Tuli meelde selline jutt. Vanaisa teenis 2. Piirikaitse Rügemendis. Rügement lagunes laiali ja iga üks vaatas ise, kuidas kodu poole sai. Olid jäänud lõpuks kahekesi. Kas olid varjund vist vene hävitaja eest kuskile kivihunnikusse, mis neid lagedal väljal taga ajas või midagi sellist. Istuvad siis seal ja kuulevad, et müra läheneb. Vaatavad, et vene tankid. Kuskile ära joosta ka ei ole. Olevat olnd ainult üks panzerfaust. Lasnud selle siis esimese tanki pihta. (vanaemale rääkind et surma hirm oli olnud nii suur et käed olin värisend nii kõvasti et probleem oli olnud sihtimisega)Ülejäänud olid ära metsa keerand. Sellest samast seigast räägib ka raamat Avinurme taganemisest. Kui tankid olid voorist üle sõitnud, olevat juhttanki kas üks piirikaitse rügemendi võitleja või üks kahurimeeskond puruks lasnud. Asja teeb huvitavaks see, et vanaisa oli Tartu lähedal Miina Härma kolhoosis autojuht. Sama kolhoosi esimees oli Kortsu nimeline. Kui siis järjekordsel väikesel viina viskamisel sõda jutuks tuli, olevat Korts rääkind sellest tankikolonnist. Et neid oli peatand üks saksa suuremat sorti üksus(olevat juht tanki puruks lasnud ja nemad metsa põrutand). Tema olevat olnud teises tankis. Hakanud siis mehed täpsustama kus kohas ja kunas jne. Mispeale oli vanaisa öelnud et kui te ainult oleks teadnud et teie vastas oli olnud kaks surmani hirmund meest ühe panzerfaustiga........

Eeh see lugu tuletab meelde, et peab ühele vanaprovvale külla minema (enne kui hilja) kes oli seda kõike (no voori alla ajamist vähemalt) seal tudu maanteel pealt näinud.