VR II/3, nr 29/21.02.1920 "2. suurtükiwäe polgu 4. batarei wanemallohwitserile
Hans Hansu p. Waldmann´ile hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud 9. mail 1919 a. lahingus Salesje külas"
VR II/2, nr 512/17.08.1920 "Wäljapatarei nr 10 wanemallohwitser Hans Waldmann´ile
hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus 31. juulil 1919 a. Gorjaino külas".
Sündis 7. oktoobril (vkj 25. septembril) 1888 Viljandimaa Põltsamaa kihelkonna Rutikvere vallas sulase pojana. Abiellus 16. mail 1921 Põltsamaa kirikus Olga Staubiga
(1902 - 1985). Lapsed: Vaike (1926), Ants (1930). Õppis Rutikvere vallakoolis. Omandas
Põltsamaal meister Kiriku juures tislerikutse. Osales Esimeses maailmasõjas 68. suurtükiväebrigaadis vanemallohvitserina augustist 1914 kuni veebruarini 1918. Sai teenete eest Georgi risti 4. järgu.
Astus Vabadussõja eel, 26. novembril 1918 vabatahtlikult Põltsamaal kaitseliitu. Alates
12. jaanuarist 1919 teenis vanemallohvitserina 1. suurtükiväepolgu 4. patareis. Veebruaris viidi patarei üle 2. suurtükiväepolku, kus määrati aprillis vanemaks maakuulajaks. Augustis 1919 nimetati 4. patarei ümber Väljapatareiks nr 10. Võttis osa lahingutest punaväe vastu Pihkva rindel. Sai augustis 1919 Ostrovi all peast haavata ja põrutada. Oli 1920 Vabaduse Risti Nõukogu liige. Demobiliseeriti mais 1920. Senine aukraad nimetati juulis 1939 ümber seersandiks. Vabaduse Ristidele lisandusid 13 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses ja Vabadussõja Mälestusmärk haavatulindiga. Autasumaa suurusega 23,92 hektarit eraldati Vana-Põltsamaa mõisast mais 1921. Kuningamäe taluks ristitud kohal asus mõisa ajast
hooneid, mille ostis ära detsembris 1924. Koht kinnistati tema nimele novembris 1933.
Pidas järgmistel aastatel talu ning osales ühiskondlikus elus, olles Kaitseliidu Sakalamaa Maleva Põltsamaa malevkonna ja Eesti Vabadussõjalaste Liidu Põltsamaa osakonna liige 1933 - 1934, kuulus VRVÜ Viljandi osakonda.
Sügisest 1940 töötas ehituskümnikuna Punaarmee rajataval Põltsamaa sõjaväelennuväljal. Nõukogude julgeolekutöötajad arreteerisid ta 4. juulil 1941 Põltsamaal ning viisid Venemaale. Hans Valdmann suri 27. juulil 1942 Irkutski vangilaagris. Matmispaik teadmata.
Hans Valdmanni eluloo koostanud Jaak Pihlak.