SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Eestiga ja Eesti üksustega seotud lahingud ...
nrw44
Huviline
Postitusi: 209
Liitunud: N Juun 29, 2017 9:09 pm

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas nrw44 »

Valdeko Essau. Sinimägedest Uklei ja Zedelgheimi vangilaagrisse ning ameerika vahikompaniisse. Kirjastus Grenader, 2011.
Teenis 20. diviisi Flak Abteilungi 1. patareis.
Manused
a.jpg
a.jpg (82.41 KiB) Vaadatud 22848 korda
b.jpg
b.jpg (73.93 KiB) Vaadatud 22848 korda
Kasutaja avatar
freiwilliger
Huviline
Postitusi: 605
Liitunud: E Sept 11, 2006 5:55 pm
Asukoht: Tallinn

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas freiwilliger »

Lahingud Sinimägedes- Rein Olm
Sinimägesid on teatavasti kolm: alates läänest - Tornimägi, Põrguhauamägi ja Pargimägi, tolleaegses rinde kõnepruugis vastavalt Kõrgustik 69,9, Grenaderimägi ja Lastekodumägi. Rindejoon kulges sel ajal alles Narva jõe joonel. Läänepoolsel kaldal, Sinimägedest lõunas oli vaid nn. Auvere kott, mis püsis seal juba talvest saadik. Sinimägede põhjanõlvad on järsud, lõunapoolsed aga laugjad. Narva maantee kulges sel ajal Tornimäe lõunanõlval, maantee ja mäe vahel oli siis ja on ka praegu Sinimäe kalmistu. See maantee oli tähtis ühendustee Narvaga. Kuna aga Tornimäel asuvat teelõiku võis Auvere kotist pideva kahuritule all hoida, siis oli liiklemine sellel teel väga ohtlik ja raskendatud. Seepärast ehitasid sakslased teise tee Tornimäe põhjapoolse, järsu nõlva alla. See oli kahuri- ja miinipildujatulele surnud tsoon. Tee ja mäenõlva vahel paiknes paarkümmend ümarpalkidest tehtud, talusaunu meenutavat punkrit. Neis olid laod ja meeskonnaruumid. Meie s.o. kompaniitrupi mehed, kelle hulka kuulusid kompaniivanem, kirjutaja, toitlustaja, relvur, sidemehed ja veel mõned, asusime ühte sellisesse punkrisse ja seadsime end seal korralikult sisse. Sinimäed olid kõvasti kindlustatud. Tornimäe sisemuses asusid suured laod, staabiruumid, varjendid ja muu. Mul oli mitu korda sinna mäe sisse asja. Seal õnnestus mul näha esimest ja viimast korda ka meie pataljoniülemat. Väljas ei juhtunud teda kordagi nägema. Pataljoni staabis, ikka selle mäe sees, sain jälle kokku koolivenna leitnant Arved Nõmmega. Seal andis ta mulle oma ohvitserimütsi, ütles, et mälestuseks. Sinimägedes ma seda ei kasutanud, küll aga hiljem Sirgala soos
Ega rahulikku elu seal kauaks ei olnud. Juba järgmisel päeval käsutati meeskond üles mäele, maantee ja raudtee vahele, rindega Auvere suunas. Meie, s.o. toitlustaja (Võru poiss), relvur (Tori poiss) ja mina jäime vastavalt oma kohustustele punkrisse. Tegime seal vajalikud asjad korda, laadisime kuulipildujalinte ja korrastasime relvi. Õhtupoolikul hakkas igav ja otsustasime minna üles mäele vaatama, kuhu teised läksid. Võtsime kaasa peale oma individuaalsete relvade veel ühe kuulipilduja paari lindikastiga ja hakkasime mäkke ronima.
Mäenõlv oli järsk, oma 50º - 60ºvõi rohkemgi ja sellel kasvas tihe lehtpuumets. Andis päris ronida. Mäe lõunanõlv oli samuti kaetud metsa ja võsaga, sekka ka mõni lagedam koht. Leidsime eelmise sõja aegsete kaevikute jälgi. Uurisime neid , liikudes edasi Auvere suunas, kus teadsime kompanii olevat. Sealtpoolt kostis pidevat podinat, aeg-ajalt ka üksikuid toekamaid kõmakaid. Naersime veel omavahel, et näe, meie poisid on naabrimehega tülli läinud.
Varsti aga otsiti ka meiega tüli. Nimelt hakkas kahtlaselt lähedale kukkuma “käkke”(nii nimetati rindekeeles miinipilduja miine). Et mitte lollilt pihta saada, heitsime ühte madalas võsas olevasse lohku pikali. Tulid veel mõned “käkid”, siis tekkis hetkeline paus. Kuulsin kuis üks meist hüüdis: ”Poisid, paneme minema!” Olime kui üks mees püsti, kümmekond kiiret hüpet ja maandusime kõik korraga vanas kinnikasvanud kaitsekraavis. Vaevalt saime pead tõsta, kui seljataga käis kõva kärakas, muld, kivid ja miinikillud paiskusid vingudes üle meie võsasse. Tagasi vaadates nägime, et lohk, kus hetk tagasi lamasime, oli saanud otsetabamuse: terve pesa oli segamini pööratud ja suitses. Siis tekkis küll külm higi laubale, saime esimest korda aru, et oleme sõjas ja et surm liigub siin üsna vabalt ringi. See oli ka viimane “käkk”, pärast seda valitses vaikus. Hakkasime juhtunut arutama ja nüüd selgus kõige imelikum, mulle tänaseni mõistatuseks jäänud asi. Tuli välja, et mitte mina üksi, vaid ka teised kaks olid kuulnud kedagi ütlevat: ”Poisid, paneme minema!” ja nad olid kindlad, et seda ütles keegi kaaslastest. Ükski meist ei öelnud neid päästvaid sõnu, kuulsid aga kõik! Mis see oli? Kes meid siis hoiatas? Need on küsimused, millised on senini vastuseta. See oli esimene tõsisem juhtum, kus olin õnnega lausa kaelakuti koos. Ka edaspidi ei jätnud õnn mind maha ja ma jõudsin sellest möllust vigastamatult koju tagasi Tookord ei osanud me nooruserumaluses oma imepärasele pääsemisele rohkem tähtsust omistada. Luusisime veel veidi ringi, maanteeni ega kalmistuni, kus kompanii pidi olema, me ei jõudnudki. Pöördusime tagasi, sest õhtused ülesanded ootasid. ”Kodus” oli aga vahepeal vene mees pahandust teinud: meie punker, nagu paljud teisedki, oli pihta saanud, üks pool täiesti purustatud. Korjasime palgijuppide vahelt oma vähesed asjad ja kolisime teise, terveksjäänud punkrisse. Asi oli nimelt selles et vastane oli Narva –Jõesuu lähedal üle jõe tunginud ja andis sealt tulelöögi Tornimäe põhjapoolsele nõlvale, sellest siis need purustused.. Järgmisel päeval kutsuti ka meie kolmik üles mäele, kus kompanii oli asunud uuele positsioonile, suunaga itta, mõnevõrra Narva poole sellest kohast, kus eelmisel päeval seiklesime. Seal olid hästi ettevalmistatud positsioonid, täisprofiilis kaitsekraavid korralikkude kuulipildujapesadega ja ühenduskäikudega. Meeskondade jaoks olid kaevatud maasse punkrid, mis pealt kaetud mitme palgikihiga ning mullaga ja okstega maskeeritud. Me võtsime selle majapidamise üle diviisilt “Nordland”. Oli näha, et seal oli jõukalt elatud, igatahes jätsid nad maha palju head varustust, mida neil nähtavasti enam vaja polnud. Küll oli seal tekke, paksu voodriga pikki talvesineleid, tööriistu, sidetehnikat ja muud. Eelmisel päeval polnud me seda väeosa märganud, sest peale osava kamuflaazi varjas kõike ka põlismets ja tihe võsa. Kompaniiülema komandopunkt seati sisse ühes võrdlemisi avaras punkris paarsada meetrit kaevikuteliinist tagapool. Sinna mahutati peale juhtkonna veel side- ja majandusmehed, kokku võis punkri alalisteks elanikeks olla 10-12 meest. Kompaniipunkrist arvata 25 –30 m kaugusel oli ühe rühma punker, teiste rühmade punkrid olid kaugemal. Esimene päev kulus rinde ülevõtmiseks ja elamise sisseseadmiseks. Et esimene rindejoon kulges kuskil Lastekodu- ehk Pargimäest ida pool s.o. 2-3 km kaugusel, siis vastane meid esialgu väga palju ei seganud. Vahel harva andis miinipildujatest ja kahuritest häirivat tuld. Esimese öö veetsime meie, see eespool mainitud kolmik, suures kompaniipunkris. Seal oli aga elu väga kärarikas, magamine häiritud ja liig ülemuste silma all kah. Otsustasime endile ise privaatpunkri ehitada. Leidsime mõnekümne meetri kaugusel lohu (või oli see eelmise sõja aegne mürsulehter?). Süvendasime ja laiendasime seda vajalikul määral. Seejärel vedasime mäe alt venelaste suurtükitulest lõhutud punkrite juurest parajaid palgijuppe. Andis päris tirida järsust mäest üles. Ja neid läks palju vaja, sest lagi pidi tugev saama. Leppisime omavahel kokku, et tulelöökide korral tuleme kindlasti siia varjule, samuti öösel magasime seal. Õige pea läkski tants lahti. Ei mäleta enam täpset kuupäeva, aga see pidi tagantjärele tarkuse kohaselt olema 25.või 26.juulil, kui kõik algas. Esiti arvasime, et tegemist on tavalise tulelöögiga, läksime rahulikult oma varjendisse ja jäime peatset tule lakkamist ootama. Algas aga hoopis midagi tõsisemat – tõeline Trommelfeuer (marutuli), mis vaibus alles järgmisel päeval. Ja selle aja jooksul ei tekkinud meil kordagi tahtmist ega vajadustki nina välja pista. Keegi meist püüdis lõõpida, et kes ütleb: kindel nagu kalju, tunned, kuidas kalju väriseb. Oli ka põhjust nii öelda. Nähtavasti olid Sinimäed koos oma lähema ümbrusega tõsiseks lukuks vaenlase teel Eestisse. Meile sadas nende tundide jooksul kaela kõikvõimalikest torudest ja lennukeilt tohutul hulgal mürtsuvat, paukuvat, purustavat, põletavat, kõike elavat hävitavat materjali. Küllap seal hulgas oli ka Ameerika –onu ”humanitaarabi” oma pretentsioonikale liitlasele. Tulemöll oli pidev, ilma oluliste vaheaegadeta. Lennukid käisid lainetena, igat seltsi torud, ühes arvatud ka ”katjuušad ” (meie kõnepruugis Stalini orelid), töötasid vist küll ilma vahetuseta. Kas ka meiepoolsed jämedamad torud vastasid, ei osanud meie, algajad sõjamehed otsustada. Niisama äkitselt, kui tulemöll algas, ta ka lõppes. Vaikus oli alul kuidagi imelik. Läks hea tükike aega, enne kui usaldasime oma varjupaigast välja piiluda. Avanes kohutav vaatepilt: kui enne kattis mägesid ja lähemat ümbrust kõrge mets ja võsa, siis nüüd ei olnud esmapilgul näha ainsatki rohelist oksa, kõik oli tundmatuseni muutunud. Põlispuud olid 1- 2meetri kõrguselt või isegi maapinnast saadik otsekui nüri noaga maha lõigatud, oksad ja võsa mullaga segi puruks pekstud. Kõige selle kohal hõljus lämmatav püssirohusuits. Sõjameeste hulgas on levinud ütlemine, et ega mürsk teist korda samasse kohta kuku. Siin see reegel enam ei kehtinud – tule tihedus oli niivõrd suur, et mürsud ja pommid lihtsalt PIDID maapinna mitmekordselt segi pöörama.
Varem oli maastik kinnine, ei näinud isegi mäelt kuigi kaugele. Nüüd avanes avar vaade igasse suunda. Põhja pool paistsid mägede ja mere vahel põllud ning heinamaad, mis kaetud tuhandete mürsu ja pommilehtritega, näha oli ka meri. Lõunas paistis raudtee. Sellele tulelöögile järgnes jalaväe rünnak eesliinil, meist 2-3 kilomeetrit ida pool. Meie kompanii vist eriti suuri kaotusi ei kandnud, igatahes midagi kohutavat pole meelde jäänud. Punkrid ja kaitsekraavid olid põhiliselt tarvitamiskõlvulised. Lühikese toibumise järel algas kibekiire meeskondade ümberkomplekteerimine ja kaitserajatiste korrastamine, sest tuli olla iga hetk valmis rünnaku tõrjumiseks või uueks tulelöögiks. Varem olid kaitseliinid metsast ja võsast varjatud, nüüd aga oli raske leida vähegi suuremaid oksi kasvõi kuulipildujapesade maskeerimiseks, rääkimata mahukamate objektide varjamisest. Meie privaatpunker oli sellele madinale päris vaprasti vastu pidanud, tuli ainult veidi lage kohendada ja uuesti maskeerida. Järgnevatel päevadel häirisid meie tegemisi vaid üksikud väiksemad tulelöögid. Peamised lahingud käisid kuni paar kilomeetrit ida pool, Lastekodu (Pargi) ja Grenaderi(Põrguhaua) mägedel. Need mäed käisid korduvalt käest-kätte. Kord jõudsid punasõdurid isegi Tornimäe idanõlvale, löödi sealt aga õige varsti tagasi. Vasturünnakust võtsid osa ka meie poisid. Vastane püüdis ligi kahe nädala jooksul iga hinna eest Sinimägede lukku lahti murda, selleks ei olnud tal kahju ei laskemoonast, relvadest, sõjamasinatest, veel vähem sõduritest, keda kroonukeeles lihtsalt elavjõuks kutsutakse. Kuid riiv osutus liiga tugevaks ja ta loobus kalliks läinud rünnakuist. See lühike rindelõik oli tõesti tugevasti kindlustatud ja relvastatud. Kord, kui läksime paari poisiga mingi ülesande täitmiseks tagalasse, nägime oma silmaga suurel hulgal suurtükipatareisid, mida tahapoole, seda pikemaks ja jämedamaks läksid torud. Mägede vahetus läheduses oli arvukalt nn. uduheitjate (Nebelwerfer) patareisid. Need kuue-ja kaheteisttorulised reaktiivmürske tulistavad seadeldised, midagi “Stalini orelite” taolist, tekitasid erilist läbilõikavalt kriuksuvat heli. Meist Vaivara poole oli ühel lagendikul suur arvata 70-80 mürskpommist koosnev ”möirgavate lehmade”(heulende Kühe) patarei. Need kujutasid endist umbes 40-50 cm läbimõõduga vast meetripikkusi paraja nurga all maapinnale asetatud reaktiivpomme. Tabamistäpsus neil ilmselt eriti suur ei olnud, kuid tulejõud selle-eest kohutav. Teele saadeti nad elektrivoolu abil (nägin juhtmeid). Ühel õhtul, juba pimedas, kui ivanid ebasoovitavalt suurt agarust üles näitasid. läkitatigi see “möirgav lehmakari” neid rahustama. Küll oli kole ulgumine ja möirgamine, kui väljakutäis pomme peaaegu korraga minema pani. Mõnekümne sekundi pärast algas Venemaa pool suur maa- ja õhuvärisemine, taevas oli tükk aega punane ja valge, otsekui oleks päike tõusma hakanud. Mõju oli suur – kuni uue päevani valitses idakaares rahu ja vaikus. Taolisi patareisid võis seal rohkemgi olla, mina nägin ainult seda üht.
Sinimägedes tutvusime ka uue lähivõitluse relvaga nn. “Hitleri vikatiga”. See oli lühike, lühendatud vintpüssipadrunitega ja sarvekujulise magasiniga automaatrelv. Tulejõud oli palju võimsam kui seni kasutuses olnud püstolkuulipildujal (MPi). Peab ütlema, et relvade ja laskemoona puudust, vaatamata kuuendale sõja-aastale, meil ei olnud, ei Sinimägedes ega ka hiljem, Sirgala soos.
Sinimägede lahingu päevilt on meenutada mõningaid sündmusi ja juhtumeid. Nagu eespool öeldud, oli meil kolmel, relvuril, toitlustajal ja minul kindel kokkulepe, et tulelöökide ajal varjume oma väikses punkris. Seda me igakord ka tegime, kuni… Oli jälle võrdlemisi tugev õhurünnak, kuid Võru poiss varjendisse ei ilmunud. Ei pööranudki eriti tähelepanu rünnakule, vaid peamiselt arutasime, miks sõber kokkuleppest kinni ei pidanud. Kui taas vaikus saabus ja me punkrist väljusime, nägime midagi hirmsat: kompaniipunkri taga asunud rühmapunker oli saanud otsetabamuse arvata pooletonnise lennukipommiga. Asusime kohe päästetöödele kuid elusana ei õnnestunud kedagi välja tuua. Esimest ohvrite hulgas, kes maapinnale toodi, oli ka meie sõber. Olime sellest niivõrd löödud, et ei suutnud relvurist sõbraga kauem väljakaevamise juures olla. Hiljem selgus, et punkris oli olnud 38 meest. Õhtul saatsime langenud sõbrad ja lahingukaaslased tagalasse nende sängitamiseks vennashauda, kuuldavasti Jõhvi. Mitu päeva vaevas meid küsimus- miks sõber ei pidanud kokkuleppest kinni ega tulnud varjule oma punkrisse? Vastust me ei leidnud.
Mäletan juhuseid, mil inimene aimas ette oma peatse huku. Oli meil seal üks vanem sõdur (tähendab: meie suhtes vanem, aastaid 30-35 ringis), väga rahulik ja sõbralik mees. Igal võimalusel rääkis ta meile oma rahuaegsest elust Tallinnas ja püüdis meid, nooremaid, lohutada, et küllap me siit põrgust ikka veel pääseme. Tema lemmiklause oli: ”Pole viga, sõbrad”. Enda kohta ütles ta aga rohkem kui üks kord, et ega mina küll eluga ei pääse, kohe selline tunne on. Ja ühel hommikul leidsimegi ta oma laskepesast, killuhaav peas. Ei olnudki mingit erilist tulistamist, vaid tavaline häiretuli, aga tema eelaimuse täideminekuks aitas.
Teine oli alla kahekümnene poiss, kes igakord tulelöögi ajal jättis maha oma koha kaitsekraavi tulepesas ja hakkas varju otsima suuematest varjenditest, ise hüsteeriliselt karjudes: ”Ma saan pihta! Ma saan pihta!” Kuni ta ükskord leitigi surnult kompaniipunkri madalast jooksukraavist, mõni samm enne ukseava. Ei jõudnud kohale, aimus läks enne täide. Kuigi meie positsioon oli eesliinist mõnevõrra tagapool ja aktiivne lähivõitlus oma rünnakute ja vasturünnakutega enamasti siiani ei ulatunud, kandsime siiski peaaegu iga päev kaotusi. Üks valusamaid mulle isiklikult oli see, kui ühel hommikupoolikul pataljoni staapi minnes leidsin mäe küljel staabi sissepääsu lähedal langenuna oma sõbra ja klassivenna leitnant Arved Nõmme. Ta oli just äsja saanud mürsu- või miinikilluga raske kõhuhaava, surm oli ilmselt silmapilkne. Alles mõne päeva eest andis ta mulle oma ohvitserimütsi (kas ka see oli eelaimus?) ja vähem kui poolteist aastat tagasi olime istunud ühes koolipingis. Sõber Arved oli ka ainus ja viimane varasemast ajast tuttav poiss kogu Sinimägede lahingute ja edaspidiste sündmuste jooksul, kellega kokku juhtusin. Sellised asjad panevad isegi nooruki elu ja surma üle tõsiselt järele mõtlema. Hoolimata sellest et rindel on surm kohutavalt sage ja kohutavalt igapäevane asi, aga ikkagi…
Meenuvad veel mõned sõjamehe elu iseloomustavad seigad Sinimägede lahingu päevilt. Kui kohusetruud ja ennastsalgavad olid tolleaegsed vaevalt 20-aastased noorukid, näitab ühe meie kompanii sidejao poisi lugu. Järjekordse tulelöögi ajal katkes telefoniside, nagu seda väga sageli juhtus, kompanii ja ühe rühma vahel. Tuli minna juhetpidi edasi, leida vigastatud koht ja taastada ühendus. Veidi aja pärast töötas telefon jälle. Hiljem leiti sidemees mõnekümne meetri kaugusel kompaniipunkrist. Ta oli üleni verisena vajunud jooksukraavi põhja ja hoidis juhtmeotsi krampikiskunud käes, jõudmata neid korralikult ühendada. Kuid ülesanne oli täidetud- side töötas taas. Ma ei mäleta, et sellest oleks siis räägitud kui mingist kangelasteost, see oli sõja karm argipäev, kõige elementaarsem sõdurikohuse täitmine.
Et rindel inimelu hind eriti kõrge ei ole, näitab järgmine juhtum. Ühel hommikupoolikul tahtis üks poiss vist ära lipata, igatahes jooksis ta meie kaitsejoonest tagapool asuva võsa suunas. Äkki kerkis ei tea kust kaeviku rinnatisele püsti üks võõras saksa pioneerikapten (roosad paguniäärised), haaras püstoli ja karjus mitu korda: ”Halt! Halt!” Jooksik vaatas korra tagasi, lõi käega ja lidus edasi. Kapten tulistas paar lasku, poiss kukkus esimeste põõsaste juures maha. Siis kostis minu selja tagant pauk, kapten lõi vaaruma, heitis käed laiali ja vajus kraavi põhja. Laskja oli keegi meie meestest, kes, seda ei uuritud ja üldse ei tegelnud selle asjaga rohkem enam keegi. Öösel viidi tapetu koos teiste langenutega tagalasse ja sellega oli vahejuhtum lõpetatud. Jooksik aga tõusis varsti püsti, haaras kahe käega reiest kinni, ilmselt oli sinna kerge haava saanud ja komberdas maantee äärde. Peagi korjas üks rinde poolt tulev maastikuauto ta sealt üles ja viis tagalasse kui õige mehe kunagi
Kord tahtis “Stalini orel” vägisi hinge välja võtta. Tulime kolmekesi mööda maanteed tagant oma mäe poole, kui vasakult, mere suunast hakkas otse meie peale lähenema vastase rakettmürskude jada. Sekundi jooksul tuli otsustada, mida teha. Viskusime parempoolsesse maanteekraavi ja jäime oma saatust ootama. Ja lõppesidki plahvatused vaevalt paarkümmend sammu teispool teed, peaaegu meie kohal. Jälle läks õnneks!
Mulle õnnelikult lõppesid ka veetoomised. Nimelt pidime vett üles mäele tooma Grenaderimäe jalamil olevast allikast. Selle läheduses käis aga peaaegu kogu aeg lahingutegevus. Venelastel oli allika asukoht ja tähtsus teada ning nad hoidsid seda tule all. Öösel oli veetoomine suhteliselt ohutu, kuid valgel ajal võis kergesti pihta saada. Paljud saidki. Mul tuli sealt vett tuua päris mitu puhku, iga kord oli kuulda ka kuulide vingumist, kuid pihtatulejaid neist ei olnud, parasjagu kõhedust tekitasid küll.
Alailma tekkis meil omavahelisi õiendamisi ”vanemate relvavendadega”, sakslastega, keda me millegipärast kämbudeks kutsusime. Ühest verisest arveteklaarimisest oli eespool juba juttu. Teine juhus, mis meelde on jäänud, oli veretu ja parasjagu koomilinegi. Tüli tekkis naabruses asuva saksa väeosa sõduritega kartulipõllu pärast. Ümbruskonna taludest olid elanikud kas ise lahkunud või välja aetud, neil vähestel põllulappidel aga, mis mürskudest ja pommidest veel mustaks pööramata olid jäänud, kasvas vili ja kartul edasi. Mäelt binokliga ümbrust uurides leidsime ühe võrdlemisi hästi säilinud kartulipõllu. Otsustasime minna värsket kartulit tooma. Varsti ilmusid platsi ka sakslased allohvitseriga eesotsas ja nõudsid üpris kurja häälega, et me nende kartulipõllult kohe lahkuksime. Püüdsime neile rahulikult selgitada maailma poliitilist kaarti, ajalugu ja omandiõigust. Nad ei saanud millegipärast meie saksakeelsest jutust aru ja läksid üha ägedamaks. Kui aga üks meie hulgast automaadile padruni rauda lõi ja teised oma torude otsi ka natuke kergitasid, siis said nad suurepäraselt aru ka eestikeelsest jutust. Lahkusime, s.t. nemad läksid ära täielikus üksteise mõistmise vaimus. Meie aga jätkasime kartulite korjamist. Käisime seal veel hiljemgi, kuid saksa mehi enam ei kohanud. Keedetud värsked kartulid võiga maitsesid väga head, kui oleks olnud ka näputäis sool lisada, keele oleks alla viinud.
Üle nädala kestnud lahingud, enamasti väga ägedad, ei toonud vastasele edu. Augusti esimestel päevadel toimusid veel viimased rünnakud ja siis vist sai naabrimehele lõplikult selgeks, et siitkaudu edasiminekut ei ole. Ilmselt tuli puudus kätte ka lahinguvahenditest – relvadest, laskemoonast, sõduritest. Igatahes jäi purustatud Sinimägede ümbruses vaikseks. Meie pataljoni riismed korjati kokku ja sõidutati KUUE (mitte kolmekümne kuue) veoautoga kümmekond kilomeetrit lõuna poole – Sirgala sohu. Mäletatavasti toodi meid Paldiskist Sinimägedesse 36 autoga. Seega kaotasime paari nädala jooksul 30 autotäie jagu mehi, neist enamik küll haavatuid, kuid langenuid oli ka väga palju..
Kasutaja avatar
freiwilliger
Huviline
Postitusi: 605
Liitunud: E Sept 11, 2006 5:55 pm
Asukoht: Tallinn

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas freiwilliger »

20.Eesti diviisi 47.rügemendi I pataljoni 4.ehk raske-kompanii miinipilduja rühm.
Miinipilduja rühmaülem- ustuf. Estam Jüri
Sünd 29.03.1920.a.
Juuni 1943- 14.03.1944.a. väljaõppel Bad- Tölzis jalaväeerialal.
Sai haavata 18.09. positsioonide maha jätmisel mere ääres.

47/4. (raske)kp.- Sinimägede lahingu esimesel päeval kaotas kp. (nagu kogu ülejäänudki pataljon) suurema osa oma koosseisust „Stalini oreli“ tule alla jäädes. Miinipilduja rühma rünnakule asunud 75 võitlejast jõudis Grenaderimäe idapoolsetesse kaevikutesse 17 võitlejat ja kaks miinipildujat Jüri Estami juhtimisel.

Jüri Estam kirjeldab:
"Kuulen õhus läheneva oreli valangu iseloomustavat kohinat vaatamata sisselöövate mürskude kõikematvale raginale. Enne, kui jõuan pikali viskuda, tunnen tugevat lööki pähe ning kõik kaob täielikku vaikusse. Ärkan tahte sunnil mõne silmapilgu pärast ning võtan kokku kogu tahtejõudu, katsun mõtteid koondada. Järgneb kummaliselt kõlisev vaikus. siis hakkan kuulma appikarjeid ja surijate oigeid. Tasapisi hakkasid käed ja jalad jälle funktsioneerima. Taarudes ajasin ennast jalule. Märkasin, et verd niriseb mööda kuube ja pükse maha. Oreli kild oli tunginud paremale poole otsaette juukse piiril pealuusse. Suurem osa ulatus sellest välja, kuid välja tõmmata ei lasknud, silme ees läks jälle mustaks."
Koljus istuva killu tõttu ei saanud Jüri Estam mitu päeva kiivrit peast võtta, kuni ta lõpuks tagalasse saadeti ning kild tangidega pealuust välja tõmmati. Haavale vaatamata seadis Estam miinipildujad Vaivara kalmistul positsioonile ning asus pataljoni rünnakule tuletoetust andma. Pataljoni 1. kompanii oli jõudnud juba Lastekodumäele, kuid kandnud sedavõrd suuri kaotusi, et ei suutnud enam rünnakut jätkata.
Vaivara kalmistul asus pataljon osalt positsioonil kalmistu müüri taha kaevatud jooksukraavis, kalmistust põhja poole jooksis Vabadussõja-aegne kaevik, mis pakkus küllalt head varju. Muidu oli olukord kalmistul kohutav, uued laibad olid vanadega segamini paisatud ehk nagu Estam meenutab, "Surnuaial andis kätt Vabadussõjas langenu praegusele sõdurile."

Sama rühma võitleja päevikust:
Donnerstag, 27
Äratatakse hommikul kell 1/2 5 rännakuks. Saame veel kohvi ja värskeid kartuleid esimest korda. Siis läheme umbes 1 km ida poole, kuhu kaevatakse stellungid. Saadan erapostiga kirja. Kas post käib, kindlasti ei tea. Sealt saadetakse ühte teise tallu, et sõita sealt kohe rindele. Sõitu sellel päeval ei tule.

Freitag, 28
Järgmisel päeval ootame ja logeleme niisamuti. Teder ja Lumila olid saanud ühe lamba kuskilt muidu kaubelda, kuna inimesed pidid evakueeruma. Tapsime selle ja keetsime kartulitega. Sõime veel mõnusad kõhutäied. Võttis kõhust lahti ja öösel oksendama. Võib-olla väga rammus sõjaväelasele.

Sonnabend, 29
Järgmisel hommikul rakendame hobused lahti ja laadime kärud autodele ja algame sõitu rindele. Juba kärudega sõites saavad mitmed meist haavata kahuritulest. Toetame miinipildujatest ... (sõna loetamatu) positsioonil rünnakut. See õnnestub. Öösel veame laskemoona.

Sonntag, 30
Täna läheb rünnakuks edasi. Kuid varsti tuleb vasturünnak ja jõle äge. Patrull sai surma. Mürskude vahet pole ... (sõna loetamatu). Panin ajama ... (sõna loetamatu) leitnandi järel. Saan Vokka. Seal loetakse väejooksikuks ja lubatakse tagasi saata. Saan margitendri, 1 pudel tshekti ja 2 pakki tubakat, 100 sigaretti. 10 marka.

Montag, 31
Tulen ühes toiduga tagasi rindele. Männik sõimab ja lubab maha lasta! Ta peab seda tegema. Määratakse Estami kompaniisse 3. jakku. Männik patrulli asetäitja. Õhtul kaevan ennast ka maasse ja jään seal kokkusurutult magama.
Siin on nüüd mõne päeva jooksul saanud surma mitmed meie rühma poisid. Haavatuid on eriti rohkesti.
Surnud - Kütti, Kiis, Kiilaspää, Rinne, Randjärv.
Haavatud - Teder, Teders, Känner, Viksi, Mets, Mänd, Harimäe, Sinimets, Rannaste, Aun, Eier.
Ka sai surma pataljoniülem sturmbannführer Sooden.

AUGUST 1944

Dienstag, 1
Hommikul äratatakse teatega, et vahetus on iga silmapilk tulemas ja tuleb vaikselt selle vastu valmistuda. Vahetus ka tuli, kuid mehed aeti teelt uuesti tagasi, mina ei saanudki ära minna ja passin vanas kohas põõsa all. Meie poolt kibedat kahurite tegevust, samuti vaenlaselt. Mehed tulevad õhtuks jälle vanadele positsioonidele tagasi.

Mittwoch, 2; Donnerstag, 3
Peale toidu jagamist saab selgeks, et veel kohe öösel tuleb liikuda uutele positsioonidele. Positsioonid asusid surnuaia idaservas. Kaevasin endale ka laskuraugu sisse. On juba hommik. Vaid istudes magan natuke. Kibe kahurväe tegevus. Määratakse Estamile punkrit ehitama. Saan ka ühe kiivri omale, olin senini ilma. Olen nüüd R.K. jaos. Selle päeva õhtupooliku veedan oma laskeaugus istudes. Saime toiduga hää paki kompvekke. Öösel teen auku sügavamaks ja olen kuulipilduja valves natuke aega. Hommikul ärkan suure sturmtule pääle, selle kestvus 3 tundi. Ka orel mängib siin. Lennukid pommitavad meie liini. Eesliinidele tehtud rünnak lüüakse tagasi. Mitu tanki põleb. Õhtupoolikul jälle sturmtuli. Peale sturmtuld lõhkeb üks pomm minu augu serval ja selle tagajärjel kaotan peaaegu täiesti kõrvakuulmise. Kiiver lendab peast, kuigi olen 40 cm sügavamal maapinnast. Püss on täiesti puru. Õhtul antakse suurvõitluse lisaks pakk kompvek-kidega.

Freitag, 4
Öö veedan ühes mahajäetud punkris ja täna on kõrvad juba selgemad. Kahurväe tegevus. Olen määratud jälle Mp. juurde. Õhtul aetakse kokku. Läheme 3. kompanii asenduseks, kes läheb rünnakule. Veedan Peernaga öö ühes väikeses punkris.
Saatsin kirja koju.

Sonnabend, 5
Veedame kitsas punkris päeva 3 mehega. Poolestsaadik üksteise otsas. Päris punkrist oli ära võetud tekk ja seldplaan. 24 sigaretti. Meid on tulistatud keskmiselt, eriti miini-pildujatest. Õhtul on kuulda, et kuulume jakku, mille ülemaks on uscha Aasma. Jääme ... (loetamatu) sees punkrisse. Toiduga saame 20 sigaretti lisa.

Sonntag, 6
Täna on punkri pühapäev. Ka iivan peab nagu püha. On vaiksem. Istume Peernaga kahekesi punkris. Suitsu saab teha ka vähe, kuna tuld peab kuskilt saama, tikku ei ole. Keha võtab ka soojaga sügelema ja täid saavad vabalt elada. Peerna läheb miinipilduja juurde tagasi. Olen haiglane, külmavärinad ja sääred on paistes.

Montag, 7
Ka Saarem kobis nüüd mulle seltsiliseks. Jalad ja käed on kanged, vist gripp. Kirjutasin kirja koju. Täna on jälle vaiksem. Õhtul hakkame kaevama ja ehitama kuulipilduja punkrit. Töö kestab kogu öö. Leian põõsast ühe M.P. ilma kassetita. Siis veel 21,5 RM raha. Punkri kaevamisel läheme nurgaga surnukirstule välja. Kiri jäi saatmata.

Dienstag, 8
Hommikul heidame magama punkris. Pääle lõunat kutsutakse mind Estami juurde. Saan sõimata ja lubab mind kohtusse kaevata, et olen miinipildujad valveta jätnud. 29. juulil, kuna mind valvesse ei jäetud tegelikult, vaid laskemoona toojate teejuhiks. Eks näeb, mis saab? Täna on vaikne. Kas enne suurt tormi? Mind määratakse jao teise kuulipilduja I numbriks. Kaevame stellungit. Saatsin kirja ära. Anti ka viina maitse suhu.

Mittwoch, 9; Donnerstag, 10
Hommikupoole magasin natuke, kärbsed ei lase ja ihu sügeleb mustusest. Päeval lasin ihule natuke päikest ja puhastasin riiete vahed liivast. Pesin pääd ja nägu. Mängisin Atsi ja sain 40 RM. Juba jälle tuletiku puudus. Üsna rahulik rinne on täna. Õhtul tuli 3. kompanii vanale kohale tagasi ja meie pidime lahkuma. Jääme 4. komp. taha tagavara kuulipildujateks. Hakkab jälle see öine kaevamine. Täna on tuju üsna halb, vist sellest alalisest tähtsuseta tööst. Ka on mehed kõik võõrad ja ei sobi minuga. Tuleb üksi murda teed tähtede poole. Eile õhtu anti kahe päeva toit ja seda nii vähe. Magada suurt ei saagi. Päeval hakkame kaevama omale 4 pääle punkrit ja õhtul ja öösel materjale koguma. Sain kodust 2 kirja.

Freitag, 11
Kirjad tõid rõõmu. Hommikul saame voodiraamid ja ühe korra palke pääle. Hõõrun kuulipildujat nartsuga ja kavatsen lugeda eestikeelset ajalehte, mis on siin Sinimägedes esmakordne. Täna magan ja kirjutan juba oma punkris. Vaikne rinne jälle. Sain jälle lisasuitsu 20 sigaretti. Õhtul sai vinnatud teine kord puid punkrile ja muld peale visatud. Siis sai magama visatud. Kiri koju.

Sonnabend, 12
Täna on rohkem punkripäälse maskeerimine mätastega ja tööväsimusest puhkamine. Ka Punkri jooksukraavi viskamine. Oleme praegust kolmekesi. Minu 2ne number läks jälle pataljoni melderiks. Uueks numbriks tuli Simre. Õhtul anti 2 infanterie pakki, mille sisu oli 6 suitsu, biskviiti, kompvekki, marmelaadi. Kirjutasin kirjad tädile ja onule.

Sonntag, 13
Magame hommikul üsna pikalt. Täna erilist midagi ei tee. Ajame habemed maha ja peseme. Mängime kaarte ja arutame elulisi küsimusi omavahel. Sain 2 kirja kodunt ja saatsin uued kirjad. Veidi vihma

Montag, 14
Hommikul magasime 9-ni. Sõime ja kaevasime jooksukraavi. Hakkas sadama. Sai mehe kohta 350 g viina ja 48 sigaretti. Andsin oma viina ära ja sain 1,5 pakki tubakat. Poisid jõid seda ja laulsime. Õhtul saime pakid: shokolaad, biskviit, komp-vekid ja 165 g toiduviina. Õhtul Simmrega eelpostil. Eriliselt vaikne.

Dienstag, 15
Häire olukord. Puhastame ja proovime kuulipildujat. Toodi itaalia granaate. Nendega juhtus õnnetus Õunasel ja 2 mehel. Magame niisamuti. Minul on kõhus valud. Väikselt sajab ka vihma. Õhtul toidu jagamisel teatatakse, et meie Raudsepaga läheme Vokka sauna korrastama ja pesema. Saime 19 lisasigaretti.

Mittwoch, 16
Magame heinahunnikus. Siis käime saunas ja pesen pesu. Saadan koju ka paki ja kirja. Kuulda Võnnu langemine ja Läänerinde lagunemine. Tuju võtab ära! Saame 1 1/2 pude-lit veini mehe kohta. Siis võtame kartuleid. Saame 7 mehe kohta pool kotti. Sööme ja hakkame liikuma. Pool maad saame autoga ja edasi tuleb minna. Ilus ilm. Johannesele kiri tagasi.

Donnerstag, 17
Puhastame kuulipildujat ja püsse. Joome pudeli eilset veini. Siis käime tankitõkkeid vedamas. Kaevame jooksukraavi peakraavini. 1/2 pakki maiustusi. Õhtul tankitõkkeid kohale panemas ja igal mehel kera traati viia. Muidu on rinne vaikne, aga lennukid len-dasid tihti.

Freitag, 18
Viisime ülearuse laskemoona ära. Ehitasime narid punkrisse ja sisustasime punkrit. Lennutegevuse aktiivsus. Annan püssi, täägi, padrunitaskud ära. Supp tuleb täna üsna vara. Olen kuulipilduja valves Saaremiga 12 - 2. Rinnus hingamisega valud. Jätan täna suitsetamise.

Sonnabend, 19; Sonntag, 20
Hommikul hakkavad jutud liikuma vahetuse tulekust. Töö jäetakse ära! Lõunaks võe-takse ülearune laskemoon. Vahetus tuleb. Alul laevamehed kuival maal. Õhtuks saame toidu ja pärast läheme uuele kohale varuks, raudtee äärele. Saame 1/2 pudelit viina ja paki makarone.
Õhtul võeti kuulipilduja ära M.P-sse. Olen ilma relvata sõjamees. Veedame öö ühes punkris, kus magame kahekesi naril. Liigutada saab vaevalt. Päeva veedame samuti punkris. Õhtul teeb vanka 2 kompaniile rünnaku, tehakse sogaks. Oleme just pesemas. Kirjutan koju kirja. Aetakse juuksed ära. 1 pakk sigarette. Korraldatakse toidutoomine võimalikult väheste meestega. Toodi MG 42 minule.

Montag, 21
Öösel kaevasin 2 tundi jooksukraavi. Siis magame ja looderdame niisama. Käisin ja pesin end täiesti. Õhtul läksime grupiga 7 meest ette, vaenlasest umbes 70 m, pioneeride toetuseks. Seal olime 4 tundi madalas krussis, kolmest küljest lendasid kuulid üle. Kõik läks hästi. Kiri koju.

Dienstag, 22
Hommikul ärgates tunnen kõrvas kibedat valu. Puhastan kuulipildujat. Kõrv on väga kehva, õhtul sanitar paneb mingit rohtu. Päeval saame marki viina 1/3 liitrit ja topsi tikku ja 50 sigaretti. Päev möödub niisama nalja viskamisega ja magamisega.

Mittwoch, 23
Öösel kaevasin natuke jooksukraavi sügavamaks. Käisin pesemas, miin kukkus 15 m kaugusele. Anti kätte margitendrit. Karp viksi, hambakivi ja jalakreemi. Saab palka 5,5 RM. Kaardimängus annan 44 sigaretti. Ilus ilm.

Donnerstag, 24
Öösel kaevame 4 mehega punkrist jooksukraavi edasi, kuni teeni. 8 m. Kui see visatud, heidame magama ja magame terve päeva. Vahepääl sööme ja joome ning tõmbame sigaretti. Velsker saadab mind õhtul kõrvaga pataljoniarsti juurde. Pandi üks prits ja kästi valude puhul homme õhtul tagasi tulla.
Sain 3 kirja kodust.

Freitag, 25
Istume punkris ja magame. Mina eriti magan, kuna kõrv valutas. Õhtul lähen jälle pataljoniarsti juurde. See määrab viimaks Vokka. Trossi juurde. Sööme veel ja hak-kame tulema Kaljasega, kes samuti tuleb. Teel saame natuke Saksa toiduvankrile.
Kiri koju.

Sonnabend, 26
Hommikul käin velskri juures ära. Paneb natuke rohtu kõrva ja käsib homme tagasi tulla. Käin saunas. Jään Partsuga ühte punkrisse. Saan noorte portsuks mett ja leiba.

Sonntag, 27
Hommikul jälle velskri juures. Pakk tubakat ja 48 sigaretti, 3/4 pudelit veini margi-tender. Sõime kartuleid soolaga. Väga hästi maitseb. Teine elu, rahulik sõjamürast.

Montag, 28
Käisin jälle reviiris. Mehi palju, seepärast leidis velsker mind teenistuskõlbuliku olevat. Kirjutan koju kirja. Puhastan 10 kasti kuulipilduja laaditud linte.

Dienstag, 29
Täna tunnen end haigena. Öösel käisid kanged külmavärinad. Päeval koorin supi-kartuleid. Tuli hoog vihma. Logelen päeva niisamuti maha.

Mittwoch, 30
Täna lähen frondile. Saadan ühe paki koju: 2 pakki tubakat, 3 pakki sigarette ja 1 saapa-määrde. Puhastan miinipilduja ära. Sain kampsuni. Öösel ehitame ühe vana punkri ette varju sissekäigule ja narid ja põranda.

Donnerstag, 31
Öösel 12 - 3 postil punkri juures. Päeval magan ja mängin kaarte. Saadan Kadakaga kirja koju. Öösel kangutame ühest vanast punkrist puid ja kindlustame oma uut.

SEPTEMBER 1944

Freitag, 1
Magame vanas punkris viimast päeva, kolime õhtul uude ja öösel kaevame jooksukraavi.

Sonnabend, 2
Kanname punkri kindlustuseks materjali. Päeval jälle magame. Öösel läheme eelposti. Kella 9 - 1/2 3. Kuuvalge ja külm hakkab päris. Saab 350 g viina, annan paki tubaka eest ära.

Sonntag, 3
Öösel olen üleval. Mehed joovad viina. Mina kütan ahju. Siis magame lõunani. Pärast mängime Atsi. Kaotan 40 RM. Saame 3,5 RM palka. Päev möödub naljajuttudega.

Montag, 4
Õhtul heidame rahulikult magama. Hommikul hakkab kuulduma uude kohta minekust. Ja see saab ka õhtul teoks. Päeval mängin Atsi ja kaotan jälle 40 RM ümber. Sööme kalakonservi, mida sööme õieti esmakordselt. Õhtul hakkame liikuma, võttes kaasa, mis nõutakse. Osa jääb maha.

Dienstag, 5
Toidu saime kätte teel. Sain kirja kodust, mida sain lugeda valguse tulekul. Koht, kuhu meid määrati, asub Kalmistu ja mere vahel, mäe ligidal. Kaevikud porised ja punkrid nagu puuduvad. Siin on jälle passimine, et vaenlane ei saaks granaadiga visata. Päeval liikuda peaaegu ei saagi.

Mittwoch, 6
Olen kogu öö üksi piildepostil ja hommikul veel 7-ni. Kella 4 aegu hakkas vaenlase poolt väga elav kahurväe tuli ja järgnes paaris kohas ka rünnak, mis löödi tagasi. Päeval ka elav kahurvägede tegevus mõlemal pool. Eile õhtul saime 24 sigaretti. Päeval 4 - 7 jälle postil, muu aja magan. Õhtul käin toidu järel. Sain Helmilt ja kodust kirja. ...
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8107
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas uscha »

freiwilliger kirjutas:20.Eesti diviisi 47.rügemendi I pataljoni 4.ehk raske-kompanii miinipilduja rühm.
Miinipilduja rühmaülem- ustuf. Estam Jüri

Sama rühma võitleja päevikust:
Montag, 31

Tulen ühes toiduga tagasi rindele. Männik sõimab ja lubab maha lasta! Ta peab seda tegema. Määratakse Estami kompaniisse 3. jakku. Männik patrulli asetäitja. Õhtul kaevan ennast ka maasse ja jään seal kokkusurutult magama.
Siin on nüüd mõne päeva jooksul saanud surma mitmed meie rühma poisid. Haavatuid on eriti rohkesti.
Surnud - Kütti, Kiis, Kiilaspää, Rinne, Randjärv.
Haavatud - Teder, Teders, Känner, Viksi, Mets, Mänd, Harimäe, Sinimets, Rannaste, Aun, Eier.
See võitleja päevik on võimas!
Sõjasurmade raamatus on välja toodud SS-Frw.Rttf. Villem Randjärv 09.12.1923 / 4./W-Gren.Rgt.47, Idarindel langenud.

Viiest üles loetletud nimest ainult üks jookseb mingitest andmebaasidest läbi, et siis raamatusse on sattunud.
Olen ka varem märganud, et 47. rügemendi langenute nimekiri on ülimalt puudulik ja mitmed sõdurid, kes ma tean, et on rügemendis teeninud ja kindlasti Sinimägedes langenud ei kajastu üheski andmebaasis.
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
otofoto
Veteran
Postitusi: 1992
Liitunud: R Sept 23, 2005 11:05 am
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas otofoto »

freiwilliger kirjutas:20.Eesti diviisi 47.rügemendi I pataljoni 4.ehk raske-kompanii miinipilduja rühm.
Miinipilduja rühmaülem- ustuf. Estam Jüri
Sünd 29.03.1920.a.
Juuni 1943- 14.03.1944.a. väljaõppel Bad- Tölzis jalaväeerialal.
Sai haavata 18.09. positsioonide maha jätmisel mere ääres.
Manused
otofoto_f4454.jpg
Fotod eestlastest II maailmasõjas, kõik pakkumised teretulnud!
http://www.facebook.com/pages/Otofoto/1 ... 85?sk=info
nrw44
Huviline
Postitusi: 209
Liitunud: N Juun 29, 2017 9:09 pm

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas nrw44 »

Martin Ennuk. Rindemehe mälestused. Võitluse Teedel. 2011, nr 17.
I/45
Manused
001.jpg
002.jpg
002.jpg (47.18 KiB) Vaadatud 22731 korda
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas ivalO »

Koguteosest "EESTI RIIK JA RAHVAS II MAAILMASÕJAS" 1960.
ERRIIMS.jpg
ERRIIMS 2.jpg
ERRIIMS 3.jpg
ERRIIMS 4.jpg
nrw44
Huviline
Postitusi: 209
Liitunud: N Juun 29, 2017 9:09 pm

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas nrw44 »

http://www.rgjsco.com/ee/artiklid/23-si ... a-armeijan

Arnold Kangro (s. 1926) astus märtsis 1943 vabatahtlikuna Eesti Leegioni. Peale sõduri baaskoolituse saamist saadeti ta Valgevene rindel asetsevasse tankitõrjekompaniisse. Kui 1944 aasta alguses algas teistel rinnetel võitlevate eesti üksuste üleviimine Eestisse, siis koos nendega naases oma kodumaa pinnale tagasi ka hulgaliselt lahingukogemusi saanud ja nooremseersandiks edutatud Arnold Kangro.

Veteran Arnold Kangro, kes võitles tollal 45.rykmentin teise pataljoni tankitõrjekompaniis ütles:


Jõudsime Narva rindele 20. veebruaril, et lüüa tagasi Punaarmee jõulisi läbimurdekatseid. Meid paigutati kaitsepositsioonidele Siivertsi kalmistu alal. Lahingud jätkusid peaaegu lakkamatult edasi ka märtsis.

Vaenlane muutis oma taktikat ja alustas 6. märtsil lisaks maavägede rünnakutele ka massiivseid õhurünnakuid Narva linna vastu. Paar päeva hiljem pommitati mitmesaja pommituslennukiga Tallinna ja teisi linnu. Tsiviilobjektide pommitamise eesmärk oli murda eestlaste rindeväeosade lahingumoraal, kuid sellel oli täiesti vastupidine efekt. Olime juba varemgi kogenud Nõukogude Liidu okupatsiooni hirmutegusid. Iga mees teadis, et Narva rindel võideldakse Eesti saatuse eest ja seal kas seistakse lõpuni või langetakse.

Meie pataljon viidi peale kaitselahinguid üle Merikülasse, et kindlustada rannikuala vaenlase dessantide puhuks.

Veebruaris oli piirkonnas sooritatud ebaõnnestunud dessandikatse, kus hävitati terve Punaarmee erivägede pataljon. Missiooni eesmärk oli katkestada sakslaste raudteeühendused Narvast Tallinna ning hävitada Auvere jaam.

Lahingute jäljed olid hirmsad. Vaenlase laibad vedelesid veelgi rannas ja ega neid keegi jõudnud ära korjatagi. Meie saime Merikülas olla suhteliselt rahulikult kuni juulikuu viimase nädalani.

Meile anti marsikäsk õhtul 24. juuli. Sakslased olid ilmselt hästi informeeritud vaenlase uutest pealetungiplaanidest.

Läksime teele öösel mööda Tallinn - Narva maanteed. Venelased alustasid pealetungi varahommikul üle Narva jõe. Meid viidi uutele positsioonidele Sinimägede suunas, saatjaks meid lähemale jõudev lahingumüra. Teel kohtasin Alfons Rebase kaitsepositsioonidele rühmitunud üksusi, mistõttu uskusime, et rindelõik peab kindlasti.

Õhtuks jõudsime õhtuks Vaivara jaama, mis oli meile vaheetapiks. Järgmisel hommikul sooritas vaenlane hirmsa jõuga suurtükilöögi Lastekodumäe piirkonda. Vaatepilt oli uskumatu, tolmu, tuld ja plahvatusi oli lakkamatult. Meid ei olnud veel määratud kindlasse tulepunkti, kuid läheduses toimuvad lahingud tegid mõtlikuks.

Lõpuks näidati meile näidati positsioonid tee ääres, veidi Tornimäest ida poole. Meie selja taga oli rügement Danmark-i peastaap, mida tuli kaitsta muidugi kõigi vahenditega.

Meie kompanii oli paigutatud laiali erinevatesse taktikalisesse kohtades, meie lõiku jäi kolm pst-kahurit, mida toetasid kuulipildujad. Meie laskepositsioon mäelt oli igatahes väga hea.

29. juulil otsustas Punaarmee anda lõpliku surmahoobi kolme mäenuppu kaitsvatele vägedele.

Peale massiivset tuleettevalmistust püüavad Punaarmee väed rünnata soomusmasinate toetusel kaitsjate positsioone mitmelt erinevalt suunalt. Juhatasin peale eelmise ülema haavatasaamist suurtükirühma. Olukord oli väga segane, täielikult segipööratud maastikul eksles haavatuid või muul viisil teiste seast eemale sattunud mehi. Side katkes ja paljud ohvitserid langesid või said haavata.

Esimene koondtuli meie pihta kestis mäletamist mööda kolm tundi. Tolmu, liiva ja püssirohusuitsu hõljus kõikjal, päevavalgust ei paistnud.
Õhk oli nii paks, et meil tuli panna gaasimaskid pähe, et natukenegi õhku saada.

Suutsime hävitada kaks läbi tunginud tanki, kuid mingit suuremat tankirünnakut meie asukohas ei olnud.
Meie jalavägi hävitas suurema osa vaenlase tankidest tankirusikate ja tankihirmudega juba kohe eesliinil.

Punaarmeel oli lisaks tohutule materjali-ja meeste ülekaalule ka peaaegu täielik kontroll õhuvallas. Jalaväetehnika viis lõpule õhupommitamistega põhjustatud hävitustöö.

Hoolimata rasketest kaotustest jätkasid Sinimägede kaitsjad võitlust. Meil oli paar tanki ja suurtükki reservis kõige halvima puhuks. Vasturünnakutele mindi eri paigust. Meie rügement 1. pataljoni ülem kapten Paul Maitla oli mees omal kohal. Ta kogus vägede riismetest löögiüksuse ja puhastas Grenaderimäe edukalt vaenlastest. Vasturünnak jätkus veel Lastekodumälegi jõudnud ja seal kaevunud vaenlase vastu ning kõik olulised positsioonid saadi lõpuks siiski meie kontrolli alla.

Võitluste ränkust näitab see, et näiteks meie üksuse 23-st mehest sai 20 haavata või hukkus. Positsioone tuli hoida. Meie selja taga oli vaid mõned raskesuurtükipatareid ja seejärel oleks vaenlasele olnud tee Tallinnasse avatud.

Maa oli mitmekordselt ümber küntud. Kõik puud ja roheline taimestik oli lihtsalt kadunud.

Meie lõiku oli ladustatud meditsiinitarbeid ja need said täistabamuse. Sidumismaterjal ja muu valge puru levis kümnete meetrite raadiuses, justnagu oleks maha tulnud ootamatu lumesadu. Ümberringi vedeles muule metallile lisaks lõhkemata granaate. Mulle on eriti jäänud meelde kaks lõhkemata suurt laevasuurtüki mürsku, mis olid kukkunud otse meie kaeviku kõrvale.

Positsioonidelt taandusime kontrollitult täies vaikuses alles septembri kuus. Vaenlane murdis Lõuna-Eestis kaitseliinidest läbi ja meid ähvardas täielik lõksujäämine. Minu meeskonna kõik kolm kahurit saime evakueeritud.
Kasutaja avatar
plekkpea
Veteran
Postitusi: 1450
Liitunud: P Mai 07, 2006 5:30 pm
Asukoht: Harju

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas plekkpea »

Videotes on näha Tiigri Kirikuküla juures aktiivset paugutamist, samas ka jämedat Flak 88 ja kp. Kuid, mis kuupäeval need on filmitud?
10 ploomi=3 õuna, 1pirn. 6 ploomi, 1 õun= 1 pirn. Mitu ploomi kaalub 1 pirn?
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas ivalO »

Tiigrid on kevadine rida ja ei puutu Sinimägede lahingusse.
nrw44
Huviline
Postitusi: 209
Liitunud: N Juun 29, 2017 9:09 pm

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas nrw44 »

Richard Heinaste. Minu sõjatee. Võitluse Teedel. 2011, nr 17.
20. diviisi suurtükiväerügemendi 11. patarei
Manused
a.jpg
a.jpg (27.12 KiB) Vaadatud 22365 korda
nrw44
Huviline
Postitusi: 209
Liitunud: N Juun 29, 2017 9:09 pm

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas nrw44 »

Julius Mark. Mälestuskilde Narva rindelt. Meie Maa. 31.07.2004.
Vist mingis ajutises võitlusgrupis Sinimägede ja mere vahel.
Manused
M.jpg
Kasutaja avatar
funker
Veteran
Postitusi: 4527
Liitunud: E Veebr 11, 2008 7:40 pm
Asukoht: Reval Estland

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas funker »

Slinky
Kasutaja
Postitusi: 14
Liitunud: T Nov 14, 2006 3:47 pm
Asukoht: Estland-Tallinn

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas Slinky »

Äratan veidi teemat. Kellelgil seda sept. tehtud aerofotod täis resolutsioonis ka on? Paljud kunagised pildihaldamislehed on juba hingusele läinud ning fotod kaovad isegi netist vaikselt ära. Samuti on üksjagu tsiteeritud ja kopeeritud pilti mille reso igakord väheneb või on lõigatud ainult mingi osa sellest.
Samuti on läbikäinud päris hea resoga aero Lastekodu mäest ja endise mõisa varemetest. Kas see on osa suuremast pildist või ongi pilt konkreetsest alast?

Tänud
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8107
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: SINIMÄGEDE LAHING (üldmaterjalid)

Postitus Postitas uscha »

07.08.1944
Manused
07.08.JPG
foorum.rindeleht.ee
Vasta

Mine “Üksused & Lahingud/Units & Battles”