Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

Jutud, mida on rääkinud Saksa poolel võidelnud isad, vanaisad, vanaonud jne ...
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6639
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas uscha » N Veebr 07, 2019 9:05 pm

1940. aasta sügisel kooli minnes oli Põltsamaa linn palju muutunud. Paljude äride aknad olid tühjunud. Eriti on meelde jäänud relvaäri aken, milline oli väga dekoratiivne aga siis sellel sügisel tundus see aken mustava auguna.
Segi oli pekstud meie Eesti sõjavägi. Üks üksus asus Põltsamaa lossis, küll veel oma mundris aga neetud punatähed mütsidel. Kui vaatasid neid segipaisatud, erinevate väeosade mundreis olevaid ajateenijaid siis meile noortele meestele tulid valust hinges ja vihast pisarad silma. Meie isade veri oli valatud asjata, nende verest niisutatud maal tallas see punane, röövelik saapapaar, mille vastu olid meie isad ja vanaisa võidelnud ning paljud andnud oma elu.
Koolis oli direktor välja vahetatud. Õpperelvad (rääkimata Kaitseliidu relvadest) ära korjatud. Asemele oli ilmunud õppeotstarbeks 3 puupüssi (ime, et mitte kolm luuda). Õppima tuli hakata vene keelt. Võeti sõjaväe arvele ja selle tõttu peale tunniplaani suruti veel neli tundi vene keelt nädalas.
Elu läks ärevaks, kadus eesti raha, see vahetati rubla vastu. Algasid kuuldused arreteerimistest ja küüditamistest.
Kooli lõpetamine oli varsti peale 14. juuni küüditamist. Sõitsin koju isa juurde. Sõja puhkemise ööl olin tuletõrjevalves. Punase valitsuse poolt oli selline korraldus: igas külas pidi olema kusagil väljas teatud inimesi tuletõrjelisel otstarbel. Leie külas asus see punkt endise Võisiku vallavanema Leonid Laari talus. Laar varjas end ühe väiketaluniku lakas aga pere oli ära küüditatud. Seal siis, Koltsi talus, asusin ma valves, kui toodi käsk: minna vallamaja juurde, on alanud sõda.
Otsus sai olla ainult ühene: metsa! Ei saanud ju tulla kõne allagi, et minna sõdima koos meie kodumaa ahistajate, rahva küüditajate, arreteerijate ning mõrvarite armeega. Kui enne seda oli viha sakslaste vastu, kes vallutasid teisi rahvaid siis nüüd muutsid punased röövlid, okupeerides Balti riigid ja tehes oma röövlitööd nende rahvaste kallal, sakslased meie lootuseks vabanemaks punaseist.
Peale käsu saamise vallamajja minna, läksin koju, võtsin toitu ja juua kaasa ning naabri karjamaale võssa.
Naabril Voldemar Moksil oli jaapani vintpüss, sain selle oma käsutusse ning pidasin öösel vahti. Kui venelased oleks tulnud inimesi arreteerima, oleks ma alustanud nendega tulevahetust ning inimesed oleks jõudnud varjuda. Päeval puhkasin, magasin mina, kuna peremehed tegid põllul külvetööd. Venelased meid siiski ei rünnanud, sõitsid küll autodega kord Viljandi, kord Tartu poole. Paanika oli suur nende hulgas. Ühed lasid Leie küla vahel truubi õhku, teised aga tahtsid Tartu poole sõita.
Töölt koju tulev Meleski klaasivabriku tööline juhtus ühel ajal venelastega purustatud truubile ning komandör hakkas kohe relvaga mehe nina all vehkima: "Miks sa bandiit silla õhku lasid, lasen su maha!". Mees seletas küll, et su omad venelased purustasid truubi ja pääses mahalaskmisest sellega, et näitas kätte tee eemal asuvast karjamaa truubist üle sõita.
Marema kaupluse juures lasid venelased maha kaupmehe ja ühe talumehe. Viimane pääses, kuna oli kergelt haavatud, sellega et laskjad ei kontrollinud, kas on ohvrid ikka surnud.
Mõned päevad sõitsid punaste autod edasi-tagasi, siis tekkis vaikus. Kui sakslased kaheksandal juulil vallutasid Viljandi, siis kui ma ei eksi, oli see üheksandal kui esimene saksa soomusauto sõitis läbi meie külast.
Leie külas, Orri talus asus punaväelaste õhuvaatluspost, milline oli juba ammugi enne sõja algust loodud. Üks jagu oli soldateid, muidugi talu toidul. Talu ligidale oli ehitatud võska, kus siis tunnimees valvas õhuruumi "puhtust".
Läbisõitev saksa soomusmasin avas sellele kuulipildujatule, soldateid tornis ei olnud. Laskmise peale jooksid soldatid minema Tartumaale, kus kohalik "Omakaitse" nad kinni võttis.
Mõned päevad, kuupäevi ei mäleta, oli elu rahulik. Rahvas oli rõõmus, et punane võim on murtud. Vara oli veel rõõmustada. Punaväed, neid oli küll suurem jagu, aga ka erariides olevaid kas mobiliseerituid või hävituspataljonlasi valgus Põltsamaa poolt mööda Emajõe luhta Jõesuu, et sealt üle Emajõe minna Tartu peale. Sild oli venelaste poolt puruks lastud ning Tartumaa mehed olid relvadega vastas. Ründajad löödi tagasi elavjõu kaotustega neile. Lahingu käigus põles maha kaks elumaja Tartumaa poolses osas. Punaväelased tõmbusid tagasi luha sügavusse, paar päeva oli vaikust ning selle vaikuse aja kasutasime ära meie, Leie küla noored, sõites vaatama sõjatannert. Kolades teeäärses metsas leidsin metsast püssi, mida varsti väga vaja läks.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6639
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas uscha » R Veebr 08, 2019 4:50 pm

Paari päeva pärast olid punaväed jällegi Võrtsjärve ääres. Nende kätte langes saksa soomusmasina meeskond, kes pahaaimamatult Jõesuu poole sõitis. Tartumaa meestel õnnestus neist kümnest sõdurist äkkrünnakuga viis elusalt päästa.
Leonid Laar oli selleks ajaks legaalselt elama asunud ning Viljandis sakslastega ühendusse astunud. Nende käest õnnestus temal hankida mõned vene püssid ja padrunid. Osa olid praagid.
Kuna meil olid nüüd mitmel mehel relvad ja Oiu ja Tänassilma poolt mehi tuli ka abiks, isegi üks naisterahvas Tänassilmast oli, otsustasime venelasi Vaibla metsa vahel rünnata oma jõududega. Olukord oli sarnane, et paar korda Laar kutsus sakslasi Viljandist venelasi tagasi lööma kui nad Vaibla poole järve äärde ilmusid. Punaste jõud olid arvatavasti vähesed, sest nagu nad üle järvenurga sakslaste tulekut märkasid olid nad kadunud metsa.
Arvasime siis, et teeme neile ootamatu rünnaku oma jõududega. Ega sellest rünnakust küll midagi välja ei tulnud. Meie olime metsas, punased luha peal võsas, kust nad meile kahest kuulipildujast tule selga tõmbasid. Üksnes püssidega polnud meil seal midagi teha, kuna vaenlane võsa tõttu oli ka nähtamatu. Paar päeva hiljem sooritatud rünnak koos saksa üksusega ei andnud ka soovitud tulemust. Punased jäid oma positsioonile.
Enne lahingut olid punased maha põletanud metsaserval oleva elumaja, milline ahendas nende väljavaadet lahingutandrile. Tules hukkus maja perenaine.
Peale edutut rünnakut tõmbusime tagasi Leie külla Olli tallu, kus asus meie kogumispunkt. Sakslased sõitsid tagasi Viljandi, meil jäid kaks vanemat meest jahipüssidega valvesse Vaibla kruusaauku.
Leonid Laar oli Viljandist sakslaste käest saanud relvadele täiendust: kaks kuulipildujat ja mõned vintpüssid. Nüüd said kõik, kes soovisid korraliku relvastuse, mida järgmisel hommikul vaja läks. Oli ilus, soe juulikuine pühapäeva hommik – arvata võib, et 19. kuupäeval, kui Vaiblas valves olevad mehed tõid teate, et punavägi ründab. Relvadega olime varustatud nüüd rohkem kui tosin meest, pluss kaks kuulipildujat. Salka juhtis Vabadusristi kavaler Arnold Orik, kes saatis välja luure ja hiljem määras lahingupositsiooni.
Punased olid kindlustanud end Vaibla kruusaaugus ning topograafia tornis, milline asetses kruusaaugu serval. Tornist saime nad ruttu alla lüüa. Kruusaaugu rünnakuks oli meie jõud nõrk. Pidime ka Meleski suunda kindlustama, seal olid ka punased sees. Peale lõunaks olid meiepoolsed jõud teistest küladest tulnutega tugevasti suurenenud ning kui saabus rühm sakslasi oli aeg küps rünnakuks. Punaväelased ei pidanud tihedale tulesurvele vastu, ning põgenesid metsa.
Kaotusi meil elavjõus ei olnud, väljaarvatud kruusaaugu ligidal oleva talu vanaperemees, kes lamas vankris kraamikoorma peal.
Sakslased kartes Põltsamaalt Kolga-Jaani poole ründavaid punaseid Oiu kaudu endale selja taha ilmuda, tõmbusid tagasi Oiu teeristile. Koos nendega ka meie ja kogu Leie küla rahvas põgenes külast, hirmust punaväe ees.
Paari päeva pärast tehti otsus minna Leiest läbi Lätkalu-Lalsi kaudu Kolga-Jaani. Sakslased ees ja meie nende sabas nii me marssisime kuni Lätkalu koolimajani. Vasakul oli koolimaja ja ees paremal Orika talu ning seal punaste kindlustatud tugipunktid ja nii sattus meie kolonn kuulipildujate risttule alla. Lahingu käigus süttis Haraka talu ja põles maha.
Kui surma sai lahingut juhtiv ohvitser, siis oli ka käsk: "langsam zurück!". Jälle tagasi Oiule paariks päevaks. Kui sakslased mujalt suunast hakkasid Põltsamaale survet avaldama siis tõmbusid punaväed ka meie kandist tagasi ja sellega olid meie s.o. Võisiku vallas sõjaseisukord lõppenud ja võis alata rahulik töö külades.
Võisiku vallamajast saadi nimekiri või dokument, selle kohta, et kõik kes kuulusid mobilisatsiooni alla ning punaväkke ei ilmnunud teenima, on tagaselja surma mõistetud.
Meleskist kaks kilomeetrit Rõika poole on Siimu talud, 1941. aasta juulis põletasid Läti komnoored perekond Kukele kuuluva talu elumaja maha.
Augusti kuul moodustati Leie külas organisatsioon "Omakaitse". Olin selle liige paar nädalat ja kui augusti lõpus läksin teenima saksa sõjaväkke andsin oma relva üle organisatsioonile.
Minu mälestuste järgi kuulusid võitlusgruppi: Leonid Laar, Arnold Orik, Osvald Orik, Aleksander Kampus (I), Aleksander Kampus (II), Edgar Pärn, Aleksander Kiis, Jakob Kolts, Jüri Utt, Jakob Unt, Aleksander Kaur, Voldemar Moks, Kaarel Moks ja Aleksander Kukk.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6639
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas uscha » L Veebr 09, 2019 12:39 pm

Augusti lõpus levis kuuldus, et sakslane hakkab looma eesti väeosi, teenistuseks Eesti territooriumil, ühe aastase teenistusajaga. Kuna olin kaotanud kõik oma riietusesemed, punaste külla tungimise ajal, tuli see lahendus kohe enda kasuks ära kasutada.
Enamus noortest meestest, kes polnud kaasa läinud punaste mobilisatsiooniga ja samuti ka vanemad mehed, ohvitserid , allohvitserid, sest see oli ikkagi nagu Eesti oma sõjaväe uuestiloomine.
Leping sai alla kirjutatud ja aeg hakkas lugema 1-st septembrist 1941. Kogunemine oli Viljandis, endises Eesti sõjaväekasarmus Tallinna ja Jakobsoni tänava nurgal. Seal formeeriti 182. julgestuspataljoni 6. kompanii, mille ülemaks sai Tartu mees kapten Möldre. Pataljoni ülemaks sai kapten Tammemäe, sakslaste poolt sideohvitseriks kapten Link.
Meeles ei ole seda, kus moodustati pataljoni 5. ja 7. kompanii. Vist Tartus ja Pärnus? Ei mäleta. 8. kompanii moodustati Põltsamaal.
Mina teenisin 6. kompanii I rühmas, rühmaülem leitnant Elmar Mutli ja rühma veltveebel Saar (?) või Sutt (?). Saar oli kompanii veltveebel? Sutt rühma veltveebel?
I jagu allus allohvitser Jaadlale: Voldemar Jaadla, Mihkel Hommuk, Aleksander Leemet, Jüri Utt, Jaan Laas, Hans Savisik, August Ulk, Elmar Ummer ja Heino Viisak.
Varustuse saime Viljandis ja püssid Põltsamaal. Jalgsimarsil läbisime Kolga-Jaani, Põltsamaa, Jõgeva ja Rakverre välja, seal laaditi vagunitesse ja algas sõit Venemaale. Vaat siis Eesti sõjavägi oma kodumaad julgestamas.
Rakveres olid venelased piiritusevaadid tühjaks lasknud, inimesed aga augud maase kaevanud, kuhu piiritus nõrgus, nii said sõduridki oma veeplaskudesse kangemat märjukest varuda. Venemaal jaotati meie väeosad jagude kaupa Volossovo ja Kikerino rajoonide piirkonnas raudteele patrullteenistuseks. I jagu oli Volossovost Narva poole, Pustumersa külas, raudtee-vahiputkas, väikese silla valves umbes 5 kilomeetri pikkuse raudteelõigu patrullimises. Hiljem 1941-42 aasta talvel olime Volossovos, laskemoonalao valves.
Veebruaris komandeeriti mind koos kahe teise poisiga Kikerinosse pataljoni staabi juurde, autojuhtide kursustele. Peale kursuste lõppu töötasin autogaraažis lukksepana. Ülemaks või õieti vanemaks oli, nagu meie teised teda nimetasime "onu" Prüüs, Tartu mees kellel vennaga kahasse oli olnud Tartus autoremondi töökoda. Üheks oli soldat Oissaar Viljandi ligidalt. Neljandat meest mäletan vaid näolt ja kujult, nimi on jäänud aastate taha.
Neljakümne teise aasta talvel oli osa pataljonist saadetud Volhovi rindele ja meie kompanii saadeti sinna aprillikuu lõpupäeval. Mina olin autojuht ning pidasin sidet rindel olijate ja kompanii staabi vahel. Volhovi koti likvideerimise järel meie väeosa hakkas kokku vedama koti territooriumile jäänud materjaalseid väärtusi. Kott likvideeriti juuni lõpul või juuli esimestel päevadel.
Materjalide väljavedu kestis augusti lõpuni, siis saadeti meid jällegi raudteele. Volhovi kotist tõin mootorratta, millise ehitasin raudteedresiiniks. Esimese ratta asemel toetus esihark dresiini raamile, tagumine ratas veeres relsil ja ajas dresiini edasi. Sellega sai toitu ja varustust tugipunktides olevatele meestele veetud. Rongi tulekul jõudis kolme mehega dresiini rööbastelt maha tõsta.
Sarnase dresiiniga sai surma meie pataljoniülem kapten Tammemäe. Pimedas põrkusid kokku soomusrongiga, Tammemäe haakus rongi külge ning see vedas teda sada meetrit mööda raudteeliipreid. See juhtus kusagil Venemaal, raudtee sõlmpunktis, nimega Novinka-Nord septembris või oktoobris 1942.
Septembris sai aastane sõjaväes teenimise aeg täis aga koju demobiliseeriti ainult mõned vanemad mehed, seal hulgas ka kompaniiülem kapten Möldre.
Augustis ülendati mind kapraliks.
Novembris haigestusin kollatõppe ning saadeti Lätti haiglasse, samuti ka kaasvõitleja Heino Kaljura. Mina olin Heinost kauem haiglas. Märtsis saadeti Tartu haiglasse, kust väljusin 13. märtsil. Kuna haiguspuhkuseks koju ei lastud, tuli minna Narva tagavarapataljoni. Otsustasime teise poisiga üle minna Eesti Leegioni, kust saime puhkusele veel nädala lisaks. 10-ndaks aprilliks tuli olla Tallinnas, sõiduks Debica õppelaagrisse.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6639
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas uscha » L Veebr 09, 2019 2:27 pm

Hans Savisik 1942. aasta lõpul Lätis, ülesvõttel vasakult paremale Heino Kaljura, Hans Savisik, Veskiväli ja Lüüs.
Manused
hs_1.JPG
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6639
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas uscha » P Veebr 10, 2019 1:06 pm

Kus või mis koht oli see kogumiskoht ei mäleta aga meeles on jalutuskäik jaama. Kolonni ees sammusid lipukandjad (üks neist olin mina). Olime Wehrmacht'i mundris, koos kahe rahvarõivas neiuga. Lippudest oli üks Eesti ja teine Saksa lipp. Ešelon sai mitu vagunit, üks vagunitäis oli mehi, kes olid metsast kinni võetud. Sõit kestis nädala.
Debica oli olnud Poola sõjaväe ratsaväelaager, mis koones ringidest. Asfalteeritud ringtee koos ehitiste ja õppeplatsidega. Saabudes laagrisse, millise numbri all pole meeles, aga see oli nagu jaotusüksus, kust hiljem, kui oli saadud varustus ning dokumendid korda aetud, saadeti kes millisesse üksusesse eri ringidesse. Need, kes olid üle tulnud mingisugusest teisest väeliigist, nende kohta saadeti teatis, et mees on Leegionis ja siit teda keegi kätte enam ei saa.
Kohalik politsei oli minu isa juures käinud kaks korda ja nõudnud: tulgu poiss metsast välja ning mingu väeossa tagasi. Isa vastuse peale, et poiss läks peale puhkuse kohe sõjaväkke oli politsei teisel korral käies öelnud: ei ole sõjaväes, tulgu välja, ega me talle midagi ei tee.
Tollal olin ma muidugi juba Poolas aga kirjavahetus polnud võib olla veel käima läinud, nii siis käis desertööri tagaotsimine.
Kui jaod, rühmad ja kompaniid olid moodustatud saadeti meid ühte teise ringi. Kuna ma Wehrmacht'is olin Gefreiter siis siin oli see nimetus Sturmmann. Rühmaülemaks oli sakslasest veltveebel. Kord tuli ruumi ja astus taburetile püsti seisma ning jõllitas meile otsa. Vaatasime ja mõtlesime, et veltu on hulluks läinud. Siis ta meile selgitas, et kord on sarnane: kui ülemus astub taburetile peavad alluvad tema saapad läikima lööma.
Ega halba ta kohta öelda ei saanud – oli päris tore mees. Saksa keele tunniks, see oli rühmaülema tund, andis ta alati rühma minule üle ja ise kadus kuhugi mujale. Eks me siis õppisime paar sõna ka saksa keelt ning mõnulesime männimetsa serval sooja päikese paistel. Kui aeg sai täis viisin poisid baraki juurde ja sellega oli jälle kena tunnike läbi. Õppused käisid jalaväe määruste järgi.
Oli allohvitser Puddel, viinamees. Temal tekk ära varastatud. Rühm rivisse ja ümber baraki jooksma niikaua kuni tekk välja tuleb. Kuupäev oli 1. mai ja jookse puhkepäeval ühe joodikust allohvitseri kadunud teki pärast. Kuidas see asi lahenes, aga meil tuli paar tundi joosta, ei tea. Küll ta oma teki, esimese mai auks, külas puskari vastu ära vahetas. See komme oli olemas, kuigi külla minek oli keelatud.
Kui Mari Möldre Tootsina käis estraadi tegemas, siis Toots vahetas oma riided ja jalanõud külas puskari vastu ja astus paljasjalgsete pataljoni. Sarnase nimetusega üksus oli olemas. Need olid suure jalanumbriga saabaste järgi igatsevad mehed kelledele kroonul polnud momendil anda vastava jalanumbriga saabast ja Mari kasutas selle omas jutus kohe ära.
Ühel õhtul tuli korraldus rivistuda, nahkesemete ülevaatuseks, rivistusime, olime pool tundi ootel, keegi ei tulnud, läksime laiali. Mina läksin kahe sõbraga kantiini õlut jooma. Olime seal vast pool tundi olnud kui meid sealt üles leiti ning Stabscharführer'i ette kamandati. Apell siiski oli toimunud ning ilma meieta ja selle eest saime tund aega püsti-pikali-roomates mööda märga liiva. Naerma ajas, kui tundsid kuidas õlu loksus kõhus ja märg liiv niisutas püksipõlvi ning veltu karjus: ah te naerate veel. Lõpuks oli püsti, valvel ja viie minuti pärast esinete kuivade püksipõlvede ja puhaste rihmapannaldega. Need olid mõningad meeldejäänud õppustevälised momendid, selles jalgväe õppekompaniis.
Veel tuleb kirjutada üldisest laagri kantiinist (õllesaalist). Ma ise pole seal käinud ega neid juhtumeid näinud. Asi oli nii, et poisid olid õlut joomas, nende hulgas ka Euroopa hõbemedali omanik poksis – Kanepi. Kui siis vaidluses sakslane ütles: teie eestlased olete orjarahvas, mis te hüppate, tegi Kanepi oma poistega kantiini sakslastest puhtaks. Soomlased aga olnud sakslasi pussidega taga ajanud ja nii siis oli selleks ajaks üldkantiini minek keelatud kui mina laagrisse jõudsin. Väiksemad kantiinid töötasid pataljoni territooriumil.
Mai lõpupäevil algasid laagris allohvitseride kursused ja neid korraldati suurem enamus jalgväe alal. Väike grupp aga tankitõrje alal, kuhu ka mina kuulusin. Meie üksus pidi kujunema isesõitvate kahurite üksuseks, saime nende asemel aga järelveetavad kahurid PAK 75-ed. See tähendab tankitõrje suurtükk kaliiber 75 mm, kaal 1,5 tonni.
Kursuslasi oli mitmes aukraadis mehi, enamus ületulnud Idapataljonidest, alatest Schütze'st kuni Oberscharführer'ini. Õpetajaiks olid sakslased, allohvitserid. Üksuse ülemaks sakslane Hauptsturmführer Langhorst. Teised ohvitserid olid kõik eestlased. Tehniliste alade (mehaanikud, autojuhid, relvurid) mehed olid enne meie üksusesse saabumist juba mitmekuise väljaõppe saanud, moodustades üksuse põhituumiku. Kuu aega hiljem tulid väljaõppele mehed, kes tulevikus moodustasid kahurite meeskonnad, koos allohvitseri ja veoki juhiga. Veokeiks olid lintautod ja Ostschlepper'id (linttraktori tüüpi, kabiini ja presendiga kaetud veokastiga meeskonna, laskemoona ja varustuse jaoks). Autodel olid eespoole linte juhtrattad.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
muhumetsad
Huviline
Postitusi: 540
Liitunud: P Sept 14, 2014 9:47 am

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas muhumetsad » P Veebr 10, 2019 1:13 pm

Poksija Kanepi , kes aarialastel nahad kuumaks küttis , kusjuures hämmastav sarnasus Kaia Kanepiga : https://www.geni.com/people/Harald-Kane ... 8627419102
Pudelid ja kaardid on peamised

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6639
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas uscha » E Veebr 11, 2019 10:05 am

Päev algas laagris hommikuse tõusmisega kell 5.00 argi- ja 6.30 pühapäevadel. Järgnes pesemine, söömine ja kell 8 tuli olla õppuseks rivis. Keskpäeval tund aega lõunasöögiks ja peale lõunat jälle õppus kella vist 5-ni. Pesemine, õhtusöök, vaba aeg ja kell 10 magama. Mõni harv kord oli ka öist õppust. Pühapäeval oli ainult jooks ja sportmängud hommiku poolel, peale lõunat oli vaba aeg.
Õppelaskmisel kui ei täitnud normi, siis tehti vabast ajast püssiga võimlemist. Sain ka seda harjutust ühel korral. Väsitab päris korralikult ära.
Augustis oli kursus läbi ja võisime panna ühe paela õlakutele, see näitas püüdlust saada allohvitseriks nagu ta saksa keelest eesti keeles kõlab.
Augustis saime kõik kursuse lõpetanud ja tehniline personal Eestisse puhkusele.
Enne puhkuse sõidu kirjelduse juurde tulemist pean kirjeldama üht kurba sündmust, mis leidis meie väeosas aset.
Oli kaks noormeest, üks nohik ja teine lõõp. See teine oma norimisega käis esimesele nii hinge peale, et ühel päeval lõunasel puhke ajal lasi selle teise voodisse surnuks. Laskja läks sõjakohtu alla ja tapetu maeti sõjaväe kalmistule aupaukude saatel. Nimed on muidugi kahjuks ununenud.
Kuupäeva muidugi ei mäleta, aga ühel augusti kuu hommikul olime Debica raudteejaamas. Tuli välja nii, et terve Leegioni peale oli puhkusele sõitjaid 500 meest, igast väeosast teatud arv. Mõned olid väga vähe teenistuses olnud, ei osanud õieti riviski käia.
Ešeloni ülemaks oli meil Untersturmführer Kilgas. Sõit kestis kaheksa päeva. Vastuvõtt oli võimas, teatris "Estonia" olid kaetud lauad, üks laud neljale mehele katud prae ja hapukapsaga. Muidugi napsupudel ka ei puudunud. Tuju aitas tõsta Artur Rinne oma lauluga ja ajakohase kõne pidas Standartenführer Soodla.
Järgmisest päevast algas 16 päevane puhkus, koos kojusõidu ajaga.
Tagasisõit Debicasse, peale puhkuse, läks väga vaikselt pimedast kaubajaamast. Kõik ei tulnud tagasi. Mõned sõitsid hiljem reisirongiga ja jõudsid enne meid laagrisse. Osa, kui palju nimelt aga siiski väike arv läksid päriselt kaduma. Olime jälle kaheksa päeva teel. Kui laagrisse saime oli minu mälestuste järgi juba septembri keskpaik.
Paar päeva sain laagris olla, siis sõitsin ühe saksa poisiga Berliini, viisime seal asuvasse sõjaväelaagrisse varustust (väliköögid jne.). See sõit kestis ka mitu päeva, kord haagiti ühe ešeloni sabast meie vagunid lahti ja siis jälle teise sappa. Ajasime juttu paljude raudteelastega, andsime neile sigarette ning kuulasime Hitleri tagakirumist. Reede õhtuks jõudsime Berliini ja alles järgmise päeva õhtuks saime vastava ülemuse allkirja dokumendile saadetise üleandmise kohta.
Edasi sõitsime mingisse väikelinna saksa poisi Heinzi vanemate juurde. Seal olime kuni esmaspäeva õhtuni. Heinzi isa tappis meie auks jänese ja praad sai vägev.
Esmaspäeva õhtul sõitsime ühte teise linna, kus käisime lilliputtide esinemist vaatamas. Hiljem tukkusime ning järgmise rongiga sõitsime laagrisse.
Paari päeva möödudes ajas allohvitser Euler mind öösel üles, andis nimekirja ja käsu vastavad poisid üle äratada, esimese garnituuri munder selga ja raudteejaama. Sõitsime Saksamaale kahureid tooma. Selle sõiduga kaasnes jällegi oma seiklus. Dokumendid (Marschbefehl) oli kirjutatud kogu meeskonnale. Euler võttis meile kolme päeva toidu välja ning sõitis oma vanemaid vaatama võttes dokumendid kaasa. Meie sõitsime aga terve nädala nii, et neli päeva ilma kuivtoiduta. Suppi sai igas jaamas ilma dokumendita ja Poola poodidest sai süüa osta, kui tegid selgeks, et pole sakslane. Krakovis käisin fotograafi juures. Pildid sain postiga laagris kätte.
Poola linnades ei lubatud sõduritel paljudes põiktänavates käia, valve oli ees tänavanurgal. Kõrvaltänaval võis sõdur noa selga saada.
Kui me kord laagrisse jõudsime oli allohvitser ammugi juba laagris ja kirus end, et kuivtoitu kauemaks ajaks välja ei võtnud. Ta arvestas, et meie jõuame enne teda tagasi, sest vastupidises suunas läks sõiduks ainult mõni tund, aga see oli siiski reisirong. Tagasisõit oli kaubarongide sabas.
19. või 20. oktoobril oli Leegion vaguneis. 21. oktoobril oma 22-sünnipäeval olin rongis, sõidul Venemaa poole. Algas uus vaatus.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6639
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas uscha » E Veebr 11, 2019 12:52 pm

Debica aegne ülesvõte ...
Manused
debica.JPG
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6639
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas uscha » E Veebr 11, 2019 8:01 pm

Jõudes Venemaale laadisime end vaguneist välja ja algas rännak Neveli poole, rindele. Kohtade nimetusi ei mäleta. Teed olid mineeritud ja suurte puudega tõkestatud venelaste poolt juba 1941. aastal. Sakslased ründasid hoopis teisalt. Meil lasti nüüd õppeotstarbel seda teed minna, pioneerpataljon sai õpitut praktikas kasutada. See teekond tõi meile hulga ohvreid.
Mitte kaugel mahalaadimiskohast sõitis Zündapp miinile. Juht sai haavata, sõdur põrutada ning Untersturmführer paisati külgkorvist 50 meetri kaugusele ning suri sisemise verejooksu tagajärjel.
Meie kahur lõi rattaga lahti miini, mis lõi ratta alt ära, paisates selle mõnekümne meetri kaugusele heinamaale. Surma sai jalaväe Hauptsturmführer, kes seisis supiköögi kõrval. Hobused ja sõdurid õnneks ei saanud isegi kriimustada.
Mina olin tollal kahuri esimene number Unterscharführer Kurik'u (Viljandi poiss) meeskonnas.
Veel mäletan, et sõiduauto milles sõitis Sturmbannführer Kurg, kokku neli meest, miinile sattudes läks keskelt pikuti lõhki. Mehed haavata, peale kerge põrutuse, ei saanud.
Kui pikka aega see rännak meil kestis ei mäleta aga kindel on see, et novembris olime rindel. Esimesel lahingupäeval juba olid meie so. Leegioni kaotused suured. Rünnakupäeva hommikul oli külm ilm, maa härmast valge, tumedad ründavad kogud nagu peegli peal, keegi kõhuli heita ei tahtnud, mindi püsti sirge seljaga ning see tasus end valusalt kätte.
Mäletan juttu ühest jaost, mille mehed vallutasid mingisuguse kõrgendiku ning ei loovutanud seda vaenlasele aga jäid kõik sinna surnuina.
Mõnepäevaste rünnakute tagajärjed olid vähendanud isikkoosseisu nii tugevalt, et tuli jääda kaitsepositsioonile. Täiendust polnud kusagilt võtta. Asi lahendati sellega, et täienduseks toodi venelased. Meie kahuri juurde tuli kaks meest. Ühel neist olid sakslased leegiheitjaga juuksed peast maha kõrvetanud, siis kui ta võitles veel "õigel poolel".
Meie tankitõrjeüksus moodustas esimese rügemendi juures 14. kompanii, kompaniiülem oli Obersturmführer Loorpärg. Rühmaülemaks Oberscharführer Euler (sakslane). Rühm koosnes kolmest kahurist (meeskonnast). Meeskonna normaalsuurus, kui ma ei eksi oli seitse meest. Relvastus kahuri juures oli: ülemal püstol ja püstolkuulipilduja, I number püstol, II number püss, samuti ka III ja IV number, V number kuulipilduja ja püstol, autojuhil oli püstol või püss – ei mäleta. Tankirusikad.
Detsembris 1943 komandeeriti mind Oberscharführer Plotz'i rühma kahuriülemaks Unterscharführer'i auastmes. Olin esimese kahuri ülem. Kahur tuli viia positsioonile ja kaevata punker maantee kõrvale kõrgendikule, mis oli kogu aeg vaenlase väljasihitud suurtükitule all. Tööd sai tehtud ööseti. Kord läksime päeval auku kaevama ja tollel ajal läks mööda teed hobusega üks vene külamees, viis laskemoona Läti sõdureile, kes asusid meist vasakul. Nagu hobuse pea üle künkaserva kerkis, nii pauk tuli. Hobune oli koos esiratastega all orus tagasi ning vanamees kraavis pikali karjudes: "Ja ne slõšu!". Muidugi meie päevane mullapildumine jäi ka viimaseks, kõik sai tehtud öösel. Kaua meie rühm seal rindelõigus oli, ei mäleta. Mäletan küll teist rindelõiku, kus meist vasakul soos pidi olema tühi koht ja et üllatuse vältimiseks pandi meie kahurid mingile ristteele positsioonidele.
Hiljem olime positsioonil umbes 150 meetrit jalaväe taga. Seal käis positsioonisõda, tiheda tulistamisega öösiti. Väike oja oli kahe vaenuliku poole vahel, kust nii üks kui teine pool vett ammutas. Veetooja oli puutumatu isik. Üks sõdur ronis punkri katusele, lubas minna punaseid noppima. Noppis niikaua kuni ise naksu kätte sai. Punased pildusid kaevikust lund, leegionär tegi mõned paugud, punaväelane hüppas kaevikust välja, tõmbas labidaga lume peale juti: vaat siit läks mööda. Niisugune oli elu kaevikus, kui ei olnud rünnakuid.
Seal rindel sai mul kaks meest haavata. Eestlasel, öösel postil olles, lasti käevarrest läbi – venelasel päeval labajalast läbi.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6639
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas uscha » T Veebr 12, 2019 9:41 pm

Peale Leningradi läbimurret venelaste poolt, toodi meid Eestisse. Osa leegionäre saadeti Peipsi äärde, suurem osa Narva alla. Mina olin Narva rindel ja sealt sattusin Tallinna haiglasse, kus olin ka Tallinna pommitamise ajal. Põlemise valgus oli suur nagu päikesepaistelisel päeval. Flakid tulistasid ja ühe lennuki nad küll maha said, mida mina nägin. Lendur hüppas merre.
Rünnaku lõppedes evakueeriti haiged ja haavatud linnast välja, mere äärde suvilatesse ja kultuurimajadesse. Juhtusin kokku ühe leegionäriga, kes oli ühe jalaga ning parasjagu haigla keldris kui maja tabas pomm. Õnneks temale ja teistele keldris viibijatele oli ka keldri sein purunenud, mille tõttu neil läks võimalikuks auk seina teha ning välja roomata. Aga lubjatükke korjas ta mitu päeva juustest.
Haiglast välja kirjutatud sõitsin tagasi Narva alla. Sammudes oma väeosa asupaika sain suurtüki mürsukilluga pihta. Õnneks oli killu löögijõud nõrk, võikarbil lõi kaane puruks ning jäi või sisse pidama.
Väeosas sain relvuri koha ja olin selles ametis kuni mai kuuni. Mai algul komandeeriti meie väeosa Soome lahe äärde, Merikülla rannakaitsesse. Merikülas olin jällegi kahuriülem ning käisin 44-ndal aastal mobiliseerituile õppelaagris loenguid pidamas, tankitõrje alal. Laager asus umbes kilomeeter minu kahurist eemal metsa all, telkides. Koos minuga oli ka Unterscharführer Baumann. Mobiliseerituist mäletan Heino Taskat, naaberküla poissi.
Juulis jätsime rannakaitse teistele ning sõitsime kuskile Krivasoo kanti oletatava vaenlase tankirünnaku kohta. Paari nädala möödudes andsime oma kahuri sakslastele üle ning saime vastu nende oma, mis asus kusagil metsaserval, mingisuguse Lipsu kopli kõrval. Sinna oli käinud mingi raudtee, liiprid olid veel maas. Asusime esimese rügemendi (vist kuuenda kompanii) meeste selja taga umbes 300 meetrit. Meie selja taga asus kas mingi pataljoni või kompanii staap. Paremal tiival oli "Narva" pataljon. Meie rühmaülem Oberscharführer Plotz asus oma jooksupoistega kusagil vasakul. Samuti vasakul oli teise kahuri meeskond Unterscharführer Edgar Reimanni alluvuses ning ka kolmanda kahuri meeskond (kes oli ülem, ei tea). Selle kahuri meeskonna hävitas vene tank koos kahuriga, sõitis üle. (?)
Pataljon "Narva" lõigus püüdsin punased mitmel korral läbi murda, mis aga ei õnnestunud. Kuid tuld saime seal tublisti. Ka huvitavaid õnnelikke momente tuli ettte. Kord kui puhastasime punkris relvi, (oli maapeale ehitis - mets oli märg, raba maa) käis kõva kärakas ning relvad olid poole mustemad kui enne, kraevahed prügi täis ja aken katki.
Käime ümber punkri, ei kuskil uut pommiauku. Tuli välja, et meie kaitsja oli poolekslastud kuusk. Miin tabas täpselt seda tüügast ja lõhkes seal. Üks kild väljus minu nina eest akna kaudu välja, teine tungis Ats Odra jala kõrvalt põrandasse.
Teine juhus: kild tungis läbi punkri palkseina, läbi püssi lae ning jäi minu kubemes pükste külge rippu.
Kord, peale kõvemat laskmist märkasime, et vasakul tiival mehed põgenevad. Aru ei saa milles asi. Läksin staapi kandsin ette olukorrast. Seal juba teati, et venelased olid kaevikust välja löönud mobilisatsiooniga võetud meeste jao, kes olid saadetud täienduseks.
Staabi juures oli tagavaratrupp, milline koosnes ohvitserikooli poistest ning need läksid rünnakule ja tegid "puhta töö". Sellega oli segane olukord likvideeritud.
Kaks minu meeskonnast said haavata. Ühel neist tungis kild käevarrel otsapidi luusse ja ta saadeti haiglasse, teisel väike kild naha alla aga tema jäi rivvi. Kahur sai ka pihta.
Kui ma mitte ei eksi siis kahekümne kuues juuli oli see päev, millal loovutati Narva. Ka meil tuli oma positsioon loovutada. Kuna kahur oli vigastatud, keset kahuritulest ülesküntud rabametsa, maanteele paar kilomeetrit maad, meeskond ainult neli meest ja punased iga hetk ründamas andis rühmaülem korralduse kahur õhkida. Sakslased olid selle kahuri, kurat teab, kuidas sinna metsa sokutanud. Võib olla dresiiniga mööda raudteed või siis külmanud maapinda mööda suurema inimhulga jõul. Peale lõhkelaengu kohale asetamist polnud enam muud kui anna jalgadele valu, et venelaste kätte ei langeks vangi.
Kogunesime kusagil maanteel, arvata võib et rühmaülema asukohas – ei mäleta. Veok oli meil alles, sest ta oli meie kahuripositsioonist paar kilomeetrit eemal. Kogusime kokku omad riismed. Rühmaülem külgkorviga mootorrattal koos selle juhi ja käskjalaga. Mina – esimese kahuri ülem, sihtur, teine number, kuulipildur ja autojuht koos autoga. Teise kahuri ülem koos meeskonnaga (mitu meest tal oli ma ei tea). Kahur ja veok igatahes olid ja kahjuks ka ainus kahur meie rühmas.
Peale kogunemise meie kusagile sõitsime, kusagil ööbisime ning kusagilt ma omale sain kahuri ja ka paar meest täienduseks. Meeles on ainult see, et magamise puudus oli. Meeles on ka see, et üks täienduseks tulnud mees lasi kuulipilduril põlvest kuuli läbi, muidugi kogemata.
Nende taganemiste ja ümbersõitmiste lõpuks jäime peatume kusagil Auvere jaama ligidal, raudtee ääres.
Seal oli mul juhus näha, võib olla kogu Teise maailmasõja ajaloos ainult kord ettetulnut. Ühe õhutõrjekahuri lasuga kolm vaenlase lennukit alla tulistatud. Lennukid tulid äkki madalalt, üks ees ja teine teisel pool kolmnurgana. Nii nagu nad kõik lagedal olid, käis õhutõrjekahuri pauk ning esimene lennuk plahvatas õhus pooleks ja teised langesid samuti maha ja plahvatasid põlema.
Peale seda ründasid meie positsioone järgemööda mitu lainet punaste pommitajaid. Pomme sadas alla igasuguseid, küll neid mis jätsid mitme meetriseid auke ja väikseid, millised kraapisid maapinda nagu kassid küüntega ning andsid palju kilde. Kolm minu meeskonnast läksid allalangenud lennukit vaatama ning jäid löögi alla. Kaks said haavata ning kolmas õhusurvest surma. Tema nimi oli Tamm ja oli pärit Pärnumaalt.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6639
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas uscha » N Veebr 14, 2019 10:18 pm

Narva jõe ääres asub koht Permisküla ja keset jõge saar ning sellel saarel asuva 6. piirikaitserügemendi ühe kompanii vallutasid punased äkkrünnakuga just sellel ajal kui ülemused olid kusagil nõupidamisel. Arvati olevat tegu reetmisega kellegi poolt, andes teada ülemate eemalolekust ning parajast ajast rünnata.
Kuna kardeti sealtkaudu isegi tankirünnakut saadeti meie rühm sinna positsioonile. See oli arvatavasti augusti lõpul. Septembris kui algas üldine taganemine komandeeriti meid mingisuguse saksa soomusüksuse juurde koos millisega saadeti katma taanduvaid väeosi.
On jäänud meelde marsruut Peipsi kallas – Avinurme - Mäo mõis - Viljandi ja siis edasi Lätimaale. Kuna sakslaste taganemine oli üldine, meie kodumaa oli jäänud seljataha siis sellel põhjusel polnud mõtet võitluseks, tuli deserteeruda.
Kord öösel kui kahurid olid positsioonil, kogunesime eelnevalt kokkulepitult minu auto juurde. Minu kahuri esimene number Ats Oder jäi kahuri juurde. Tema ei tahtnud metsahulkuri elu. Teise kahuri pealt jäi üks mees kogemata maha, pimedas ei leidnud ta arvatavasti meie autot üles.
Ära tulime üheteistkümnekesi – mina, Reimann, Tamm (Saaremaalt). Rohkem nimesid ei mäleta. Sellega võib lugeda saksa sõjaväe perioodi lõppenuks ning algab uus peatükk.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6639
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas uscha » R Veebr 15, 2019 9:09 am

Auto taustal ülesvõte on tehtud teel Permiskülla 1944. aasta augustis ja teine pilt juba Permiskülas.
Manused
permisküla_1.jpg
permisküla_2.jpg
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6639
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas uscha » R Veebr 15, 2019 3:15 pm

Lõpetuseks veel pilt Hans Savisik'ule kuulunud käisekilbist ja autasudest.
Manused
savisik.jpg
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
Kriuks
Moderaator
Postitusi: 5217
Liitunud: T Aug 09, 2005 5:09 pm

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas Kriuks » R Veebr 15, 2019 4:05 pm

uscha kirjutas:...

Aitüma Sulle kogu selle loo eest!

Hall Kardinal
Huviline
Postitusi: 624
Liitunud: T Apr 17, 2007 11:21 pm

Re: Unterscharführer Hans Savisik'u mälestused ...

PostitusPostitas Hall Kardinal » P Veebr 17, 2019 1:51 am

Hans oli Meleski klaasivabrikus treial. Tema oli see mees,kes treis toote vorme,mis iseenesest oli töö mida vähesed oskasid. Kui vabriku muuseum avati siis taheti sinna panna ka tema pilt,kui eesrindlikust töölisest. Kollektiiv oli igati poolt. Aga ei pandud. Kusagilt keelati ära,sest Hans oli fashist. Üles keerutati ka see tolm mida Hans 1941.a. siin vallavanem Laari meestega tegi. Need teod,lugedes toimikuid ei olnud mitte kõige ilusamad. Hans lasi selle asja peale siit jalga.
Aga ega muuseumi sein tühjaks jäänud. Sinna pandi ühe naisterahva pilt. Et asi tasakaalus oleks siis ühe mehe pilt ka. Ega nad teab ,mis head töölised olnud. Aga mees oli olnud hävituspataljonis ja naise mees ,kui tippkommunist lasti 41.a. maha. Nüüd olid nii see mees,kui naine koos elama hakanud ja kõlbasid muuseumi seinale küll. Aga siinsed vanemad töölised meenutavad Hansu kuldseid käsi siiani.


Mine “Memuaarid/Memoirs”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist