Juudi laste tapmisest Pärnus 1941

Sõjaajalooga seotud teemad, mis muude kategooriate alla ei sobi ...
Kasutaja avatar
Borja
Veteran
Postitusi: 1633
Liitunud: R Dets 21, 2007 10:00 am
Asukoht: Siilis

Juudi laste tapmisest Pärnus 1941

Postitus Postitas Borja »

Eile õhtul jooksis ETVs mingi saade, kus muuseas räägiti ka mingi USA juudifondi rahadega äsja Pärnusse püstitatud mälestussambast ja nimelt Pärnus 1941.a tapetud ca 30 juudi rahvusest lapse mälestuseks. Nagu telepildist näha oli, uhke mehekõrgune mustast marmorist sammas, tapetud laste nimede, sünni- ja surmadaatumitega siis.

Mind hakkas lihtsalt huvitama - mis sellest (massi)mõrvast siis teada on? Kui üldse on? Kes olid need juudi lapsukesed, kes olid tapjad, millal tapeti, kus tapeti, miks üldse oli vaja lapsi tappa, mis üldse on sellest kõigest teada?
Selles eilses telesaates esines mingi vanamammi, kes ajas suht mõttetut juttu a la odna babka na rõnke skazala, siis esines saates ka mingi mulle tundmatu ajaloolane (kes ei ajanud kohe üldse mitte mingisugust juttu), nii et kogu värk kokku näib mulle küll väga kahtlane ja pöidlast imetud?

Et mida pärnakad selle kohta ka kostavad? Ja kas veits tõsisemad (sõja-)ajaloolased ka selle kõige kohta midagi öelda teavad?
Otsin Tallinn ARSENAL-i varianti Mossini täägist..
Vahipataljoni auvahtkonna M14-automaatvindi M6-tüüpi kroomitud paraadtääki tahan ka..

Võib pakkuda kõiki eksootilisi tääke..
Kasutaja avatar
Kriuks
Moderaator
Postitusi: 5349
Liitunud: T Aug 09, 2005 5:09 pm

Postitus Postitas Kriuks »

Midagi seal ikka toimus, kuid mälestused ja ringlevad legendid on vastukäivad :roll:. Tõsisemalt on tolle episoodiga tegelenud IKUES juhatuse liige Meelis Maripuu. Lisan mõned artiklid, mis ehk heidavad toonastele sündmustele pisut rohkem valgust ...

65 aastat juudimõrvast okupeeritud Pärnus

Enne Nõukogude okupatsiooni algust elas Eestis umbes neli ja pool tuhat juuti. Ligikaudu pool neist, 2200–2300, elas Tallinnas ja Nõmmel, suuremate rühmadena Tartus umbes 1000 ning nii Valgas kui Pärnus umbes 250. Ülejäänud elasid väiksemate rühmadena kõikjal Eestis.

Nõukogude okupatsiooni ajal 1940/1941 läks osa juutidest uute võimudega kaasa, see muutis lihtsamaks vaenu õhutamise nende vastu hiljem. Rängalt tabas juute 1941. aasta 14. juuni küüditamine, kui Venemaale viidi ligi 400 Eesti juuti ehk kümme protsenti juudi kogukonnast. Suhtarvudena on see kümme korda suurem kaotus, kui tabas samal ajal eestlasi.

Juudiküsimuse lahendamine

Saksa okupatsioon katkestas 1941. aastal kommunistliku terrori, kuid võib kindel olla, et selle jätkumisel ei oleks juudi kogukond pääsenud kergemalt järgmistestki küüditamistest-hukkamistest, mis algasid pärast teise Nõukogude okupatsiooni algust. Nii ei tundu sugugi üllatav, pigem vastupidi, et umbes 1000 juuti ei lahkunud 1941. aastal koos Nõukogude vägedega Nõukogude Liitu, vaid otsustas jääda Eestisse.

Evakueerimine tähendanuks paljudele, kes ei olnud kaasa läinud nõukogude korraga, mõttelist valikut geto või Siberisse asumiselesaatmise või erirežiimide surmalaagrite vahel. Wannsee konverents oli sel ajal alles toimumata. (Tippnatside poolteisetunnine koosolek oli 20. jaanuaril 1942 Berliini äärelinnas Wannsees, kus arutati juudiküsimuse lõplikku lahendamist Euroopas – toim.)

Saksa vägede saabudes Eestisse jäänud juudid elasid põhiliselt Tallinnas, Tartus ja Pärnus nagu varem, vaid Valgast oli ilmselt enamik juute lahkunud, vähemalt ei ole E. Gurin-Loovi nimekirjades andmeid nende hukkumise kohta Saksa okupatsiooni ajal.

A. Weiss-Wendt on põhjalikult käsitlenud Eesti juute tabanud repressioonide plaanimist ning vastava poliitika rakendamist Einsatzkommando 1a poolt, asetades selle võrdlevatesse raamidesse mujal toimunud juudivastaste aktsioonidega.

Käesoleva töö eesmärk on püüda selgitada Eesti arhiiviallikate alusel, kas ja kuivõrd on võimalik kindlaks teha konkreetselt juutide hukkamise asjaolusid: hukatute arvu, hukkamiste kohti, aega ning süüdlasi, olgu siis isikuid või institutsioone.

Uurimuse tarvis töötati läbi suur hulk NKVD ja KGB toimetatud juurdlusmaterjale Tallinna, Tartu ja Pärnu kunagiste Omakaitse liikmete ja vangivalvurite kohta, millest osa ei ole varem aktiivses teaduslikus käibes olnud, et võimaluse korral leida neist uut faktimaterjali. Samal ajal tuli pidevalt arvestada nende juurdluste ideoloogilise taustaga, mis tingis väga kriitilise suhtumise järelduste tegemisel.

Pärnu juutide hukkamine

Toetudes arhiivi ja Gurin-Loovi andmetele, hukati 1941–1942 Pärnus 137 Eesti kodanikust juuti kahes etapis: juulis 1941 ning siis alles oktoobri-novembri vahetusel. Sellest annab ülevaate järgnev kokkuvõte, mille aluseks on Gurin-Loovi andmed, Pärnu prefektuuri poliitilise politsei ala juhataja tegevuspiirkonnas eksekuteeritud isikute nimekiri ning Teodor Kaldre, Eduard Kuusiku, August Reinvaldi ja Julius Viksi kohtuasja toimikud.

Weiss-Wendti järgi ei rakendatud juudivastast poliitikat Eestis enne 10. septembrit 1941. aastal, kui Saksa julgeolekupolitsei ülem M. Sandberger andis välja sellekohase käsu. Kõik meessoost juudid 16. eluaastast alates tuli arreteerida, Pärnus pidi aga arreteerima ainult mõlemast soost tööjõulised juudid.

10. septembril 1941 Pärnus juudi mehi enam polnud. Käsk, mis käis tööjõuliste juutide kohta, tähendas sisuliselt naiste ja ilmselt lastegi arreteerimist. Gurin-Loov ütleb, et lapsed eraldati hukkamisele viidavatest emadest ning hukati hiljem Pärnu sünagoogis. Seda kinnitab tabel, kus 30. oktoobril ei ole hukatute hulgas kirjas ühtegi last, neist pole juttu uurimistoimikuteski.

Pärnu linna saksa fašistlike vallutajate ja nende käsilaste roimade kindlakstegemise komisjoni 7. veebruaril 1947 koostatud materjalide alusel loeti Pärnu kuritegudes süüdlasteks Betti aida komandanti sakslast Gebet ja Pärnu linna komandanti Dessenit.

Tallinnast ja Tartust erinevalt on Pärnu puhul võimalik mõnevõrra konkreetsemalt rääkida juutide mahalaskmistes osalenud isikutest. Seda tänu 1962. aasta kohtuprotsessi materjalidele, kus kõik neli kohtualust - Kuusik, Reinvald, Viks ja Kaldre - Pärnus toimepandud mahalaskmistes süüdistatutena surma mõisteti.

Puuduseks on, et nii juurdluse käigus kui kohtus räägiti eelkõige ”nõukogude inimestest”. Uurijad ei pööranud hukatute rahvusele tähelepanu, vaid ülekuulatavad ise on aeg-ajalt juute maininud.

Sellesse kohtuasjasse tuleb suhtuda mõningase ettevaatlikkusega. Peab arvestama, et sellele protsessile oli 1961–1962 eelnenud kaks näidisprotsessi Saksa okupatsiooni ajal tsiviilelanike suhtes toimepandud kuritegude uurimiseks, Gerretsi-Mere-Viigi ja Linnase-Jüriste-Viksi protsess, kus samuti kõik kohtualused surma mõisteti.

Osa kohtuotsustest tehti tagaselja, sest süüdistatavad olid sõja lõpus Eestist lahkunud.

Reaalselt saadi kohtuotsus täide viia üksnes Gerretsi, Viigi ja Jüriste suhtes. Kohtuprotsesside materjalid avaldati ingliskeelsete raamatutena ning neid kasutati ideoloogilises võitluses eesti pagulaste vastu.

1962. aasta kriminaalasi

Uute asjaolude ilmnemisel algatati 1962. aastal uus kriminaalasi Pärnu mahalaskmiste suhtes. Juba varasemate juurdlustega oli selgitatud, et Pärnus oli poliitilise politsei määratud surmanuhtluste täideviimiseks moodustatud kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhitud spetsiaalne 30meheline komando. Oli kindlaks tehtud, et enamiku mahalaskmisi pani toime ülalnimetatud komando, mitte sakslased.

Riigiarhiivis asunud nimekirja järgi oli 12. juulist 12. detsembrini 1941 poliitilise politsei otsusel Pärnus maha lastud 494 inimest, sealhulgas 140 juuti.

Mitu selle komando liiget, näiteks poliitilise politsei ametnikud Orgussaar, Koop, Kadak(?), kes langetasid surmaotsuseid, ja komando juhid Raid ja Valdin põgenesid 1944. aastal Saksamaale. Kolm mahalaskjat - H. Targu, K. Leetsi ja K. Lilleste - mõisteti surma.

Osa kahtlusaluseid elas Eestis, mõni neist oli saanud karistada, kuid kergemate süüdistuste alusel (teenistus Omakaitses ja Saksa sõjaväes): Edmund Kuusk, Reinvald, Kaldre, Viks, Aleksander Jaaniste.

Riiklik julgeoleku komitee töötas taas läbi varasemad uurimistoimikud ning korraldas uusi tunnistajate ülekuulamisi, mille tulemusena koostati nimekiri isikuist, kes väidetavalt olid osalenud mahalaskmistel: Evald Allikson, Reinhold Glückman, Ilves, Kaldre (lasti maha), Andrei Karu, Juhu Kiilas, Juhan Koger, Hendrich Kubu, Kuusik (lasti maha), Mihkel Kärmas, K. Leetsi (lasti maha), K. Lilleste (lasti maha), Voldemar Lutsaar, Matsina, Aleksander Mänd, August Orgussaar, Elmar Põld, Johannes Pärn, Mati Pärnpuu, Raid, Reimaa, Reinvald (lasti maha), Arseni Seli, Sulbi, Paul Tambet, H. Targu (lasti maha), Veljo Teder, August Tiider, Valdin, Viks.

Eestlastest mahalaskjad

Tutvudes ülalnimetatud nelja mehe - Kaldre, Kuusiku, Viksi ja Reinvaldi - ülekuulamisprotokollidega, võib uskuda, et Saksa okupatsiooni ajal teostasid arreteeritute mahalaskmisi Pärnus eestlastest poliitilise politsei töötajad ja Omakaitse liikmed, kellega käis kaasas kaks Saksa veltveeblit.

Tundub, et rohkem oli sellega seotud Omakaitse liikmeid, kellest juhiosa etendasid kapten Kubu, Valdin, Teder ning prefekt Orgussaar.

Arvestades eelselgitatud kahtlustega nimetatud kohtuprotsessi objektiivsuse suhtes, ei ole otstarbekas hakata nende materjalide alusel tegema järeldusi eraldi iga mehe rolli kohta. Kuid ei ole alust väita, et kohtualuste puhul oleks tegu olnud süütutega.

Ülalnimetatud ülekuulamisprotokollidest selgub kindlalt vähemalt kahe süüdimõistetu osalemine nimelt juutide hukkamise juures.

Nii Kuusik kui Viks tunnistasid ülekuulamistel, et mahalaskmisele viidavate hulgas tundsid nad ära Pärnust pärit juute (mehed). Kuusik mäletas neist Kahni, Goldbergi ja Kuschnerit ja Viks Kuschnerit, Bubi ja Hirsfeldti (eesnimed puuduvad).

Kõrvutades neid andmeid riigiarhiivis oleva nimekirjaga Pärnus hukatud juutide kohta, võib öelda, et mõlemad mehed osalesid koos juutide hukkamisel 26. juulil 1941. Kummagi mehe tegeliku rolli üle konkreetsel juutide hukkamisel otsustada ei saa. Kohtus esinedes tunnistas Kuusik, et andis hukkamistel vaid käskluse ”Tuld!” ega ole otseselt tulistanud.

Viks väitis kohtus, et on maha lasknud ainult neli ”nõukogude inimest”, erinevalt süüdistuskokkuvõttest, kus leiti selleks arvuks ”üle neljakümne”.

See, kas ja millal ning kes võimalikest mahalaskjatest Pärnus konkreetselt juute hukkas, olemasolevatest dokumentidest ei nähtu.

Meelis Maripuu, ajaloolane


Suurim häving tabas piiblirahvast Teises maailmasõjas

18aastane Beile Ratut elas sõja algul Pärnu-Jaagupis nõdramõistuslike laste kasvatusasutuses Nain, varsti anti ta natsidele välja ja hukati.

Naini juhataja Virve Parktal saatis novembris 1941 Eesti sotsiaaldirektsioonile järelepärimise, mida juudi tütarlapsega ette võtta. Sealt öeldi: juut ei saa elama jääda. Varsti tuli korraldus juuditar Tallinna keskvanglasse saata, mille Parktal kuulekalt täitis. Beile hukati. Tema isa saadeti surma mõni kuu varem.

Kaebajaist puudu ei olnud

Enam kui kaks tuhat aastat pärast väljaajamist oma kodumaalt Iisraelist on juudid pidanud elama võõraste rahvaste keskel. Sageli on see tähendanud elu õigusetuses, väljasaatmistes, hävingus. Kuid suurim häving tabas juute Teises maailmasõjas, kui 11 miljonist Euroopa juudist jõuti hukata 6 miljonit.

Enne Teist maailmasõda elas Eestis tublisti üle 4000, Pärnus aga umbes 250 juuti, kes seisid valiku ees: kas karta rohkem venelasi või sakslasi. Umbes 130-140 inimest usaldas sakslasi rohkem ega põgenenud Venemaale.

Ajaloolane Elsbet Parek kirjutab raamatus “Mälestusi aastast 1931-1949” ühest juudist, kes oli sakslaste saabumise ajal varjul Pärnu muuseumi keldris, varsti aga jagas kõigi juutide ühist saatust natsliku režiimi all. Kõiki, kelle peale kaevati - ja kaebajaist puudu ei olnud -, peeti kinni Ülejõel, endises Beti linaaida hoones.

“Enamik Beti aida lugusid lõppes traagiliselt,” kirjutab Parek. “Vahepeal (augusti lõpp) olid Pärnus juba kinni võetud kõik juudid. Juudi naisi võis näha siin ja seal koristustöödel, suur kollane J-täht rinnal. Kui mulle juhtus vastu ammutuntud endine moeäri omanik pr Birnik märgitult sellise sildiga, ruttasin üle tee tema juurde ja surusin ta kätt. Ma ei suutnud leida mingeid lohutussõnu. Kõige rohkem tundsin siiski kaasa Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi inglise keele õpetajale N. Katzinile, kes jagas kõikide juutide saatust.”

Supeluse tänava suurde kahekorruselisse villasse koondati juutide kraam. Punase Risti komitee ülesandel käis Parek selles majas. “Saime komandandilt loa võtta sealt põgenike jaoks tarvilikke keedunõusid, tekke ja laste üleriideid ... Maja oli täis tuubitud mööblit, majakraami, riideid, ka raamatuid. Meiega samal ajal kõndis seal ringi grupp Saksa ohvitsere, kes olid huvitatud peamiselt karusnahkadest. Nägin ühe poisikese jope taskust paistvat raamatut. Võtsin selle kätte – selles oli dr Hirschfeldti eksliibris. See arst oli üks kultuursemaid ja haritumaid Pärnu juute.”

35 last mürgitati sünagoogis

Juutide füüsilisest hävitamisest räägiti mitmeti, teadlikumad pidasid suu. “Kõige rohkem liikus ja kõige raskema mulje jätsid jutud sellest, kuidas juudi lapsed koguti sünagoogi ja seal likvideeriti. Üks variatsioon oli lugu maskiga mehest, kes lapsi süstinud. Juutide peatükk oli mustim hitlerlaste tegudes,” nendib Parek.

Pärnulanna Irina Tombergi isa August töötas sel ajal küllalt tuntud arstina Pärnus. Mõni aasta enne oma surma rääkis ta järgmist. Kohe pärast sakslaste saabumist koostati nimekirjad siinsetest juutidest. Tänu pealekaebajatele said need kiiresti valmis. Omakaitsemehed käisid kodudes, arreteerisid kõik juudid ja viisid Beti aita.

“Seal hoiti kinni ka minu onu, kes nägi, kuidas sakslased ja omakaitsemehed vägistasid juuditare,” räägib Irina Tomberg. “Et onu juhtus seda aknast pealt nägema, lasti ta sealsamas maha. Isa rääkis, et sünagoogi madalamas osas asus gaasikamber. Kui lapsed olid seal, lasti ruumi gaasi. Paljud lapsed surid, kuid osa jäi elama. Isa oli arst, teda sunniti lapsi mürgiga süstima. Isa keeldus, ta arreteeriti ja hoiti kinni sealsamas sünagoogi keldris, kus valvurid temaga väga julmalt käitusid.”

Ülo Paulus oli vangis Beti aidas, kus tingimused olid kohutavad ja tihti kanti laipu välja. “Pärnu vanglas hoiti kinni ka mustlasi. Nende seas valitses tugev üksmeel,” kirjutab Paulus. “Nende juures oli väike küürakas vanake, ta kartis väga külma. Mustlased tõstsid ta õhtul ahju otsa ja hommikul jälle alla.” Kõik mustlased hukati.

Natsid ise hoolitsesid tõendite eest

Pärnus algasid juutide mahalaskmised juba viis päeva pärast sakslaste tulekut 13. juulil 1941. aastal. 10. septembriks oli 46 juudi mehest tapetud 44. Naised lasti maha Rae metsas 2. novembril, kõik lapsed hukati samal ajal sünagoogis. Ligi tuhandest Eestisse jäänud juudist pääses vähem kui tosin inimest.

“Hukkamisi korraldas Eesti poliitiline politsei,” on ajaloolase Meelis Maripuu seisukoht. Maripuu osaleb inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni töös.

“Juutide mahalaskmisi Pärnus teostasid poliitilise politsei eestlastest töötajad ja Omakaitse liikmed. Oli moodustatud 30meheline erikomando kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhtimisel, kes pidi poliitilise politsei määratud surmanuhtlused täide viima. Seitset selle komando liiget on karistatud surmanuhtlusega,” teeb Maripuu kokkuvõtte.

Auschwitzi koonduslaagri ülem Rudolf Höss, kelle juhtimisel tapeti kolm miljonit juuti, ütles Nürnbergi kohtuistungil: “Need teod on nii kohutavad, et mitte keegi ei usu, et need kunagi üldse toimunud on.” Kuid natside endi tehtud tohutu hulk filme, fotosid mahalaskmistest, gaasitamistest, inimkatsetest, piinamistest, samuti tuhandete mõrvarite, pealtnägijate, ellujäänud ohvrite tunnistused tõestavad inimkurjuse piiritust.

Piret Udikas, vabakutseline ajakirjanik
Kasutaja avatar
Borja
Veteran
Postitusi: 1633
Liitunud: R Dets 21, 2007 10:00 am
Asukoht: Siilis

Postitus Postitas Borja »

Huvitavad materjalid (tänud!), mis heidavad ka toimunule veits valgust. Mulle silma hakanud momendid konkreetselt laste mõvamisest siis:

1) naisajakirjaniku lapsik artikkel baseerub ainult turujuttudel ega ole üldse tõsiselt võetav

2) ajaloolane Maripuu väldib igasugust konkreetset juttu võimalikest mõrvaritest ja laste tapmisest ei räägi kohe üldse mitte?

3) tundub, et ainsad andmed laste tapmise kohta pärinevadki vaid Eesti Juudi seltsi esinaiselt Gurin-Loov-ilt??

Ja kuhu jäid siis enam kui 30 tapetud lapse jäänused? Kuhu maeti? Kas on leitud? Selle kohta ei paista millegipärast isegi turunaiste juttu olema?

Küsimusi selgelt rohkem kui vastuseid :? :?
Otsin Tallinn ARSENAL-i varianti Mossini täägist..
Vahipataljoni auvahtkonna M14-automaatvindi M6-tüüpi kroomitud paraadtääki tahan ka..

Võib pakkuda kõiki eksootilisi tääke..
Kasutaja avatar
Baldhur88
Huviline
Postitusi: 317
Liitunud: L Dets 12, 2009 1:50 pm
Asukoht: Pernau

Postitus Postitas Baldhur88 »

Alati on kuskil keegi minu onu, kes kõike nägi, aga kahjuks ta lasti maha.See gaasikambri jutt on nüüd küll lahe uudis.Pärnu sünagoog on puust maja.Pool lõhuti sellest see aasta ära.Vanem osa veel on alles, ei tea kauaks.Praegu võib seda gaasikambriks küll pidada, sest seal pesitsevad aa-kad.Tihti on tulekahjud.Vägistamisi ka ei usu.Seda oleks käsitletud kuriteona.

Mingi haud n.ö. juudi laste oma on tiblakorski juures metsas.Oli vist mingi plaat ka peal.Kooli ajal korraldati iga aasta sinna rattamatk Lahe oli, matk lõppes alati raeka bussi lõpp-peatuse õllekas.Haua kohta liiguvad jutud, et olla butafooria, samamoodi nagu vanapargis asuv detsembrimässu "kangelaste" hauplats.
vre
Kasutaja
Postitusi: 94
Liitunud: N Jaan 11, 2007 9:11 pm
Asukoht: pärnu

Postitus Postitas vre »

Tiblakorski metsa hauakohta tean järgmist,et seal viidi mahalaskmisi läbi suvisel ajal,mitte eelpool viidatud novembris.Olen isiklikult rääkinud vanaprouaga,kelle pere heinamaa asus kohe ausamba taga.Rääkis ,et oli olnud kibe heinaaeg,kui ühel päeval tee heinamaale kinni pandi.Peale seda olid hakanud voorima veoautod peamiselt naiste ja lastega,kes olid karjunud õudsaid sõnu ja olnud hüsteerjas.Peale umbes nädalast perjoodi oli tee jälle avatud,veel mäletas ta detaile jutust,mida oli rääkinud mahalaskmiselt jooksu saanud juudi noormees.kes nende talust ajutist peavarju otsis.
Shiim
Huviline
Postitusi: 257
Liitunud: P Mär 04, 2007 2:27 pm

Re: Juudi laste tapmisest Pärnus 1941

Postitus Postitas Shiim »

Borja kirjutas:Selles eilses telesaates esines mingi vanamammi, kes ajas suht mõttetut juttu a la odna babka na rõnke skazala, siis esines saates ka mingi mulle tundmatu ajaloolane (kes ei ajanud kohe üldse mitte mingisugust juttu), nii et kogu värk kokku näib mulle küll väga kahtlane ja pöidlast imetud?
No see ajaloolane oligi Meelis Maripuu ja minu arvates oli tema jutus siiski mõte, et hukkamised ikkagi toimusid suhteliselt kindlalt, ainult et hukkajad ei jätnud maha konkreetseid dokumente ega nimekirju. Ehk hukkamised on tõendatud mitmete kaasaegsete mälestuste kaudu.

http://et.wikipedia.org/wiki/Holokaust_ ... s#Beti_ait
Kasutaja avatar
Borja
Veteran
Postitusi: 1633
Liitunud: R Dets 21, 2007 10:00 am
Asukoht: Siilis

Postitus Postitas Borja »

vre kirjutas:Tiblakorski metsa hauakohta tean järgmist,et seal viidi mahalaskmisi läbi suvisel ajal,mitte eelpool viidatud novembris.Olen isiklikult rääkinud vanaprouaga,kelle pere heinamaa asus kohe ausamba taga.Rääkis ,et oli olnud kibe heinaaeg,kui ühel päeval tee heinamaale kinni pandi.Peale seda olid hakanud voorima veoautod peamiselt naiste ja lastega,kes olid karjunud õudsaid sõnu ja olnud hüsteerjas.Peale umbes nädalast perjoodi oli tee jälle avatud,veel mäletas ta detaile jutust,mida oli rääkinud mahalaskmiselt jooksu saanud juudi noormees.kes nende talust ajutist peavarju otsis.
Siin räägitakse "peamiselt" naiste-laste mahalaskmisest, "jooksu sai" aga hoopis mingi noormees...

Pärnusse püstitatud samba legend on aga mitte "heinamaal maha lastud peamiselt naised ja lapsed" vaid hoopis sünagoogis gaasiga tapetud ca 30 alaealist...
Kuidas siin siis otsad kokku saada - seni on klaar ju vaid see, et mida rohkem infi juurde tilgub, seda segasemaks kogu mälestussamba aluseks olnud lastemõrva lugu läheb :? :?: :?:
Otsin Tallinn ARSENAL-i varianti Mossini täägist..
Vahipataljoni auvahtkonna M14-automaatvindi M6-tüüpi kroomitud paraadtääki tahan ka..

Võib pakkuda kõiki eksootilisi tääke..
Shiim
Huviline
Postitusi: 257
Liitunud: P Mär 04, 2007 2:27 pm

Postitus Postitas Shiim »

Borja kirjutas:
vre kirjutas:Tiblakorski metsa hauakohta tean järgmist,et seal viidi mahalaskmisi läbi suvisel ajal,mitte eelpool viidatud novembris.Olen isiklikult rääkinud vanaprouaga,kelle pere heinamaa asus kohe ausamba taga.Rääkis ,et oli olnud kibe heinaaeg,kui ühel päeval tee heinamaale kinni pandi.Peale seda olid hakanud voorima veoautod peamiselt naiste ja lastega,kes olid karjunud õudsaid sõnu ja olnud hüsteerjas.Peale umbes nädalast perjoodi oli tee jälle avatud,veel mäletas ta detaile jutust,mida oli rääkinud mahalaskmiselt jooksu saanud juudi noormees.kes nende talust ajutist peavarju otsis.
Siin räägitakse "peamiselt" naiste-laste mahalaskmisest, "jooksu sai" aga hoopis mingi noormees...

Pärnusse püstitatud samba legend on aga mitte "heinamaal maha lastud peamiselt naised ja lapsed" vaid hoopis sünagoogis gaasiga tapetud ca 30 alaealist...
Kuidas siin siis otsad kokku saada - seni on klaar ju vaid see, et mida rohkem infi juurde tilgub, seda segasemaks kogu mälestussamba aluseks olnud lastemõrva lugu läheb :? :?: :?:
Pärnusse jäänud juudid hukati perekondade kaupa. Need on reaalsed inimesed reaalsete nimedega, kellel oli palju tuttavaid ka eestlaste hulgas (juutide kogukond oli ju väike) ning kes seetõttu oma surmateekonnal ka ära tunti. Reiu, Tammiste ja Rae metsas hukati täiskasvanud mehed ja naised, lapsed hukati Beti aidas. Ja kas lõpuks ongi vahe, kas lapsed gaasitati, lasti maha või süstiti surnuks.


Väljavõte "Nimekirjast Pärnu Prefektuuri poliitilise politseiala juhataja tegevuspiirkonnas eksekuteeritud isikute kohta" (Pärnus 16.jaan.1942. Nr.3-5) Originaal: ERA.F.R-64.N.1.S.94.L.26-30

1. Bell, Nossan, s.a.1928, aadress Malmö 9, eksekuteeritud 02.11.1941. 2. Bloch, Leie, 1929, Malmö 9, 02.11.1941 3. Bloch, Mirjam, 1933, Malmö 9, 02.11.1941 4. Bub, Fanni, 1925, Possieti 12, 02.11.1941 5. Goldberg, Josi, 1939, Aia 12, 02.11.1941 6. Goldberg, Liia, 1935, Poska 5, 02.11.1941 7. Godberg, Rena, 1938, Poska 5, 02.11.1941 8. Gorfinkel, Hirsch, 1925, Sadama 13, 26.07.1941 9. Haitov, Rahel, 1933, Rääma 3, 02.11.1941 10. Hirsfeldt, David, 1930, Aia 28 02.11.1941 11. Hirsfeldt, Irene, 1926, Aia 28, 02.11.1941 12. Hirsfeldt, Renata, 1938, Aia 28, 02.11.1941 13. Hurvits, Hersch, 1929, Tallinn, 02.11.1941 14. Hurvits, Mirjam, 1931, tallinn, 02.11.1941 15. Klein, Etel, 1931, Roosi 9, 02.11.1941 16. Klein, Reisel, 1933, Roosi 9 , 02.11.1941 17. Kuaner, Taube, 1941, Tallinna mnt. 5, 02.11.1941 18. Leesik, Haim, 1926, Tali v., 02.11.1941 19. Leesik, Hirsch, 1926, Tali v., 02.11.1941 20. Levin, Daisi, 1930, Kooli 3b, 02.11.1941 21. Levin, Joosef, 1928, Aisa 2, 02.11.1941 22. Margolius, Liina, 1932, Riia mnt.39, 02.11.1941 23. Margolius, Meeri, 1929, Riia mnt.39, 02.11.1941 24. Margolius, Rosa, 1926, Riia mnt.39, 02.11.1941 25. Margolius, Tsilla, 1925, Riia mnt.39, 02.11.1941 26. Pavlovski, Abram, 1934, Kalevi 34, 02.11.1941 27. Pavlovski, Aron, 1926, Kalevi 34, 13.07.1941 28. Salkind, Daniel, 1930, S.Kuke 40, 02.11.1941 29. Salkind, rosa, 1927, S.Kuke 40, 02.11.1941 30. Salkind Saara, 1928, S.Kuke 40, 02.11.1941 31. Smiloi, Ette, 1934, Malmö 8, 02.11.1941 32. Smiloi, Jakob, 1939, Malmö 8, 02.11.1941 [22][23]
vre
Kasutaja
Postitusi: 94
Liitunud: N Jaan 11, 2007 9:11 pm
Asukoht: pärnu

Postitus Postitas vre »

Minu räägitud jutt pärineb ju otseselt pealtnägialt.Ja mul ei ole mingit põhjust selles kahelda.Neid jooksusaajaid oli rohkem,kui üks olnud.Mäletas ta isegi lauseid,mida veoauto kastides olevad naised olid hüüdnud.Tekst sammbal räägib vist 700 inimesest,mis on kindlasti korrdades üle paisutatud.
Kasutaja avatar
Kriuks
Moderaator
Postitusi: 5349
Liitunud: T Aug 09, 2005 5:09 pm

Postitus Postitas Kriuks »

Beti monstrum tänase seisuga ...
B a.jpg
B a.jpg (79.07 KiB) Vaadatud 20102 korda
Foto: Leele Välja/KRR
Kasutaja avatar
Borja
Veteran
Postitusi: 1633
Liitunud: R Dets 21, 2007 10:00 am
Asukoht: Siilis

Postitus Postitas Borja »

Süngevõitu see Beti monster jah... aga milleks teda tänapäeval kasutatatakse / milleks nõuka ajal kasutati?

Pean tunnistama, et alguses kahtlesin kõvasti kogu selles Pärnu lastetapmise stooris... Seda enam, et TV-saates esinenud (ja siin teemas korduvalt viidatud) kohalik ajaloolane oskas seal olla äärmiselt ebaveenev :? Ja gaasitamise jutt tekitab teatavasti juba automaatselt sisemise tõrke kogu loo tõepärasuse suhtes...

Aga vikipedias tuuseldamine näitas, et selline lastetapmine Pärnus siiski oli ja mis kõige halvem - ilmselt ka eestlaste käsi siin mängus... Aga mis teha - ütleb ju suure vene rahva vanasõnagi, et iga rahva seas on oma värdjad :evil: :evil:
Otsin Tallinn ARSENAL-i varianti Mossini täägist..
Vahipataljoni auvahtkonna M14-automaatvindi M6-tüüpi kroomitud paraadtääki tahan ka..

Võib pakkuda kõiki eksootilisi tääke..
Kasutaja avatar
brunner
Veteran
Postitusi: 2018
Liitunud: N Jaan 26, 2006 1:09 pm
Asukoht: NIFLHEIM Metsapoolel

Postitus Postitas brunner »

Beti aidas oli ladu - näiteks laevamehed said sealt oma proviandi. Vist mingi osa siiani laona :roll:
Meine Ehre heisst Treue http://sojavaramuuseum.ee/
Kasutaja avatar
Baldhur88
Huviline
Postitusi: 317
Liitunud: L Dets 12, 2009 1:50 pm
Asukoht: Pernau

Postitus Postitas Baldhur88 »

Minu naine töötas kunagi Beti aidas mööbli poes.Ütles, et ikka väga kõhe oli seal olla isegi päise päeva ajal.Igasugu imelikud helid, sammud jne.Pärnu ajalooga kursis olev Olav Esna, kes sel ajal oli koolipoiss ütles, et kaks versiooni ringles tollal.Esimene oli tapmine mürgisüstiga, teine mingi magustoiduga.Gaasikambri jutt ajas tedagi muigama.Maetud olid juudilapsed siiski Tiblakorski ja 43-ndal uuesti väljakaevatud, misjärel põletatud.
kompül
Kasutaja
Postitusi: 36
Liitunud: R Aug 04, 2006 6:59 pm
Asukoht: Reval/Pernau,Estland
Kontakt:

Postitus Postitas kompül »

Mina rääkisin ka alles kuu aega tagasi naitserahvaga kes nägi 12 aastase tüdrukuna seda juutide kollonni Tiblakorskist läbi minevat . Aga tema rääkis ,et enamus olid siiski juudi mehed olnud. Et nad olid seal lähedal metsas maha lasti , seda sosistasid Raeküla inimesed juba sõjaajal.

Tundub , et midagi seal toimus , kuigi minu jaoks on Piret Udika nimi juba see mis jutult usutavuse ära võtab .
Minu Au on Truudus
Kasutaja avatar
freiwilliger
Huviline
Postitusi: 605
Liitunud: E Sept 11, 2006 5:55 pm
Asukoht: Tallinn

beti ait

Postitus Postitas freiwilliger »

Beti aidas hoiti 1941.a. suvel kinni kahtlast ja vähemkahtlast rahvast, näiteks Liivamäe lahingus vangilangenud hävituspataljonlasi jt. Ja mitte kõik ei saanud sealt koju vaid nii mõnigi viidi öö varjus välja ja kadus alatiseks. Sellest kirjutab ka V.Ojakäär oma raamatus "Omad viisid võõras väes", tema oli õnneks üks neist, kes sealt koju sai. Suvel 1944 oli sama hoone politseipataljon 29 ümberformeerimiskohaks ehk kasarmuks.
Vasta

Mine “Kasarmu Ees Tänaval/Varia”