Avinurme lahing ...

Jutud, mida on rääkinud Saksa poolel võidelnud isad, vanaisad, vanaonud jne ...
Kasutaja avatar
Kriuks
Moderaator
Postitusi: 5349
Liitunud: T Aug 09, 2005 5:09 pm

Postitus Postitas Kriuks »

Viimases Maalehes pajatavad Avinurme sündmustest härrased Ants Kõverjalg ja Heino Järv: http://www.maaleht.ee/2008/11/20/kultuu ... -haavatute
Välgu Mihkel
Huviline
Postitusi: 105
Liitunud: R Juun 22, 2007 12:02 am

Üks vana aja kirjutis.

Postitus Postitas Välgu Mihkel »

Ajaleht „ Noorte Hääl“ kirjutab 24 novembril 1984



Polkovnik Trankman

Olete sõdinud kolmes sõjas – Esimeses maailmasõjas, Kodusõjas, ja suures Isamaasõjas. Kuidas alustasite seda viimast sõda!

Sõja eel töötasin Narva kaubanduses. Augustis moodustati Narva ja Virumaa hävituspataljonist ning mujalt lahingutega taanduvaist teiste hävituspataljonide võitlejaist Narva töölispolk, mille staabiülemaks mind määrati. Polk pidas veriseid lahinguid Narva ja Kingissepa lähistel ning kuivas kokku, septembris arvati järelejäänud võitlejad teiste väeosade koosseisu.
Ma olen kolme sõda kogenud, ent niisugust üldrahvalikku vaenlase vastu astumist kui 1941. aastal polnud varem olnud. Võtame või Narva töölispolgu. Seal sõdinud vabatahtlike hulgas oli 16 – 17 aasta poisse, oli tüdrukuidki. Kommunistlikud noored Boris Mirjukov, Johannes Grüner, Jaan Sui, Georgi Naumov; ealt aasta-paar vanem Gustav Hansing, Leonid Gordejev, Boris Varkki, Inno Obram, Voldemar Tasane, Aleksander Minin jt.
See oli Narva kommunaaride järelpõlv, Punane Eesti südame noorus, mis hoidis endas revolutsioonitraditsioone. Just need kindla klassipositsiooni tavad panidki aluse töölispolgu kõrgele võitlusvalmidusele sellel esimesel eriti raskel sõja-aastal. Need noored ei osanud üldse sõdida, kuid nad oskasid vaenlast vihata. Just 1941 aastal taandunud punaväelased olid need, kes mõne kuu pärast Leningradi ja Moskva all sakslase kinni pidasid ja sõjavankri tagasi läände veerema panid.

Teie rohkete autasude seas on ka medal „Leningradi kaitse eest“

Pärast Narva töölispolgu deformeerimist määrati mind Leningradi rindele 11 laskurdiviisi insenerteenistuse ülemaks. Algul sõdisime Oranienbaumi platsdarmil, detsembrist alates juba Leningradi eeslinnas. Me paiknesime tehase „Bolševik“ territooriumil, sealt läks läbi linna teine kaitseliin.
Linna kurnas näljasurm. Ka karastatud rindemehel on sellega raskem harjuda kui sõjaväljasurmaga.
Võitleva Leningradi ja tema blokeeritud elanike mehisusest ja vastupidavusest on palju kirjutatud. Tuletaksin meelde vaid loo taimekasvatuse instituudist, mille direktor oli tol ajal Johan Eichveld. Kogu blokaadi aja säilitati väärtuslikku tervvilja seemne kollektsiooni sõna otseses mõttes elu hinnaga; selle vilja juures, seda mitte puutudes surid kümned teadlased nälga. Niimoodi ennast ohverdades ja oma kohust isiklikust elust kõrgemale seades elas kogu Leningrad.
Leningradi all toppama pandud sakslased üritasid meie hinge kallal tööd teha. Valjuhääldeist lasti nukraid vene laule ja laimujutte meie väeülemate kohta. Siis kutsutigi mind välja ja paluti kirjutada meie vastastest, Mannerheimist ja von Leebist.
Mõlemad, nii Mannerheim kui von Leeb olid vana keiserliku ohvitseride koolkonna esindajad (üks vene, teine saksa). Mõlemad pürgisid Teises maailmasõjas väejuhtideks. Mõlemal oli ülemäära sõjakust. Mõlemad lootsid kerget ja kiiret võitu ning asusid suure innuga täitma „Barbarossa“ plaani olulist osa, Leningradi vallutamist. Omaaegne Vene ratsaväestaabi rittmeister Mannerheim oli hea ratsasportlane, teda võlusid ratsavõistluste tugev aplaus ja hinnalised auhinnad. Peterburi Mihailovski maneeži ratsavõistluste avapäeval oli Mannerheimil au esimesena maneeži ratsutada, tervitada suurvürstide looži ja teha lühikeses galopis üks ring. Lahinguristsed sai Mannerheim Vene-Jaapani sõjas. Esimeses maailmasõjas tegutses ta 12 ratsadiviisi ülemana Galiitsias. Soome kodusõjas alistas ta Soome punakaardi. Mannerheim, võlutud Hitleri lubadusest anda Soomele kogu Karjala kuni Neevani välja, ründas Leningradi Soome relvajõududega põhjast.
Von Leeb ründas linna võimsa operatiivstrateegilise armeegrupiga „Nord“ lõunast.
Von Leebi nime kuulsin esmakordselt 1940 aastal, mil Hitler ülendas ta feldmarssaliks ja autasustas rüütliristiga Maginot liini hõivamise eest. Teatavasti ei tulnud sakslastel selle liini pärast heidelda, sest Prantsusmaa valitsus laskis Hitleril rahulikult oma maale sisse marssida. Muide, Leeb jäigi võiduta kindraliks. 1941 aasta septembris Leningradile vahest ehk kõige kriitilisematel päevadel sai ta lüüa tollaselt armeekindralilt Žukovilt (Kolpino suuna vasturünnak andis löögi vaenlase paremtiivale ja läbimurre Leningradi nurjus); novembris tollaselt kindralmajorilt Fedjuninskilt Volhovi alla (nii lõppes läbikukkumisega katse ära lõigata ainuke, üle-Laadoga ühendus suure maaga); detsembris tollaselt armeekindralilt Meretskovilt (Thvini vabastamisega nurjus sakslaste soomlastega ühinemise lootus). Neja suure kaotuse järel tagandati Hitleri lemmikuid von Leeb oma kohalt ja ta kadus areenilt. 1942 aasta jaanuaris viidi meie diviis päris-Leningradist üle Laadoga ja me asusime positsioonidele järvest kagu pool. Olime siis 54 armee koosseisus, Ivan Fedjuninski all. Seal nägin esimest korda väejuhti, kelle juhtimisel me kolm aastat hiljem koju välja sõdisime.
8. Eesti laskurkorpus, NSV Liidu riigikaitse rahvakomissari 28 juuni 1945 käskkirja järel 41 kaardiväe Eesti Tallinna laskurkorpus...
1942 aastal jõudsid väeosadesse käsud suunata eestlased moodustatavasse rahvusväeosasse. Esimeste hulgas ma Uuralisse ei jõudnud; meie 11 diviis osales aasta algul Ljubani operatsioonis. 1942 mai kuust olin 249 Eesti laskurdiviisis. Rasked kuud Leningradi all olid õpetanud mind seekordse vaenlasega sõdima. Iga sõda on isemoodi, varasemate sõdade kogemusest on üksnes teoreetiliselt tuge.
Mind määrati 307 tankitõrjedivisjoni komandöriks, selles ametis sõdisin ka Velikije Lukis. See järel määrati 249 diviisi staabiülemaks. Kui hakkasid liikuma jutud, et meid viiakse Eestimaale lähemale ( millest võis välja lugeda vaid üht; meie hakkame kodu eest sõdima), palusin end polku määrata. Nii saigi 1943 aasta oktoobris minust 27 Eesti laskurpolgu komandör. Inimesed jäävad alati inimesteks, nad toovad ka sõtta kaasa kõik oma hea ja halva. Oli distsiplineerimatuid, oli laisku, oli virisejaid. Aga ma ei mäleta, et mõnest poleks asja saanud. Ma ei mäleta, et oleks tulnud kedagi püssi ähvardusel sõdima sundida või kraedpidi kangelasteole saata. See valmidus oli meestes endis päev-päevalt sõdima õppides kasvanud.
Millised olid teie polgu raskemad lahingud Eestimaal?
Tegelikult ei saa lahinguid üldse kergeteks ja rasketeks jagadagi. Kõik lahingud, nii väiksemad kui suuremad, on ühtviisi rasked. Lahinguid võiks tinglikult reastada tulemuste järgi. Nii nimetan meie polgu Eestimaa lahingutest kolme: Emajõe ületamist, Avinurmet ja Kuressaaret. Eriline koht neist oli Avinurmel, nii puht lahinguliselt tulemustelt kui sõjaliselt tähtsuselt. Lahing toimus 20 septembril 1944, sel päeval purustas meie s.t. üks polk kolm vaenlase jalaväe- ja suurtüki polku. Need olid 19. septembril taandumisplaani „Aster“ järgi Narva alt tagasi tõmmatud Saksa väed, kes kottijäämise vältimiseks liikusid esiotsa üsnagi takistamata lõuna poole. Meie teene oli selles, et hulk elavjõudu ja tehnikat ei jõudnud lõunapoolsetele väegrupeeringutele appi minna.
Kuressaare operatsiooni käigus jõudsin ma esimest korda elus Saaremaale. Ja just siin sain ma ainukese korra ses sõjas piht, õieti natukene kriimustada. Kui me pärast muhu tammi ületamist (seda tegime kiiresti ja hästi, vaid üks mees sai haavata) Kuressaare poole liikusime, peatas vaenlane meid kunagisel ordu ja piiskopkonna piiril. Nüüd, sajandeid hiljem jäi see piir, Maadevaheline jõgi, uuesti kahe vaenuväe vahele. (Sinna panime mälestuskivi Herbert Kalevistele, kes seal mitmekümne vaenlasega üksi võitles.) Kui vaenlase vastupanu murdsime, oli tee, küll täiesti lõhutud, Kuressaare peale vaba.
Kuidas teile tundub, kas 27 Eesti laskurpolgu ajalugu, üldse sõjaminevikku tuntakse hästi? Kui suur on rahuaja põlvkonna huvi selle aja vastu?
27 polgu lugu tuntakse küllaltki. Polgu veteranide nõukogul on sidemed Avinurme keskkooli, Tallinna 39 keskkooli ja Tõrva keskkooliga. Tänavu sügisel pidasime Avinurmes maha polgu kokkutuleku ja sõjaajaloo seminari, millest võtsid osa ka nende koolide õpilased. Minul isiklikult (olen Narva töölispolgu veteranide nõukogu esimees) on kirjavahetus Leningradi, Narva, ja Valmiera koolidega, kes tegelevad Narva töölispolgu ja narva hävituspataljoni ajalooga.
Sõjaveteranide esmakohus praegu ongi noortetöö. Just praegune rahupõlvkond peab sõjasolnute kadudes võitlusminevikku mälus hoidma. Vanade meeste kõrvale, kelle seas alla kuuekümnesi mehi enam pole, peaks olema kasvanud uus sõjamineviku uurijate ja tundjate põlvkond. Just eestvedajast sõltub, kas noored selle teema vastu huvi tunnevad, sellest midagi teavad ja pühaks peavad.
Tõsist ohtu tajun suuremates või väiksemates faktivigades ja valedes rõhuasetustes, mis nelja aastakümne jooksul on trükki jm jõudnud. Üks võimalus: vale võimendub, ja ajalugu pööratakse kellegi lohakuse või subjektiivsuse pärast pea peale. Teine: uurija takerdub ühe fakti mitmes eri variandis, ja kusagilt täit selgust saamata lööb käega ning vaikib need faktid maha. Nii ongi loodud eeldused selleks, et mälestuskivid tee ääres või küla keskel jäävad üksnes silmailuks, täitmata oma potentsiaalset kasvatuslikku funktsiooni.
Kuidas hindate praegusi noori?
Umbes kaheksakümmend aastat tagasi rääkis minu ema mulle et kodumaa armastus algab kodutarest. Seda juttu räägime me ka nüüd. Aga nagu iga kordus muutub ka see mittemidagiütlevaks fraasiks, olgu sisu nii õige kui tahes. Ent kui teha järgmine samm ja küsida täpselt kümnesse: kas selle kodumaa-armastuse jalge alla tallamine, kõige mahakriipsutamine ei alga sädeleva elulaadi ees lömitamisest? Ma olen sedaviisi küsimise peale märganud laste elevust, õpetajate silmis aga hämmeldust, võibolla isegi hirmu. Muidugi, mugavam on teravad probleemid maha vaikida ja rääkida ikka üht ja sama. Ometi on just värskus ja keeruliste asjade selgeksrääkimine ideoloogiatöö A ja O. Ma ei arva kaugeltki, et võõrale poole vaatamises saab süüdistada paljusid meie noori. Alles olid pikajuukselised, nüüd „tukapoisid“, kord maksi, kord mini – see kõik on ju inimeses sageli üksnes väline. Jutud nii ja naasugustest noortest on tihti meie liialdus. Ja ma ei teagi, kas meil on õigust niimoodi rääkida: sageli oleme ise süüdi nende abituses, virisemises ja valehäälestatuses. Järsku oleme me ise loonud neile selleks tingimused? Enne revolutsiooni laulsid Peterburi piigad innustatult „Panen musta kleidi selga ja lähen kloostrisse“, ometi olid nemad 1917 aastal esime barrikaadidele minejate seas. Kui 1941 aastal nägin, kellest rahvakaitsevägi koosneb, mõtlesin korra, et mis küll saab. Aga sai küll, väga hästi sai. Seepärast usun ma ka nüüdse aja noortesse.
Kirjutas Pärja Kesküla
On rahvas rahvale ulatanud käe.
Kasutaja avatar
Abramis
Kasutaja
Postitusi: 53
Liitunud: P Juul 16, 2006 1:19 pm

Re: avinurme lahing

Postitus Postitas Abramis »

Karl Saareväli, sünd. 1925 Kruusoja külas...

"...Eespool liikunud taganejad ei pöördunud Paadenurme peale, sest seal võisid venelased vastas olla, vaid läksid Avinurmest mööda Lippoja peakraavi e. nn. Kopra kraavi mööda niikaua põhja poole kuni see pöördub järsult vasemale, st. raudtee suunas. Selle pöörde juures muutus tee aga niivõrd halvaks, et sinna tuli vankrid maha jätta. Maha oli jäetud ka 2 DKW mootorratast..."
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8175
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: avinurme lahing

Postitus Postitas ivalO »

Kõik õige, maaparandus on seal oma töö teinud ja kraav pahupidi pööratud.
Kohalik aktiiv on selle ala ka aegade jooksul kenaste läbi kamminud.
Maapind on seal suht vilets, panzerfauste (ju siis ka kõike muud kablutamist segavat kraami)aga tõesti minema loobitud oli, seda sai kohapeal tuvastatud mõni aasta tagasi.
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8175
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: Avinurme lahing ...

Postitus Postitas ivalO »

N.Vanaselja mälestus Avinurme lahingust.
Kirja pandud 1960. aastal.
Avinurme 1960.jpg
Avinurme.jpeg
Kasutaja avatar
freiwilliger
Huviline
Postitusi: 605
Liitunud: E Sept 11, 2006 5:55 pm
Asukoht: Tallinn

Re: Avinurme lahing ...

Postitus Postitas freiwilliger »

Ei tea, kellest on viga, 258.diviisi 130.rügement, alguse saanud aga seda on hiljemgi korduvalt rõhutatud. Näiteks ka V.Kallion 20.eesti SS-diviisi suurtükirügemendist. Tegelikult peab olema 285.julgestusdiviisi 113.julgestusrügement. Ja mina küll ei julge kogu hävitatud rügemendiks lugeda 2-3 purukslastut veoautot Kõverikul.
Jefreitor Vend, tubli! Panid seljuhul paugu ära omadele!
Kasutaja avatar
funker
Veteran
Postitusi: 4527
Liitunud: E Veebr 11, 2008 7:40 pm
Asukoht: Reval Estland

Re: Avinurme lahing ...

Postitus Postitas funker »

Kasutaja avatar
freiwilliger
Huviline
Postitusi: 605
Liitunud: E Sept 11, 2006 5:55 pm
Asukoht: Tallinn

Re: Avinurme lahing ...

Postitus Postitas freiwilliger »

Ehk Vanaselja eksis ja ajas segi vallamaja apteegiga? Apteek ju täpselt kiriku kõrval ja eelmine õhtu oli seal saksa ohvedel kõva pidu, olid "ussi pealt piirituse ära joonud". Ehk jõi keegi mingit solki veel ja viskas vedru välja?
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8175
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: Avinurme lahing ...

Postitus Postitas ivalO »

Vanaselja ju kirjutab täpselt, et mees oli nõrkenud oma süütegude koorma all.
Mis joomisest te räägite, ei see meest murra? :lol:

Vene ajalookäsitlust on päris huvitav jälgida!
1962. aastal toob Larin ajaloo- ja parteiarhiividele toetudes juba sellised andmed:
larin 1962.jpg
Vasta

Mine “Memuaarid/Memoirs”