AUVERE lahing

Eestiga ja Eesti üksustega seotud lahingud ...
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

AUVERE lahing

Postitus Postitas ivalO »

Auvere lahingu toimumise täpne asukoht ja lahingu käik on mind pikki aastaid huvitanud!
Kõik Auvere lahingu kirjeldused on kas osaliselt või enamasti täismahus laenatud Riipalult.
Ikka sissejuhatavalt Steineri pöördumine, siis 80.000 mürsku jne.
Ainsaks vastuväiteks on lahingu toimumise kuupäev - Riipalu järgi 25. juuli, tegelikult aga 24.
Toon alustuseks ära Riipalu poolt kirjapandu raamatust „Kui võideldi kodupinna eest“, mille esmatrükk ilmus 1951. aastal.
Seega kirjapandu asjaosalisele veel värskelt meeles!

Esmalt kuulus Steineri pöördumine...
Steiner.jpg
...ja lahingukirjeldus ise
img580.jpg
img581.jpg
Kolme tunni jooksul tulistas vastase kahurvägi Riipalu üksuste pihta 80.000 mürsku.
Riipalu toob vastase kaotusteks kokku 8000 meest ja 29 tanki.
Rügemendi lõigus hävitati 17 tanki ja tulistati alla 8 lennukit

Omapoolsed kaotused:
Rügemendi arsti aruande järgi evakueeriti kogu rügemendile alluvaist üksusist 298 meest.
Langenute arvu ei ole toodud.
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas ivalO »

Vaatasin värskelt läbi Narva pataljoni triloogia ja olin päris üllatunud, et Auvere ja Sinimägede lahingutest on seal kokku vast paari lehekülje jagu teksti!
img574.jpg
Tekstis on kopitud isegi kuupäev Riipalult.
img575.jpg
img575.jpg (72.33 KiB) Vaadatud 17296 korda
Siin peaks mainima, et Narva pataljoni lõiku ründas ainult vastase jalavägi, sisse murti korraks kaitse vasakul tiival ja seda vaid palissaadide ja kaitserajatiste joonel. Nagu kirjutavad narvakad ise - saadi lahedasti ise hakkama.
Mereste poolt toodud suured kaotused olid tingitud vastase suurtükitulest ja käkkidest, mis lõhkesid puude latvades ja külvasid kaitsjad kildudega üle.
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas ivalO »

Triloogia esimesest osast "Minu au on truudus" leiab ka kaardi, millele on märgitud väeosade asetus ja rünnakusuunad.
Kaart ise on möödunud sajandi seitsme-kaheksakümnendatel välis-eestlaste seas liikunud üllitis.
Tekitas see omalajal sealpool raudset eesriiet nimelt kõva arutelu, kuna uus raudteeliin läbivat Sinimägesid ja see olla Moskva saatanlik plaan eestlastele auväärseid lahingupaiku maa pealt minema pühkida.
024 värviline.jpg
Nn. uue raudtee markeerisin punase joonega.
Sinisega tänaseni samal kohal püsinud Tallinn - Peterburi raudtee.
Kollasega tolleaegne teedevõrgustik
Rohelisega Auvere sektori väliraudtee

Kui kaardil on vene rünnakusuund märgitud sümboolselt idast - läände, siis tegelikult oli rünnak nii Auvere, kui Hundinurga suunal põhjasuunaline.
Üksuste positsioonid ja paigutus on absoluutselt valed, kõige lähemal tõelisusele on vast Soodeni 47/I ja hilisem 11. J.D. paigutus.

Kunagi 2003. aastal käisin sellesama kaardi järgi esmakordselt kohapeal lahinguvälja tuvastamas :lol: , kuipalju ma tookord targemaks sain, ei ole vist raske arvata!
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas ivalO »

Vaatame edasi - Auvere lahing - Vikipedia

Tõenäoliseimasse rünnaku raskuspunkti – parempoolsele soisele-võsasele alale paigutas Riipalu 20. Üksiku SS-jalaväepataljoni ja oma 45. rügemendi (vasakule). 45. rügemendi vasakul tiival Kõrgesoo vastas asus positsioonidel 47. rügemendi 1. pataljon.

Raske on ette kujutada, et soomustehnika suunatakse soisele ja teedeta alale!

Narva lahing (1944) – Vikipedia

Kell 10 murdsid vastase üksused Eesti väeosade positsioonidesse lõuna pool Auveret. 20. SS-diviisi füsiljeerpataljonil läks siiski korda rindejoon varsti taastada.

Teksti autor ei ole vaevunud isegi uurima, kus mingi üksus paiknes ja kuhu oli rünnak üldse suunatud.
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas ivalO »

Ago Loorpärg "Eesti Leegionist Venemaa vangilaagritesse" 2005.

Juba järgmise päeva öösel vastu 19. juulit vahetas 45. rügement Auvere lõigus välja Saksa 26. diviisi üksused. Koos meiega asus positsioonile ka Riipalule allutatud “Narva” pataljon. 45. rügement koosnes veel kahest pataljonist, kolmas oli formeerimisel. Meie positsioon asus rindelõigu kõige ohtlikumas osas - endise Auvere küla ees kolme kilomeetri laiusel alal. Naabriteks olid meil 47 rügemendi I pataljon ja 11. Saksa Diviis, mis võitles koos Riipaluga ka Meerapalus.
Kohe alustati uue kaitsesüsteemi ehitamist, sest vana oli vastasele hästi tuntud. Hiljem selgus, et sellest oli palju kasu. Samas kindlustati ka vanu kaitsevahendeid. Auvere küla ees olid jooksukraavid olemas, kuid paremal pool, “Narva” pataljoni lõigus oli soine ja metsane ala. Sinna tuli ehitada tugevatest palkidest, eestpoolt maapinnaga täidetud palissaad. Vasakul, 45. rügemendi lõigus oli kõrgema pinnase tõttu võimalus paremini kaevuda. Kohati oli meil vastase kraavidega vahet vaid 200 meetrit. 45./II pataljon oli nüüd lõigu vasakul tiival, 45./I pataljon keskel, oodatava rünnaku kõige ohtlikumas kohas, ja “Narva” pataljon paremal tiival. Kõik märgid näitasid, et vastane valmistus rünnakuks.
45./14. kompanii rühmade kahurid asusid positsioonidele eesliinist veidi tagapool. Üks rühm oli I, teine II pataljoni lõigus. “Ahjutorude” ehk tankivastaste rakettmürskude rühm oli jagatud mõlema pataljoni vahel, kontsentreerituna rohkem I pataljoni juurde, kus oli oodata tankirünnakut. Arvestada tuli tugeva tankirünnakuga otse Auvere küla suunas, kus oli kindlam ja kuivem maapind. Kahurid kaevati võimalikult maa sisse ja piirati valliga, jättes vabaks eesoleva laskevälja. Et jahtida rindest läbi murdnud tanke seljatagant, pidi jääma võimalus kahuri pööramiseks. Arvesse tuli võtta igat võimalikku olukorda.
23. juuli õhtuks oli kõik valmis. Oli selge ja soe suveõhtu. Selle vaikuses oli vastase poolelt kuulda kõnelemist. Mehed olid kaevikutes ootel. Öösel kuulsime rinde ees tugevat mootorite mürinat. Maapinnale laskus kerge soise udu vine.
Rünnak algas 24. juuli hommikul täpselt kell viis. Vastane kattis tugeva turmtulega kogu 45. rügemendi lõigu ja osa pataljon “Narva” lõigust. Sügavuti ulatus turmtuli kaugele staapide taha. Kohe oli selge, et rünnaku peasuunaks on 45. rügemendi lõik. Eriti tugev tuli oli suunatud I pataljoni lõigule. Vastane tulistas korraga kõikidest raske- relvadest ja miinipildujatest. Side eesliiniga katkes. Lisaks turmtulele ründasid ka lahinglennukite eskadrillid, mis külvasid meie positsioonid üle kergete pommidega ja tulistati ka pardarelvadega.
Mäletan, et sel ööl ma uinuda ei saanud - olukord oli liiga ärev. Mõtlesin meie kompanii poistele: “Kas nad suudavad vastu pidada?” Vastase poolel oli suur ülekaal nii elavjõu kui ka tankide osas. Kui major Riipalule alluvates üksustes oli umbes 2000, kõige rohkem 2500 meest, siis vastane võis meid rünnata mitme diviisiga. Oli ju Punaarmee rünnaku eesmärgiks Auvere juures rindest läbi murda, jõuda mereni Mummasaares ja armeegrupp “Narva” kotti võtta.
Minu kompanii komandopunkt oli umbes kolmesaja meetri kaugusel eesliinist, Auvere jaama ja küla vahelise tee ääres. Punker oli ehitatud soisele metsaga kaetud alale peaaegu maa peale. Seest ja väljast oli see vooderdatud kidurate soomändide tüvedega, mille vahele oli jäetud meetripaksune mullakiht. Pikutasin puust naril ja lugesin ajaviiteks Sinclairi romaani “Arrowsmith”, mille olin kaasa võtnud purustatud Narva linnast. Sood katva udu tõttu oli jahe. Vaatasin kella. Puudus mõni minut viiest. Soojendasin end lonksu konjakiga ja tõusin, et vaadata, mis väljas näha on. Päike oli juba tõusnud.
Samal hetkel prahvatas punkri kõrvale vastase turmtule esimene tulelöök. Uks paiskus eest ja punker oli korraga suitsu ning prahti täis. Väljas oli täielik põrgu: mürsud lõhkesid, tuli, suits ja müra ümberringi; killud lendasid robinal vastu punkri seina. Algas vastase rünnakule eelnev turmtuli. Minu vastas asuva punkri uksel nägin käskjalga. Hüüdsin, et ta oleks varjul. Meid oli tabanud vastase tulevalli esimene löök. Hiljem selgus, et see oli “katjuuša” reaktiivmürskude löök. Nägin punkri ees vedelemas reaktiivmürsu tagumist osa, mis oli lahti koorunud nagu banaan. Selline omadus on “katjuuša” mürskudel. Need ei killustunud täielikult.
Vähehaaval liikus tuleväli pataljoni staabi suunas tahapoole. Meie punkri ümbrusesse kukkus mürske vähem. Väljusin punkrist ja panin ühe mehe vaatluspostile. Rünnakut veel karta ei olnud. Oma tule alla vastane tavaliselt ei tule. Nüüd oli tunda, et tuli koondus rohkem I pataljoni lõiku. Väikeste vaheaegadega ründasid lahinglennukid meie eesliini. Kogu see möll kestis kolm tundi, kella kaheksani. Siis algas vastase rünnak.
Vaenlane ründas tankide ja jalaväega. Meie positsioonide poole tormasid jalaväe ahelikud, nende taga tankid. Kuulda oli automaatide valanguid ja tankikahuri laske. Pidevaks raginaks läks siis, kui meie relvad tule avasid. Meie suurtükivägi tegi positsioonide ette tõkketule. Mootorite mürin, kuulipildujate ragin, mürskude plahvatused ja vaenlase hurraa-hüüded asendasid nüüd varem rindel valitsenud turmtule möllu.
Vastase jalaväe ahelikkude surve oli väga tugev. Olid ju meie positsioonide jooksukraavid turmtulega segamini tambitud, palkidest palissaadid purustatud ja kõik see võimaldas vastasel paremini edu saavutada. Kuigi venelaste esimesed ahelikud maha suruti, tagasi löödi ja hävitati, saatsid nad rünnakule järjest uusi jõude. Maitla teatas Riipalule, et venelaste mass on nii suur, et nad lihtsalt lähevad rindest läbi ja palus tankid abiks saata. Pataljonis oli juba palju langenuid ja haavatuid. Nii juhtus, et vastane murdis tankide toetusel sisse 45./I pataljoni lõigus. Osa tanke hävitati läbimurdel, osa pöördus tagasi, kuid umbes ühe-kahe rühma suurune venelaste jõuk jõudis peaaegu I pataljoni staabini. Seal nad peatati, kuid olukord oli ikkagi väga kriitiline.
Õnneks suutsid allesjäänud mehed eesliinil peatada sissemurde edasise arengu, takistades vastase täienduse järelevalgumist esimestele üksustele. Kohale tulid ka Riipalu poolt nõutud ja korpuseülema saadetud Panther-tankid. Pataljoni staabi juures kogutud varude ja meie 14. kompanii “ahjutorude”-rühma, allohvitser Käärdi meeste abiga hävitati rukkipõllus varjuv venelaste läbimurdnud üksus. Selle rünnaku ajal sai veebel Käärd haavata. Rukkist tulnud venelane tulistas teda konest, kuid Käärd oli kiirem. Vaenlane sai pihta, Käärdi püstolit hoidnud käe aga läbistas vastase kuul, purustades ka püstoli pära.
Eesliinil jätkus visa vastupanu ja lahingumöll. Üks meie kompanii kahuritest sai täistabamuse kohe rünnaku alguses. Kogu kahurimeeskond, kuus meest, sai surma. Hiljem leidsin, et nende punkrisse olid visatud ka käsigranaadid. Väga edukalt võitlesid meie “ahjutorude”- mehed, kes esimese vastase tanki hävitasid I pataljoni lõigus. Tank, mis teistest ette trügis, oli eriti ülbe. Isegi tanki komandör oli tornis näha. Selle võttis meie mees sihikule. See oli tal “ahjutoruga” esimene lahing. Esimese lasu tegi ta umbes 80 meetri kauguselt. Närv ei pidanud vastu ja lask läks mööda. Samuti teine, 50 meetri pealt lastu. Kolmas, 30 meetri kaugune lask tabas. Tank jäi seisma ning hakkas põlema.
Juba ennelõunases lahingus hävitati 45. rügemendi lõigu ees seitseteist vastase tanki. Suure osa neist tegid meie võitlejad kahjutuks “tankirusikate” ja “ahjutorudega”, osa langes saagiks 14. kompanii tankitõrjekahuritele. Enamik tankidest hävitati I pataljoni lõigu ees.
Sissemurre oli ka II pataljoni lõigus, kuid see suudeti peatada varu- positsioonidel. Kaugemale vastane ei jõudnud. “Narva” lõi tagasi kõik rünnakud ja tegi isegi eduka vasturünnaku.
Sellega oli vaenlane kogu rinde ulatuses peatatud. 45. rügement võis nüüd tervel rindel minna vasturünnakule suurtükiväe ja tankide toetusel. Lõuna paiku olid venelased igal pool tagasi löödud ja olukord stabiliseerus.
Vaatamata ennelõunastele ebaõnnestumistele ja suurtele kaotustele, jätkas vastane päeval tankide ja jalaväega visalt rünnakuid. Oli isegi väikeseid sissemurdeid, kuid need likvideeriti kiirelt. Venelaste rünnakud I pataljoni lõigus olid nii arvukad, et mõnikord tekkis tunne, nagu läheksid nad peatumatult üle meie meeste. Siiski pidas meie eesliin visalt vastu. Taas tulid appi “pantrid” ja endine olukord taastati. Venelased löödi tagasi, tekitades neile tohutuid kaotusi elavjõus. Selle päeva pärastlõunal tuli meil veel palju kordi tankidega kahevõitlust pidada. Osa neist hävitati, osa pöördus tagasi, et järgmisel rünnakul uuesti tulla. Lahingu lõpus vedelesid neist paljud rügemendi lõigu ees.
Vaiksemaks jäi alles päikseloojangul. Õhtul rünnakud vaibusid.
Saabunud öö oli väga vaikne. Ainult harva oli kuulda üksikuid laske. Vaenlane lakkus saadud haavu. Seda tegime meiegi, kuid rahulduse andis teadmine, et kord jälle olid vaenlased saanud tunda, mida suudavad teha 20. Eesti Diviisi mehed. Kuid veel ei saanud loota, et vaenlane loobub edasisest võitlusest. Ilmselt tõi ta juurde lisavarusid ning valmistus uueks rünnakuks.
Ka meie kasutasime seda vaikset ööd, valmistudes järgmise päeva rünnakutele vastulöögi andmiseks. Tuli korrastada positsioone. Eesliinil oli maa nagu buldooseriga üles küntud, kõik kaitseehitised ja palissaadid turmtules hävinud ja tervet jooksukraavi võis otsida tikutulega. Meeste puhkus oli lühike.
Järgmise päeva, 25. juuli hommikul alustas vastane jälle kogu rügemendi lõigu ulatuses turmtulega, seekord küll mitte nii tugevaga kui eelmisel päeval. Selle kestvus oli lühem. Ka rünnakud, mis tuli päeva jooksul tagasi lüüa, osutusid tunduvalt lühemaks. Oli sellelgi päeval kohati väikeseid läbimurdeid, mis aga kiirelt likvideeriti ja sellega võeti vastaselt võimalus edu saavutada. Õhtu poole jäi vaiksemaks ja vaenlase rünnakud lakkasid.
Elavjõu ja lahingutehnika kaotused Auvere lahingus olid küllaltki suured. Kahjuks puuduvad mul andmed langenute ja haavatute arvu kohta 45. rügemendis ja “Narva” pataljonis. Meedikute andmetel oli esimesel päeval ära saadetud umbes 300 haavatut. Võrreldes meie kaotusi positsioonide ees lamavate vastase langenute tohutult suure hulgaga, pidid meie kaotused olema kordades väiksemad. See oli ka loogiline, sest ründaja kaotused elavjõus on lahingus alati suuremad.
Huvitavaid andmeid sai venelaste kaotuste kohta raadioluure ööl vastu 26. juulit. Radist püüdis kinni nende välisaatja ettekande juhtkonnale. Raport oli Auveres toimunud lahingu kohta. Teatati, et lahingu kestel tulistati välja 80 000 mitmesugust mürsku ja et venelaste seast oli 80% langenud või haavatud. Lahingutehnika, tankide ja lennukite kaotusest ei räägitud. Meie andmeil oli lahingu lõpuks positsioonide ees 22 hävitatud vene tanki ja 5 allalastud ründelennukit. Meie luure andmetel ründas vastane Auveres 45. rügementi ja pataljoni “Narva” mitme diviisiga. Raske on öelda, kui suured olid diviiside lahingkoosseisud, kuid igal juhul olid need kokku suuremad kui 10 000 meest (see oleks kõige väiksem mõeldav arv). Lihtne arvutus näitab, et venelaste kaotused pidid siis olema vähemalt 8000 meest. Tavaliselt arvestatakse, et lahingus on kaotuste üldarvust langenuid 25% ja haavatuid 75%. Nii saame tulemuse, et venelastel oli 2000 langenut ja 6000 haavatut. (Antud rindelõigus ulatus punaväe laskurdiiviiside suurus siiski paremal juhul 5000-6000 meheni. — Toim.)
Meie kompanii kaotused Auvere lahingus olid 11 langenut ja 14 haavatut. Üks tankitõrjekahur sai tabamuse vastase mürsult ja kolm jäi sohu, kus need õhati, kuna taandumisel oli neid võimatu välja tuua. Tabamuse said ka kaks RSOd.
25. juuli hilisõhtul sai major Riipalu käsu taanduda saabuval ööl Auvere positsioonidelt, läbida Sinimägede tagavarapositsioonid ja jääda reservi Konju rajoonis. Taandumine toimus vaikselt. Vastane meid ei seganud ja juba varahommikul jätsime seljataha Sinimäed.


Loorpärgi järgi võttis Punaarmee rünnakust osa mitu diviisi.
Vaenlane kaotas 22 tanki ja 5 ründelennukit
elavjõus kaotus vastane üle 10.1000 mehe

45./14. Kompanii kaotas lahingus 11 meest langenute ja 14 haavatutena.
Lahingutehnikast kaotati 4 tankitõrjesuurtükki ja 2 RSO-d.

Loorpärgi mälestuste põhjal saab juba päris täpselt määrata 45. rügemendi 14. kompanii kaotused elavjõus ja tehnikas, samuti üksuse paigutuse lahinguväljal.
Autor lisab ka omapoolsete märkmetega kaardi.
Loorpärg 2 kaart.jpg
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas ivalO »

Voldemar Pinn Auvere lahingust.
1998. "Sinimägede sangar"
V Pinn 1998.jpg
Pinn toob ründajate arvuks müstilise 130.000 meest, mis peaks olema juba 10 täiskoosseisulist jalaväediviisi!
Hävitatud tankide arvuks pakub 17 ja allatulistatud lennukeid 8.
Maitla staabi ümber toimunud heitlusest kirjutab ka R. Säägi oma raamatus "Minu sõjamälestused!


Narva jõe äärest võtsime suuna Vaivara poole. Vahepeal peatusime kusagil ühel ristteel, et varustust saada. Minu ülesandeks oli hoolitseda toidukraami ja küllaldase laskemoona eest. Peale kaheööpäevalist ülevalolekut ja õiendamist saime lõpuks siiski varustuse ja söödavat meestele. Siis saime ka kummist säärikud, mis hiljem osutusid vajalikuks, kui Auvere juures kaevikuid rullisime. Pikast ülevalolekust olid mul silmad paistes ja valusad. Sain kuidagi siiski pärast puhata. Magamiskohtadeks olid teeääred küllaldased. Peale seda saadeti meid Krivasoo suunas, et täita ühte rindelõiku. Sinna minnes kohtasime oma diviisi mehi, kes olid haavata saanud ning nüüd teel tagalasse. Vastutulijaid oli rohkem kui meid, kes me neid sinna asendama läksime. See oli väga masendav pilt ja ei andnud meile palju lootust. Hiljem selgus, et neid vigastusi põhjustasid venelaste 5 cm miinid, mis lõhkesid metsas kuuskede ladvus ja piserdasid väikseid kilde meestele alla kaela. Nende eest polnud kusagil varju.
Läksime ltn H. Niidrega diviisi ülema Augsbergeri (kindralmajor Franz Augsberger — toim) juurde teatega, et oleme kohale jõudnud ja ootame meile määratud ülesannet. Meid nähes oli tal väga hea meel. Minule pilku heites ütles ta, et me oleme juba varem kohtunud, mis oli õige. Ta mäletas mind Debica õppelaagrist, kui olime allohvitseride kursuse lõppmanöövritel, kasutades elavat laskemoona. Tema, ja tundus, et pool „Saksa riigi juhtkonda” koos Himmleriga olid otse meie selja taga, kui ma Truppenführerina juhtisin kahe raskekuulipilduja tuld nii, et põld eemal tolmas. Sinna seadsime enne manöövrite algust kulissid üles, mida püüdsime nüüd purustada. Neid tegelasi ma algul ei näinud, kuid silmanurgast taipasin äkki, et meil on palju läikivate nahksäärikutega pealtvaatajaid, kellel õlad kuppusid täis. Püüdsin siis anda oma parima, kasutades looduse poolt sündides kaasa saadud näitlejavõimeid, et meie tegevusest head muljet jätta.
Meie esimene paigutus oli Krivasoo raiesmikul kändude vahel, kus kohtasime ltn Niidrega jällegi oma endist kaasvõitlejat Bad Tölzist. Nüüd oli mehe kuuel juba I klassi Raudrist ja õlakul ohvitseri tunnused.
Meie esialgne paigutus polnud nähtavasti rinde olukorda arvestades kõige parem ja nii saadeti meid edasi Auvere suunas, kus hädaoht suurem.
Sinna jäimegi siis peatuma. Algul läksime juba valmistehtud kaevikutesse, kuid Maitla arvas, et see kaevik on venelastele kindlasti teada. Nii paigutas ta meid tahapoole, kus olid ka kaevikud ja sinna me jäimegi. Meie kaevikust eespool olid juba üles seatud raketid arvatava venelaste rünnaku suunas, mille süütenöörid olid meie juures kaevikus. Raskekuulipildurite rühma meestele ja teistele sai asukohaks ühe talu maja esine, samas majas asus ka Maitla staap. Miinipildujad paigutati tahapoole. Meie kahekesi ltn Niidrega saime endale puust tehtud punkri, mis asus otse soo sees, kus vesi ümberringi. Kasutasime seda punkrit tagavara-kuulipildujate ja laskemoona jaoks.
Päeva loojanguga läks meie punkrist mööda 200-liikmeline täiendus, kes paigutati ette. Öeldi, et need pidid meid järgmisel õhtul välja vahetama.
Aga juba järgmise päeva, 24. juuli hommikul, umbes kella 5 paiku algas venelaste kahurite marutuli, see, mida meie juhid ootasid.
Sellest lahingust on palju kirjutatud. Suhtelised kaotused olid mõlemal poolel suured. Venelastel oli nende arvu tõttu kaotusi kergem kanda kui meil. Meile oli see aga suureks löögiks. Seekord jäi võit siiski meile.
Mürsud lõhkesid meil igal pool ümberringi, aga kuna olime soos, siis lendasid killud otse üles. Ainult punkri otsetabamuse saamisega poleks meist kahest midagi järgele jäänud.
Meie üksuse panusest kirjutasin ühele eluga pääsenud relvavennale Rudolf Käärdile, kes nüüd manalas ja kes oli Auvere platsdarmil tankitõrjekahuriga rinnet kaitsmas, vastavalt:
„Küsisid, kas olin ka Auvere platsdarmil? Jah, tegime koos ltn Niidrega kõik lahingud läbi, kaasaarvatud Auvere lahingud. Kui venelased jõudsid lõpuks pataljoni staabi juurde, panid mõned relvavennad kabuhirmus jooksu. Kuna meie ltn Niidrega olime raskemiinipildujate rühma juures punkris otse pataljoni staabi taga, oli meil hea näha, mis juhtus. Pidasime kõik tagasijooksjad kinni, andsime neile relvad, mis meil punkris olid ja läksime nendega kohe vasturünnakule. Mina läksin esimese lõägitrupiga, ltn Niidre teisega. Tema oli see, kes Sind ja Su üksuse kotist välja tõi. Jah, kallis relvavend, nii me pidasime venelastega sõda. Aga ega meiegi üksused ei olnud kaotusteta.”
Mina oma löögitrupiga läksin pataljoni staabist paremalt poolt mööda ja hakkasime venelasi otsima. Seda tehes nägin kedagi meie poole tulevat. Nemad märkasid ka meid. Seadsin kuulipilduja valmis tule avamiseks, kuid siis nägin kaela pikaks venitades, et need olid meie oma mehed.
Tundsin ära ltn Eerik Heine, kellel oli sama mõte mis minulgi. Õnneks kumbki meist tuld ei avanud. Läksime siis edasi, kuni jõudsime kaevikuni. Seal avanes pilt, kus paar tundi varem põllul lõhkesid mürsud, mis nüüd oli nagu üles küntud. Leidsin ühe venelase meist umbes 300 meetrit vasakul maa sisse auku kaevamas. Rohkem me neid ei näinud. Seadsin kuulipilduja üles ja avasin talle tule. Aga kuna ta oli augus sees, polnud mul võimalik teda tabada. Proovisin küll veel, kuid tagajärjeta. Jäime siis ootama paremat momenti. Olime kaevikus, kust lähedalt viis üks kaevik otse ette, kuhu päev enne pidime end paigutama. Vaatasin piki kaevikut, kuid kedagi ei näinud. Jäime siis ootama ja vaatama, mis juhtub. Varsti ilmusidki sakslaste Panterid maja nurga tagant, mille tagajärjeks oli, et see venelane, keda püüdsime seal põllul kaevatud augus tabada ja veel teisi, keda me varem ei näinud, hüppasid oma kaevatud aukudest välja ja hakkasid tambiga tahapoole jooksma enne, kui tankid pauku tegid. Püss, sinel ja muu, mis olid üle õla, nagu lendasid seljast kahele poole, nii oli neil vist juba kombeks. Panterid aga suunasid oma torud umbes 400 m eemal asuva talu majade vahel olevatele tankidele, mida meie oma positsioonilt ei näinud. Kuulsime mitut kõva kärakat ja juba käisidki leegid maja tagant üles.
Nägime kahte tulesammast, mis ütles meile, et seal lasti kaks tanki puruks, seega meil vähem muret. Need põlesid veel tükk aega. Peale seda pöördusid Pänterid ringi ja läksid tagasi, kust nad tulid.
Veel samal päeval, kui meile saabus täiendust, tegime venelastele vasturünnaku, et neid kaevikust välja ajada. Leidsime venelaste haavatuid ühes punkris, kuid suurem osa kaevikutest olid tühjad. Võtsin siiski endale ühe abilise käsigranaate kandma ja läksime kahekesi edasi kaevikuid rullima. (Kaevikute „rullimine” tähendas venelaste kaevikust välja ajamist).
Kaevikud olid venelaste laipasid täis ja vesi kaevikus nende verest punane. Tänu meie juhtkonnale, kes andis meile kummisäärikud, enne kui siia tulime.
Teel eesliinile kohtasime lühikesi nahksäärikuid kandvat Saksa õhukaitse tunnustega sõdurit, kes tuli kaeviku äärel julgelt ilma kiirustamata meile vastu, nagu mõni huvireisija ning sammus tagala suunas. Tervitasime ja läksime oma teed edasi. Alles hiljem taipasin, et see võis väga kergelt olla üks venelaste nuhke, kes läks meie tagalasse oma tööd tegema. See võis olla ka põhjuseks, et meile tuld peale ei tõmmatud.
Kui jõudsime eesliinile kaevikute punkriteni, avanes kohutav pilt meie meeste saatusest. See mul veel praegugi silmade ees. Nad lamasid maas surnult kõrvuti nagu silgud karbis, mõned neist üksteise otsas. Algul arvasin, et käsigranaadid tegid niisuguse hävitustöö. Aastaid hiljem siin Inglismaal, kui tegin laboratooriumis katseid naatriumiga, millel veega kokku puutes on samasugune plahvatusvõime nagu lõhkeainel, taipasin, et nende meeste surma ei põhjustanud mitte granaat, vaid mingi mürkaine. Granaadid oleks punkri sodiks teinud. Neil vaestel meestel seal polnud mingit aimu, mis neid ootamas on. Sinna nad läksid ja sinna nad ka jäid. Enamik neist olid kogenemata mehed, kes meile täienduseks rindele ette toodi. Vähemalt pääsesid sellest piinast, mis võis neid oodata „Stalini akadeemias”, nagu räägivad need, kes selle läbi pidid tegema.
Kui need punkrite asukohad üles otsida ja mulda analüüsida, mida võimaldab tänapäeva tehnoloogia, siis saaks uurimiste kaudu kindlasti teada, isegi nüüd, kas seal punkrites kasutati mürki või mitte.
Kaevikuid rullides läksime kahekesi edasi nii kaugele, kuni need otsa lõppesid ja natukene kaugemalegi, kuid siis anti mulle kui ees- tulijale märku, et siiani ja mitte rohkem. Kui kaevikust välja saime, pandi meile tuli peale. Üks valang läks just mu meelekohalt mööda, kõrvetades mu oimukohta. Vahetasime ruttu „käiku” ja läksime tagasi kaevikusse varjule. Kuna rohkem midagi teha ei saanud, läksime tagasi teiste juurde, kust tulime. Kohale jõudes leidsime, et teised olid kah juba tagasi tõmbunud sinna, kus oli kergem venelasi jälgida. Haavatud venelasi me enam ei näinud. Ei tea, mis nendest sai?
Karl Gailit kirjutab oma mälestuste kogumis, et samal õhtul saabus rong vaikselt Vaivara jaama ja viis ära peaaegu 200 meie haavatut meie ohvritest seal rindel.
Videviku tulekuga sain käsu minna pataljoni staapi kapten Päul Maitla juurde, et anda aruanne selle kohta, mis juhtus rindel. Arvestades rinde olukorda ja muudatusi rindel, siis vaevalt peale meie kahe kellelgi teisel oli võimalust kogeda, mis õudus nendes punkrites aset leidis. Andsin kapten Maitlale oma abilise nime, kes aitas mul käsigranaate kanda. Kahjuks on ta nimi ununenud. Kui aruanne antud, läksin tagasi oma punkrisse, kus ltn Niidre mind juba ees ootas.
Varsti tuli teade üksuse tagasi tõmbumiseks, niipalju, kui meid seal järgi oli jäänud. Peatusime ühe talu majas, kus saime öösel veidi puhata. Hommiku tulekuga kuulsime väljas venelaste lennuki tuntud „jõua-jõua” müra ja peale seda pommiplahvatust. Välja minnes avanes pilt, et lennuk, mis enne õhus lendas, oli nüüd põllul maas ja põles.
Majja tagasi minnes avanes aga meile hoopis kurvem pilt. Talu tuba oli tolmu maast laeni täis ja ühel meie mehel, kes seal põrandal magas, oli suur kivimürakas pea kohal maas. Ta oli meelemärkuseta olekus, kuid elu oli ikka veel sees. Ltn Niidrel oli võimalus ambulants võrdlemisi kiirelt kohale tellida ja haavatu viidi sidumispunkti, kust edasi haiglasse. Hiljem kuulsime, et ta jäi siiski ellu. Purunenud pealuu asemel pandi talle hõbedast plaat pähe. Kahjuks ei mäleta ma enam tema nime. Oleks olnud huvitav temale isiklikult rääkida, mis Auveres juhtus.
Kui lennuk oli ära põlenud, läksid sõjasaagi otsijad rususid vaatama. Nad leidsidki põlenud lenduri keha alt korras oleva vene nagaani koos padrunitega, mis kohe konfiskeeriti.
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas ivalO »

Voldemar Pinni lahingukirjeldus 1999. aastal ilmunud raamatust "Auvere sangar"
Pinn 1999.jpg
Pinn märgib parempoolsete naabritena 11. Ida-Preisi diviisi, samas paigutab 45. rügemendi kõrvale vasakuks naabriks Soodeni 47./I pataljoni.
Tegelikult mahtus nende vahele veel kaks välismaist üksust.
Vanamõisa positsioonidel asus 45. rügement, Uuemõisa lõiku kaitsesid aga 11. SS- Pioneerpataljoni kompaniid, nende vasakul tiival Rotti üksus Kauschi grupist ja alles siis tuleb Soodeni 47./I.
Pinn 1999 b.jpg
Kuulipildujatulest oli täpselt teada, kas oli see oma või võõras.
Pinn 1999 c.jpg
Siin jääb arusaamatuks, millist liitekohta 45. ja 47. vahel silmas on peetud? Kas 11. SS-Pioneerpataljoni positsioone Uuemõisas?

Tanke kaotas vastane 17, lennukeid, mis langesid alla Riipalu positsioonide ees oli 12.
Ja lõpuks toob Pinn esmakordselt ära ka meiepoolsed kaotused -298 haavatut ja 100 langenut!
Enne teda ei ole autorid söendanud isegi umbkaudset langenute arvu mainida!
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas ivalO »

1987 a. esmatrükina ilmunud raamatu "Eesti vabadusvõitlejad teises Maailmasõjas" koostajad on Riipalu poolt kirja pandu lihtsalt ümber jutustanud..

AUVERE LAHING
25. juuli hommikul kell 5:00 läks kogu oma suuruses oodatud lahing lahti.
Sadadest suurtükkidest ja miinipildujatest purskusid välja mürsud, katkestades hommikuse vaikuse. Granaadid langesid meie posit¬sioonidele kolme tunni jooksul, kella 8:00-ni. Ragin oli selline, et kõrv ei eraldanud enam üksikute mürskude lõhkemisi. See oli kui tilk vett kuumale pannile, mil pritsmeid lendab igale poole — nii sadas nüüd mürsukilde. Need kas tabasid või läksid mööda matsatades kõvale maale või pehmele soole.
Tugev, kõike hävitada tahtev tuli lasus kahel pataljonil ja „Narva" pataljoni vasakul tiival, ulatudes isegi rügemendi varudeni. Oli selgunud koht, kust punased kavatsesid läbi murda.
Juba esimestel minutitel, kui pataljonid teatasid rügemendi komandopunkti alanud turmtule ulatusest, katkes telefoniühendus. Raadioside püsis, kuid kolme tunni jooksul polnud midagi teatada. Turmtuli jätkus.
Kell 8:00 katkes nagu noaga lõigatult endine ragin ja müra. Algas aga uus. Korraga tiirlesid rügemendi kohal kümned lahingulennukid, heites alla kegeid pomme ja puistates pardarelvatuld meie siiski püsinud vastupanupunktidele.
Juba kuulduski eest kuulipildujatuld, nii oma kui võõrast. Selle sekka tankide mootorite müra, samuti tanki kahurite ja tankitõrjerelvade teravaid klähvatusi. Tagapool kõmasid meie kahurid, luues tõkketuld meie positsioonide ette. Peagi olid kohal meie võitluslennukid. Lisaks alanud taplusele maapinnal, arenes võitlus ka õhus, kust kaotajad langesid alla põlevate tungaldena.
Rügemendi sidemehed jooksid välja, et korda saada telefoni-ühendust, sest raadioside oli aegavõttev, mis polnud nüüd kuidagi kohane, kuna iga minut võis olukord muutuda. Pataljonid saatsid
rügemendi komandopunkti virgatsid, kust higistena viimased teatasid: „Vastane ründab soomusmasinatega kogu lõigus. „Narva" pataljoni virgats ütles, et vaenlane on murdnud sisse vasakus tiivas." Asi näis tõsisena.
Kella üheksa paiku saabusid korpuseülema lubatud üks „Panter"- tank ja kolm „uduheitjat". Lahing aga möllas edasi. Kas suudetakse vastu pidada, oli küsitav. Ja kui suures ulatuses?
Kella 10 ajal tuli pööre — parajasti siis, kui oli lahingute ohtlik punkt. Esimese pataljoni lõigus oli vaenlane paarikümne tanki ja arvuka jalaväega sisse murdnud pataljoni komandopunktini. Teise pataljoni lõigus oli sissemurre kahes kohas, kuid see oli peatatud otsustavalt kompaniide varujoonel. „Narva" pataljon oli vasturünnakul, mis arenes edukalt.
Visa vastupanu püsimajäänud jagudes vältis vaenlase sissemurrete edasiarengu ja täienduste valgumist esimestele üksustele. Sellega oli olukord kuidagi stabiliseerunud ning rügement võis asuda koordineeritud vasturünnakule, mida toetati tankide ja suurtükiväe poolt. Lõunaks oli kogu rügemendi lõik puhastatud vaenlastest ning endine positsioon taastatud. Vaenlase rünnaku esimene faas oli lõppenud.
Võitlus oli olnud vihane — seda näitasid vaenlaste kaotused. Lugematutele langenutele lisaks kaotas vaenlane hommikupoolses lahingus seitseteist tanki ja meie positsioonide ees oli samuti tihedalt laipu ning suitsesid mitmed tankid. Lisaks veel langes rügemendi lõiku alla kaheksa vaenlase lennukit.
Hoolimata hommikupoolsetest kaotustest ja ebaõnnestumistest, jätkas vaenlane nii jalaväe kui ka soomusjõudude rünnakuid terve õhtupooliku. Laine järgnes lainele. Neil õnnestus ka üksikutes kohtades sisse murda, kuid need puhastati meiepoolsete ägedate vasturünnakutega. Enamus vastastest aga hävitati.
Kord oli rünnakuliin sedavõrd tugev, et esimese pataljoni ülem kpt. Maitla teatas rügementi: „Vastast on nii arvukalt, et meie ei suuda neid enam pidurdada. Nad lähevad meist lihtsalt läbi, ükskõik kui palju meie neid hävitame. Palun saada tankid platsi."
„Panterid" läksid seekord ja veel mitmel korral ning vaenlase katsed purunesid. „Panterid" oma tugeva relvastuse ja soomusega võisid kartmatult tegutseda sissemurde kohtadel. Uduheitjad purustasid paljudes kohtades rünnakud juba ettevalmistuskohtadel. Samuti oli suur¬tükiväe toetus ja koostöö hea. Narva rinde suurtükiväe ülem võttis isiklikult osa võitlustest.
Esimesel päeval jäi Auvere kaitse murdmatuks.

Järgnev öö oli erakordelt vaikne. Ei ühtegi lasku kummaltki poolt. Kerkis küsimus, kas vaenlane, vaatamata saadud kaotustele, teeb järgmisel päeval uusi katseid? Tuli teha ettevalmistusi uutele rünnakutele, igaks juhuks. Seda tehti kindla tahtega. Paljud kaitseehitused olid purunenud turmtules. Polnud järele jäänud ühtegi palissaadi ega meetritki tervet kaitsekraavi. Kogu maa-ala oli üle külvatud mür- suaukudest, palissaadid pilbastena laiali.
Pärast keskööd sattus meie raadioluurejaam vastase välisaatjale, milline nähtavasti oli ühe meie vastu sõdinud diviisi oma. Šifreeritud raadiogrammis teatas vastase diviis kuhugi kõrgemale poole päevase võitluse kokkuvõtet. Dešifreerituna selgusid sellest väga paljutähendavad rängad arvud.
Hommikuse kolm tundi kestnud turmtule jooksul olla tulistatud üle 80 000 mürsu. Diviisi kaotused haavatutena, langenutena ja teadmata kadunutena olid 80% koosseisust. Seega langes igale jooksvale meetrile 3 tunni vältel 40 mürsku. Tuli kattis umbes kahekilomeetrilist lõiku, siis ühe kilomeetri sügavusele ribale, kuhu tuli langes, olid mürsud üksteisest ainult 25 meetri kaugusel. Kui arvestada rügemendi võitlejaid umbes 3000 meest, siis kulus iga mehe kohta 27 mürsku. Annab vaid imestada, kuidas suudeti siis veel vastu panna ja isegi vasturünnakuid sooritada!
Kui võtta vaenlase teadet kaotustest, mis oli 80% diviisi koosseisust, siis saame ka umbkaudse pildi vastase inimkaotustest. Venelaste rünnak- diviisid olid alati enam-vähem täiskoosseisulised, seega 10 000 meest, nende kaotused olid siis 8000 meest. Meie arvestuse järgi oli vastase langenute arv 1500 meest, haavatuid oli aga alati 3-4 korda rohkem. Seega saamegi umbes sama arvu, mis vastane ise nimetas.
Soomusmasinaid kaotas vastane, millistest jäi meie positsioonide ette 17, kuid kindlasti ka tagasiminejatest langesid mõned rivist välja. Vaenlane nimetas vähem, kuid 12 hävitatud tanki meie positsioonide ees olid kahtlemata meie töö. Enamus neist hävitati tankirusikatega, kuid ka mõned tankitõrjekahurid maalisid rõngad oma torudele.
Allalastud lennukitest hävitati esimene meie kuulipildujatulega esimese pataljoni komandopunkti juures, kolm lasti alla maapealse õhutõrjega ja neli meie jahilennukite poolt.
Vaadeldes meiepoolseid kaotusi, saame üldjoontes pildi, kui nimetame, et öösel peaaegu hääletult Auvere jaama sõitnud rong viis tagalasse 289 meest. Sellised olid rügemendi arsti andmed.
Äraandjad. Ühest esimese pataljoni komandopunkti juures allalastud lennukist leiti lenduri juurest kaart, millele oli sinise värviga trükitud kogu Narva rinde positsioonide seis sellisena kui see oli juunikuu lõpu poole. Kaardi äärel oli Sõjakomissariaadi kartograafia osakonna märkus, et pealetrükk on tehtud 17. juulil. Seega kaheksa päeva enne pealetungi algust. Teine samasugune kaart saadi Auvere jaama juurde langenud lennukist ja kolmas seisma tulistatud tankist, polkovniku tunnuseid kand¬va ohvitseri kaarditaskust.
Imestama pani see, et Eesti Diviisi üksuste asetus ja relvade asukohad olid märgitud viimse peensuseni. Samuti olid ka piirikaitserügementide asetused suure täpsusega kirjas. Võrdlemisi puudulikult nende vahel olid diviisi „Nordland", 11. Diviisi ja teiste välismaiste üksuste asetused, mida vastane võis ise rinde pikaajalise seismise tõttu välja nuhkida.
Samal kaardil oli rinde asetuse kõrval märgitud siniste ringidega ka teised sõjalise tähtsusega punktid: tagala sillad, uued teed, laskemoona- ja bensiinilaod, välihaigla jne.
Oli selge, et siin oli tegemist äraandmisega. Neid andmeid oli kogutud suure hoolega ning toimetatud meie vaenlasele. Kaardil olevad andmed võisid olla edasi toimetatud juunikuu lõpul, sest hilisemad ümberpaigutused puudusid. Vaatluse teel, nii maapealse kui ka õhu kaudu, oli selliseid andmeid võimatu saada. Kust siis saadi need andmed ja kuidas need edasi toimetati?
Viimased avaldatud andmed väidavad, et kindralinspektuuris oli olnud üks omast meelest „tark" mees, kes need andmed oli edasi toimetanud Soome, meie saadik Varmale. Sealt olid need siis kiires korras edasi toimetatud Inglismaale, et näidata oma „head tahet". Inglased olla kaardi kõige kiiremas korras saatnud venelastele!
Kui see tõesti nii oli, siis saab vaid imestada, milliseid inimesi meil kõrgematel kohtadel pesitses. Kui Varmale selgus, kuidas Inglismaa peaminister W. Churchill soovitas Rooseveldile Balti riigid anda otseselt N. Liidule, kas ta siis tundis häbi oma teo pärast? Kui see asjaolu, mis eelpool nimetatud, on tõsi, siis me nimetame Varmat ainult ühe sõnaga — äraandja.
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas ivalO »

Aastal 2000. näeb trükivalgust Reino Heini poolt koostatud "Hando Ruus - kunstnik ja ohvitser"
Kahjuks materjali Ruusi osalemisest Auvere lahingust selles ei leidu, autor toob lahingust väga lühikese kokkuvõtte
Heini andmetel hävitatud tanke 29 ja allatulistatud lennukeid 8!
Hando Ruusi raamatust.jpg
2001 aastal ilmunud "Eesti mehed sõjatules" toob ära Valdek Raiendi lühikokkuvõtte Auvere lahingust
Valdek Raiend.jpg
Samal, 2001. aastal ilmunud Sergei Soldatovi "Sinimägede taustal" peatub lahingul vähe pikemalt
Soldatov Sm taustal.jpg
Soldatovi andmetel on hävitatud tanke 28 ja 17 allatulistatud lennukit!
Siinjuures tuleks lisada, et Soldatov kohtus enne raamatu ilmumist Saksamaal Paul-Albert Kauschiga.
Auvere lahingus osalenud Heino Reigo:
Heino Reigo.jpg
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas ivalO »

Narva pataljoni ajaline paigutus Kõrgesoo joonel.
Kaart narva paigutusega.jpg
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas ivalO »

img619.jpg
Pildil heino Reigo ja 20. füsiljeerpataljoni ülem H.Stuf Wallner.
img621.jpg
Lembit Kõverik, Heino Reigo ja Harald Libe
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8108
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas uscha »

Need "Narva" pildid on head aga see seeria on pildistatud millalgi enne 11. juulit ehk siis ajal kui pataljon asus küll juba selles rindelõigus aga mitte veel päris täpselt selle koha peal, kus 24. juuli lahing vastu võeti.
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas ivalO »

Ühe sama seeria pildi peal ammutatakse kankust mingit märjukest ja teadupärast vesi suid kõrvuni ei aja!
Kas ei võiks pildid olla tehtud jaanipäeva paiku ja seega Kulgul?
img619A.jpg
Kasutaja avatar
Kriuks
Moderaator
Postitusi: 5349
Liitunud: T Aug 09, 2005 5:09 pm

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas Kriuks »

ivalO kirjutas:Ühe sama seeria pildi peal ammutatakse kankust mingit märjukest ja teadupärast vesi suid kõrvuni ei aja!
See "kanku" näikse olema ju 81 mm MP moona kast.
Kasutaja avatar
desert eagle
Huviline
Postitusi: 608
Liitunud: P Juul 16, 2006 2:28 pm
Asukoht: Tartu.

Re: AUVERE lahing

Postitus Postitas desert eagle »

Peaks ikka 5cm Saksa miinipilduja moonakast olema.
Vasta

Mine “Üksused & Lahingud/Units & Battles”