Julius Kuperjanov

Kõik, mis seotud Eesti Vabadussõja teemaga ...
Vasta
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Julius Kuperjanov

Postitus Postitas ivalO »

Julius Kuperjanovi teenistuskäik tsaariarmees.

17. veebruar 1915. võetud sõjaväeteenistusse ja kantud 177. jalaväe tagavarapataljoni koosseisu.

Kuna Kuperjanov oli lõpetanud Tartu Õpetajate Seminari, suunatakse ta Petrogradi 4. praportšikkude kooli kolmekuulistele kursustele.

30. mai - kantud Petrogradi 4. praportšikkude kooli nimekirja
8. juuli - omistatud jefreitori auaste
3. august - omistatud noorem-allohvitseri auaste
15. august - kursuste lõppedes omistatud praportšiku auaste
16. august - saadetud Belostokki 7. jalaväe marsibrigaadi koosseisu
9. september - 2. grenaderidiviisi käskkirjaga Nr. 3944 viidud 5. Kiievi grenaderipolgu koosseisu
9. september - saabub 5. grenaderipolku
11. september - määratud 2. roodu nooremohvitseriks
21. juuni 1916. - IV armee käskkirjaga Nr. 2806 autasustatud püha Stanislavi III järgu ordeniga mõõkade ja lindiga
16. juuli - omistatakse alamporutšiku auaste
23. august - IV armee käskkirjaga Nr. 3279 autasustatakse püha Anna III järgu ordeniga mõõkade ja lindiga
28. oktoober - 13. detsember luurekomando ülema kohustes
5. november - omistatakse porutšiku auaste
4.-19. jaanuar 1917. - jalaväelaste luurekomano ülema kohustes
17. jaanuar - viiakse 3. pataljoni koosseisu
19. jaanuar - 12. mai - 14. roodu ülema kohustes
20. aprill - 2. armee käskkirjaga Nr. 528, autasustatakse püha Stanislavi II järgu ordeniga mõõkadega
24. aprill - 2. armee käskkirjaga Nr. 570, autasustatakse püha Anna II järgu ordeniga mõõkadega
12. mai 14 rood nimetatakse ümber 10 rooduks.
3. - 20. juuni - määratud 10 roodu ülemaks
27. mai - 4. armee ülemjuhataja otsusega autasustatakse püha Stanislavi III järgu ordeniga mõõkade ja lindiga
2. august - Läänerinde ülemjuhataja käskkirjaga Nr. 2061 autasustatakse Vladimiri VI järgu ordeniga mõõkade ja lindiga
Luuretegevuse eest 18-19 juuli öösel autasustatakse sõduri Georgi risti VI järguga (polgu käskkiri Nr. 309. 1917. aastast)
4. september - 2. armee käskkirjaga autasustatakse püha Anna VI järgu ordeniga pühendusega "vapruse eest"
1. - 19. november - saabub peale haavapuhkust Eesti tagavarapataljoni (Tartus) koosseisu ja määratakse 7 roodu nooremohvitseriks.
19. november - määratakse 4 roodu ülemaks
29. november - määratud pataljoniülema abiks, sellel ametikohal 30. novembrist kuni 21. veebruarini 1918.
21. veebruar - Eesti tagavarapataljon saadetakse laiali ja Kuperjanov arvatakse reservi.
skulmars
Huviline
Postitusi: 536
Liitunud: T Veebr 06, 2007 12:16 pm

Re: Julius Kuperjanov

Postitus Postitas skulmars »

kadunudjaleitud.png
Eesti Ajaloomuuseumi relvakogu hoidja Jaak Mäll sai 9. mail telefonikõne, mis võis võtta suisa sõnatuks. Helistajaks oli ­Olavi Grünberg, Eesti sõjaväemundrite ajaloo uurija. „Jaak, ma vist tuvastasin Kuperjanovi mundri. Oled sa muuseumis?“

„Ei, homme lähen,“ vastas Mäll, „aga seda on sul küll raske tõestada.“

Kui Mäll järgmisel hommikul hakkas tööl mundrikapi ust avama, helises taas telefon. „Mul on tunne, et kapis on Irve vormikuub ka,“ kostis telefonist Grünbergi hääl.

Avastuseni viis mundri koemuster
Grünbergi sõnul sai kõik alguse juhusest. Aprillis avati Eesti Sõjamuuseumis Viimsis näitus Eesti mundritest 1917–1940. „Vist keegi ajakirjanik küsis, kas Eesti ohvitseri munder oli tõesti helepruuni värvi. Asusin intensiivsemalt uurima, eriti tonaalsust. Panin kaks fotot lihtsalt kokku. Vanal mustvalgel fotol Kuperjanovi kuuest oli näha isegi kanga muster. Hakkasin siis värvifotot vana pildiga võrdlema ja avastasin, et mundri koemuster istub kokku. Ja siis taipasin, et jumal hoidku, muuseumis ongi Kuperjanovi munder!“

Grünberg teadis, et lisaks Kuperjanovi vormile oli wabariigiaegse Sõjamuuseumi ekspositsioonis ka kapten Irve munder. Et Ajaloomuuseumis on üks just samasugune 1919. aasta märtsi vormikuub, tekkis Grünbergil aimus, kellele see kuuluda võis. Kuigi Irve mundrist pole vanu fotosid säilinud, on see hästi näha 1938. aastal tehtud kroonikafilmis. Grünberg võrdles filmi Ajaloomuuseumis asuva ohvitseri vormikuuega ning oletas, et see võiski kuuluda Irvele.

Järgnes nädalapäevad kestnud detektiivitöö, kus lisaks Grünbergile ja Mällile lõi kaasa ka Ajaloomuuseumi teadur Olev Liivik. Mundritel olid küljes vanad numbrid, mis viitas, et need olid Ajaloomuuseumis arvele võetud enne 1951. aastal toimunud ulatuslikku „natsionalistlike“ esemete hävitamist. Ja see tähendas, et vormikuued olid suure tõenäosusega pärit 1940. aastal likvideeritud Sõjamuuseumist, mille varad kirjutati Ajaloomuuseumis üles 1940. aastate teisel poolel.

Liivik võttis nüüd ette Sõjamuuseumi kartoteegi riigiarhiivis ja hakkas seda ükshaaval läbi lappama. Ning leidiski mundrite kaardid üles. Nr 804 kandis pealkirja „Villane Frentš“ ning kirjelduses oli öeldud: „Rinna kohal kuuli auk ja vooder verine.“ See vastas täpselt oletatavale Kuperjanovi kuuele, milles oli kuuliauk ja vooder suurte vereplekkidega. Nr 1304 all tuli välja ka Irve kaart.

Seejärel leidis Liivik riigiarhiivist üles ka Sõjamuuseumi pearaamatud, mis 1951. aasta hävitamise järel anti arhiivi ning hiljem nimetati eksitavalt ringi eksponaatide nimekirjaks. Seetõttu ei tundnud keegi nende vastu huvi, kuna eksponaatide nimekiri oli trükitunagi olemas. Pearaamatus on aga kirjas andmed mõlema mundri kohta. Muu hulgas see, et Kuperjanovi vormikuub saadi leselt 1922. aastal ning Irve oma samuti leselt kaks aastat hiljem. Aga kuidas ikkagi olid mõlemad reliikviad tänaseni säilinud?

Noor muuseumitöötaja peitis mundrid ära
„Mul tekkis kohe tunne, et ma tean, kes need peitis,“ ütleb Mäll. Ja nimetab Leida Antingu nime. 1944. aastal võeti toona 25aastane Anting tööle muuseumi laborandiks. Tema ülesandeks sai endise Sõjamuuseumi esemete arvelevõtmine Ajaloomuuseumi kultuuriloolisse kollektsiooni. Siis aga algasid vahistamised. NKVD viis ära ­direktori ­Leida ­Loone, tema asetäitja Helmut ­Tarandi ja paljud teised (loe lähemalt eelmise nädala Ekspressist). Anting jäi aga ametisse.

„Ta oli üks väheseid, keda Siberisse ei viidud, kuna ta oli selleks ajaks vaid neli kuud muuseumis töötanud ega puutunud asjasse. Ta ilmselt ei figureerinud üheski pealekaebuses. Ta oli hariduseta noor tüdruk, seal aga oli elitaarne, end kõrgharituks pidav seltskond Tarandi juhtimisel – teda lihtsalt ei võetud kampa, kui nad inglise raadiot kuulasid ja riigivastaseid jutte rääkisid,“ arutleb Mäll.
Onu
1951. aastal korraldas Ajaloomuuseumi direktor ­Aleksander Kelberg muuseumi fondides põhjaliku puhastus- ja hävitustöö. Neil kõige mustematel päevadel töötas laborant Anting muuseumi hoidlas, olles enamiku ajast üksinda – peavarahoidja ­Aleksander Ristkok näitas harva oma nägu.

„Siis olid need mundrid kuhugi põrandale hunnikusse loobitud, Vabadusristid küljest juba ära võetud. Antingul on tühjad kastid käepärast. Ta sokutab mundrid sinna sisse, teades väga hästi, mis need on. Paneb kasti kinni ja veab kõrvale. Kedagi ei huvita. Mingil hetkel sokutab kasti Pika tänava keldris relvahoidla kõrval asuvasse kolikambrisse,“ taastab Mäll mineviku sündmusi.

Aastakümneid ei teadnud keegi selle kasti olemasolust. Kuni 1995. aasta kevadel mindi kolikambrist midagi otsima ja märgati seal puust kasti. Tehti lahti ja avastati tosin vormikuube eri aegadest. Kuna neil olid koid kallal, saadeti kõik päästmiseks keemilisse puhastusse. Seejärel võeti arvele, aktis on kirjas ka need kaks mundrit: „KUUB, villasest rohekaspruunist riidest, musta sametkraega, Vabadussõja ohvitseri oma“ ja „KUUB, helepruunist villasest riidest, Vabadussõja ajast“.

Rohkem mundritega enam ei tegeldud. „Tol hetkel polnud see leid midagi ekstraordinaarset, sest igalt poolt tuli asju välja. Ja olgem ausad, 1995. aastal ei teadnud Eesti mundritest keegi midagi,“ ütleb Mäll. Kulus veel 22 aastat, enne kui selgus, milliste reliikviatega on tegemist. Anting, keda kogu elu saatis hirm, ei rääkinud Kuperjanovi ja Irve mundritest kellelegi. Ta lahkus muuseumist 1994 ja suri viis aastat hiljem.

Mundreid saab näha näitusel järgmisel aastal
Mis saab edasi? Aastal 2004 kirjutas ajaloolane Urmas Salo, et Kuperjanovi haavatasaamist ümbritsevad legendid.

„Tõsiseltvõetavate allikate puudusel on raske kindlaks teha, mis on tõsi ja mis väljamõeldis või liialdus,“ tõdes ta. Kuperjanovi munder võib aidata jõuda tõele lähemale, arvab Jaak Mäll. „Mind paelub võimalus teha kohtumeditsiinilised uuringud ning sealt teha uusi järeldusi. Kuperjanovi haiguslugu on ju säilinud ja pole võimatu, et äkki leiab Irve kohta ka midagi.“

Olev Liivik loodab, et aasta pärast saavad reliikviaid näha kõik huvilised: „Maarjamäel tuleb Eesti Vabariik 100 näitus ja meie suur soov oleks, et ka Julius Kuperjanovi ja Anton Irve mundrid oleks seal eksponeeritud.“

JULIUS KUPERJANOVI SURM

Rünnakul Paju mõisale 31. jaanuaril 1919 viibis Kuperjanovi partisanide pataljoni komandör Julius Kuperjanov 3. roodu aheliku vasakul tiival. Mõisani oli jäänud umbes 400 meetrit, ent vaenlase maruline püssi- ja kuulipildujatuli peatas rünnaku ja surus aheliku vastu maad. Tulistati nii mõisa poolt kui ka kilomeetri kaugusel asunud punaste soomusrongilt. Roodu aheliku paremal tiival olnud kuulipildur Albert Urgard märkas Kuperjanovit tagapool binokliga vaatamas. Kell hakkas saama veerand kaks. Mõni hetk hiljem tabas Kuperjanovit vaenlase kuul.

Mitme kaasaegse mälestuste kohaselt tuli saatuslik lask soomusrongilt, ent aastal 1999 Kuperjanovi haiguslugu ­uurinud kirurgiaeksperdi professor Lembit Roostari arvates võis kuul tulla mitte kaugemalt kui 500 meetrit – seega mõisast. Täiesti välistatud on aga nõukogudeaegne jutt, et mehi liialt tagant sundinud Kuperjanovi lasid selja tagant maha ta omad partisanid.

Kuuliauke Kuperjanovi mundril ja mälestusi kokku viies näib, et kõige lähemal tõele oli Urgard. „Urgardi meenutuste kohaselt seisis ülem tõesti püsti, kui ahelik oli kuulirahe all pikali. Veidi hiljem nägi ta aga Kuperjanovit ahelikust tagapool põlvedele laskuvat ja mõne hetke pärast lamamas, toetudes vasakule küünarnukile. Seejuures jätkas ta binokliga vaatamist. Pärast seda levis ahelikus teade, et Kuperjanov on haavatud. Haava iseloom (suund) näitab aga, et ta oli haavamise hetkel kummargil või kükakil, mitte täiesti püsti ega pikali,“ kirjutab Urmas Salo.

Ka Jaak Mäll on selles peaaegu kindel. „Ta oli aheliku taga, põlvili, vaatas binokliga ja siis käis laks ära. Suure tõenäosusega kuulipildujast. Suur vene Maxim on stabiilne ja 500 meetrit on just hea distants, kus hakata ahelikku noppima ja niitma.“

See klapib ka haiguslooga, mille järgi läbistas kuul vasaku õlavarre pehme osa ja tungis rindu küljelt viienda roide vahekohalt. Kuul vigastas raskelt vasakut kopsu (õhkrind), riivas südant ning põrkas vastu rindkere äärt. „See, mis ta tappis, oli õhkrind ja kopsu verejooks. Iga hingetõmme oli, nagu oleks kolmetolline nael rindu löödud. Ime, et ta üldse niikaua veel elas,“ ütleb Mäll.

Kas Kuperjanov oleks võinud ellu jääda? Kuigi haavatu kanti kiiresti tule alt ära, viidi sidumispunkti ja jõuti temaga juba kell 14 Sangaste raudteejaama, oli edasine kohutav. Rappuv ja külm sanitaarrong jõudis Tartusse alles järgmisel hommikul ning Kuperjanov toimetati kanderaamiga dr W. von Reyheri erakliinikusse kella poole viieks. Haavatasaamisest oli selleks ajaks möödas juba 13 tundi ja see oli muutnud Kuperjanovi olukorra lootusetuks. Arstid ei suutnud peale süstimise midagi teha ning 2. veebruari hommikul kell 5.30 Kuperjanov suri. Kiirema evakueerimise korral olnuks tal šansid ka ellu jääda, kuna vigastused polnud otseselt surmavad.
http://sakala.ee/kogume-pärandit
Kasutaja avatar
funker
Veteran
Postitusi: 4527
Liitunud: E Veebr 11, 2008 7:40 pm
Asukoht: Reval Estland

Re: Julius Kuperjanov

Postitus Postitas funker »

skulmars kirjutas: „Jaak, ma vist tuvastasin Kuperjanovi mundri. Oled sa muuseumis?“
Kõva värk!
Kasutaja avatar
plekkpea
Veteran
Postitusi: 1450
Liitunud: P Mai 07, 2006 5:30 pm
Asukoht: Harju

Re: Julius Kuperjanov

Postitus Postitas plekkpea »

Kõva lugu neh!
skulmars kirjutas:
kadunudjaleitud.png
Tehti lahti ja avastati tosin vormikuube eri aegadest.
.
Mida kast veel sisaldas?
10 ploomi=3 õuna, 1pirn. 6 ploomi, 1 õun= 1 pirn. Mitu ploomi kaalub 1 pirn?
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: Julius Kuperjanov

Postitus Postitas ivalO »

Kastis olid paar-kolm ühikut Kaitseliitu, lisaks mingid Kolla ja Willu kuued.
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8107
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Julius Kuperjanov

Postitus Postitas uscha »

Kaks tänase uudisega seotud videoklippi, kus tutvustatakse kuubesid ja nende leidmislugu!

Kuidas leiti ajaloolised Julius Kuperjanovi ja Anton Irve mundrikuued?

Kuidas tehti kindlaks Julius Kuperjanovi mundrikuub?
foorum.rindeleht.ee
skulmars
Huviline
Postitusi: 536
Liitunud: T Veebr 06, 2007 12:16 pm

Re: Julius Kuperjanov

Postitus Postitas skulmars »

Saagas näha:
361 lk
J. Kuperjanovi isiklikud dokumendid Vabadussõja sündmuste kohta ja elulookirjeldus ERA.2124.2.541; 20.10.1936
http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.2124.2.541
era2124_002_0000541_00009_t.jpg
era2124_002_0000541_00045_t.jpg
http://sakala.ee/kogume-pärandit
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: Julius Kuperjanov

Postitus Postitas ivalO »

Päris huvitavad on seal ka Kuperjanovi taskuraamatud.
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: Julius Kuperjanov

Postitus Postitas ivalO »

Kunsti ka

19. oktoober 2016.
Kunstnik Sandra Lääne andis Jõgeva maavanemale Viktor Svjatõševile üle uue õlimaali
Kuperjanovi-maal.jpg
Möödunud reedel andis kunstnik Sandra Lääne Jõgeva maavanemale Viktor Svjatõševile üle uue õlimaali „Puurmani mõis 1918. Julius Kuperjanov“.
Maal valmis sarjas Eesti Vabariik 100 neljanda maalina ning see maalisari kutsuti ellu maavanem Svjatõševi algatusel.
Sarja avas Põltsamaa kunstniku Ehtel Hakkaja maal esimese Eesti lipu õmblemisest Põltsamaal.
Ülejäänud kolme maali, kus on kujutatud pühitsetud Eesti lipu hoidja professor Karl Aun, Tartu rahu sõlmimise Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska ja nüüd siis Vabadussõja kangelane Julius Kuperjanov, autor on maalikunstnik ja Kumu publikuprogrammide kuraator Sandra Lääne.
„Kuperjanovi maaliga alustasin tööd juba kevadel, kuid intensiivsem töö toimus suve lõpus,“ rääkis maali autor Sandra Lääne.
„Tegemist oli loomuliku jätkuga kahele varasemale maalile samast sarjast.
Kohalike kangelaste ja ajaloo jäädvustamine on igati põnev ja ka vajalik nähtus ning tunnen suurt rõõmu ja au, et mulle see ülesanne korduvalt on antud.“
Maavanem oli seda meelt, et Jõgevamaa ajalugu jäädvustavaid kangelasi ja sündmusi on veel mitmeid, mis vääriksid töösse võtmist.
„Eks peame natuke plaani pidama ja siis võime nimed juba konkreetsemalt välja käia.“
Vabariigi 100. sünnipäevale loodud kunstiteosed on üleval Jõgeva maavanema kabinetis.

Head Uudised
Raudrist
Veteran
Postitusi: 2549
Liitunud: L Apr 22, 2006 8:48 pm

Re: Julius Kuperjanov

Postitus Postitas Raudrist »

ivalO kirjutas:Kunsti ka
Maal on pooleli jäänud. Stanislavi orden on värvimata ja lint on must-valge.
PALUN PAKKUDA EW JA TSAARI-VENE MÄRKE , MEDALEID , VORMIELEMENTE , POSTKAARTE , FOTOSID, DOKUMENTE JA MUUD.
5223353
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: Julius Kuperjanov

Postitus Postitas ivalO »

Raudrist kirjutas:
Maal on pooleli jäänud. Stanislavi orden on värvimata ja lint on must-valge.
Ju oli üleandmisega nii kiire!
Mina ei saa aru, mida neist tsaarirahadest üldse sinna Puurmani mõisa toppida?
1918. aastal ei olnud enam ei isakest ega tsaaririiki.

Pakun, et Puurmani perioodil kandis Kuperjanov eelnäidatud kollakat kuube.
Kuue voodril on tugevad kulumise jäljed.
Õmmeldud on see veel tsaariväes, kuna õlgadel on vene pagunite kinnitamiseks vajalikud aasad ja augud.
Vasta

Mine “Vabadussõda 1918 - 1920/Estonian Liberation War 1918 - 1920”