Kriuks kirjutas:

ivalO kirjutas:Mis lipust on jutt?

Proovin täna asjaosalise käest küsida.

Tegemist oli (on) mõlemalt poolt sinimustvalgete külgede ja meeste mäletamist mööda ehisnööriga kaunistatud plaguga. Ekstra tikandeid ja kirjeid lipul ei olnud ning Ajaloomuuseumist liikus see mingis episoodis edasi Laidoneri muuseumisse.

Veel noppisin Riipalu Facebooki lehelt sellise ülestähenduse:
26.6.1954
Inglismaa eestlaste II suvepäevade jaanitulel Horwichi härrastemaja valdustes Lancanshire’i krahvkonnas kohtuvad Harald Riipalu ja Einar Sanden. Riipalu teeb ettepaneku astuda Korp! Sakalasse.

Sanden oli sõja ajal 12 aastane, huvitav millega võitis ta Riipalu usalduse ja mis neid sidus, et viimane oma rügemendi lipu tema hoolde usaldas?

Kriuks kirjutas: Tegemist oli (on) mõlemalt poolt sinimustvalgete külgede ja meeste mäletamist mööda ehisnööriga kaunistatud plaguga. Ekstra tikandeid ja kirjeid lipul ei olnud ning Ajaloomuuseumist liikus see mingis episoodis edasi Laidoneri muuseumisse.

Sellega on siis asi klaar, jõudsin juba ise ka selleni, et tegu tavalise rahvusvärvides trikolooriga.

Nüüd kerkib siit üles järgmine küsimus!
Mitu lippu Riipalul oli?
Kas sekretär Palma Kastheinale enne vangiminekut antud lipp oli nn. "pidulik lipp" ja enda kätte jäänud trikoloor "argipäevane"?
Ja ei saa ka unustada fakti, et samal ajal istub kusagil Belgia vangilaagris Standartenoberjunker Eduard Ojandu, kel kolmas lipp niuetele mähitud!

Kandilist käsi-mõõga motiivi kohtab esmakordselt "EESTI SÕNA" 1944. aasta 24. veebruari numbri esikaanel!

Kaldun arvama, et lipp (lipud) on õmmeldud peale sõda ooberjunkur Ojanduga seotud isikute poolt möödunud sajandi viie-kuuekümnendatel. Samas oleksin ülimalt rõõmus, kui minu teooria ümber lükatakse ja tõestatakse lipu valmistamine 1943. aastal!

Kindralinspektor Johannes Soodla on lippude teema tõstatanud 13.06.1944 toimunud vestluses ja selle kohta on Bundesarchiv'is olemas ka dokument. Eestlased soovivad igale rügemendile lippu ning dokumendi juurde on lisatud ka näidis lipust, milline see võiks välja näha.
Näidiseid võis olla mitu ja Reichsführer Himmler ei pruukinud kavandit kinnitada ja sinna paika see asi jäigi.

Super!
Vähemalt on lipp valmistatud õigel perioodil.
Praeguseks on siis selge, et lipuga (lippudega) tegeles Kindralinspektuur.

ivalO kirjutas:Väga kena, et pädevad inimesed kohe platsis.
Mind huvitab endiselt , millal, kelle poolt loodi ja kinnitati Eesti Leegioni 1. Rügemendi lipp?
Milliseid ajalooallikad kasutades sellist infot leida?

Et asi oleks selgem, küsin:
Kas lipu tellis Eesti Omavalitsus, Eesti Leegioni Kindralinspektuur, Augsberger, Eesti Leegioni eestlastest ohvitserkond, Relva SS Peavalitsus või Himmler isiklikult?

Vastust mul pole kuid arvan et Eesti Omavalitsusest kõrgemal siiski kinnitati see kavand.

uscha kirjutas:Kindralinspektor Johannes Soodla on lippude teema tõstatanud 13.06.1944 toimunud vestluses ja selle kohta on Bundesarchiv'is olemas ka dokument ...

Suurepärane uudis! Aitüma!

Kui nüüd lipuvardaid, otsikuid ja nööre-tutte võrrelda siis peaksid Võsaste ja Prunsvelti raamatutes olevad pildid kas Eestis, või Saksamaal, mitte Inglismaal tehtud olema!? Fotod on võetud kas sügisel või kevadel.

Kas nende piltide päritolust ei ole midagi teada?
Freiwilliger ehk uurib?

Sellise jutu on 25 aastat peale sõda kirja pannud Alf Kubbo oma romaani "Tules ja vees".
Millisest kuldnarmaste ja vappidega lahingulipust on jutt?

ivalO kirjutas: ↑P Juul 23, 2017 1:02 am

https://www.muis.ee/museaalview/1300916 see siis see?
lipp, 20. diviisi 45. rügemendi lipp , "Riipalu lipp"

Materjal puuvillane (Kolmest paanist kokku õmmeldud. )
Värvus mitmevärviline (sini-must-valge)
Mõõdud kõrgus: 105.0 cm; laius: 191.0 cm

Mati Mandel kirjutas kaaskirjas üleandmisele: Saadud 8. juunil 1998 . a. kirjanik Einar Sandenilt, kes elab Inglismaal. E. Sanden sai lipu peale Harald Riipalu surma viimase leselt. Alates 1961. a. aastast oli see E. Sandeni valduses. H. Riipalu oli Einar Sandeni "akadeemiline isa" korporatsioonis Sakala. Einar Sanden oli andnud lubaduse tuua lipp kodumaale selle vabanemisel. 1998. aastal tõigi ta selle Eestisse. Arutasime temaga koos seda lipu asja Keilas. Päris riiklikku sõjamuuseumit Eestis polnud. Lubasin lipu tuleviku eest hoolt kanda, hoides seda oma töökohas Eesti Ajaloomuuseumis ja pidades samal ajal silma peal J. Laidoneri muuseumi kujunemisel ja arengul. Palusin veel Einar Sandenil pikemalt lipu tema kätte saamisest kirjutada, kuid ta pole seda teinud. Hiljem kuulsin, et kirjaniku tervis oli vahepeal halvenenud.

Nüüd tundub lipu üleandmiseks J. Laidoneri muuseumile olevat õige aeg.

6.06.2003.