Krivasoo kohta palun vaata eelpool olevat viidet. Rannapungerjas ja Vasknarvas lahinguid ei toimunud, lühidalt sellest, mis toimus:
J.Juuriksoo, 6.piirikaitserügement:
Taandumisteekonnal oli määratud Rannapungerja silla ületamine 19.septembril kella 18.00 (hiljemalt). Kell 18.00 pidi sild õhku lastama, õhkijateks olid sakslased. Et nimetatud tähtajaks sild ületada, pidime ruttama ja kiirustamisega läksid väeüksused segi. Vaatamata kiirustamisele, näis, et kella 18.00 ei jõua kõik silda ületada. Tekkisid ka ummikud teel. Taandumisel vene lennukid ei tülitanud, luuret tegid aga küll.
Jõudsin oma sidemeestega silla õigeaegselt ületada ja olime Tudulinna lähedal, kui rügemendiülem major Lilleleht andis mulle käsu minna Rannapungerja sillale tagasi ja võtta sakslastelt sille õhkimise ülesanne enda peale, jääda ise sillale ja saata sealt mõni rühm või kompanii, mis ületavad silla enamvähem tervikuna, Lohusuu suunas. Sealt oli karta punaarmee pealetulekut.
Läksin tagasi, lasksin sakslastest sillaõhkijad vabaks, võttes nende ülesande enda peale. Enne sillale jõudmist nägin teel kolonel Riipalut, 20.SS-diviisi ülemat, sõitvat autol koos mitme saksa ohvitseriga.
Olles sillal, suunasin mõned üksused sõjamehi Lohusuu poole. Peab au andma mitmetele vähemate üksuste juhtidele, kes olid oma meeskonnad suutnud tervikuna koos hoida.
Kella 18.00 oli suurem hulk silla ületanud, nende hulgas ka J.Siitam oma meeskonnaga, kes jäi katteüksusena viimaseks Narva jõe äärest tulema.
Õhtul, umbes kell 19.00, ei olnud enam sõjamehi tulemas, lahkusin ka mina, jättes silla õhku laskmata, kuna polnud karta, et sealtkaudu vaenlane tuleks. Olin nüüd jäänud kõige viimaseks taandujaks.
(Käsikiri Reieli- Jaani kirjutisi: J.Juuriksoo “Taas vahetusid okupandid”.
http://www.okupatsioon.ee/kaastood/jaan_juuriksoo.html)
19.septembril kell 19.00 paiku oli major Lilleleht Rannapungerjas, kus otsis Gruppe “Süd” komandöri oberst Matuscheki, et saada uusi juhtnööre edaspidiseks tegevuseks, sest olukord oli muutunud.
Major Lilleleheni olid jõudnud kuuldused, et sakslased olid Lohusuu silla õhku lasknud ja vastased Lohusuusse jõudmas või juba jõudnud. Olukorra selgitamiseks saatis major Lilleleht Lohusuu suunas välja luure ja otsustas Avinurme peale liikuda Tudulinna kaudu.
(J. Vermet, kol. ltn. 2. Eesti Piirikaitse rügemendi taandumine Narva rindelt 18.–21. sept. 1944. [Danzig, oktoober 1944] (kol. ltn. Vermeti seletus 2. Eesti Piirikaitse rügemendi taandumise kohta). Koopia, Arhiiv Eesti sõjamehed II maailmasõjas Eesti Sõjamuuseumi / Kindral Laidoneri Muuseumi arhiivikogus)
Samal ajal jõudis Rannapungerjasse ka 2.piirikaitserügemendi ülem kolonel Vermet. Temale ütles major Lilleleht, et Lohusuu silla on sakslased õhku lasknud ja vastase osad jõudnud Lohusuu ette. Ta soovitas 2.piirikaitserügemendilele sama marsruuti, mille oli valinud ka 6.piirikaitserügemendilele, liikuda Tudulinna kaudu Avinurme peale.
Kolonel Vermet nõustus major Lillelehega ning saatis käsundusohvitseri mootorrattaga Iisakule 2.piirikaitserügemendi pataljonidele vastu, et neid sealt Roostoja kaudu Tudulinna suunata.
(J. Vermet, kol. ltn. 2. Eesti Piirikaitse rügemendi taandumine Narva rindelt 18.–21. sept. 1944. [Danzig, oktoober 1944] (kol. ltn. Vermeti seletus 2. Eesti Piirikaitse rügemendi taandumise kohta). Koopia, Arhiiv Eesti sõjamehed II maailmasõjas Eesti Sõjamuuseumi / Kindral Laidoneri Muuseumi arhiivikogus)
J.Põldmäe, 3.piirikaitserügement:
18.septembri südaööl sain pataljoniülemalt käsu: jätta öösel maha positsioon Narva jõe kaldal ning alustada vooriga liikumist mööda Peipsi järve põhjakallast lääne suunas, rindejoonele jätta hajutatult mõni paarispost, kellel aeg- ajalt vastaskallast tulistades simuleerida teatud aja vältel rindejoone püsimist. Asusin kohe käsu täitmisele. Rännakut alustasime juba öötundidel.
Ilm oli 19.septembril soe ja päikesepaisteline, liikumine arenes takistuseta, ainult Alajõe kandis ründas paar vaenlase lennukit meie voori pardarelvadest, kuid kuulid ei tabanud. Rannapungerjasse jõudes selgus, et jõel olev sild oli veel terve ja õhurünnakutest puutumata.
Pärast 40.km pikkust jalgsimatka jõudsime öösel Tudulinna. Siia oli selleks ajaks kokku valgunud peale Peipsi kaldal asuvate väeosade kogu Narva ümbruse vägi, sest millegipärast ei olnud kasutatud taandumiseks Tallinn- Narva maanteed.
Juba Tudulinnas ilmnes rindelt taandunute keskel ilmne peataolek, mingit korraldavat või kontrollivat kätt tunda ei olnud. Teed olid vooridest ummistunud ning läbipääs raske, kuid kolonelleitnant Kaerma suutis oma energilise tegutsemisega viia oma rügemendi sellest ummikust läbi. Nii sattusime Tudulinna kogunenud tohutu sõjajõudude massi eelväeks.
(Eesti mehed sõjatules / koostanud Mart Tamberg ; [toimetanud Evi Johandi] Ilmunud Saku : M. Tamberg, 1999 lk.163)