Pitkapoiss

[UnterKroon]

Panen ka ühe loo kirja, mille üks üks veteran mulle jutustas. Tekst on veel paljuski korrikeerimata ja täpsustamata, aga algne lugu siis järgmine:

1944 aasta jaanuaris lõpus läksin Tartus Kesk tänav 19, kus asus Piirikaitserügendi komisjon. Mind võeti vastu ja elama hakkasime praeguses Tartu Ülikooli käsutuses olevas Zooloogia muuseumis Vanemuise tänaval. Olin 5. Piirikaitserügemendis. Õppusi tehti meile Eesti sõjaväe määrustiku järgi. Kui toimus venelaste poolt pommitamine, olime praeguses Zooloogia muuseumis varjus, pärast selle lõppemist viidi meid Soinaste kooli.
Mai algul viidi meid aga Põltsamaale. Meie kompanii asus Kaarli mõisas. Mina olin 2. pataljoni 5. kompaniis. Õppusi korraldati meile Põltsamaa jõe ääres. Siis aga jäin haigeks ja mulle määrati 6 kuud tervisepuhkust Parandajate kompaniis Adavere mõisas (nii pikalt tänu sellele, et mu sugulane oli arst ja ta määras mulle võimalikult pika puhkuse aja, lootes et selle ajaga on minu üksus juba rindel ja mind jäetakse üldse unarusse). Seal vedelesime niisama ja viskasime veega täidetud saksa sõjaväe kondoome aknast naiste jalge ette puruks.
Üsna pea sain aga tervisepuhkuselt koju ja 2 nädala möödudes helistasin staapi ja sain sealt teada, et minu üksus on rindel. Tahtsin neile järgi minna ja läksin 16 august komisjoni Tartus Ülikooli tänavas. Juba järgmine päev läksin erariietes Kloogale. Nii sai minust 20.väljaõppe- ja tagavararügemendi sõdur. Olin vist 2. pataljoni 6. kompaniis. Seal saime 5 nädalat sellist mahvi, et „kohvivesi persses kees“. Meie 2. pataljon paiknes Paldiskis, laskmisi korraldasime mererannas vastu kaldarinnatist. Üks ohvitser kaotas sinna oma Parabellumi veel ära ja meie pidime seda terve päev otsima, aga kadunuks see jäigi.
Riietust oli meile jagatud korralikult, Oli A-garnituur, B-garnituur ja ka C-garnituur. Peale selle olid meil „sternjaked“ (arvatavasti Tarnjacke). Erkennungsmarkesid jagati kätte alles nendele allüksustele, kes Sinimägedesse saadeti.
Üks õhtu oli meil jälle rivistus ja nagu tavaliselt astus Haupsturmführer Erich Palk suure kivi peale ja esimesena lausus ta alati kõva häälega „Donnerwetter“. Tegi ka seekord niimoodi, aga jutu teema oli hoopis teine. Rääkis sellest kuidas me lähme kõik Saksamaale, saame seal kõige parema väljaõppe ja uued relvad, millega tuleme ja vabaste Eesti punastest kiiresti. Ta rääkis seda suure õhinaga ja lootusega. Päev ennem laevale minekut hakati dokumente põletama. Aknast loobiti neid suurte pakkidena välja ja mina pidin neid veel segama, et ilusasti kõik ära põleks.
20. september 1944 oligi päev, mil meie laev pidi Saksamaale Danzigi sõitma. Olime umbes 7-8-mehelise grupiga laeva kõige ülemise teki peal, tegime suitsu ja jälgisime suurt sagimist. Siis ütles aga meiega koos olnud noor allohvitser Kimmel(?), et kuulge poisid, praegu on kõik laod valvuritest puhtad, aga kõik kraami täis ja lähme teeme „soomust“. Läksime laevalt maha, et ladudest head paremet enne sõitu kaasa võtta: Mina, allohvitser Kimmel, Feodor Borissov, Eino Reitav ja Aksel Kruus(?) (kõiki nimesid ei mäleta). Astusime sisse suurde lattu. Seal oli kõige alates uutest vormidest lõpetades välitelefonide, MP-salvede ja kunstmeega. Mina võtsin endale kohe uued MP-salvetaskud ja 6 salve,2 püstolit ja ühe gaasimaskitorbiku, mille panin kunstmett täis. Üks poiss, kes oli väga tehnika huviline, võttis kaasa 2 välitelefoni ja veel mingeid atribuute ja kui nägi kuidas mina torbikusse kunstmett panen, ütles:“Mina seda sitast ja kusest tehtud mett ei söö!“ ja pani enda torbiku ääreni võid täis. Ülejäänud rabasid ka mida hing ihaldas ja kamba peale võtsime kaasa ka vägijooke. Peale selle läksime laost välja ja arutasime mida teha, kas minna laevale või jääda Eestisse ja minna koju. Arutasime ja kaalusime seda kaua, kuniks otsustasime kõik Eestisse jääda, peale ühe mehe-Eino Reitavi, kes otsustas üksinda laevale minna. Mina koos ülejäänud kambaga läksime lähedal olevasse lepavõssa. Olid veel soojad ilmad ja soe õhtu ning torbikutäie võid kaasa võtnud poiss hakkas mult kunstmett nuruma, sest tema torbikust voolas võid igale poole ja lõpuks viskas selle kogu täiega kus seda ja teist. Hakkasime kaasavõetud kärakat jooma Meie noorte poistena pingutasime üle ja varsti öökisime enamasti kõik. Sellepeale nöökis meid Kimmel, et kui juua ei oska, siis ei maksagi juua.
Hommikul hakkasime edasi liikuma ja 21. septembri õhtul jõudsime Paldiski lähedale metsa, kus sattusime peale Kampfgruppe Pitka formeerimisele. Seal moodustati Soomepoiste juhtimisel 2 kompaniid. Otsustasin koos Feodor Borissoviga samuti pitkapoisiks hakata. Ülejäänud punt läks minu mäletamist mööda laiali-igaüks oma koju. Hiljem olla mõni neist venelaste poolt maha lastud, kas see tõele vastab, ei oska öelda.
Minu kompanii ülemaks sai Vändla. Sealt läksime jala Kloogale, kus tee peale lepiti kokku autojuhtidega, kes sõdureid täis veokitega Paldiskisse vurasid, et viimastele väljuvatele laevadele jõuda, et Paldiskis jätta veokid liikumisvalmis s.t võtmed ette jätta. Sest need oleks niikuinii rannale maha jäetud ning neid oli siis hea kasutusele võtta. Ühekorraga sõitsid meist mööda aga „rebasekutsikad“, kes olid enamus ennast silmi täis joonud ja hurjutasid meid mitte Eestisse jääma. Põhiliselt hüüti meile midagi sellist:“Mida te kuradi tattnokad siin teha üritate, venelane on kohe siin, minge koju.“ Ja vurasid edasi Paldiski poole. Öösel magasime puumajades Klooga väljaõppelaagris. Mäletan, et vintpüsse meil polnud, ainult MG-d ja MP-d.
22. septembri hommikul viskasid ohvitserid teiselt korruselt viinakaste puruks. Anti käsk liikuda Kloogalt Keilasse ja otsiti mehi, kes oskaksid rongiga sõita, et sinna mööda raudteed minna. Ei tea, kes täpselt, aga keegi ikka leiti, sest läksime rongiga. Veduri taga oli 4 lahtist platvormi. Keila jaamas jäeti rong kõrvalteele ja meid rivistati jaama ette üles.
Mõne aja pärast läksime lauluga Keila kiriku juurde. Kiriku vastas oleva maja hoovi peal toitsid meid Ühisabi naised. Kõhud täis, viidi rühm mehi (u. 32 meest), nende hulgas mina, Tuula mõisasse. Seal majutati meid ära ja jäime sinna ööseks. Tuli 23. september.
Mind oli pandud MG meeskonda, nr. 2-ks. Laskjaks, minu paarimeheks oli Heino Kalda. Asusime kõrgema künka peal ja meie laskesektoriks jäi Keila-Arutee tee, kuhu oli väga hea vaade. Meid ja teed lahutas üsna sügav org, kus parasjagu sõid lehmad. Meie taga asus soo. Ootasime peatselt saabuma pidavat lahingut ja ettenägelikult harutasime igaks juhuks pealt ära kõik oma frentsi embleemid-SS kraenurgad ja varrukakullid ning panime need kõik ühte tühja suitsupakki, et kui kõik peaks hästi minema, tuleme siia tagasi ja võtame need tagasi. Suitsupaki panin kinni ja matsin selle ühe käeulatuse oleva karjaposti äärde mulla sisse. Siis kuulsime Keila poolt tulevat plahvatusi ja täristamist ning varsti nägime, kuidas venelaste presentkattega veokid ja mõned tankid Keila poolt tulid. Selgesti oli kuulda, kuidas veokides kõva häälega lauldi :“Jää vabaks Eesti meri, jää vabaks Eestimaa...“, olid arvatavasti laskurkorpuse mehed. Mõtlesime, et kas avada tuli või mitte, ikkagi eestlased autodes. Sain veel Heinole öelda, et ära sa söövaid lehmi maha lase, kui ta juba täristama hakkas. Ümber veoki tõusis suur tolmupilv ja presenditükke lendles tee kohal...kuulda oli vandumist ja karjumist. Heino proovis oma MG-d ka tanki peal, aga see tekitas ainult tolmu ja tärinat vastu tanki soomust. Täristasime oma lindi parasjagu tühjaks, kui meie kohale ilmus „metsavaht“, kes meie kohale signaal raketi riputas ja ei läinudki kaua mööda, kui Keila poolt hakkas patarei üürgama. Vaatasime, et siit head loota pole, jätsime oma MG sinnapaika ja lidusime selja taga olevasse sohu. Suhteliselt meie kõrval oli Enn Unt, kes varastas jooksu pealt kusagilt jalgratta ja üritas sellega soost läbi pääseda, kus jobu aga oma rattaga turbaauku kukkus. Õnneks meid jälitama ei hakatud ning jõudsime puutumatult rongijaama juurde, kus kohtasin Feodor Borissovit. Feodor rääkis, kuidas ta oli samas lahingus Tuula mõisa kõrval ühe venelaste tanki hävitanud ja niimoodi terve tankikolonni peatanud. Hakkasime kõik koos edasi liikuma, aga ainult öösiti. Sihiks oli meil Haapsalu suunas, metsas oli meie pundis kokku 8-9 meest. Metsad olid kõik sinna-tänna suunduvaid sõdureid täis. Kui vaatasime piki metsasihti, hüppas keegi vahetpidamata kas ühele või teisele poole metsa sisse. Kohtasime seal mehi nii Leegionist, Wehrmachtist kui ka Politseipataljonidest. Ühe mehe nime mäletan meie pundist veel-Soossaar, oli igavesti arg poiss. Nägime ühekorra metsateel ühte venelaste Villist, mille kapoti peal üks venelane parasjagu peesitas. Mõtlesime poistega, et teeks pulli ja viskaks raiska kiviga. Soossaar aga hakkas nii kõvasti kartma ja värisema, et see asi jäi ära.
Mina sain oma mundri ära vahetada Ellamaa kandis ühes metsavahi talus. See oli umbes 27-28 september. Algul öeldi, et pole enam riideid, kõik ära juba vahetatud, kuid kui pakkusin selle eest oma kahte püstolit, mille laost võtsin, öeldi, et oota väheke ja varsti oli ta erariietega tagasi. Nii olingi endale erariided saanud.
Edasi läksin koos Borissoviga, kellel ka erariided oli juba õnnestunud saada. Kuna erariided seljas, mõtlesime minna edasi mööda teed. Arvasime, et siis ei tundu kellegile kahtlasena, kui julgeme mööda teed käia. Meist vurasid pidevalt mööda veokid, tankid ja sõdurid ja algul ei teinud meist keegi välja. Siis aga peatus meie kõrval hobusega vene ohvitser, kes oli silmnähtavalt purjus ja hakkas kohe pärima, et miks me just Haapsalu poole lähme ja kas oleme saksa sõjaväest jalga lasknud. Hakkas väga kõhe tunne, sest meil olid jalas veel saksa sõjaväe püksid. Ütlesime, et meie pole sõjaväes olnud, räuskav ohvitser aga ei jätnud järele, rabas kabuurist oma Nagaani ja kukkus sellega vehkima. Ähvardas meid sinnasamma kraavi maha lasta. Õnneks jõudis tee pealt meie juurde üks teine vene ohvitser, kes purjus ratsanikule midagi seletas ja õiendas, mille peale viimane pomisedes lahkus. Peale selle otsustasime me aga, et enam ei hakka õnne narrima ja eemaldusime metsa ja hakkasime ainult seda mööda liikuma. Mingi hetk läksime Borissovist lahku ja suundusime mõlemad oma kodu poole. Jõudsin koju 1.oktoobril.

[UnterKroon]

Lisan siia juurde ka skeemi Borissovi tanki hävitamise kohta, mille veteran ise mulle paberi peale joonistas ja mina siis toredas programmis Paint ümber üritasin kritseldada.

ja see pilt tema eemaldumisest

[Niederland]

Väga kobe vana, kui mäletab kõike nii detailselt. Pean silmas just kuupäevi ja üksuste numbreid.