Kose lood

Jutud, mida on rääkinud Saksa poolel võidelnud isad, vanaisad, vanaonud jne ...
Vasta
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8175
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Kose lood

Postitus Postitas ivalO »

Sattusin vestlema mehega, kes viibis 1944 septembris Kosel.
Kehra poolt tuleva punaväe eest oli grupp kohalikku rahvast peitu pugenud kartulikeldrisse.
Samas olid varjul ka kaks( arvatavalt kojusaabunud ) soomepoissi.
Keldris olid nad mundrid seljast maha ajanud ja miskid tsiviilid peale saanud.
Venelased otsisid keldri läbi ja leidsid mundrid üles.
Kamandati omanikud välja, vastasel juhul lubati keldrisse visata granaat.
Mehed väljusidki keldrist.
Punasõdurid viisid nad lähedalasuva vesiveski veekanali juurde.
Nooremale löödi püssikabaga pähe ja visati kanalisse.
Vanem mees, nähes teise saatust hakkkas vastu, tema hakiti tääkidega ära ja visati kaaslasele järele.


Jutustaja ise oli perega maapaos sugulaste juures Kosel, Kehra tee äärses talus. Seal peeti mesilasi, oli küll üksainus mesipuu. Vene sõdurid tahtsid mett krattida, selle käigus keegi neist nõelata ka sai. Seepele toodud ämbriga vett ja kallatud tarusse.
Pääsenud mesilased kogunenud seinale maja välisukse kohal.
Meeröövlid rabasid kärjed ja kobisid edasi.
Tuli järgmine punaste grupp, need teadnud eeltoimunust midagi.
Esimene, kes majja siseneda proovis, sai mesilastelt mitmed surakad ära ja jooksis eemale.
Sama kordunud veel kolmel-neljal üritajal.
Ülespaistetanud tiblad, olles sellisest barbaarsest kallaletungist täisraevus, kamandanud kogu talurahva seina äärde, et fašistlike mesilaste omanikega kohapeal lõpparve teha.
Püssilukud juba lõgisenud, õnneks sekkus keegi mööduv, vöölrippuva saabliga komandöri mõõtu venelane.

Maju oli otsitud läbi järgmise valemiga:
Kõige ees sissekaranud tibla surus automaaditoru esimese ettejuhtunud majaelaniku selga või rindu. Seejärel röögiti "Kus on fašistid?"
Teised otsisid seejärel maja läbi, mis aga silmale rõõmu valmistas, see kaasa võeti.

Vene tankide lähenemist pidanud jutustaja algul traktori mürinaks. Kui selgus, et tegu tankidega, jooksnud pererahvas metsa varju.
Kosel olnud pitkapoisid, kes bravuuritsenud, kuidas löövad sisenevatel tibladel särgi püksi. Jutustaja sõnul pole olnud aga meestel isegi kuulipildujaid, rääkimata kangematest relvadest. Peale poe tagaruumist saadud kangemate napsude rüüpamist olla siiski püstolitega paugutades vene tankidele vastu mindud.
Kuulipildujavalanguga aeti aga mehed laiali.
Seda rääkis üks pihtasaanud, kõhuhaavaga sõdur, kellega talurahvas metsas kohtus.
Mis mehest edasi sai ja kuidas käis teiste pitkameeste käsi, jutustaja rääkida ei teadnud.


Mingi grupp mehi ikka kinni võeti, nende hulka oli sattunud ka jutustaja politseis tõlgiametit pidanud sugulane.
Eelnevalt oli mehele vastu tulnud vene sõdur ja küsinud kella, kui too kella taskust võtnud, haaranud venelane kohe kärmelt selle järele.
Kellaomanik jagas kiirelt olukorda ja sõnas, et see on temapoolne kingitus vabastajale.
Venelane oli teinud suured silmad ja muutunud ülimalt sõbralikuks.
Juhuse tahtel oli sama venelane möödunud kinnivõetud eestlaste grupist ja nähes kella “kinkijat”nende seas, küsinud, mis too siin teeb? Mees vastas, et tegu mingi arusaamatusega.
Seepeale oli venelane seletanud midagi kinnivõtjatega ja mees lastud minema.


Eesti korpusemehed olid saabunud Kosele alles kolmandal päeval.
Olnud aga kahtlustavad ja mitte eriti lõbusad sellid.
Õhtusel koosviibimisel võtnud kohalikud naised üles laulujoru. Laulus olid aga sõnad truudusetust naisest, seda kuuldes oli üks korpusemees püsti karanud, raevuhoos püstoli lakke tühjaks paugutanud ja ruumist välja tuisanud.
Teised solbakad siis seletanud, et jeekimil oli naine sakslasega jalga lasknud.
Vasta

Mine “Memuaarid/Memoirs”