas üleni kõrbenud pruun ja sealt ei tulnud mõni aeg püssipaukugi.
Permisküla lahingu ajal tuli rügemendiülem ise sideaparatuuri juurde, et operatiivsemalt lahingutegevust juhtida. Olime kõik nördinud sakslaste osavõtmatuse ja passiivsuse pärast selles lahingus, läks see ju meile maksma ühe pataljoni. Pääsesid vaid mõned üksikud.
Äge lahing kestis lõunani ja sinnamaani oli ka raadioühendus saarega. Õhtupoole oli saarelt veel kuulda üksikuid kuulipildujavalanguid. Viimaseid veel pimeduse saabudeski. Meie siderühma telefonist Toomsaar oli vist küll viimane, kes õhtuvidevikus ujus üle jõe. Ta oli oma püssi maha jätnud ja Vene kone kaasa haaranud. Lahingu ajal teatasid radistid, et pataljoniülem Pärlist hukkus. Samuti teatati, kompaniiülema leitnant Sume ja ta sanitarist venna surmasaamisest. Viimane oli läinud oma haavatud venda siduma ja hukkus ka ise. Pataljoni adjutnant leitnant Maran langes vangi.
Saarel oli ka neli Saksa sideluure meest, kes oma aparatuuriga Vene sõjaväelaste kõnesid pealt kuulasid. Enne kui nad saarele läksid, tulid nad minu juurest läbi. Kõneluse käigus selgus, et taandumisel on see seitsmes koht, kus neil tuleb luurele asuda. Murelikud mehed arvasid, et see jääb neil viimaseks. Nii see ka juhtus.
Järgmisel päeval pärast Permisküla lahingut tuli sakslaste korraldusel organiseerida kaks rünnakrühma saarele, et sealt keelt tuua. Ühe grupi ülemaks määrati leitnant Kukk ja tema meeskonnas olid eestlased, teine grupp oli moodustatud sakslastest ühe saksa leitnandiga eesotsas. Pärast tugevat suurtükitule ettevalmistust sõitsid mõlemad grupid korraga paatidega välja. Tugev tuli hoiti kogu aeg saarel peal. Sakslastel õnnestus üks punaarmeelane vangi võtta.
Leitnant Kukel see ei õnnestunud, kuna ta sai teel saarele raskelt haavata ja paatkond pöördus tagasi. Nagu hiljem kuulsime, saadeti ta lennukiga Saksamaale operatsioonile ja ravile.
Permisküla saarel asunud 6. PKR II pataljoni ülem oli kapten Robert-Johannes Pärlist, 5. kompanii ülem oli leitnant Vladimir Kukk, 6. kompanii ülem leitnant Richard-Heinrich Avaro, 7. kompanii ülem leitnant Juko-Johannes Karjel ja 8. kompanii ülem leitnant Albert Sume.
Pataljoni staabis teenisid ohvitseridest veel leitnant Mihkel Maran, leitnant Eino Avarmaa, siderühmas leitnant Karl Kartau ja leitnant Enno Rannik.
Georg Iltal: "11. augustil 1944 tungis Punaarmee Permisküla saarele, purustas pärastlõunaks täielikult seal kaitses olnud 6. piirikaitserügemendi II pataljoni ning jõudis Permisküla saare vastas Narva jõe läänekaldale. Õhtul saadeti reservist vasturünnakule 4. piirikaitserügemendi I pataljon ja 292. politseipataljon, kes tõrjusid vastase Narva jõe läänekaldalt tagasi. Suurtükiväe õhuvaatlejad registreerisid järgmisel päeval 60 vangi viimise Permisküla saarelt Narva jõe idakaldale. Saart tagasi vallutada ei õnnestunud, Punaarmee alustas seal positsioonide rajamist, mida Saksa suurtükivägi üritas takistada.".
Jaan Juuriksoo: "Punaarmee alustas saare vallutamist hommikul. Minu mälestuse järgi oli see 12. augustil (tegelikult päev varem, 11. augustil). Kogu saar võeti tugeva tule alla. Sild hävis ning need, kes lahingutegevuses ellu jäid ja püüdsid taanduda, pidid seda tegema jõest üle ujumisega. Kohe lahingu alguses katkes telefoniside saarega. Oli ainult raadioside ja see jäi kestma, kuni lahingu lõpus saare raadiomeeste punker vallutati. Vahepeal pandi raadioside peale isegi segajad. Tuli üle minna varulainepikkusele, nii nagu varem oli kokku lepitud.
Punaarmee rünnaku alguses oleks kohe olnud vaja tugevat raskerelvade vastulööki. Rügemendi patarei üksida seda aga ei suutnud anda. Hädasti oli tarvis Saksa patareide tugevat tuld., kuid seda Saksa diviis ei andnud, kuigi nõudsime. Pole kahtlust, et kui sakslased oleks avanud kohe oma raskekahurväe vastutule, poleks Permisküla saar lanhenud. Aga saksa torud vaikisid.
Saksa ja eesti vägede vahel ei klappinud koostöö seepärast, et taanduvatel fritsudel ei olnud enam tahet aktiivseks vastupanuks. Nad olid juba harjunud taanduma ja mõtlesid aina sellele. Eestlased olid aga südid oma maad kaitsma ja innukad lahingus. Peab märkima, et Saksa kahurvägi oli Vene omast võrratult tugevam. Pealegi olid sakslastel kasutada rakettrelvad, lehmad. Varem kasutati neid ka meie rindelõigus. Ühel ööl lasti neid pooleldi huupi hulganisti jõekaldale, vaenlase poolele. Sellise öise ilutulestiku järel oli Narva jõe tagune maastik meie rindelõigu osas üleni kõrbenud pruun ja sealt ei tulnud mõni aeg püssipaukugi.
Permisküla lahingu ajal tuli rügemendiülem ise sideaparatuuri juurde, et operatiivsemalt lahingutegevust juhtida. Olime kõik nördinud sakslaste osavõtmatuse ja passiivsuse pärast selles lahingus, läks see ju meile maksma ühe pataljoni. Pääsesid vaid mõned üksikud.
Äge lahing kestis lõunani ja sinnamaani oli ka raadioühendus saarega. Õhtupoole oli saarelt veel kuulda üksikuid kuulipildujavalanguid. Viimaseid veel pimeduse saabudeski. Meie siderühma telefonist Toomsaar oli vist küll viimane, kes õhtuvidevikus ujus üle jõe. Ta oli oma püssi maha jätnud ja Vene kone kaasa haaranud. Lahingu ajal teatasid radistid, et pataljoniülem Pärlist hukkus. Samuti teatati, kompaniiülema leitnant Sume ja ta sanitarist venna surmasaamisest. Viimane oli läinud oma haavatud venda siduma ja hukkus ka ise. Pataljoni adjutnant leitnant Maran langes vangi.
Saarel oli ka neli Saksa sideluure meest, kes oma aparatuuriga Vene sõjaväelaste kõnesid pealt kuulasid. Enne kui nad saarele läksid, tulid nad minu juurest läbi. Kõneluse käigus selgus, et taandumisel on see seitsmes koht, kus neil tuleb luurele asuda. Murelikud mehed arvasid, et see jääb neil viimaseks. Nii see ka juhtus.
Järgmisel päeval pärast Permisküla lahingut tuli sakslaste korraldusel organiseerida kaks rünnakrühma saarele, et sealt keelt tuua. Ühe grupi ülemaks määrati leitnant Kukk ja tema meeskonnas olid eestlased, teine grupp oli moodustatud sakslastest ühe saksa leitnandiga eesotsas. Pärast tugevat suurtükitule ettevalmistust sõitsid mõlemad grupid korraga paatidega välja. Tugev tuli hoiti kogu aeg saarel peal. Sakslastel õnnestus üks punaarmeelane vangi võtta.
Leitnant Kukel see ei õnnestunud, kuna ta sai teel saarele raskelt haavata ja paatkond pöördus tagasi. Nagu hiljem kuulsime, saadeti ta lennukiga Saksamaale operatsioonile ja ravile.